biokeemia EKSAM (0)

Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE LAHUSED- lahus on kahe või enama puhta aine homogeensed (segu, 
mille koostis igas ruumipunktis identne) segud. o Lahuses on lahustunud aine e. soluut ühtlaselt jaotunud kogu  lahustis e. solvendis. Kuidas lahused tekivad? o Solvendi molekulide pinnal ioonide vahel tõmbejõud
o Ioonid ümbritsetakse lahusti molekulidega
o Entalpia (H- olekufunktsioon, mille muut konstantsel rõhul on  võrdne protsessi soojusefektiga) muutub iga katkeva/tekkiva 
vastasmõjuga o Ioonid solvateeritakse (ümbritsetakse solvendi molekulidega)
o Kui solvendiks on vesi, siis hüdraatimine
o Molekulidevaheline jõud: ioon-dipool vastasmõju LAHUSTE OMADUSED Lahus Solvent Soluut  Näide  Gaas Gaas Gaas Õhk Vedelik Vedelik Gaas Hapnik vees Vedelik Vedelik Vedelik Alkohol vees Vedelik Vedelik Tahke Sool vees Tahke Tahke Gaas Hüdrogeen 
pallaadiumis Tahke Tahke Vedelik Elavhõbe 
hõbedas Tahke Tahke Tahke Hõbe kullas o Ioonilise aine lahustumisprotsess vees- vees ümbritsevad ioone veemolekulid. Nad avaldavad ioonidele tugevat tõmbejõudu: ioonid 
eralduvad kristallvõrest -> lähevad lahusesse, kus neid ümbritsevad 
veemolekulid. Tekivad hüdraatunud ioonid, mis tugevasti seotud 
vee molekulidega. o Polaarsetest molekulidest koosneva aine lahustumisprotsess vees- vee molekulid on polaarsed. Hapniku aatomil vee molekulis 
kovalentne side kummagi vesiniku aatomiga. Hapnikul on 
tugevamad mittemetallilised omadused kui vesinikul, seega tõmbab 
ühiseid elektronpaare tugevamini enda poole. Seetõttu hapniku 
aatomil väike negatiivne osalaeng ja vesiniku aatomitel väike 
positiivne laeng. o KNO3 lahustamisel vees lahus jahtub, sest tahke aine  lahustumisel vees esineb osakestevaheliste sidemete katkemine 
lahustuva tahke aine kristallis, millega kaasneb soojuse neeldumine 
(endotermiline protsess) 1


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE o NaOH lahustamisel vees lahus soojeneb, sest aine lahustamisel  vees seostuvad aineosakesed vee molekulidega ehk hüdraatuvad. 
Nii kaasneb selle protsessiga soojuse eraldumine (eksotermiline 
protsess) LAHUSTE KONTSENTRATSIOONIDE    - (lahustunud aine    hulk    ,    mis sisaldub lahuse kindlas kaalulises hulgas)      VÄLJENDUSVIISID  o Massikontsentratsioon (kg/m3) o Protsendiline kontsentratsioon- lahustunud aine kaal  grammides 100g-is lahuses (massiprotsent/mahuprotsent) o A %= aine A masslahuses Lahuse kogumass ∗ 100 o Molaarne kontsentratsioon (mol/m3) o Molaarsus, ühes liitris lahuses sisalduva lahustunud aine  moolide arv (M) o M= soluudi moolide arv lahuse ruumala liitrites o Normaalne kontsentratsioon ehk normaalsus- lahuses sisalduvate  lahustunud aine gramm-ekvivalentide arv ühes liitris (N) o Molekulide kontsentratsioon (1/m3)
o Mahuline kontsentratsioon (m3/m3) KOLLIGATIIVSED OMADUSED-    sõltuvad vaid lahustunud aine    ( soluudi    )    osakeste arvust    , mitte sellest, mis aine osakestega     on tegemist.  o Aururõhu vähenemine     Kui lahusele lisanduvad soluudi molekulid, siis solvendi molekulide 
lenduvus väheneb (=väiksem aururõhk) Saluudi-solvendi vastastikmõju mõjutab aururõhku. NB! Aururõhk lahuse korral on väiksem aururõhust puhta solvendi korral. P A = X A P ° A , Xa- ühendi A moolosa; Pa- normaalne A aururõhk antud  temperatuuril (solvendi aururõhk!!) o Keemistemperatuuri tõus     Soluudi-solvendi vastasmõjud põhjustavad lahuse keemistemperatuuri 
tõusu ja sulamistemperatuuri alanemist Keemistemperatuuri kasv proportsionaalne lahuse molaalse 
kontsentratsiooniga ∆ T b=K b∗m, kus Kb on molaalne keemistemperatuuri 
kasvu konstant, mis solvendile iseloomulik konstant! 2


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE Molaalsus: m= soluudi moolidearv solvendi mass kg  (kuna moolide arv ega mass ei sõltu temperatuurist, siis molaalne
kontsentratsioon temperatuurist ei sõltu!!!) o Sulamistemperatuuri alanemine     ∆ T f = K f ∗m, kus Kf on lahustit kirjeldav molaalne sulamistemperatuuri vähenemise konstant! o Osmootne rõhk     OSMOOS- lahusti difusiooni erijuht poolläbilaskva membraani kaudu 
väiksema lahustunud aine kontsentratsiooniga lahusest suurema 
lahustunud aine kontsentratsiooniga lahusesse. (suurema solvendi 
kontsentratsiooniga alast väiksema solvendi kontsentratsiooniga 
alasse) o Poolläbilaskvad membraanid lasevad mõned osakesed läbi,  blokeerides teisi. o Biosüsteemides enamus poolläbilaskvaid membraane  (rakuseid/rakumembraan) lasevad läbi vett, kuid mitte lahustunud 
aineid. o Vee sisaldus püüab osmoosi teel saavutada tasakaalu kuni rõhk  muutub liiga suureks OSMOOTNE RÕHK- rõhk, mis vajalik osmoosi peatamiseks (π)) o π= ( n V )RT=MRT, M on lahuse molaalne kontsentratsioon o Kui osmootsed rõhud mõlemal pool membraani on võrdsed  (kontsentratsioonid on võrdsed), siis lahused on isotoonilised (-
kahe lahuse vahel ei toimu lahusti ehk vee liikumist. Näiteks 
füsioloogiline lahus, millel on sama osmootne kontsentratsioon nagu 
vereplasmal) KOLLOIDID- üksikutest ioonidest/molekulidest suuremate osakeste 
segud, mis siiski suhteliselt stabiilsed. Saadud suurte osakeste 
pihustumisel lahustis (aerosool, geel). Kolloidsüsteemis pihustunud faasina
esinev aine. TEKE: kui suured osakesed ei lahustu dispersiooni keskkonnas o Tyndalli efekt- kolloidid hajutavad valgust ja see on tuntud kui  Tyndalli efekt. o Biosüsteemide kolloidid aitavad rasvadel ja õlidel vesilahuses  emulgeeruda TUGEVAD JA NÕRGAD HAPPED JA ALUSED  o Happed loovutavad prootoneid 3 Keemistemperatuuri 
tõus ja 
külmumistemperatuuri 
alanemine: Mõlemas variandis ∆T ei 
sõltu saluudist vaid sellest,
mitu osakest on 
lahustunud!!!


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE o Alused liidavad prootoneid
o Alus on prootoni aktseptor
o TUGEVAD happed kõik deprotoneerunud (HCl, H2SO4, HNO3) o Nõrgad ei ole täielikult deprotoneerunud o TUGEVAD alused (I rühm) protoneerunud o Nõrgad ei ole täielikult protoneerunud o H<7o Nõrga aluse dissotsiatsioonireaktsiooni tasakaalu nihutamine ->  NH4Cl lisamisel OH- ioonide kontsentratsioon langeb, tõuseb 
happelise (Cl-) ioonide kontsentratsioon. pH langeb -> lahus 
happeline o H+ ioonide kontsentratsiooni vähenemine nõrga happe soola  lisamisel -> H2 eraldumist aeglustas H2O lisamine, kuna lahus 
lahjenes; CH3COONa lisamisel aeglustub reaktsioon veelrohkem, 
kuna CH3COO-Na+ seob end H- ioonidega. PH ja PUHVERLAHUSED  Lahuse pH näitab, kui aluselise või happelise keskkonnaga on tegemist. 
pH skaala on nullist 14ni. pH~7 on neutraalne  pH=−logα H3O +¿¿ Puhverlahuseks nimetatakse lahuseid, mille pH ei muutu mõõduka 
koguse happe/aluse lisamisel.  o Puhverdusvõime tuleneb temas sisalduvatest happelistest ja  aluselistest osakestest, mis seondavad hüdroksiid- ja vesinikioone. o Puhverdusvõime kvantitatiivne näitaja- puhvermahtuvus (vesinik-  või hüdroksiidioonide moolide arv, mille lisamisel 1 liitrile lahusele 
viimase pH muutub 1 ühiku võrra) KONTSENTRATSIOON- suurus, mis iseloomustab komponentide arvulist 
vahekorda lahuses/segus. See näitab mingi koostisosa suhtelist sisaldust 
ainesegus. REDOKSREAKTSIOONID    -      seal toimub elektronide liikumine ühelt elemendilt teisele. Reaktsioonid 
elektronide ülekandega. o OKSÜDEERIJA liidab elektrone -> o.a väheneb (redutseerub)
o Oksüdeerumine- elektronide loovutamine
o REDUTSEERIJA loovutab elektrone -> o.a suureneb (oksüdeerub)
o Redutseerumine- elektronide liitmine o Lihtained, mille aatomid loovutavad elektrone kergesti (H2, C, S, Na..) o Metallide ioonid, liitained, mis sisaldavad metallide aatomeid,  mis võivad loovutada elektrone (I, Br, S, SO3 -> -> I2, Br2, 
S, SO4) 4


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE o NB! Kui elemendi aatomite o.a mingis aines on võimaliku  minimaalse ja maksimaalse o.a vahel, siis võib ta reageerida 
nii oksüdeerijana kui ka redutseerijana! o Tegemist on redoksreaktsiooniga, kui mõne aatomi o.a muutub! 
o H2O2+KMn O4+H2 S O4→ MnSO4+H2O+O2, see on redoksreaktsioon! OKSÜDATSIOONIASTE- näitab iooni laengu suurust eeldusel, et aine 
koosneb ioonidest. Lihtainete o.a on 0! O.A summa on 0! o O- II; H-I (püsivad)
o IA- I; IIA-II; IIIA-III (püsivad)
o Fe, Ni- II/III; Cu, Hg- I/II; Sn, Pb- II/IV (muutuv) TERMODÜNAAMIKA KOLM SEADUST  1. Energia jäävuse seadus- keemilisel reaktsioonil ei saa energiat  tekitada/kaotada 2. Entroopia kasvu seadus- isoleeritud süsteemi entroopia kasvab  tasakaaluoleku saavutamisel 3. Süsteemi entroopia läheneb konstandile kui temperatuur läheneb  absoluutsele nullile G=U + pV −ST ,  kus G-gibbs’i vabaenergia (energia, mida võimalik  muuta kinnise reaktsiooni jooksul, ära kasutada); U-siseenergia; p-
rõhk, V-ruumala; S-entroopia; T-temperatuur H=U + pV ,  kus H- entalpia (osa energiast, mis saab ühenduda  soojusega- eraldub/neeldub) G=H −ST → ∆G=∆ H −T ∆ S o Süsteemi Gibbs’i vabaenergia võib muutuda rõhu/temp/koostise  muutumise tõttu o Iseeneslikult saavad toimuda protsessid, mis viivad G vähenemise  suunas (∆ G<0 ¿, seega G vähenemine näitab ainete vahelise 
keemilise reaktsiooni toimumise võimalikkust! KEEMILINE KINEETIKA- füüsikalise keemia osa, mis tegeleb 
reaktsioonide kiirustega. Reaktsiooni kiirus- lähteaine kadumise või 
saaduse tekke kiirus. REAKTSIOONI KIIRUST MÕJUTAVAD TEGURID: o Mida suurem on reageerivate ainete kontsentratsioon, seda  kiiremini toimub reaktsioon. v=k∗[ A ]∗[ B];  v=k o NÄIDE: N2+3 H2→2 N H3, homogeenne
o NÄIDE: C O2+C (tahke)→2 CO , tahke aine ei saa osa võtta,  heterogeenne o Mida suurem on gaasiliste ainete osavõtul kulgeva reaktsiooni  puhul rõhk, seda kiiremini toimub reaktsioon 5


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE o Mida kõrgem on reaktsioonikeskkonna temperatuur, seda kiiremini toimub reaktsioon (ARRHENIUS)  HOMOGEENSED REAKTSIOONID HETEROGEENSED 
REAKTSIOONID Reag. Ainete iseloom Kokkupuutepinna suurus (lisaks) Temperatuur Tahke aine suurus (lisaks) Reag. Ainete kontsentratsioon
Katalüsaatorite juuresolek o Reaktsiooni kulgemiseks peavad molekulid kokku põrkuma: o Kindla orientatsiooniga
o Piisava kineetilise energiaga REAKTSIOONI KIIRUS,
TASAKAAL   Pöörduvad reaktsioonid o Kulgevad nii päri- kui ka vastassuunas (samaaegselt)
o Keemilise tasakaalu saabumisel on reaktsiooni kiirused  võrdsustunud, summaarset reaktsiooni ei toimu  Mittepöörduvad reaktsioonid- üks/mitu reaktsiooni saadust 
eralduvad o Kulgevad ühes suunas lõpuni
o N: reaktsioonid, mille puhul eralduvad gaasilised ained A+B ↔ D+E v 1=k 1∗c A∗cB                v 2= k2∗cD∗cE v 1=v 2, seegak 1 / k 2=K K on reaktsiooni tasakaalu konstant, mille
väärtus sõltub reageerivate ainete 
iseloomust ja temperatuurist.  Muutes mingi aine kontsentratsiooni, toob see kaasa  reaktsiooni teiste ainete kontsentratsiooni muutuse.   Suurendades LÄHTEAINE kontsentratsiooni, kutsume esile 
pärisuunalise reaktsiooni kiirenemise, suureneb saaduste 
kontsentratsioon.  VÄLISTE tingimuste mõju keemilisele tasakaalule: o  Le Chatelier’ printsiip (kui tasakaaluolekus olevas süsteemis  muudetakse mistahes parameetrit, siis süsteem muudab end 
nii, et vähendada muutuste mõju, et saavutada uus 
tasakaal)!!! 6 k = A∗e − E A / RT , Kus k- kiiruskonstant; R-
universaalne gaasikonstant 
(8,314 kJ/K*mol); T- 
absoluutne temperatuur; A- 
sagedusfaktor; EA−aktivatsioonienergia(kJ/mol) K= [ D]∗[ E ] [ A ]∗[ B ]


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE o Sisemised protsessid kulgevad tasakaalu taastamise suunas (gaaside reageerimisel nihkub rõhu tõstmisel tasakaal 
väiksema arvu gaasilise aine molekulide tekke suunas) o Temperatuuri tõstmisel liigub tasakaal endotermilise  reaktsiooni suunas; alandamisel eksotermilise suunas  Süsteemi, milles mitu erinevat faasi nim. heterogeenseks 
süsteemiks (tegemist heterogeense tasakaaluga, nt 
lahustumistasakaalud) LÄHTEAINETE KONTS.ASTENDAJATE SUMMA KEEMILISE REAKTSIOONI 
KIIRUSE ARVUTAMISE VALEMIS: k =f (Ea), K=F (∆ g) REAKTSIOON- protsess, kus üks/mitu puhast aianet muudetakse 
üheks/mitmeks puhtaks aineks. (ISEENESLIK, kui energia väheneb) Kiirus: v= − d [ A ] dt = k 1 [ A ] [ B ]  0 järku reaktsioon- keha pinnal mitte lahuses! -> kiirus sõltub pinna 
suurusest  1 järku reaktsioon- A-> B+C; v=k 1 [ A ] 1  2,3,4.. järku reaktsioon- 2A-> B+C; v=k 1 [ A ] 2 BIOANORGAANILINE KEEMIA    - 118 keemilist elementi      Bioelemendid:  Makroelemendid o C>0,001% (O, C, H, Ca, K, N, P, S, Mg, Cl)  Mikroelemendid o 0,001%>C>0,000001% (Fe, Zn, Br, Al, Si, Cu..)  Ultramikroelemendid o C<0,000001% (Pb, V, Au, Hg) MOLEKUL- elektriliselt neutraalne kahest/enamast aatomist koosnev 
grupp, mida hoiavad koos keemilised sidemed. (erinevalt ioonist puudub 
molekulil laeng!!) o Keemiline side on aatomite vaheline jõud (moodustamisel osalevad  aatomite välimise elektronkihi valentselektronid) o Kovalentne, iooniline, metalliline, vesinikside, Londoni  dispersioonijõud (dipoolide teke naaberaatomites) ja 
hüdrofoobsed (Van der Waals’) jõud IOON- aatom/ molekul milles elektronide koguarv ei võrdu prootonite 
üldarvuga, positiivne/negatiivne elektrilaeng o Kui osake loovutab elektrone- katioon; kui liidab-anioon 7


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE VABA RADIKAAL- aatom, molekul, ioon, millel paardumata 
valentselektron (1/mitu aatomit). Labiilsed, mitte stabiilsed (leiavad kähku 
esimese ettejuhtuva). o Fagotsüteerivad rakud (granulotsüüdid, makrofaagid) kasutavad  neid intratsellulaarseks bakterite tapmiseks o Osalevad info edastamisel
o Superoksiidradikaal, hüdroksüülradikaal KEEMILINE ANALÜÜS  
KVALITATIIVNE ANALÜÜS- kuidas? Milleks? Kas? o Uuritud üksuse hulk väike KVANTITATIIVNE ANALÜÜS- kui palju? Miks? o Tulemused üldistatakse ANALÜÜTILINE KEEMIA- teaduslik distsipliin, mis arendab meetodeid, 
instrumente ja strateegiaid, et saada infot aine koostise, iseloomu kohta. KROMATOGRAAFIA- ainete segu komponentideks lahutamise meetod. 
Põhineb liikuva ja liikumatu faasi vahel.  o Statsionaarne faas on polaarne (paber), mobiilne mittepolaarne  (vedel/gaasiline) (esimesena väljub mittepolaarne aine) o Analüütiline kromatograafia- eesmärgiks aine olemasolu/hulga  määramine segus o Preparatiivne kromatograafia- üksikute komponentide  kättesaamine, et neid edasi nt ravimi koosseisus kasutada GAASIKROMATOGRAAFIA- füüsikaline lahutusmeetod, kus segu ja 
komponendid jagatakse kahe faasi vahel, millest üks liikumatu ja teine 
liigub määratud suunas. Segu komponendid liiguvad läbi kolonni erineva 
kiirusega (tulemuseks komponendid eralduvad, moodustavad tsoone)  o Saab analüüsida lenduvaid aineid VEDELIKKROMATOGRAAFIA- mobiilseks faasiks vedelik, sobib kõikidele 
analüütidele. (solvent, degasaator, pumbad, sisestus, kolonn, detektor) ADSORPTSIOONIKROMATOGRAAFIA- gaasiliste osakeste eraldamine gaasi-
ja tahkeosakeste vahelise toime tugevuse alusel PABERKROMATOGRAAFIA- paberi riba, katseklaasi põhjas eluent. ELEKTROFOREES- laetud osakeste liikumine vedelikus elektrivälja mõjul o Kapillaartsoonelektroforees- enim kasutatav. Kvartstorus,  ioonid migreeruvad elektrivälja mõjul katoodi poole puhvris. 
(katood, neutrood, anioonid) 8


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE o Kapillaargeelelektroforees (DNA ja RNA fragmentide  lahutamiseks). Lahutamine toimub geelis, kus kapillaarid. MASSISPEKTROMEETRILINE DETEKTOR- suurepärane selektiivsus, 
suurepärane tundlikkus, proov ioniseeritakse ja mõõdetakse 
massi/laengu suhet. Kasutatakse magnetvälja, et eraldada 
molekulaarioone nende massi järgi. o Massispektromeetria võimaldab mõõta osakeste massi ja  elektrilaengu suhet. Osakeste molekulmasside määramiseks, 
elemendilise koostise määramiseks. o Põhimõte keemiliste ühendite ioniseerimises FLUORESETSENTSDETEKTOR- hea selektiivsus, suurepärane tundlikkus, 
võimalik detekteerida kõiki aineid, mis kiirgavad fluorestsentsi ELEKTRONKEEMILINE DETEKTOR- hea selektiivsus, suurepärane tundlikkus,
mõõdetakse elektrivoolu, mis tekib redoskreaktsioonide tulemusena FOTOMEETRIA- iga aine neelab/peegeldab elektromagnetilist kiirgust. 
Kiirguse hulk võrdeline aine hulgaga. Valgusmõõtmine. o Kolorimeetria- määrav komponent muudetakse ühendiks, mille lahus on värviline (kontsentratsioon fotomeetri abil) o Spektrofotomeetria- kiirguse intensiivsuse ja lainepikkuse  sõltuvuse kvantitatiivne määramine olenevalt uuritava aine 
omadustest ja aine hulgast. o Fotoelektriline kolorimeetria KOLLOIDLAHUSTE OMADUSED- kolloidosakesed on liiga väikesed, 
et neid optilise mikroskoobi all näha (näivad homogeensete 
süsteemidena), kuid piisavalt suured, et hajutada valgust. o Biosüsteemide kolloidid (mõnedel hüdrofiilne ja hüdrofoobne osa) NB! Kolloidlahused on heterogeensed lahused, mis silmaga vaadates 
tunduvad ühtlased. <liivaterad silmaga nähtavad>>. Tõeline lahus on lahus, milles lahustunud 
aine ioonide/molekulidena ja osakeste suurus alla 1∗10−9 m ORGAANILINE KEEMIA- alkaan, alkeen, alküün, aromaatsed ühendid SÜSINIKU SIDEMED: o Kuni 4 sidet
o Kui C on neli üksiksidet -> tetraeeder
o Kui C üks kolmik ja üks üksikside või kaks kaksiksidet, siis  moodustub lineaarne struktuur o Kui C on kaks üksiksidet ja üks kaksikside, siis struktuur  kolmnurkne 9


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE ISOMEERIA- ühendid, millel sama molekulvalem, kuid on erinevad 
molekulis o Struktuurne isomeer- erineva aatomi paigutus, struktuur erinev
o Stereoisomeer- sarnane aatomite paigutus, erinev orientatsioon  (erinev ruumiline paigutus) o Optilised isomeerid (peegelpildid)
o Geomeetrilised isomeerid KIRAALSUS- iga molekul, millel optiliselt aktiivne tsenter, on kiraalne.  KIRAALNE TSENTER- iga C aatom, millel 4 sidet erinevate rühmadega ENANTIOMEER- vastav peegelisomeeride paar DIASTEREOISOMEER- steroisomeer, mis ei ole peegelpilt KONFOMEER- vabast pöörlemisest ümber C-C üksiksideme tekkinud 
isomeer ALKAANID- küllastunud süsivesinik. (metaan). Vedelas ja gaasilises 
olekus alkaanide ahelad pidevas liikumises. Süsinikkude vahel 
üksiksidemed. (-aan). alküülrühm TSÜKLOALKAANID- süsiniku aatomite ahelad tsüklilised (tsükloheksan). ALKEENID- alifaatsed, küllastumata süsivesinik (eteen). Molekulis  
vähemalt üks kaksikside. (-een) kolmnurkne tasapinnaline C ümber. 
Alkenüülrühm ALKÜÜNID- süsivesinikud, mille C aatomite vahel vähemalt üks 
kolmikside. (etüün). (-üün). Lineaarsed, alifaatsed. alkünüülrühm AREENID- aromaatsed süsivesinikud, sisaldavad aromaatset tsüklit 
(benseenitsükkel). Tüviühend: benseen; süsivesinikurühmad: 
arüülrühmad (naftaleen).  o 1,2-dimetüülbenseen (o-ksüleen)
o 1,3-dimetüülbenseen (m-ksüleen)
o 1,4-dimetüülbenseen (p-ksüleen) BIOORGAANILISED AINED, REAKTSIOONID-alkoholid, tioolid, 
sulfiidid, aldehüüdid, ketoonid, estrid, eetrid, amiinid RÜHM AINETE KLASS RÜHM AINETE KLASS -X Halogeeniühend -COOH Karboksüülhape -OH Alkohol, fenool -COOR Ester -O- Eeter -N< Amiin -CHO Aldehüüd -CO-N< amiid -CO- ketoon 10


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE ALKOHOLID- hüdroksüülrühm C aatomiga kovalentselt seotud. (etanool
C H 3 C H 2−OH ).  o -OH rühm on polaarne
o Lõpus liide -ool
o NB! Alkoholid on nõrgad happed (Nõrgem kui vesi) -> alkoholaat
o NUKLEOFIILNE ASENDUSREAKTSIOON o C H3−OH +HCl →C H3 Cl+ H2O o HAPPEKATALÜÜTILINE ELLIMINEERIMINE o C H3−C H2−OH → H 2 S O4 C H 2=C H 2 + H 2 O o OKSÜDEERUMINE o C H3 C H2OH → − 2 H C H 3 CHO → − 2 H C H 3 COOH o REAKTSIOON LEELISMETALLIDEGA o 2 C H 3−OH +2 K → 2C H 3 O −¿ K + ¿ + H 2↑¿ ¿ TIOOLID- alkoholide väävlianaloogid. SH rühm (merkaptorühm- 
’’elavhõbedat siduv’’). Etaantiool (CH3CH2 SH) o Lõpus liide -tiool SULFIIDID- eetrite väävllianaloogid (S rühm). Dimetüülsulfiid (
CH 3− S− CH3) o Lõpus liide -sulfiid ALDEHÜÜDID- karbonüülrühm  asub süsinikahela lõpus. o Karbonüülrühm kirjutatakse kujul -CHO
o N: formaldehüüd (HCHO)
o Lõpus liide -aal (etanaal CH 3CHO)
o Leidub eeterlikes õlides (kaneelaldehüüd- maitse, lõhn)
o vähemalt üks vesinik
o oksüdeeruvad kergemini kui ketoonid butanaal=või; vanilliin=vanilje; bensaldehüüd=mandlid; 
tsinnamaldehüüd=kaneel KETOONID- karbonüülrühm  asub süsinikahela keskel. o Kaks asendusrühma ei pea olema samasugused
o Karbonüülrühm kirjutatakse kujul -CO-
o Lõpus liide -oon (propanoon CH 3COC H3)
o Aromaatsed (karvoon piparmündi õlis)
o Mõlemad C sidemed süsinikuga 11


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE Atsetofenoon=pistaatsia; carvoon=piparmünt; ionoon=vaarikas; 
muskoon=muskus KETOONIDE JA ALDEHÜÜDIDE REAKTSIOONID: o Saadakse neid alkoholide oksüdeerimisel (redutseerimisel saadakse  alkohol!) o CH3CH2OH ↔ − 2 H C H 3 CHO + H 2 O o propanoolist saab oksüdeerimisel ketooni o C H3 C H2C H2OH ↔ − 2 H C H 3 C H 2 CHO + H 2 O o Liitumine karbonüülrühmale (C=O), KARBOKSÜÜLHAPPED- karboksüülrühm (-COOH). Üldvalem: R-COOH o Nõrgad happed
o Sipelghape (HCOOH)
o Lõpus liide –(aan)hape
o Neid saab aldehüüdide ja alkoholide oksüdeerimisel ESTRID- lõhnavad aromaatselt; tekkinud kondensatsioonireaktsioonil 
(rühm -COOR) o Nimetuses ette alkoholi nimetus lõpuga -üül
o Nimetuses lõppu happe nimetus lõpuga -aat (etüületanaat CH 3 COO C 2 H 5) o Saadakse happe ja alkoholi kondenstatsioonireaktsioonil o CH3CH2OH +CH3COOH ↔ CH3COOC H2CH3+HO H EETRID- alküülrühm (R), üldvalem (R-O-R). Vaatleme seda kui 
veemolekuli HOH, kus mõlemad vesiniku aatomid asendatud 
alküülrühmadega. 12


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE o Lenduvam kui alkohol
o Mittepolaarne
o Lahusti
o Tuleohtlik
o Dietüüleeter CH3CH 2OCH 2CH3
o EI OLE KEEMILISELT AKTIIVSED! o Saame eetreid alkoholaadi ja halogeeniühendi reageerimisel o
CH 3−CH 2−ONa+CH 3−CH 2−CH 2 . Br → CH3 −CH2−O −CH 2−CH2 −CH3 + NaBr AMIINID- bioaktiivsed, valemid tuletatakse ammoniaagi valemist (NH3) o Dopamiin; epinefriin
o Lõppu liide -amiin
o Looduses laialt levinud (paljudel ebameeldiv lõhn) ALKAOIDID- aluselised bioaktiivsed ühendid (toksilised- kokaiin) o Nõrgad alused nagu ka ammoniaak (reageerib tugeva happega - > ammooniumsool) o RNH 2 + HCl → RNH 3+Cl −¿ ¿ o Reageerivad hapete anhüdriididega moodustades amiide o RCOOOR+H−NHR ' ↔ RCONHR '+RCOOH                                         r5ttttttttttttfffffffffffff6aswqi9 (elli kirjutas selle) VALGUD- polüpeptiidid (lineaarsed aminohappe jääkidest koosnevad 
polümeerid). o Valgud on biomakromolekulised
o Nende aminohappeline koostis on erinev o Neil on peptiidside aminohappejääkide vahel ja
mitmetasemeline struktuurne
organisatsioon o Omavad aktiivalasid ligandi sidumiseks o Toimivad katalüsaatoritena, tagavad mehaanilist tuge  ja liikumist, kontrollivad kasvu jne. o Valkudel võime reageerida omavahel ja muude biomolekulidega
o Valkude koostisse lülituvad vaid L-aminohapped
o Nad on püsivad, madal osmootne rõhk (ei läbi biomembraane)
o Kõrgviskoossus
o Amforteetsus (happelis/aluselisus)
o Puhverdusvõime
o adsorptsioonivõime 13 NB! Valgu omadused ei sõltu niivõrd
aminohappelisest koosseisust kui 
järjestusest. o Valgu laeng määratakse  kõrvalahelate ionisatsiooni 
tulemusena. pI- isoelektriline 
täpp (vastab pHle, kus laeng 
puudub!)


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE Klassifikatsioon: o Funktsionaalselt o Ensümaatiline katalüüs (CO2 hüdrateerimine, RNA süntees)
o Transport- ja säilitusfunktsioon (Fe transport, O2 transport)
o Koordineeritud liikumine (lihaste kontraktsioon)
o Strukturaalne (nahk kollageeni sisaldab)
o Immuunvastus (igA, igG, igM)
o Närviimpulsi teke ja ülekanne (retseptorvalgud sünapsis) o Lokalisatsiooni alusel
o Lihtvalgud ja liitvalgud o Liitvalgud N: kaseiin, ferritiin, hemoglobiin o Strukturaalselt ja vastavalt vees lahustuvusele o Globulaarsed; fibrillaarsed VALKUDE STRUKTUURITASEMED: Primaarstruktuur- polüpeptiidahelate moodustumisel seostuvad 
aminohapped omavahel peptiidsidemetega o Kovalentne, peptiidsidemetega seotud aminohappejääkide kindel  järjestus o Korduvate peptiidgruppide hargnematust ’’tüvest’’ väljuvad  aminohappejääkide R-grupid o Pole reegleid disulfiidsidemete esinemises
o Pole reeglitele vastavaid aminohappejääkide järjestusi  Primaarstruktuur on molekullaaraluseks: 1. Valkude spetsiifilisusele/mitmekesisusele a. Antikeha seostub spetsiifiliselt vastava antigeeniga
b. Lliigispetsiifilisus, koespetsiifilisus, organismispetsiifilisus 2. Kõrgemate struktuuritasemete kujunemisele
3. Molekulaarhaiguste patogeneesile a. Geneetilise päritoluga haiguste põhjuseks enamasti mõne  aminohappejäägi asendus primaarstruktuuris (perekondlik 
ateroskleroos) Sekundaarstruktuur- polüpeptiidahel võib voltuda korrapärastesse 
struktuuridesse 14


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE o Peamiselt vesiniksidemetega fikseeritud ruumikujund  Tema põhivormid: o Β- heeliks o Vesiniksidemete abil kujunenud kihilis-voldiline  konformatsioon o Teised stabiliseerivad jõud (aminohappejääkide R-gruppide  hüdrofoobsed interaktsioonid) o Α-heeliks o Polüpeptiidahela paremale pöörduv helitseerunud  konformatsioon o Heeliksid hoiavad vesiniksidemed (nende rohkus tagab  heeliksi stabiilsuse).  o Teised stabiliseerivad jõud (tervikheeliksi polaarsus)
o Amfipaatsus (HIV glükoproteiin) Tertsiaalstruktuur- vees lahustuvad valgud voltuvad kompaktsetesse 
struktuuridesse. o Kerajas-ellipsoidne (gloobul) või niitjas (fibrill) kolmemõõtmeline konformatsioon.  o Valgumolekul püüab võtta stabiilsemat kuju (baasinfo selleks  primaarstruktuuris, protsessi suunavad seostusvalgud) o Pro ja hyp asukohal polüpeptiidahel käändub: o Pro ja hyp jäigad, vaid 1 vesinikside
o See destabiliseerib heeliksi seal
o Käänukohtade teket soodustavad suured R-grupid (Gly) 15 Valke saab jagada 
globulaarseteks 
(enamus, kõik ensüümid) 
ja fibrillaarseteks 
(kollageenid)


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE Tertsiaalstruktuuri hoiavad nõrgad sidemed (ioonsed, vesinik, 
hüdrofoobsed vastaktoimed)-> nende suur arv tagab tertsiaalstruktuuri 
stabiilsuse o Kuna pole energiakulutusi, on tertsiaalstruktuuri teke kiire,  spontaanne, kooperatiivne, astmeline o Seostusvalkude ja ATP osalusel pakitakse valgumolekul astmeliselt  kokku o Püütakse makromolekul paigutada minimaalruumi
o Biorollide täitmiseks inimkehas vajalik vähemalt  tertsiaalstruktuuri olemasolu!! o Esinevad ehitus-funktsionaalosad (domeenid) Kvaternaarstruktuur- mitmed polüpeptiidahekad võivad ühenduda 
üheks valguks. o Valgumolekulis vähemalt 2 tertsiaalstruktuuriga polüpeptiidahelat  (ehk alaühikut!), neid seovad nõrgad sidemed, ka disulfiidside(-
med) o Oligomeersed valgud on uus biokvaliteet: võimaldab peenregulatsiooni (N: 
kvaternaarstruktuursed ensüümvalgud on metabolismi 
võtmeensüümid) DENATURATSIOON- valgu bioaktiivsuse kadumine valgu kõrgemate 
struktuuri tasemete kadumise tõttu. (vastand RENATURATSIOON) See põhjustab: o Oligomeerse valgu dissotsiatsiooni subühikuteks
o Primaarstruktuurist kõrgemate ehitustasemete kadumise
o Optiliste omaduste muutumine, elektroforeetilise liikuvuse  vähenemise o Valgu lahustuvuse vähenemine Eristame: Pöörduv o Neutraalsoolade kontsentreeritud lahused 16


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE o Külmad polaarsed aprotoonsed lahustid Pöördumatu o Raskemetallide soolad
o Mineraalhapped, Orgaanilised happed
o Alused (tugevad) 
o Alkaloidid HEEM- tasapinnaline molekul, leidub hemoglobiinis, müoglobiinis ja 
tsütokroomides. o Muutused heemis hapniku sidumisel: raua aatom liigub ja  tekitab valgu konformatsiooni muutuse. Tekib kooperatiivne muutus 
järgmistes molekulides hapniku liitmiseks. AMINOHAPPED- karboksüülhapete derivaadid, mis sisaldavad 
vähemalt ühte amino- ja karboksüülrühma. (inimkehas umbes 600).  o Põhilised on α-aminohapped (inimkeha valdavad aminohapped) o Β- ja γ-aminohapetes on aminorühm Cβ võiCγ juures. o Inimkeha aminohapped jagatakse ka o Proteinogeensed (L-aminohapped, valkude ehitusüksused) o Aproteinogeensed (pole valkude ehitusüksuseks) AMINOHAPETE KLASSIFIKATSIOON
(proteinogeensed põhiaminohapped). Nende jaoks
on inimkeha geneetilises koodis olemas 1 koodon (inimkehas neid 20) o APOLAARNE R-GRUPP o Glütsiin, alaniin o APOLAARNE AROMAATNE R-GRUPP o Türosiin, trüptofaan o POLAARNE LAENGUTA R-GRUPP o Seriin, metioniin, glutamiin o POLAARNE LAETUD R-GRUPP o Lüsiin, arginiin, histidiin o LAENGUGA ALUSELISED
o LAENGUGA HAPPELISED Proteinogeenseid aminohappeid võib grupeerida ka järgmiselt: o HAPPELISED (asp), ALUSELISED (lys), NEUTRAALSED (gly, ülejäänud)
o AROMAATSED o Tyr, his 17 Polaarse neutr. 
Kõrvalahelaga SER, THR, ASN, GLN, TYR,
CYS Võimelised moodustama 
vesiniksidemeid olles nii 
doonoriks kui akseptoriks Laengut omava kõrvalahelaga 
aluselised LYS, ARG, HIS Laengut omava kõrvalahelaga 
happelised ASP, GLU


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE o HÜDROKSÜAMINOHAPPED o Ser, thr (treoniin) o VÄÄVLIT SISALDAVAD o Cys, met o TSÜKLILISED o Tyr, his o ASENDAMATUD INIMKEHAS SÜNTEESITAVAD Aproteinogeenseid aminohappeid (rakus mittevalgulistes ühendites 
olevad) o Ornitiin, tsitruliin
o B-alaniin
o Tauriin
o Betaiin D-AMINOHAPPED- bakterite kapslite peptiidides vähesel määral D-ala, D-
glu. INIMKEHA valkudes vaid L-aminohapped! AMINOHAPETE OMADUSI Happelis-aluselised omadused- amino ja karboksüülrühma tõttu nad 
vesilahustes amfoteersed. o Käituvad prootoni doonorina (lahus on nõrk hape)
o Käituvad prootoni aktseptorina (lahus on nõrk alus) Aminohapete lahused on nõrgad puhvrid (H- katioonid; A-anioonid). Iga aminohappe jaoks on pH väärtus (isoelektriline punkt pI), mille 
juures tal puudub summaarne laeng (anioonsed laengud=katioonsed 
laengud). pI juures ta elektriväljas ei liigu, vesilahustuvus on väikseim.  o pI on aminohapete üks põhiparameetreid peegeldades tema  funktsionaalsete rühmade happelis-aluselisi omadusi pHhüdrofiilsed) pH>pI, siis negatiivselt (happelised kõrvalahelad) Aminohapete pI väärtuse ja laengute erinevusel baseerub aminohapete,
peptiidide ja valkude lahutamine elektroforeesi abil. Lahustuvus, sulamistemperatuur, neeldumisspekter- mitme laetud 
grupi tõttu solvateeruvad aminohapped polaarsetes lahustites (vesi, 
etanool), kuid mitte apolaarsetes lahustites (benseen).  o Aminohapetel kõrge sulamistemperatuur.
o Neeldumisspektrit omavad trp ja tyr aromaatse R-grupi tõttu Stereoisomeeria- Põhiaminohapped omavad hiraalset tsentrit, sellest ka 
(L-ja D- isomeersus).  18 Mittepolaarse 
kõrvalahelaga GLY- puudub kõrvalahel, 
puudub kiraalne C. 
Peptiidahelas anomaalsed 
nurgad. ALA- väike, mittepolaarne.
Kasutatakse valkude 
muteerumisel. VAL, LEU, ILE- 
hargnenud, hüdrofoobsed, 
mahukad. Valkude 
sisemuses, piiratud 
liikuvusega. PRO.-ainuke iminohape MET, PHE, PRO, TRP, GLY, 
ALA, VAL, LEU


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE o Optiliselt aktiivsed- polariseeritud valguse tasapinna pööramine,  on asümmeetrilised ehk (kiraalne tsenter) o Fisheri projektsioon (vertikaalsed sidemed tasapinna alla;  horisontaalsed tasapinna ette) AMINOHAPETE REAKTSIOONE o Peptiidsideme teke
o Dekarboksüülimine 
o Aminohapete aktivatsioon valgu sünteesil (oluline eelreaktsioon  valkude sünteesil) o Amiidide süntees (toksilise ammoniaagi sidumiseks)
o Desamiinimine (annab ketohappe ja ammoniaagi)
o Transamiinimine (aminorühma viimine glutamiinhappe vormi)
o Dehüdrogeenimine  BIOKEEMILIS-MEDITSIINILINE JAOTUS o Asendamatud aminohapped: inimkeha ei sünteesi ise, saame  toiduga (Val, Ile, Leu jne) o Asendatavad (inimkehas sünteesitavad) aminohapped PEPTIIDID- oligomeersed biomolekulid, mis koosnevad 
peptiidsidemetega seostunud aminohappejääkidest. o Osaline kahekordsus (tuleneb konjugatsioonist, takistab vaba  rotatsiooni C-N sideme ümber) o Peptiidside rigiidne, peptiidgrupi aatomid ühel tasapinnal (nii  kujuneb korduvatest peptiidgruppidest koosnev peptiidi kovalentne
’’tüvi’’).  o Peptiidside reeglina on trans-konfiguratsioonis (proliini osalusega  peptiidsidemes on R-grupp cis-konfiguratsioonis) o -C=O ja -NH polaarsuse tõttu võib peptiidgrupp anda kaks  vesiniksidet o Ei lõhustu tavatingimustes KLASSIFIKATSIOON Oligopeptiidid (2..20 a.h.jääki) Polüpeptiidid (20..50 a.h.jääki) Valk (>50 a.h.jääki) OMADUSI o Käituvad happe/alusena, polüelektrolüüdina
o Omavad pI
o Peptiidgrupile iseloomulik biureedireaktsioon vasksulfaadiga  aluselises keskkonnas (sinakas värvus -> tetrapeptiid) 19


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE o Peptiidsideme hüdrolüüs veemolekulide liitumisega
o Pikemate peptiidide vesilahuste kolloidloomus ja koagulatsioon
o Koostises olevate aminohapetejääkide stereoisomeersusest ja  peptiidi konformatsioonist tulenev optiline aktiivsus PEPTIIDIDE AMINOHAPPELISE KOOSTISE MÄÄRAMINE o Hüdrolüüs (happeline, aluseline, ensümaatiline)
o Kromatograafia (ioonvahetus kromatograafia) PEPTIIDIDE SÜNTEES- kuna kasutatakse raviainetena, on nende saamine 
meditsiiniliselt tähtis. o Suur osa inimkeha bioaktiivsetest peptiididest on signaalmolekulid (neurotransmitter) o Peptiidid töötavad ka valkude ja ensüümide aktiivsuse otsese  moduleerijana (glutatioon glutationüülib mitmeid võtmeensüüme) LIHTVALGUD- koosnevad vaid valgulisest osast (aminohappejäägid) o Fibrillaarsed valgud on niitjad, reeglina vesilahustumatud,  vastupidavad hapetele/alustele. o Kaitse ja tugifunktsioon
o Esindaja verehüübimisfaktor fibrinogeen o Globulaarsed valgud- arvukaim valkude rühm. Lahustuvad  füsioloogilises lahuses, lahustel kolloidolek ja denatureeruvus o Alfa-heeliks domineerib sekundaarstruktuuris, isovorme on  palju o Põhirühmad albumiin ja globuliin (prolamiin, gluteliin) LIITVALGUD- koosnevad valgulisest ja mittevalgulisest osast. 
(aminohappejäägid + org/mitteorg aine) o Nukleoproteiinsed kompleksid on tegelikult segamakromolekulid. 20


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE VALGUD KUI KLIINILISED MARKERID- nt vereseerumi üldvalk, näiteks 
hüpoproteineemia võib olla tingitud langenud valgusünteesist, suurenenud
katabolismist, valgukaotusest neerude kaudu.  o Haiguste korral määratakse albumiini ja globuliini sisaldust Üldvalgu puhul tuleb silmas pidada, et selle sisaldus sõltub indiviidist, vere
mahust jne. IMMUUNGLOBULIINID- immuunsus tagatakse spets rakkude ja valkude 
koostööna. Immuunsuse põhitagajad: leukotsüüdid, makrofaagid, 
lümfotsüüdid. o Humoraalne immuunsus põhineb vesilahustuvatel antikehadel o igA- antibakteriaalne, antiviiruslik (piim, pisarad, sülg)
o igG- peamine sekundaarse immuunvastuse antikeha  (vereplasma) o igD- antiallergiline (B-rakkude pind, vereplasma)
o igE- peamine kaitse parasiit-tingitud infektsioonide vastu  (rakuväline, vereplasma) o igM- peamine esmase immuunvastuse antikeha (B-rakkude  pind, vereplasma) nende põhifunktsioonid: o antigeeni sidumine
o efektori funktsioon (komplemendiga seostumine ja aktivatsioon)
o retseptori funktsioon (B-rakkude pinna immuunglobuliinid antigeeni  retseptorid) VALKUDE ERALDAMINE, PUHASTAMINE, ISELOOMUSTAMINE Üldprintsiibid: 1. puhastamise lähtematerjali valik
2. valkude stabiliseerimine (pH, adsor, temperatuur)
3. valgu jälgimine puhastamise käigus (assay)
4. lahutamise meetodid a. laeng (ioonvahetuskromatograafia, elektroforees)
b. polaarsus (hüdrofoobse interaktsiooni kromatograafia)
c. molekuli suurus (geelfiltratsioon, SDS-PAGE, tsentrifuugimine)
d. sidumise spetsiifilisus (afiinsuskromatograafia) VALKUDE KROMATOGRAAFIA JA ELEKTROFOREES- valkude isoleerimise 
meetodite rakendamiseks tuleb esmalt viia valk lahusesse, saada sobiv 
raku ekstrakt. Valkude lahustuvus on erinev, ka ekstrakti valmistamise 
meetodid varieeruvad. KROMATOGRAAFIA- baseerub biomolekulide korduval selektiivses 
jaotumises kahefaasilises süsteemis 21


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE o ioonvahetuskromatograafia
o õhukese kihi kromatograafia
o pöördfaasikromatograafia
o geelfiltratsioonkromatograafia
o afiinsuskromatograafia GEELELEKTROFOREES- lahutamine poorses keskkonnas elektrivälja 
toimel o kasutatavad polüakrüülamiid geel (PAAG) ja agaroos
o SDS PAGE o Valkude identifitseerimiseks võimalik geel värvida valgu  spetsiifilise väriga o Isoelektriline fokuseerimine
o Biomolekulide detekteerimise meetodid geelis VALKUDE PUHASTAMINE- enamik valke kättesaadavad vähesel hulgal o Aminohappeline koosseis määratav täieliku valgu hüdrolüüsiga ja  hüdrolüsaadist aminohapete hulga mõõtmine kromatograafiliselt o Materjali homogeniseerimine- kudede ja rakkude peenestamine  ühtseks massiks. Vahel lisatakse ka detergente o Diferentsiaaltsentrifuugimine- võimaldab saada poolpuhtaid  rakuorganellide fraktsioone. Et isoleerida suht puhast fraktsiooni, 
tehakse ultratsentrifuugimist. o Ekstraheerimine, fraktsioneerimine- püütakse saada  huvipakkuvat valku olulisel määral sisaldav lahustuv fraktsioon. 
Fraktsioneerimine võimaldab vabaneda lisavalkudest. o Puhastamine lisandeist- puhastusreagentide kõrvaldamiseks,  tagab kõrgselektiivsete meetodite efektiivsuse täiesti puhta valgu 
eraldamiseks o Ultrafiltratsioon, geelfiltratsioon, dialüüs (baseerub osmoosil) o Kõrgselektiivne puhastamine- vaja väga vähe lähtematerjali, on  kõrglahutatavad, ei kahjusta biostruktuure.  Võimalik valgulahusest 
isoleerida individuaalvalk.  o Kromatograafia; ultratsentrifuugimine; radioimmuunmeetod;  ensüüm-seotud immuunsorptsioonmeetod o Puhtuse kontroll- et elimineerida veel võimalikud  madalmolekulaarsed lisandid o Kristalliseerimine, lüofiliseerimine, isoelektriline fokuseerimine VALKUDE SEKVENEERIMINE- valgu või nukleiinhappe järjestuse 
määramine (primaarstruktuuri määramine) o Edmani degradatsioon o Põhilisi valgu sekveneerimise meeteodeid
o Baseerub valgu molekuli sammhaaval degradeerimisel N- terminusest 22


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE o Protsess automatiseeritav, võimaldab saada infot umbes 50  a.h.jäägi jaoks alates N-terminusest o Edmani degradatsioon-probleemid o Reaktsioon ei kulge 100%-segatud produktid
o N-terminaalne peptiidi ots ei tohi olla modifitseeritud
o Disulfiidsidemed tsüsteiinide vahel tuleb redutseerida VALKUDE SADETSMINE (sisse ja väljasoolamine, kasutusalad)- 
eesmärgid: o Biovedelike vabastamiseks teatud uuringuid segavatest valkudest
o Haavade esmatöötlus pindmiste koevalkude kalgendamiseks
o Kiireks ja odavaks valgu olemasolu tuvastamiseks (uriin)
o Valkude puhastamiseks
o Ensüümreaktsiooni peatamiseks ensüümi aktiivsuse määramisel MIS TAGAB EFEKTIIVSE VALGU SADESTAMISE VESILAHUSEST? Molekuli ehitus ja lahustuvus- mida rohkem on valgumolekulis 
hüdrofiilseid gruppe, seda paremini ta lahustub vees. Temperatuur ja lahustuvus- temperatuuri tõus suurendab lahustuvust. 
(valkude lahustuvus suureneb kuni 40..45C, siis hakkab järsult vähenema 
denaturatsiooni ja koagulatsiooni tõttu) Keskkonna pH ja lahustuvus- lahustuvus minimaalne pI juures 
(summaarse nullaenguga valguosakesed kleepuvad ja sadenevad). 
Mõõdukalt happelise/aluselise keskkonna juures pole valgu summaarlaeng
0, reeglina ei sadene! Lahusti ioontugevus, polaarsus ja lahustuvus- madalal kontsentratsioonil suurendavad neutraalsoolad valgu 
lahustumist (nt kui mingi valk vees ei lahustu, siis lahustub soola nõrgas 
lahustis). Soolaioonide vastaktoime valgu ioonsete gruppidega vähendab 
valgumolekulis ioonsidemete tekke võimalusi.-SISSESOOLAMINE Kõrgel kontsentratsioonil sadestavad neutraalsoolade lahused valke 
efektiivselt, pöörduvalt nende valkude pI juures. Soolaioonid seovad 
endaga hüdraatvett ja neutraliseerivad valguioonide laenguid. Pöörduv, 
vee lisamisel valgusademele valk lahustub uuesti, natiivomadused 
säiluvad.-VÄLJASOOLAMINE SEEGA, valkude efektiivseks kvantitatiivseks sadestamiseks tuleb 
kõrvaldada valguosakest stabiliseerivad faktorid (laeng, hüdraatkiht). SÜSIVESIKUD- süsinikupõhised molekulid, mis on rikkad 
hüdroksüülrühmade (-OH) poolest. Empiiriline valem süsinikhüdraat¿ ¿ o Mõiste ’’süsivesikud’’ 1844.a., C.Schmidt
o Nimetuse lõpus tavaliselt -oos 23


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE o Funktsionaalrühmad C=O ja -OH Süsivesikute derivaadid 1. Pehme oksüdatsiooni tagajärjel aldoos -> aldoonhape  (glükoonhape) 2. Aldooside primaarse OH spetsiifilisel oksüdatsioonil tekivad  uroonhapped (D-glükouroonhape) 3. Aldooside ja ketooside pehmel taandamisel tekivad  polühüdroksüalkoholid alditoolid (ribitool, ksülitool) 4. OH rühma asendamisel H- saadakse desoksüsuhkrud  (desoksüriboos) 5. Aminosuhkrud- OH rühm asendatud aminorühmaga, sageli  atsetüleeritud D-glükoosamiin, D-galaktoosamiin Struktuurne klassifikatsioon o MONOSAHHARIIDID (lihtsuhktud) o Värvitud, vesilahustuvad, kristalsed
o Aldoosid (aldehüüdrühm); ketoosid (ketorühm)
o Glütseeraldehüüd (aldoos); dihüdroksüatsetoon (ketoos)
o Esinevad inimkehas nii ahelana kui ka tsüklina (Fischeri  projektsioon, Tollens projektsioon, Haworth projektsioon, 
tugitool-konformatsioon) Tsükliline ehitus- alates pentoosidest tekitab molekulisisene reaktsioon 
aldehüüd- (keto-) grupi ja ühe -OH vahel püranoos (6 lüli) või 
furanoositsükli (5 lüli). NB! Kristalsel kujul vaid tsüklilises vormis. POLE 
TASAPINNALISED! o Glükoosis moodustub poolatsetaal -CHO ja C5 -OH vahel
o Fruktoosis moodustub poolatsetaal C=O (C2) ja -OH C5 vahelisel  reaktsioonil Isomeerid- sama elementaarkoostis, erinevad füsiko-keemilised 
omadused.  o Monoos saab anda 2 stereoisomeeri
o Glükoos saab anda 16 stereoisomeeri 24


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE D- ja L-isomeeria:  o D-monosahhariidis on karbonüülrühmast kaugeima hiraalse C- aatomi juures olev -OH paremal (enamikud inimkehas). Võib 
lagundada glütseraldehüüdi (+) vormini. o L-monosahhariidis vasakul. Võib lagundada glütseraldehüüdi (-)  vormini. Stereoisomeeria: o EPIMEERID- erinevad ainult ühe C aatomi asendajate  konfiguratsiooni poolest: D-glükoos ja D-mannoos on epimeerid o DIASTEREOMEERID- erinevad mitme asümmeetrilise C aatomi  konfiguratsiooni poolest: D-mannoos ja D-galaktoos on 
diastereomeerid Alfa- ja beeta-anomeerid- tsüklilise vormi tekkel muutuvad C1 ja C2 
asümmeetriliseks (tekib veel 2 isomeeri). o Alfa-anomeeri puhul on anomeerse C aatomi juures olev -OH  allpool o Beeta-anomeeri puhul ülevalpool tsükli pinda Trioos- glütseeraldehüüd Tetroos- erütoos Pentoos- riboos Heksoos- glükoos, fruktoos Heptoos- sedoheptuloos Tähtsamad D-monoosid: o D-glükoos (kõige olulisem monosahhariid toidus)
o D-mannoos (glükoproteiidides esinev)
o D-galaktoos (piimasuhkru üks komponentidest)
o D-riboos (nukleiinhapete koosseisu kuuluv monosahhariid)
o D-glütseeraldehüüd (lihtsaim aldoos, oluline metabolismis)
o D-ribuloos (oluline süsivesikute metabolismis)
o D-fruktoos (kõige magusam looduslik)
o Dihüdroksüatsetoon (lihtsaim ketoos, metabolismis oluline)
o D-erütroos (oluline tetroos metabolismis)
o D- seduheptuloos (oluline 7 süsinikuga monosahhariid metabolismis) GLÜKOOSI JT. MONOSAHHARIIDIDE REAKTSIOONID o Redoksreaktsioonid (metabolismis rakendatakse energia  saamiseks) o Aldehüüdrühma sisaldavad süsivesikud kergesti  oksüdeeritavad 25


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE o Trommeri reaktsioon (kahevalentse vase redutseerumine): RCHO+2Cu 2+ ¿+ 5O H −¿→ RCOO −¿ + 2Cu 2 O +3H 2 O ¿ ¿ ¿ o Ketoosid pole nii oksüdeeritavad (kuid konverteeruvad  aldoosiks, mis on oksüdeeritav)- ERITI pH>8 o Oksüdeerudes aluselises keskkonnas, redutseerivad vase  soolad vask(I)oksiidiks ja hõbeda soolad metalliliseks 
hõbedaks (Fehlingi meetod) o Esterfikatsioon (fosfaatestrite teke)
o Aminoderivaatide teke (strukturaalsetes polüsahhariidides ja  glükoproteiinides) o Glükosiidide teke- glükosiidside oligosahhariidides ja polüsahhariidides o Anomeerse süsinikuga seotud alfa või beeta -OH rühm võib
moodustada sideme teise
monosahhariidi koosseisu kuuluva -
OH rühmaga o Kondensatsioonireaktsiooni tulemusena tekkiv hapniku sild  kahe suhkrujäägi vahel ongi glükosiidside GLÜKOSIIDSIDEMED ühendavad monosahhariide alkoholide ja 
amiinidega o OLIGOSAHHARIIDID (2…10 monoosi jääki; suhkrujöögid seotud  GLÜKOSIIDSIDEMEGA) Disahhariidid- laktoos, sahharoos, maltoos Kolm looduslikku glükosiidset sidet: o 1-4’; 1-6’; 1-1’
o LAKTOOS-1-4’ redutseeriv suhkur (galaktoosi ja glükoosijääkidest).  Sisaldab anomeerset süsinikku, mis ei osale glükosiidsideme 
moodustamisel  o SAHHAROOS-1-1’ mitteredutseeriv suhkur (glükoosi ja  fruktoosijäägist). Mõlema monosahhariidi anomeerne süsinik osaleb 
glükosiidsideme moodustamisel Maltoosil on 1-4’ side o POLÜSAHHARIIDID (polüoosid, homo- ja heteropolüoosid;  suhkrujäägid seotud GLÜKOSIIDSIDEMEGA) Täidavad varuaine ja ehituslikke ülesandeid. Nende monomeere 
(monoosijääke) seob alfa- või beeta-glükosiidside andes lineaarseid, 
spiraalsed, sfäärilisi struktuure. Homopolüsahhariidid- ehitusüksuseks üht-tüüpi monoosijäägid o Varupolüoosid: glükogeen, tärklis 26 MUTAROTATSIOON- lahuse 
optilise aktiivsuse 
muutumine. Alfa ja beeta 
anomeeride muundumine.


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE o Struktuurpolüoosid: tselluloos, kitiin GLÜKOGEEN- varupolüsahhariid loomadel, kõige rohkem maksas ja 
lihastes. Vabade ahelaotste tohutu arv võimaldab vastavalt 
füsioloogilisele vajadusele rohkete glükoosimolekulide kiiret 
vabanemist/liitmist. TÄRKLIS- taimede poolt kloroplastides deponeeritud reserv o Amülopektiin- hargnenud glükoosi polümeer 
o Alfa-amüloos- glükoosi lineaarne polümeer, ahel spiraliseerub
o Hüdrolüüsub happe mõjul glükoosiks TSELLULOOS- taimne D-glükoosi polümeer o imetajatel puudub β-glükosidaasne ensüüm
o dekstraan, inuliin, agar-agar KITIIN- N-atsetüülglükoosamiini polümeer. (putukate eksoskeleton) NUKLEIINHAPPED- biomakromolekulid (nukleotiidijäägid seostunud 
fosfoestersidemetega) o ribofuranosiidi tsüklite ja fosforhappe heteropolümeer
o iga riboos seotud lämmastikalusega
o ehituskomponendid: o puriin- ja pürimidiinalused
o nukleosiid
o nukleotiid N-alus Nukleosiid Nukleotiid Adeniin Adenosiin AMP, ADP, ATP Guaniin Guanosiin GMP, GDP, GTP Tsütosiin Tsütidiin CMP, CDP, CTP Uratsiil Uridiin UMP, UDP, UTP Tümiin Tümidiin d-TMP, d-TDP, d-TTP Kantiin Ksantosiin XMP Hüpoksantiin Inosiin IMP o iga nukleotiid koosneb kolmest komponendist o lämmastikalus
o fosfaatrühm
o süsivesik (DNAs desoksüriboos; RNAs riboos) ADP ja ATP roll Rakuhingamine toimub mitokondris, tekkinud energia salvestatakse ATP 
molekulidesse. 27


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE ATP- universaalne bioloogilise energia kandja. Adenosiintrifosfaat 
(lämmastikalus, adeniin, suhkur, riboos, kolm fosfaatrühma). ATPd toodetakse mitokondri/kloroplasti tülakoidi membraanis asuva valgu 
ATP süntaasi abil o Rakuhingamisel sünteesitakse max 38 ATP molekuli
o ADP ja fosfaatrühma ühinemisel saame ATP molekuli (seega  erinevus vaid ühes fosfaatrühmas- di või tri) o ATP reageerib veega ja laguneb, side fosfaatrühmade vahel katkeb ning tekib ADP ja fosfaatrühm, vabaneb energia o ADP ja fosfaatrühm moodustab veega sidemeid, mis on  tugevamad kui nende vahel olnud side ATP molekulis AMP (5’) ja cAMP (tsükliline 3’-5’)- sekundaarsed virgatsained o c-AMP sünteesitud adenosiintrifosfaadist (ATP), osaleb rakusiseses  närvisignaali ülekandes o AMP tekib cAMP-i lagunemisel, mida katalüüsib ensüüm  fosfodiesteraas DNA- polümeer, mille põhiahelas üheks korduvaks lüliks riboosoist 
saadud molekul. o kaks komplementaarset ahelat
o koosneb desoksüribonukleotiidi jääkidest
o A, G, C, T
o Asub tuumas, mitokondrites
o Ülesandeks tuumas geneetilise info säilitamine, edastamine  ragujagunemisel ja valgusünteesil. Mitokondrites geneetiline info 
mitokondrite osade valkude sünteesiks. o DNA on hape DNA primaarstruktuur- 3’-5’-fosfodiestersidemega seotud 
desoksüribonukleotiidijäägid (d-AMP, d-GMP, d-CMP, d-TMP) o Korduvad fosfaat- ja pentoosgrupid -> kovalentne hargnemata  hüdrofiilne ’’tüvi’’ o Peale A, G, C, T on DNA-s ka metüülderivaate (metüültsütosiin) 28


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE DNA sekundaarstruktuur- kaksikspiraalne heeliks, koosneb kahest 
lineaarsest komplementaarsest antiparalleelsest polünukleotiidahelast. o Ühes ahelas sidemete suund 3’-5’, teises 5’-3’ (antiparalleelsus-  võimaldab ahelate paremalepöördumise!) o Komplementaarsus- naaberahela A paardub T-ga, G vaid C-ga o Komplementaarsete aluspaaride vahel on optimaalne arv  vesiniksidemeid ja komplementaarsus tagab 
naaberahelate võrdse kauguse molekulis o Desoksüriboosist, fosfaatgruppidest formeerub DNA ahelate  ’’pentoos-fosfaatne tüvi’’, kust väljuvad N-alused o Sekundaarstruktuuri ehk biheeliksit hoiavad vesiniksidemed,  hüdrofoobsed vastaktoimed biheeliksi sisemuse hüdrofoobsete 
aluste vahel o Biheeliksi hoiab elastsena, stabiliseerib vee dipoolid, valgud, Mg DNA tertsiaalstruktuur- kromosoomid kahest kromatiidist, mis pakitud 
kromatiinkiududest (kromatoonkiudude ppõhimaterjal DNA, 
histoonvalgud). o Kromosoomide arv sõltub organismi liigist
o Kromosoom on isereplitseeruv DNA-molekul, tagab geneetilise info säilitamise, edastamise; mis paikneb tsütoplasma kromosoomses
tsoonis prokarüootidel o Plasmiidid- kromosoomivälised ringjad DNA-molekulid o Plasmiide kasutatakse insenerigeneetikas DNA vektoritena o Eukarüootides esineb DNA kompleksis nukleoproteiinidena
o Tertsiaalstruktuuris võib esineda superkeerunud biheeliksi lõike,  nukleosoome ja polünukleosoome o DNA kokkupakkimine histidoonide, di- ja polüamiinide, RNA  abil. RNA- ribonukleiinhape. Biopolümeer, mille monomeeriks nukleotiidid, 
üheaheline polünukleotiidide jada, mis seotud fosfodiester sidemega.  o Rakulised elurid kasutavad RNA-s geneetilise info vahendajana  mRNA-d. o Mõningatel viirustel kogu geneetiline info kodeeritud RNA molekuli 
o Nii osaleb RNA geenide kodeerimises, dekodeerimises, geenide  regulatsioonis, ekspressioonis o N-alusteks A, G, C, U
o Eristatakse kome RNA põhitüüpi: m-RNA, t-RNA, r-RNA RNA primaarstruktuur- RNA nukleotiidijärjestus peegeldab DNA teatud 
lõigu nukleotiidijärjestust. 3’-5’ fosfodiestersidemega seotud 
nukleotiidijääkide lineaarahel! TÜÜP LOKALISATSIOO FUNTKSIOON SÜNTEESIKOH 29


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE N T m-RNA Tsütoplasma Gen. Info 
ülekanne valgu 
sünteesiks 
ribosoomidele Nukleoplasma t-RNA Tsütoplasma Aminohapete 
transport 
ribosoomidele Nukleoplasma r-RNA Ribosoomid Ribosoomi 
ehituskomponen
t tuumake Translatsioon- protsess, milles mRNA igas tripletses koodonis olev info 
kantakse üle ühe aminohappejäägi lülitumisse valgu primaarstuktuuri. RNA sekundaarstruktuur- tekivad komplementaarse paardumisega 
kaksikahelalised alad (base-stacking tõttu). o Seal ’’juuksenõelad’’, mille lõpuosas ling, mis vesiniksidemete vaba
o Tasapinnalisel esitamisel meenutab ristikheina lehte RNA tertsiaalstruktuur- vesiniksidemed ja hüdrofoobne vastastoime. Teket 
mõjutavad ka minoorsed nukleotiidijäägid (soodustavad ahela 
käändumist). o Kuna N-alused paarduvad palju, on rRNA tertsiaalstruktuur  kompaktne, see on ribosoomide skeletiks. o rRNA tertsiaalstruktuur kerajas o tRNA spetsiifiline ruumikujund, moodustub vesiniksidemete tõttu
o mRNA helitseerunud, helitseerumata lõikudest koosnev  tertsiaalstruktuur GEENIEKSPRESSIOON- inimorgansimi geneetilise info avaldumine, 
geenides sisalduv pärilik materjal avaldub RNA või valguna. Pole 
absoluutne! (vaid teatud geenid ekspresseeruvad vastavates rakkudes) m-RNA prokarüootidel ja eukarüootidel-  o eukarüootse mRNA Monotsistoorne, kodeerib vaid ühte valku o esmalt sünteesitakse pre-mRNA, seejärel protsessing mRNA  molekuliks o Prokarüootide m-RNA polütsistoorne, kodeerib mitut erinevat  valku o Geeni poolt määratav esmane transkript võrdne mRNAga ja ta on kohe transleeritav LIPIIDID- heterogeensed orgaanilised ühendid. o Vähemalt kahekomponendilised biomolekulid  (baasalkohol+rasvhape), reeglina estrid o Amfifiilsed ja vesilahustumatud 30


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE o Lahustuvad orgaanilistes lahustites (benseen, kloroform,  alkohol) o Ei ole polümeersed, moodustavad agregaate Lipiidide funktsioonid: o Membraanid- fosfolipiidid, steroidid
o Energia depoo- rasvad, õlid
o Signaali ülekanne- intratsellulaarsed messengerid
o Hormoonid, pigmendid, kofaktorid ensümaatilistes reaktsioonides LIPIIDIDE EHITUSÜKSUSED o Baasalkohol (glütserool, sfingosiin, kolesterool)
o Rasvhapped o Karboksüülhapped, milles 4..36 süsinikku
o Pikk hargnemata süsinikahel
o Paarisarv C aatomeid
o Tihti nimetuses ’’oomega’’ (NT: oomega-3, st et esimene  kaksikside lõpust loetuna on 3. süsiniku juures) o Fosfaatgrupp, alkohoolsed peagrupid LIPIIDIDE KLASSIFIKATSIOON Lihtlipiidid- triatsüülglütseriidid (rasvad) ja vahad o Koosnevad baasalkoholist ja rasvahppejääkidest
o Triglütseriidid- glütserooli ja rasvhapete estrid.  Lihtlipiidid võivad olla vedelad (küllastumata)- taimsed õlid; tahked 
(küllastatud)-loomsed rasvad; transrasvad (hüdrogeenitud vedelast 
tahkeks- margariin); vahad (tahked, vastupidavad keemilisetele 
toimetele).  o Taimsed vahad on näiteks puuviljadel ja okastel (kaitsefunktsioon).  Loomsed vahad (mesilaste vaha), vill ja veelindude suled. Liitlipiidid- glütserofosfolipiidid, sfingolipiidid o Sisaldavad baasalkoholi glütserooli, rasvhappejääke, fosfaatgruppi,  peagruppi 31


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE o Eelühend fosfatiidhape
o Fosfolipiid ehk liitlipiid- Üks rasvhappejääk asendatud  fosfaatrühmaga o Peamine rakumembraani komponent Olulised närvisüsteemi ehituses, närviraku jätkete ümber olev 
müeliinkiht o Glütserofosfolipiidid  o Membraanilipiid; amfipaatne (mittepolaarne saba, polaarne  pearühm) o Fosfolipaasid- glütserofosfolipiidi hüdrolüüsivad ensüümid
o sfingolipiidid LIPIIDIDE FUNKTSIOONID o energeetiline funktsioon
o termoregulatsioon
o mehhaaniline kaitse
o lahusti
o struktuurne roll
o transpordifunktsioon
o elektriline isolatsioon ARAHHIDOONHAPPE DERIVAADID- lokaalse toimega bioaktiivsed 
ühendid eikasonoidid o PROSTAGLANDIINID- silelihaste kontraktsioon;  kehatemperatuuri regulatsioon; cAMP süntees; vererõhu 
regulatsioon o LEUKOTRIEENID- kopsus bronhide kokkutõmbumine; astmaatiline  atakk; anafülaktiline shokk, allergia põletikud o TROMBOKSAANID- verehüübeprotsesside initseerimine RASVHAPPED- looduslikel küllastamata rasvhapetel kaksiksidemed cis-
konfiguratsioonis. Pika alifaatse ahelaga karboksüülhapped, mis  32


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE esinevad nii küllastunud kui ka küllastumata ühendina. Lipiidi ehitusüksus,
oluline energiaallikas. (linoleenhape, oleiinhape jne) o Hüdrofoobne C ahel; hüdrofiilne karboksüülrühm
o Trans-rasvhapped ei ole kahjulikud, kuid kestev liigtarbimine on VAHAD- nendes pika ahelaga ühealuseline alkohol. o Mesilasvaha põhikomponent müristüülpalmitaat
o Hüdrofoobsed, vesilahustumatud
o Inimene vaha seedida ei suuda
o Inimkehas vabal kujul ei esine; vahalaadseid lipiide leidub nt juuste  pinnal MEMBRAANILIPIIDIDE molekulide kuju soodustab kaksikkihi teket 
vesikeskkonnaga kontaktis olles. Membraani struktuuris:  RAKKUDE ja ORGANELLIDE membraanid koosnevad kahekihilisest 
lipiidsest struktuurist o Membraanid ei ole staatilised, sõltuvalt lipiidsest koosseisust  iseloomustab membraane suurem/väiksem liikuvus o Lateraalne/rotatsiooniline/flip-flop o Bioloogiliiste membraanide koosseisu kuuluvad ka valgud- membraanide mosaiikmudel Perifeersed membraanvalgud-seotud membraaniga kindlal poolel Integraalsed membraanvalgud- osaliselt/täielikult membraani sees Membraanid on asümmeetrilised: o Membraanivalkude asümmeetriline paigutus
o Lipiidides kaksikkihi erinev lipiidne koosseis kihiti 33


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE MEMBRAANITRANSPORT- rakumembraan kontrollib ainevahetust raku ja 
väliskeskkonna vahel Enamike ühendite liikumine läbi membraani on kontrollitud integraalsete
membraani transportervalkude poolt Osa väikeseid molekule difundeeruvad iseeneslikult läbi membraani- 
passiivne transport DIFUSIOONI KIIRUS- määratud ära molekuli suuruse, laengu, 
polaarsusega DIFUSIOONI SUUND- määratud ära entroopiliste faktoritega 
(kontsentratsioonide erinevus) ENSÜÜMID- endogeensed biopolümeerid, biokatalüsaatorid (määravad 
molekulide muundumiste kiiruse, suuna) o Tavaliselt valgud
o Suur reaktsioonikiirus
o Pehmed reaktsioonitingimused
o Reaktsioonide suur spetsiifilisus
o Reguleeritavus Tagab kudedes tekkinud CO2 kiire transpordi kopsudesse, kus viiakse 
see hingamise teel organismist välja.  OMADUSED: ensüümidel nii valkude kui ka katalüsaatorite üldomadused. o Valkudena on nad kõrgmolekulaarsed, hüdrofiilsed,  denatureeruvad, kristalliseeruvad o Ensüümkatalüsaatori toimemehhanism- reaktsiooni kiirust  limiteeriv energeetilise barjääri alandamine 34


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE ERIOMADUSED: o Toime kõrgspetsiifilisus- tuleneb valgulisest loomusest, määrab  protsesside kulu vajalikus suunas, koordineerituse o Substraadispetsiifilisus- spetsiifilisus ühe substraadi suhtes (N:  lipaasid lõhustavad vaid lipiide) o Absoluutne spetsiifilisus- reageerib vaid 1 substraat
o Stereokeemiline spetsiifilisus (L-D vormi suhtes)
o Sidemespetsiifilisus- reaktsiooniks vajalik teatud sideme  tüüp o Rühmaspetsiifilisus- reageerivad teatud funktsionaalset rühma sisaldava substraadiga o Reaktsioonispetsiifilisus- ensüümis katalüüsivad erinevaid  reaktsioonitüüpe (N: hüdrolaasid katalüüsivad hüdrolüüsi) ENSÜÜMIDE spetsiifilisus tagatakse substraadi spetsiiifilise sidumisega: o Geomeetriline komplementaarsus
o Elektroonne komplementaarsus
o Indutseeritud struktuursed muutused
o Võtme-luku mudel ENSÜÜMIDE KLASSIFIKATSIOON o Oksüdoreduktaasid- katalüüsivad oksüdeerimise ja taandamise  reaktsioone, kandes elektrone ühelt molekulilt teisele o Transferaasid- tegelevad funktsionaalsete rühmade ülekandega  ühelt molekulilt teisele.  o Aminotransferaasid kannavad aminorühma üle doonorilt  aktseptormolekulile o Hüdrolaasid- lagundavad erinevaid molekule, lisades katkevale  sidemele veemolekuli o Lüaasid- lisavad aatomeid/funktsionaalseid rühmi kaksiksidemele  või eemaldavad neid molekulist nii, et tekib kaksikside  o Isomeraasid- liigutavad funktsionaalseid rühmi ühe molekuli  piires o Ligaasid- ühendavad molekule, kasutades selleks ATP hüdrolüüsil  vabanevat energiat KATALÜÜS BIOLOOGILISTES SÜSTEEMIDES 2 H 2 O2 → 2 H 2 O +O2 o Reaktsiooni kulgemine paremale on termodünaamiliselt võimalik
o Reaktsioon kulgeb aeglaselt kõrge aktivatsioonibarjääri tõttu
o Selleks, et reaktsioon kulgeks kiiresti, võime molekulidele energiat  anda (kuumutada) o Bioloogilistes süsteemides ei ole kuumutamine lahenduseks 35


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE o Reageerivaid ühendeid ensüümkatalüüsis nimetatakse substraatideks ja saadusi produktideks ENSÜÜMKATALÜÜS o Ensüümid võivad reaktsioonil kulgeda alternatiivset teed mööda
o Ei muutu: lähteained, produktid, tasakaal
o Muutub: alaneb aktivatsioonibarjäär, suureneb kiirus Michaelis-Menteni võrrand o Reaktsioon toimub S ja E osalusel nii, et alguses moodustub  ensüüm-substraat kompleks ES o See laguneb järgnevalt produktiks (P) ja vabaks  ensüümiks/tagasi substraadiks (S) TOIMEMEHHANISMID 1. Ensüüm ja substraat moodustavad kompleksi- S difusioon  aktiivtsentri juurde, S +E -> ülikiirelt ES a. ES tekkes vesiniksidemed, hüdrofoobsed vastaktoimed,  PÖÖRDUV! b. ES isomeriseerub aktiveerunud vormiks ES*
c. Substraat muundub produktiks, difundeerub  keskkonnda (ES*->EP-> E+ P) Aktiivtsentris- katalüütiline tsenter (reaktsiooni toimumise koht), 
sidumistsenter (koht, kus substraat kinnitub ensüümile) KOFAKTORID JA KOENSÜÜMID o Kofaktor- ensüümiga kompleksis olev aktiivsuseks vajalik väike  molekul o Metalliioonid
o Koensüüm- väike orgaaniline molekul
o Kosubstraat- ainult ajutiselt ensüümiga seotud
o Prosteetiline rühm- permanentselt valguga assotsieerunud, sageli  kovalentselt o Holoensüüm- apoensüüm
o Koensüümid tuleb regenereerida! 36


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE ENSÜÜMIDE AKTIIVSUS- ensüümid on reguleeritava aktiivsusega 
katalüsaatorid. Aktiivsust võivad inhibeerida mitmesugused substantsid 
(substraadi analoogid, toksiinid, ravimid)  ENSÜÜMIDE AKTIVATSIOON- aktivaatorid on
ensüümreaktsiooni kiirust oluliselt tõstvad faktorid o Metalli-ioonid- aktiveeriv toime võib avalduda ALLOSTEERILISELT o Anorgaanilised ja orgaanilised ühendid  ENSÜÜMIDE INHIBITSIOON- ensüümreaktsiooni spetsiifiliselt
või mittespetsiifiliselt pidurdavad faktorid o Pöörduv inhibitsioon- moodustatakse kovalentse/ väga tugeva mittekovalentse sideme ensüümiga. Side
moodustub aminohappega o Konkurentne- sarnaneb normaalsele substraadile, konkureerib sellega samasse
tsentrisse sidumise pärast o Mittekonkurentne- seonduvad mitte aktiivtsentrisse vaid kuhugi mujale, aga
mõjutavad sellega ensümaatilist aktiivsust o Ebakonkurentne- Sarnanevad mittekonkurentsega, ent  seonduvad vaid ES kompleksiga o Pöördumatu inhibitsioon- moodustatakse nõrga mittekovalentse  sideme ensüümiga ja on võimelised kompleksist dissotseeruma ENSÜÜMIDE ALLOSTEERILINE REGULATSIOON-  o ALLOSTEERILINE ENSÜÜM- oligomeerne, regulatsiooni lisanduvad ka  subühikute regulatoorsed vastaktoimed o Metabolismi võtmeensüüm (neist sõltub raja kiirus!) on  allosteeriline, sest neil lisaks allosteeriline ehk 
regulaatortsenter! ENSÜÜMAKTIIVSUSE VÄLJENDAMISE ÜHIKUD: rahvusvahelistes. o Ravhusvaheline ühik U (unit)- ensüümi hulk, mis muundab 1  mikromooli substraati minutis (1ηmol/minmol/min) o On soovitatud kasutada ka SI süsteemis katalit- ensüümi hulk, mis  muundab 1 mooli substraati sekundis (1mol/sek) ENSÜMAATILISED SUBSTRAADI MÄÄRAMISE MEETODID o Biotehnoloogilises praktikas kasutatakse metaboliitide määramiseks  ensümaatilisi meetodeid o Ensümaatilise meetodi korral tuleb tähelepanu pöörata kõigile  faktoritele, mis mõjutavad ensüümi aktiivsust (temperatuur, pH) o Faktorid tuleb hoida konstantsena! 37


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE o Faktorid, mis konkureerivad substraadi või ensüümiga tuleb  eemaldada/hoida konstantsena o Tuleb jälgida produktide edasist konversiooni  ensümaatiliselt/spontaansete reaktsioonide tulemusel SUBSTRAADI MÄÄRAMISE ANALÜÜTILISED MEETODID o Lisada piisavalt suur hulk ensüümi ja lasta reaktsioonil lõpuni  kulgeda. Siis määrata tekkinud produkti
hulk o Kineetiline meetod- lisada väike hulk ensüümi, määrata reaktsiooni algkiirus ISOENSÜÜMID- geneetiliselt sõltumatud
ensüümvalgud, mis katalüüsivad sama
reaktsiooni sama substraadiga ENSÜÜMID DIAGNOSTIKAS  Vereplasma ensüümide testimine on kliinilise diagnostika ja prognostika 
alus. o Vereplasmas funktsionaalsed plasmaspetsiifilised ensüümid  (lipoproteiini lipaas) o Vereplasmas mittefunktsionaalsed plasmaensüümid (pankrease  amülaas) Haiguse diagnoosimiseks/ravi adekvaatsuse hindamiseks saab mõlemaid 
eelnimetatuid määrata o Määramine standardtingimustes
o Välistada vead
o Plasmaensüümi aktiivsuse väärtusi tuleb hinnata lähtudes east,  soost, füsioloogilisest seisundist Ensüümdiagnostika eesmärk on haiguste tuvastamine o Haiguse diagnoosiks määratakse plasma vastavate  markerensüümide aktiivsus/hulk o Näiteid markerensüümidest:  o Keratiini kinaas (CK)- lihaskoekahjustused
o Laktaadi dehüdrogenaas (LDH)- paljud haigused (süda,  maks jne) o Pankrease amülaas ja lipaas- akuutne kõhuvalu
o Alaniini aminotransferaas (ALT) ja aspartaadi  aminotransferaas (AST)- maksakahjustused o Aluseline fosfataas (ALP) ja happeline fosfataas (ACP)-  maksas, sapiteedesulgus, maksakasvaja o Gamma-glutamüültransferaas (GGT)- alkoholikahjustus 38


Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad
KORDAMINE o Plasma koliini esteraas (PChE)- viiruslik hepatiid, maksa  tsirroos o Vajadusel rakendatakse diferentsiaalset isoensüümset  ensüümdiagnostikat o Kliinilises praktikas määratakse tihti isoensüüme:  Lähedaste geenide heteropolümeersed produktid (CK)  Ensüümvalgu geneetilised variandid   Ensüümide alleelsed variandid  Ensüümvalgu geneetiliselt sõltumatud vormid  Nad kujunevad posttranlatsioonsete modifikatsioonide 
tulemusel 39