Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Barokiajastu". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kanti, rõivas, rõivastusitsi, varruka, soeng, krae, soengu, seelik, barokkitsidaruka, siid, kleiti, varrukad, vöö, küünar, seoti, kuub, rõivad, laiadaela, seeliku, siidi, vest, moodsa, soengud, hõbe, lintaistis, dekoltee, nööbid, korseti, rõivaste, keepüksid, soenguid, kleidid, kangast, särk, vesti, tasku, õukonnas, moodsad.............. 18 Lisad..................................................................................................................................... 19 2 Sissejuhatus 19. sajandi naisterõivastus oli väga muutuv. Vahetusid aastad, valitsejad, vahetus ka rõiva mood. Laiad kleidid läksid kitsamaks, pikemad lühemaks. Kellele karusnahk, kellele siid. 3 Rõivatööstus Tehnika kiire võidukäik tõi seni nõelaäriks nimetatud õmblustöödesse täiesti uue tegevusalana massõmblemise. 1846. aastal leiutas ja patenteeris Isaac Singer õmblusmasina, mis sai valmistaja nime all kiiresti tuntuks ja nõutuks. Hakati levitama riiete lõikeid. Järgmistena tulid masinad nööpide etteõmblemiseks ja nööpaukude tegemiseks. Trikotaazi
kaunistatud mitmevärviliste nahatükkidega, karusnahaga, paeltega RIIETUS NAISED Naiste rõivastus muutus plastiliseks ja graatsiliseks. 12. saj. alguses kandsid naised väga liibuva pihaosaga kleiti. Alates puusajoonest on seelikuosa laienev. Laiendamiseks õmmeldi seelikuosale vahele kolmnurksed kiilud. Varrukad olid alt tugevasti laienevad ja nii pikad, et nendest moodustus slepp. Vahel seoti varrukate pikad nurgad sõlme. Pea kaeti ovaalse linikuga. Ülerõivana kanti poolringikujulist keepi 12. saj. keskel levis ka naisterõivana bliaut. Alusrõivana kanti kaelusest kroogitud alussärki. see paistis bliauti kaelusest. Bliauti pihaosa pidi olema väga liibuv ja suurema liibuvuse saavutamiseks võis see olla selja-või küljeõmblusest nööritav. Hakati tegema ka horisontaalseid läbilõikeid - piha -ja seelikuosa olid eraldi lõigatud, läbilõige oli puusajoonel ja selle köhal kanli alati ka vööd, mis oli rikkalikult kaunistatud RIIETUS NAISED
sotsiaalset kuuluvust. Mehed uhkeldasid ka valehabemetega, mis olid eelnevalt lokitud ja ka punutistega ehitud. Et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga, kui aga juustele ja küüntele sooviti punakas-oranzikas läiget, saadi abi hennast. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni. Kuna juuste eest kanti erilist hoolt, siis kas seetõttu et neid paremini eksponeerida, ei ole veel peakatetel märkimisväärset rolli. Kanti kolmnurkseid triibulisest riidest rätte, mis seoti nii, et nad moodustasid korrapärase voldistiku. Vaarao pere liikmed kandsid ühelt küljelt all rippuvat jämedat patsi ja sinise-kollasetriibulist rätti, mida tohtisid kanda ainult nemad. Vaarao peakate oli Ülem-Egiptuses valge suhkrupeakujuline ja Alam-Egiptuses 4
Uue riigi periood Ehted suured ehiskraed, wedjatisilm, lootoseõis, skarabeus, kobra sümbol Kosmeetika silmade rõhutamine mustaga, värviti küüsi, põsku, huuli, kasutati parfüümi, Soengud ja peakatted patsed, juuksepikendused, tripardid parukad, mütsid, kiivrid Jalanõud käisid palja jalu või sandaalidega Materjalid nahk, papüürus, pilliroog, lina, siid, puuvill, kuld, 1090. a eKr merekarbid, helmed, puu, taimed KREETA. Minose kultuur Rõivastus: 3000. a eKr - linane;villane, nahk - keha ei ole varjamiseks - iluideaal sale piht Jalatsid kandsid susse mokassinilaadsed sokke, sandaale, kõrgeid reisisaapaid Varane
õlad. Kasutati riiete all heintest tehtud padjandeid, et siluett oleks võimalikult mehine. Talje tõmmati rohkem kinni. Visuaalset efekti süvendasid kitsenevad kiiretaolised siilud ja rikkalikud kroogitud laiad varrukad. Kitsad ja liibuvad püksid, mis seni olid eraldi koosnenud, muutusid tervikuks. Mugavuse huvides olid püksid varustatud spetsiaalselt kotitaolise kubemekotiga. Hiljem sukamasina leiutamisega läksid moodi sukkpüksid, mis rõhutasid veelgi meeste mehelikkust. Samas kanti inglismaal aga laiu põlvpükse, veneetsias allapoole põlvi ulatuvad pükse, mille sääred oli kas kitsad või siis rohkem avarad just. Valge linane särk muutus renessaansi ajal oluliseks jõukuse märgiks. Särgi lõige oli lopsakas ja dekoltee suur. Hiljem lisandus särgi kaelusesse pisike kroogitud krae, mis aegade jooksul muutus olulisemalt suuremaks ja kroogete poolest rikkalikumaks. Krookkrae oli tärgeldatud, tugevast materjalist ja hoidsid pead võimalikult püsti
Seepärast polnud ka riietusel esialgu tarbefunktsiooni, vaid eeskätt dekoratiivne ja sümboolne tähendus. MainasEgiptus oli 4 üks esimesi tsivilisatsioone ja kuna sealne kliima on kuum ja maapind kuiv, siis on sellest ajast säilinud palju riideid, ehteid ja kunstiesemeid peaaegu muutumatul kujul. Rõivamood muutus MuinasEgiptuses aegade jooksul äärmiselt vähe ning alati kanti kõrvuti uutega ka endisi rõivaesemeid. Algselt oli rõivaste lõige äärmiselt algeline, enamasti ebakorrapärase kolmnurga kujuline. Kuumast kliimast olenevalt pidi kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi korral katmata jätta nii mehed, kui ka naised , kuid enamasti katsid naised oma ülakeha küllalt sagedalt. Alastikultuuri siiski ei viljeldud, kuna seda peeti amoraalseks
Seepärast polnud ka riietusel esialgu tarbefunktsiooni, vaid eeskätt dekoratiivne ja sümboolne tähendus. MainasEgiptus oli 4 üks esimesi tsivilisatsioone ja kuna sealne kliima on kuum ja maapind kuiv, siis on sellest ajast säilinud palju riideid, ehteid ja kunstiesemeid peaaegu muutumatul kujul. Rõivamood muutus MuinasEgiptuses aegade jooksul äärmiselt vähe ning alati kanti kõrvuti uutega ka endisi rõivaesemeid. Algselt oli rõivaste lõige äärmiselt algeline, enamasti ebakorrapärase kolmnurga kujuline. Kuumast kliimast olenevalt pidi kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi korral katmata jätta nii mehed, kui ka naised , kuid enamasti katsid naised oma ülakeha küllalt sagedalt. Alastikultuuri siiski ei viljeldud, kuna seda peeti amoraalseks
5. Suur Prantsuse revolutsioon 1798 Romantismi iseloomustasid: 1. Vabaduse- ja õigluse paatos 2. Looduse- ja loomulikkuseihaldus 3. Mineviku idealiseerimine 4. Eksootilisus 5. Inimese individuaalsuse rõhutamine 6. Imed ja maagia 7. Seiklused 8. Fantastika 7 MOOD JA RÕIVASTUS Naiste riietus: Naiste rõivastusse tõi 17.sajand vormivabaduse, mille parimaks näiteks oli dekolteeks nimetatud sügav kleidiväljalõige. Jäik hispaania krae oli sellest peale minevik. Kuna barokiajastu iluideaal soosis loomulikke proportsioone, lõigati kleitide ülaosa sügavalt lahti ning jäeti rinnapartii ülemine osa täiesti nähtavale. Rõivamoe muutusi ei põhjustanud ainuüksi uued kultuurisündmused, vaid mängu tuli ka teaduse areng. 1628. aastal avastas William Harvey vereringe olemasolu, mis viis lõpuks jäikade ja piinavate korsettide kadumisele. Järgneva uuendusena kadusid ülakeha pigistanud ja lamendanud rõivaesemed, mille
**** **** **** ÄKSI KIHELKONNA RAHVARIIDED Referaat Juhendaja: *** *** Tartu 2017 SISUKORD ÄKSI KIHELKOND 2 ÄKSI NAISE RAHVARÕIVAD 3 Särk 3 Seelik 4 Vöö 4 Põll 5 Kampsun 5 Õlakatted 5 Pealisrõivad 6 Peakatted 6 Ehted 7 Aksessuaarid 7
19.sajandi mood Avapaugu üldse moe suuna tekkimiseks andis tehnika areng ehk õmblusmasina leiutamine 19. Sajandi keskpaigas . See pani aluse rõivaste mehhaniseeritud tootmisele. Rõivaste lõiked muutusid lihtsamaks ja rõivad ise odavamaks. 19.sajandi algus toob moodi kitsamad seelikud. Kuid juba 19. sajandi teisel kümnendil tuli naiste moodi tagasi lai seelik. Kasutusele võeti taas korsett, sest lai seelik nõudis väga kitsas pihta. Varrukad puhviti käharaks. Juuksed kammiti pealaele siledalt lahku ja seati kõrvade taha rull-lokkidesse. Ehteid kasutati rohkesti. Musliinist, siidist ja sametist rõivaid kandsid enamasti rikkamad naised, vaesemad kandsid puuvillaseid riideid. Vaesemad inimesed ei saanud endale ka eriti laiu seelikuid lubada. Naistel oli ka ülerõivastuse all alusrõivad. ,,Pantalettid" olid kõige alumised rõivad, mida üks daam kanda võis
omaks pidada. Samaselt meelestatud oli ka Pärnumaa oma mees C.R. Jakobson, kelle arvates olevat rahvuslikud riided "mitu sada korda mõnusamad, kui muud, moodu järele riided". Õnneks on Tori kihelkonna inimesed rahvarõivast läbi ajaloo väärtustanud ja taas väärtustamas. Kuidas muidu oleks sellisel suurel hulgal informatsiooni säilinud muuseumite kogudes ja inimeste kodudes ning mälus. TORI NAISE RAHVARÕIVAD Tori naise rõivakomplekti moodustavad: särk, seelik, lambapruun händega pihtkuub (varasem), mustast vabrikukalevist pidevseesiline kampsun (hilisem), torutanu (varasem), kabimüts (hilisem), põll, kirivöö, laia säärekirjaga villased sukad, õlarätik, mustad kingad, krae kinnitamiseks vitssõlg või väike prees, rinnal suurem prees, kaelas helmed ja hõbekett või helmekee kaelarahadega. Talviste rõivastusesemetena on kasutusel veel müts, kasukas ja kindad. TORI NAISEd pidurüüs Click to edit Master text styles
Juuksur, veebruar 2013 Lilian Seeme BAROKK JA ROKOKOO Referaat Tartu 2013 1. BAROKK Barokk alguse 16. sajandi lõpu poole Itaalias. Levis Itaalias, Hispaanias, Flandrias ja Lõuna-Saksamaal ja ka Eestis. Barokki iseloomustab: jõulisus, hoogsus, tunneteküllus, kummalisus, veidrus. (4) 17. sajandil muutus Prantsusmaa kuninga õukond moe loojaks. Selle sajandi lõpul hakkas ilmuma esimene moeajakiri. (3) 1.1 Soengud Moes olid lokisoengud. Kanti palju parukaid ning laiaäärelisi peakatteid. Soengud ulatusid kõrgustesse. Ka meestel olid sellel ajal pikad juuksed (4) Selle ajastu moe ja soengute arenemise võib jagada kaheks perioodiks: kuningas Louis XIII periood; kuningas Louis XIV periood . (3) 1.1.1 Louis XIII periood Kuningas Louis XIII tõi moodi paljaks raseetitud näo, ülespoole keeratud vurrud ja väikese habeme lõua otsas. Noorte meeste seas oli populaarne kanda pikki lokkis juukseid ja sirget tukka otsaesisel. (3)
Kindad pidid otsustama elu ja surma küsimuse. Kõige suurem solvang oli teist inimest lüüa kindaga. Seda sai lunastada ainult veri. Kinnas oli ka üks tähtsaimaid armupante. Kui daam ulatas oma väljavalitule kinda võis too tema tunnetes kindel olla. Armupandiks saadud kinnas kinnitati vöö või kiivri külge, et see tooks rüütlile lahingutes õnne. Kindaid hakati kasutama nii palju, et XII sajandil loodi Prantsusmaal oma kindameistrite tsunft. Kindaid kanti isegi süües ja nende peale pandi sõrmuseid. Jalanõud olid keskajal poolkinnised, värvitud nahast, pehme talla ja terava ninaotsaga. Kui ilma tõttu oleksid jalanõud mustaks saanud eelistati näiteks poristel tänavatel käija ilma jalanõudeta. Ehete, eriti kõrvarõngaste kandmisesse tuli peale ristiusu levikut sisse suur auk, mis kestis sajandeid. Ehted tulid jälle moodi XVI sajandil Eelnenud aeg, kui ehteid ei kantud tehti kõik tasa.
inimesekeskse maailmapildi suunas. Iseloomulikuks sai arutlemine ilu üle ja selle poole püüdlemine. Varem olid kunsti headuse kriteeriumid lähtunud sellest, mis on õige ning see õigsus oli inimesest kõrgemal. Nüüd hakati taotlema elamuste pakkumist inimese meeltele Tuntumateks renessansi suurkujudeks võib pidada Leonardo da Vincit ja Michelangelot RIIETUS Renessansi edenedes muutusid kangad ühe uhkemateks ja ekstravagantsemateks - lina, vill, brokaat, siid, samet, karusnahad Flandrias toodeti parimat brokaati, rasket bütsantsi siidi samite'i, tafti ja sametit Rõivaste ääristamiseks olid jätkuvalt soosingus karusnahad - hermeliin, orav, tallenahk, rebane, ondatra ja kodujänes Salle, taskurätikuid ja loore tehti õhukesest siidist, sifoonist ja krepist. Sellest ajast pärineb ka pits Tudorite suur mõju Lääne-Euroopa moele - Henry VIII ja Elizabeth I Puhvis varrukad ja õlajoon Mõjutused keskaja rõivastusest
Soengud meenutasid pühade loomade välimust. Kasutati loomade villa, nahka, hambaid, sulgi. Naiste soenguid kaunistati lillede, lintide ja sulgedega. VANA-AEG Muistne Egiptus Soengumood oli muistses Egiptuses, 3000 e.m.a aukohal, seda tõestavad urnidelt, kirstudelt ja hauakambrite seintelt leitud maalid. Muistsetel Egiptlastel oli ka oma juukse jumal Soenguid läbis geomeetriline figuur- trapets. Peamine soengu atribuut oli parukas millel oli ka peakatte roll. Paruka vorm, materjal ja mõõtmed näitasid sotsiaalset päritolu. Parukaid valmistati naturaalsetest juustest, loomade karvadest, siidniidist, köitest, taimekasvudest. 1 Ajapikku muutusid soengud parukatel keerulisemaks. (väikesed patsikesed ridadena, lokk külmal e
Senisest enam hinnati rõivaste mugavust. Jäigad kroogitud kraed asendusid pehmete pitskaelustega ning pikapeale kadusid meeste pükstemoest polsterdused. 17. sajandi mood hakkas väljendama kandja isiksust ning rätsepad arvestasid oma töös kandja soove. Louis XIV õukonda tungis barokkstiil. Uue stiili nimeks sai suite. Vastupidiselt 16. sajandi kombele rõivatükke omavahel juhuslikult kokku panna, valmistati kaks või enam esemeid samast kangast ja kanti komplektina. 17.sajandi lõpp tõi kaasa meeste ja naiste rõivastiilide lahknemise. Keskis esile ka erinev mood suvel ja talvel. Talvel kanti paksemaid kangaid ja õhemad kangad jäeti soojemateks aegadeks. Esile keskisid ka moeloojad. Seni oli naisterõivaid tehtud meesrätsepate poolt või kodudes. Nüüd loodi kuninga soosingul naisterätsepate gild, kuhu ihkasid tööle saada paljud. 3.2.Kangad Pitsiga ehiti 17
kulla ja kalliskividega. 2. Keskaja naine Naise tavaliseks riietuseks oli ikka kleit. Tavaliselt kantsid naised villast tuunikat või hõlmikseelikut. Kleite valmistati erinevatest materjalidest (puuvill, lina, vill). Tavaliselt olid kleidid ikkagi pikad ja kodused, selliseid kleite valmistati ikka odavamast riidest. Tavalised naised mitte aadlikust naised kandsid tagasihoidlikes värvides kleite (pruun, beez, tumepruun ) või maarohtudega värvitud kangas. Samuti kanti ka villaseid asju, sest neid tihti peale saadi kodust. Kirevamast kangast riiete kandmine näitas juba paremale järjele jõudmist. Aadlikuprouad kandsid pikki, uhkeid värvi kirevaid kleite. Piha osa oli peenike ja kokkutõmmatud. Mõned naised murdsid või lasid ära opereerida alumised ribid, siis oli korsett ilusti. Kui taheti, et kleit paistaks välja nii nagu oleks kaks kleiti seljas, siis seda laiendati kiilu, ehk slepi abil. Palju kanti ka pealismantleid.
Saaremaa Saaremaal oli peaaegu igas kihelkonnas mõningal määral erinev rõivastus, suuremate rühmadena eralduvad lääne ja idapoolsemate kihelkondade rõivad. Ida Saaremaal, kus asub Karja kihelkond, oli rõivamood võrdlemisi sarnane. Karja naine 19. sajandi jooksul muutus naiste rõivamood oluliselt. Allpool vaatleme 19. sajandi kolmandal veerandil kantud rahvarõivakostüümi, mil ülikonna põhiosad olid särk, seelik, vöö, põll, liistik, kampsun, pea ja jalakatted, pealisrõivastest pikk kuub ja lambanahkne kasukas. Särk tehti peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega, mis pandi siin pikiriidest ja laiendati külgedel siiludega. Särkidel oli lai ja niplispitsiga äärestatud krae. Pits niblati peenest linasest või puuvillasest niidist. Võrkpõhjaga pits oli 45 cm
EESTI KUNSTIAKADEEMIA VARRUKAS LÄBI AJALOO KOSTÜÜMI AJALUGU GETRI MITT MOESTILISTIKA IV Juhendaja: Kai Saar TALLINN 2014 Sleeve (Eng. Slieve või slyf, sõna liitlaste libisema, vrd Hollandi sloof) on osa rõivast, mis katab käe või mille kaudu käsi läbib või libiseb. Varruka lõige on peaaegu igal ajastul olnud erinev või mingit laadi omapärane. Enamasti erinevad varruka lõiked akadeemiliste või muude ametirõivaste näol. Varruka pikkus varieerub vaevu üle õla kuni maani. Enamik tänapäeva särk varrukad lõppevad kusagil õlavarrel ja randmel. Sajandite jooksul on kasutusele võetud loetlematuid eri stiile varrukaid. Aja jooksul on need tagasi tulnud moodi, kuid kohendatud hetkeliste trendide järgi. Ajaloost Varrukas, mida lõigatakse koos kehalõikega välja, oli sagedasem varasematel
nähtustele, Ida-Mulgi naised olid uuendusmeelsemad kui Lääne-Mulgi naised. Tarvastus valitsesid erilaadsed punased, mõnede taimeliste sugemetega geomeetrilised kirjad. Nähtavasti peegeldas see pilt tumedate taimmustrite varasemat laiemat levikut ning nende järkjärgulist taandumist Tarvastu punaste geomeetriliste kirjade ees. Tarvastu naise- ja neiu rõivad Tarvastu naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, Tarvastu tanu ehk mulgirätik, laia sääremarjaosaga sukad, kindad ja jalanõudena pastlad. Tarvastu neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja mulgirätikuta. Peas kandis ta valgest linasest niidist ning punasest, sinisest ja rohelisest villasest lõngast tehtud pealõnga. Tarvastu särkide tüüpiliseks iseärasuseks nagu üldse Eesti särkidel olid laiad varrukad
Samas on ka igal värvil olemas oma tähendus: VALGE tähendas süütust, ROHELINE lootuse ja armastuse tärkamist, KOLLANE õnnelikku armastust, SININE truudust, PUNANE armulõõma, ja võitlus valmidust. Lihtrahvale jäi sajanditeks võimalus kanda vaid neutraalsetes toonides või maarohtudega värvitud kangastest rõivaid. Kirevamast kangast särgi kant märkis juba paremale järjele jõudmist. Meelsasti kanti ka pealismantleid. Rikkamad linlased kinnitasid oma mütsidele ja kübaratele pärleid ning värvikirevaid sulgesid. Vööd olid neil kaunistatud hõbedaga, sõrmedes läikisid kallid vääriskividega sõrmused. Pesu kasutati väga vähe.Jalatsid õmmeldi nahast pehme tallaga ja kitseneva ninaga. Moenarride kinganinad olid kohati nii pikad, et takistasid kõndimist. Et hõlbustada liikumist, kinnitati kinganinad keti abil põlvest allapoole.
Stiilipidudel soovis iga naine olla teistest naistest kaunim ja silmapaistvam. Selle aja soengud koosnesid lilledest, lindikestest ja kivikestest. Parukaid toestati traatkarkassidega, mida täideti kõikvõimalike materjalidega (vati, riide või põhuga), ning "tsementeeriti" sea -, lamba- ja karurasvaga, et need püsti püsiksid. Suured ja uhked soengud kujutasid laevu, linnupuure ja muud sellist. Iga soeng oli ainulaadne ja kordumatu. Pariisi moeajakiri "Courier de la Mode" esitas ühe ainsa aasta jooksul ligi neli tuhat erinevat soengupilti. Soengud kõrgusid kuni 1,5 meetrini. "Taiesed" tekitasid pea ja seljavalusid. Reisima pidi pea alaspidi või põlvili. Peale selle, et soengud olid suured ja katastroofiliselt ebamugavad, tuli neid kanda mitu nädalat ning seetõttu asusid neisse elama erinevad putukad ja isegi hiired. Tööd said ka lõhnameistrid,
· Pikk-kuub lk 10 · Peakatted lk 11 · Ehted lk 16 · Sukad lk18 · Jalanõud lk18 · Tasku, kott lk 19 · Ristsõna lk 20 · Kokkuvõte lk 21 · Kirjandus lk 23 2 Sissejuhatus: Antud uurimustöö tutvustab Ambla kihelkonna naiste rahvariideid 19. sajandil. Ambla kihelkond asub Järvamaal. Ambla kihelkonna rahvarõivad kuulusid Põhja-Eesti rahvarõivarühma ning mille põhiosadeks olid särk, käised, seelik, vöö, põll (abielunaistel) ja traditsiooniline peakate. Põhiliseks ülerõivaks, ühtlasi pidulikuks rõivaks oli villasest riidest pikk-kuub. 1870.-1880. aastatel levis Järvamaal ruuduliste või ristitriibuliste üleüldseriiete ehk kaapotkleitide kandmine. Samuti tutvustastakse antud töös rahvariiete juurde kantavaid ehteid, jalanõusid, milliseid sukki kanti ning millised olid taskud/kotid. Antud uurimustöö on illustreeritud joonistega,
Kuigi kujutised pärinevad ülemkihtide haudadest, on neil sageli tagaplaanil kujutatud tavaliste inimeste igapäevatoimetusi RIIETUS Egiptuse rõivastus jaotatakse kolme perioodi. Vana riigi periood ( 2778- 2263 a eKr ) Mehed. Mehed kandsid piklikust riidetükist niudevööd või põlle. Riie mähiti ümber keha ja kinnitati vöökohalt paelaga nii, et üks riide ots rippus lahtiselt ees. Vaaraode rõivastuses arenes lahtine ots rikkalikult dekoreeritud kolmnurkseks põlleks. Õlgadel kanti lahtist katet või loomanahka. Naised. Naised kandsid õhukest kehale liibuvat särgitaolist rüüd, mis ulatus rinnast pahkluudeni. Seda hoidsid üleval üks või kaks õlapaela. Kleit oli kitsas ja võimaldas vaevu liikuda. Kõrgest soost naiste ja orjataride rõivastus oli peaaegu ühesugune, sotsiaalse kuuluvuse erinevuse määras ainult kasutatud riide kvaliteet. Kogu vaba elanikkond kandis taimsetest kiududest parukaid - need asendasid peakatteid ja kaitsesid päikesekiirte eest
tublisti tänu õigele ajastusele ja vapustavatele ideedele. Mood muutus naiselikumaks ning sai alguse periood, mida kutsutakse senini „50ndate glamuuriks“. Ajastu märksõnad: * Jacques Fath’i suured mantlid, mille alla oli võimalik puhvseelikuid mahutada * A-kujuline siluett * Trapetslõikega kleidid * Noorte seas said populaarseks hobusesabad * Aksessuaariderohkus – kindad, ehted, vööd ja kotikesed * Dusty Springfieldi kõrge beehive (mesilastaru) soeng * Teenagers ja Teddy boys * Varbaid paljastavad kingad (peeptoe shoes) ning stiletod * Värvilised korsetitaolised trikood ja ujumismütsid * Erksates värvides kindad * Tulipunased ja kärtsroosad huulepulgad ning laias valikus lauvärve * Suured kirjud prossid ja naiselikud baretid * Pisikesed käekotid * Teksapüksid Sõja-aastate tõttu oli kümnendi algul raske saada villaseid ja siidkangaid, ka kangavärvidest oli puudus ning see pani mehedki heledamat tooni riietesse.
Keskaja ro ivastus oli mitmekihiline Mida rikkam mees oli, seda rohkem pani ta riideid u lestikku selga. Pealmise ru u saba pisteti vo o vahele, et ka alumine riietus va lja paistaks Ka naised kandsid mitmekihilst riietust. Katmata ihu na itamist peeti suureks eksimuseks No opide asemel kinnitati ro ivad po orade, sidumispaelte vo i so lgedega Va ga oluline oli vo o Taskud ilmusid alles keskaja lo pul Hoopis va hem ta helepanu po orati ihupesule, kui seda u ldse kanti. Alussa rk oli pa evane riietusese. Oo sel vo eti sa rk seljast ja magati alasti. Alles 16. sajandil hakati kasutama o osa rke RIIETUS Kõrgemad seisused ja linlased armastasid kanda värvikirevaid rõivaid, eksponeerides nii ka oma rahalisi võimalusi. Värvivalikul arvestati sümboolikat: punane tähendas armurõõmu ja võitlusvalmidust, sinine truudust, kollane õnnelikku armastust, roheline iseseisvust, valge süütust, must kurbust ja vagadust
..................................8 2.3 ALUSRIIETUS 1920-1929.................................................................................................................................9 2.4 ALUSRIIETUS MAJANDUSKRIISI JÄREL 1930-1939........................................................................................10 2.5 TEINE MAAILMASÕDA...................................................................................................................................10 3. SOENG...............................................................................................................................................................12 3.1 ENNE ESIMEST MAAILMASÕDA.....................................................................................................................12 3.2 SOENGUD 1920-1929....................................................................................................................................13 3
Otseloomulikult mõjutas see palju ka moodi ja inimeste riietumist. Inimesed olid vaesunud, sageli surmahirmus, ja leidus vähe selliseid, kes ka sõjaajal jõuaksid oma riietuse pärast muretseda. Paljudes riikides haarati ka naised töösse ja teenistusse, et riigi julgeolekut kindlustada. Just seetõttu kadusid pidulikud riided, mis asendusid odavate ja tagasihoidlikutega. See kümnend seadis piiri korseti, karusnaha ja ehete kandmisele ning õhturõivana kanti pidzaamat ja pükse. Pärast I maailmasõda kadus mood sootuks, domineerisid mundrid ja militaarsed rõivad. Fookuses oli tervislik elu ja keha, mistõttu kanti palju ka sportlike rõivaid. Uudistootena valmistati 1912. a. esimene rinnahoidja. Leinaväljenduseks lõigati juuksed lühikeseks. Moeiidolid: Lillian Gish, Mary Pickford (pildil) ja Gloria Swanson. Soengumood: Juuksed sõmboliseerisid ,sel aastakümnel naitse seisundit ühiskonnas samavõrd kui
ja värvid. Populaarsuse tipul oli S-figuur. Loobuti dekolteeosa katvate väikeste rinnarättide kandmisest. Moodi tuli ümar kaelaauk ja populaarsust võtsid ka bubikrae, V- ja gladkaelus. Kuni abiellumiseni pidid neiud ja vallalised naised kandma piiratud heletates värvides ja vähestes kaunistustes rõivaid. Üha enam kogusid populaarsust kostüümid. Võrreldes 1890ndatega oli kostüümijakk märgatavalt pikem ning seelik sirgem. Uueks suunaks sai selgelt mehelik joon. Valitsevaks moesuunaks sai 1900ndatel karusnaks. Karusnahk valitses moepildis olenemata aastaajast või otstarbest. Karusnahku kanti kaunistusena, stooladena ja Edwardi ajale iseloomuliku rõivaesemena ehk keebina. Karusloomade pead ja sabad olid sel ajastul rohkem hinnast kui kunagi varem. Eelistati tšintšilja nahka. Selle peamiseks ülesandeks oli näidata rikkust. Autosõidul karusnahkade kandmine
Meie sajandi iluiseaalid. Tallinn: Varrak 7 Vabalt langeval särkkleidil oli lihtne varrukateta ülaosa ja alla viidud vöökoht. Esmakordselt ajaloos paljastati naiste jalad. Õhtukleidil jäeti katteta ka õlad ning selg. Kasutati läbipaistvat kangast ning vähe kaunistusi, mis tõi alastioleku ilme veelgi rohkem esile. Kleidile lisati pärlid, mis valgust peegeldades peokleidi särtsaka iseloomu hästi esile tõid (vt joonis 6). Vabal ajal kanti spordi- ja vabaajarõivaid. Kõige populaarsemad spordirõivad olid supeltrikoo ja tennisekostüüm (vt joonis 7). Suvel kanti kleite, mida hiljem ka varrukateta tehti7. Talvel aga plisseerituid seelikuid koos kardigani või mantliga (vt joonis 8). Riietusele lisati karvast detailidega mantleid ning salle. Joonis 6. (Vasakult) Chanel'i (1925), Molyneux'i (1925) ja Paquin'i (1927) disainitud peokleidid Allikas: http://glamourdaze.com/history-of-womens- fashion/1920-to-1929 (15.05.17)
tselluliit. Üks koledamaid sünnitisi oli kihilinemood, mis võeti omaks koos laiade särkkleitide smock´idega. Triooli talupojaseelik koos kohmaka meremehejaki-taolise rõivaesemega ning lontis saabastega olid kohutavalt tülikad kanda. Kümnendi lõpus tuli diskostiil, mille lemmikuteks olid atlass-siidist bokseršortsid ja kõrged kontsad, haaremipüksid ja leopardid, tibatillukese looriga Hollywoodi kübarad, ning nahk püksid, mida kanti kõrge kaelusega pitspluuside ja madalate kingadega. Kümnendi lõpuks olid liibuvad (läbipaistvad kui ka ihuvärvi) seksikad rõivad saanud võidu laia lohvaka stiili üle. PUNK sündis tänaval suhteliselt lühiajalise protesti- ja kultusemoena. Selle stiili juurde käisid provotseerivad T-särgid ja ämblikmehemustriga mohäärsviitrid. Kobakate saabaste, kettide ja neetidega nahkjakkide juurde käisid ainsa võimaliku
kaunistama hoonete fassaade, interjööre ja parke. Rohkesti kujutati mitmesuguseid püha-kuid. Skulptuuris eelistati maalilisust, mis saavutati rohkete detailide, arvukate põimumiste, teravate valguse ja varju kontrastidega. Mood - Mehed hakkasid kandma pikki, vabalt saabastesse ulatuvaid pükse ning lühikest kuube. Kõrged, tärgeldatud krookkraed asendusid tärgeldamata, õlgadeni ulatuva kraega, millel oli sageli lai pitsääris. Peas kanti laiaservalisi sulega kübaraid ning jalas kõrgekontsalisi kään issaapaid. Aadliku rõivastuse juurde kuulus tingimata mõõk. Naise riietus koosnes sügavalt dekolteeritud pihaosast ja kahest seelikust. Kõrged soengud püsisid üleval traadi ja paelte abil. Jalas kanti tikitud siidsukki. Riietust täiendasid kindad ja lehvikud. Eelistatud riidematerjalideks oli nii meestel kui ka naistel samet ning kuld- ja hõbebrokaat. Rokokoo
Hiapaania kuube. Kõrged, etikett. Nüüd võis igaüks oli häbiväärne. Värvidel mood tõi rõivastusse tärgeldatud krookkraed kanda, mida tahtis. oli oma tähendus. konservatiivseid jooni. asendusid tärgeldamata, Mehed kandsid Taskuid ei kasutatud. Hakati rõhutama ranget õlgadeni ulatuva kraega. frakilaadset kalevist Jalatsid nahast pehme siluetti. Naised suruti Peas kanti laiaservalisi kuube, vesti ja tallaga ja pika kitseneva võruseelikusse, mehed sulega kübaraid ning põlvpükse, mis ninaga. Aadlikel olid kandsid korsetti. jalas kõrgekontsalisi aegamööda asendusid pikad kitsad püksid ja Endiselt olid moes käänissaapaid. Aadliku pikkadega. Kadusid ka põlvini ulatuv avar puhvpüksid. Meeste rõivastuse juurde kuulus parukad. Naised loobusid
annaabi.ee 
