Semantika (0)

Semantika
Semantika uurib märgi tähendust.
Mis see on? -> Miks see toimub? -> Mida see tähendab? -> Miks see seda tähendab?
Sõna, mis tähendab paljusid asju, on "tähendus". Märk võib tähendada nii iseenaast kui ka mingit muud aspekti. Kunstiteoseks võib lugeda midagi, mille kunstnik lõi vaid kunsti tegemise eesmärgil, puhas esteetiline rahuldus. Kuigi tänapäevases mõistes on pigem kunstiteos asi, mis täidab kunstiteose eesmärki.
Kivi viitab iseendale . Sõna "kivi" viitab kivile . M - O ja M - M
meta -keel - "keel, mis on keele taga", keel, mille abil me kirjeldame keelt (loen hiina keele õpikut, mis on kirjutatud eesti keeles... siis on eesti keel hiina keele suhtes meta-keel. Teine näide on eesti keele grammatika eesti keeles)
u-keel on universaalne keel, mille abil saame väljendada kõike
süllogistika on järeldusõpetus. meil on kaks väidet, kas me oskame sellest midagi järeldada? Kai on inimene.(väike väide, räägib indiviidist) Inimene on surelik.(suur väide, räägib kõikidest inimestest) ergo Kai on surelik.
Kai on inimene. Kai on kiilas. ergo Mõni inimene on kiilas.
Kai on kiilas. Kai on ühesilbiline. (siit ei saa midagi järeldada, kuna puudub ühisosa, pole olemas kiilaid ühesilbilisi sõnu)
sada erinevat viisi, kuidas kuulda sõna tõde: tudeng , pudel
"Rääkida tõtt, see tähendab rääkida asjadest, mis on, et nad on, ja asjadest, mis ei ole, et neid ei ole." Vastavuse kontseptsioon käsitleb kõike, mis vastab tõele.
Ütlus "Lumi on valge"(autonüümne, lihtsalt väide) vastab tõele, siis kui lumi on valge(kirjeldab reaalset olukorda). Samas ei saa me tegelikult teada, mis on lumi, ja mis on valge, need võivad keeleliselt erineda jne.
Autonüümset märki ei saa tõlkida. Me ei saa tõlkida kivi nootidesse.
monadoloogia - Leibniz tahtis kõike välja arvutada, näiteks sõnade tähendust, sünonüümia oli nagu võrrand, mida tuleb tõestada. Pakkus välja sünonüümia kriteeriumi "salva veritate": iga kord, kui me saame ühte asja kasutada teise asemel, ja tähendus säilib, on meil tegemist sünonüümiaga. Kas hunt ja susi on ikka sünonüümid?
On olemas kaks erinevat semantikat, millest üks on nö sõnaraamatus kirjas olev ning teine osutus.
Tõde kui tähendus ja tõde kui osutus.
Jutumärkides olevad märgid, millel puudub signifikaator (tähendus), - need on puhas osutus. Näitena võib tuua sõnad see, too, mina, sina, siin, seal, nüüd, siis. Nendele sõnadele tekib tähendus alles siis, kui hakkame neid tõlgendama. Keel neelab alla puhta osutuse, kuna loob talle vastanduse (sekundaarse signifikaatori), mille abil me saame seda tõlgendada.
MICHELLE FOUCAULT "SÕNAD JA ASJAD"
Kõigis tõeotsingutes on oluline signifikatiivne mehhanism , mille abil võime eristada näilisust ja olemasolevat .
Skolastikud arvasid, et tõde peitub asjade olemuses, mitte selles, kuidas nad hetkel juhuslikult paistavad/esinevad.
Tõde on indviduaalne, minu tõde. " Hier stehe ich." Öeldes, et tema variant on õige (minu variant), lõi ta pretsedendi, kus tegelikult igaüks võib olla oma kirik .
Tõde on olemuslikult seotus "minuga", tõde on vahetu, tõde on "kõhutunne". Igaüks on omamoodi reformaator, kuna kõik esindavad seda tõde, mis just nende jaoks tundub kõige õigem, hoolimata sellest, kuidas neid mõjutada üritatakse.
Tõde ei või eksisteerida ilma valeta, mina ei eksisteeri sinuta . Vajalik on vastandamine (sekundaarsed signifikaatorid).
H. Reichenbach - "Mina on see, kes ütleb mina." Mina tekin alles siis, kui ütlen mina. Siin on see koht, kus mina ütlen siin. Praegu on see hetk, kus mina ütlen praegu. Kogu asja iva on aga selles, et lause "Mina seisan siin." Ei vaja selliseid seletusi. Seda Luther just tahtiski vältida. See on skolastika .
M. Buber ütles aga, et "Mina tekib siis, kui öeldakse sina." On keeli, kus ei ole sõna "mina", kuid pole olemas keeli, milles poleks sõna "sina". Samas saab väita ka, et sind ei ole ilma minuta, sest kui pole mind, kes ütleks sina, ei saa ka olla sind. Üksi olles ei ole sind olemas. Inimest poleks ilma jumalata, kuid ka jumalat poleks ilma inimeseta. Jumalal on vaja, et keegi tema poole pöörduks. Jumal on inimeste jumal, mitte puude ja kivide. Se kehtib ka igapäevafilosoofiana. Iga pöördumine on palve. Keel ei eksisteeri enne dialoogi, mina ja sina on primaarsed sõnad. Kõnelemine/dialoog loob keele.
deixis - otsene suhte märgi ja referendi vahel, puudub signifikaator (nö abstraktne . sõnaraamatutähendus).
M. Bahtin kõne on tähtsam kui keel ja kõne oli enne keelt. " Dostojevski poeetika probleemid". Tõde ei ole kunagi monoloog . Iga monoloog on vale. Tõde tekib ainult tervikuna . Tõde ei ole vastuoluline . Tõde on hetkeline, see pole fikseeritav. Tõe puhul puuduvad garantiid /tagatised.
Tegusõna on seotud referendi e. osutusega ja nimisõna on seotud signifikaatori e. tähendusega.
Ajalooplaan kirjeldab mingil kindlal ajahetkel toimunut koos ajamäärusega. Ajalooplaan ei ole kõige paremini õnnestunud termin, kuna samuti võime siis rääkida geograafilisest plaanist.
Kõneplaanis ajamäärust ei esine ning seega kehtib see ainult kõnelemise hetkel. Kõneplaanis on sündmus alati kõnega seotud.
Absoluutne akutalisatsioon - võitlus lähtub kolmest koordinaatorist: mina, siin ja praegu. Siiski ei pea esinema kõik kolm varianti . Hea näide on uudised. Uudisteformaat muutub läbi aja, algselt olid esindatud vaid siin ja praegu, nüüd tuuakse järjest rohkem sisse mina.
Ajaloo aktualisatsioon - kindel maailm, koht.
0-aktualisatsioon - kehtib väljaspool kõneakti, väljaspool olemasolevat maailma, teadus kitsendab järjest seda piirkonda, väga väheste asjade kohta saab öelda, et need kehtivad väljaspool meie aega ja ruumi.
meta-aktuaalsus - keeleline , meta-keel.
Transpositsioon - loomuliku keele abil võime öelda kõike, võime valetada ka grammatika tasemel. Kasutada olevikku tuleviku tähenduses (mitte küll eesti keeles, vaid teistes indoeuroopa keeltes).