Eepos ja romaan (0)

Mihhail Bahtin , 1987. Valitud töid.
Eepos ja romaan
Roomanižanri uurimisel kerkivad üles erilised raskused. Need tulenevad uurimisobjekti enda eripärast – romaan on ainus kujunemisjärgus olev, veel mitte valmis žanr. Romaanižanri kondikava ei ole veel kaugeltki lõplikult moodustunud ning me ei oska ette näha kõiki tema plastilisi võimalusi.
Teisi žanre me tunneme valmiskujul, s.t. teatud väljakujunenud vormidena kunstilise kogemuste vormistamisel . Igaühel neist on oma kaanon , mis toimub kirjanduses reaalse ajaloolise tegurina ja oma olemuse on nad suuremal või vähemal määral säilitanud tänaseni. Nende variatsioonid ajajärguti, koolkonniti ja voolude kaupa ei ole niiöelda žanri „skeletti“ puudutavad. Nt eepost teame žanrina mis pole üksnes ammu valmis, vaid Bahtini sõnul ka juba „raugastunud“.
Kuid romaanil pole niisugust kaanonit nagu teistel žanridel. Ajaloos toimivad üksikud romaanimudelid, ei toim aga žanrikaanon kui niisugune. Teiste žanride uurimine sarnaneb surnud keelte uurimisega, romaani uurimine on analoogiline elavate , noorte keelte uurimisega.
Romaan ei ole lihtsalt üks žanr teiste žanride seas. Ta on tekkinud ning arenenud uuel ajajärgul maailma ajaloos ning seepärast on tihedais sidemeis selle ajajärguga, samal ajal kui teised suured žanrid on sellesse ajajärku tulnud pärandina eelmistest ning vaid kohanevad uute eksisteerimistingimustega. Nendega võrreldes on romaan teistsugune, romaan ei seltsi teiste žanridega. Ta taotleb kirjanduses ülemvõimu ja seal kus ta selle saavutab, lagunevad teised, vanad žanrid. Mõnedel ajajärkudel (nt kreeka kirjanduse klassikalisel ajastul, rooma kirjanduse kuldsel ajajärgul, klassitsismi perioodil) täiendavad kõik valitsevate sotsiaalsete gruppide kirjanduse žanrid üksteist ning kogu kirjandus žanride kogumina on teatud kõrgema seesmise korrapäraga tervik. Kuid on iseloomulik, et romaan pole eales kuulunud sellesse tervikusse ega ei osale žanride harmoonias. Romaan parodeerib teisi žanre, paljastab nende vormide ja keele tinglikkuse, surub ühed žanrid kõrvale, teised aga lülitab omaenda konstruktsiooni neid ümber mõtestades ja aktsentueerides.
Kui romaan muutub juhtivaks žanriks, siis haarab kogu kirjandust teisenemisprotsess ja omalaadne žanrikriitilisus. Romaani võimutsemisperioodidel „romaniseeruvad“ suuremal või vähemal määral kõik teised žanrid: romaniseerub draama ( Ibseni ja Hauptmanni draamad , naturalistlik draama tervenisti), poeem (nt Don Juan ), isegi lüürika (Heine lüürika). Oma vana kanoonilisust alalhoidvad žanrid aga muutuvad stilisatsiooniks. Kui romaan muutub valitsevaks žanriks kirjanduses, omandab rangelt kanooniliste žanride tinglik keel teistsuguse kõla – need žanrid hakkavad kõlama teisiti kui ajal, mil romaan veel ei kuulunud suurde kirjandusse.
Žanrite romaniseerumine – nad muutuvad vabamaks ja plastilisemaks, nende keel uueneb kirjakeeleväliste keelendite ja kirjakeele „romaanilike“ kihtide arvel, nad dialogiseeruvad, neisse tungivad eneseparodeerimise elemendid, naer, iroonia ja huumor ja mis kõige olulisem – romaan toob neisse probleemsuse, mõtte spetsiifilise lõpetamatuse ning vahetu kontakti mittevalmis, kujuneva kaasajaga .Romaani enesekriitilisus on tema kui kujunemisjärgus oleva žanri silmapaistev tunnusjoon.
Romaani vaadeldakse endist viisi kui lihtsalt žanri teiste žanri seas, püütakse kindlaks määrata tema kui valmisžanri erinevusi teistest valmisžanridest, avastada tema seesmist kaanonit püsivate ja kinnistunud žanritunnuste süsteemi näol. Valdavas osas taanduvad romaani käsitlevad tööd tema eriliikide võimalikult täielikule registreerimisele ja kirjeldamisele, kuid sellega ei õnnestu anda romaanižanri ammendavat definitsiooni.Uurijail ei ole õnnestunud osutada mitte ühelegi lõplikult formeerunud romaanitunnusele möönduseta, mis täielikult annulleerib selle kui üldkehtiva žanritunnuse (nt: mitmeplaaniline žanr vs üheplaaniline; dünaamiline ja teravsüžee vs äärmuslikku kirjalduslikkusesse suubunud romaan; romaan on armastuslugu vs lembeelement puudub; romaan on proosažanr vs värss-romaan)
XVIII sajandil jõutakse lähemale romaani kui kirjanduses teiste žanritega mittevõrreldava žanri mõistmisele. Tekkinud mõtteavaldused ja manifestatsioonid romaanist , seavad romaanile nõuded:
1)Romaan ei pea olema poeetiline, nagu on seda ilukirjanduse teised žanrid
2)Romaani kangelane ei pea olema „ heroiline “ (kangelaslik) ei selle sõna eepilises ega traagilises tähenduses – ta peab ühendama endas karakterina nii positiivset kui ka negatiivset, nii madalat kui ka ülevat, nii naljakat kui ka tõsist
3)Kangelast ei tule kujutada mitte valmi ja muutumatuna, vaid kujuneva ja muutuvana, keda õpetab elu
4)Romaan peab uusajal saama selleks, mis antiikaja jaoks oli eepos
Nende punktidega kritiseeritakse põhimõtteliselt teiste žanride ja varasema romaani (baroki heroiline romaan, Richardsoni sentimentaalne romaan), literatuursust ja ülespuhutud luulelisust.
Bahtin eristab romaani teistest žanritest kolme põhilise tunnuse järgi:
1)Romaani stilistiline kolmemõõtmelisus, seotud temas realiseeruvad mitmekeelse teadvusega
2) Kirjandusliku kujundi ajakoordinaatide põhjalik muutumine romaanis
3)Kirjandusliku kujundi ehitamise uus piirkond romaanis, s.o. maksimaalse kokkupuute tsoon kujunemisjärgus olevikuga (kaasajaga)
Romaani stilistiline eripära on seotud uue maailma, uue kultuuri ja uue kirjandusliku loometeadvuse aktiivse mitmekeelsusega. Uus kultuuri – ja kirjanduslik loometeadvus elab aktiivses mitmekeelses maailmas. Maailm on muutunud mitmekeelseks jäädavalt, tagasipöördumatult. Sõna, keelt hakati teistmoodi tajuma ning objektiivselt lakkasid nad olemast need, mis nad olid olnud varem. Keeltevahelise ja sisese vastastikuse läbivalgustamise tingimustes sünnib iga keel justkui uuesti, muutub selles keeles loova teadvuse jaoks kvalitatiivselt uueks ja seda isegi siis, kui tema keeleline koostis (foneetika, sõnavara, morfoloogia jne) jääb täiesti konstantseks. Erinevalt teistest suurtest žanridest tekkis ja küpses romaan just välise ja sisemise mitmekeelsuse järsu aktiviseerumise tingimustes. Seepärast saigi romaan asuda juhtima uusaja kirjanduse keele ja stiili arengu uuenemisprotsessi.
Romaani žanristruktuuri temaatilisi momente puudutavad omadused ilmnevad ja selguvad kõige paremini romaani ja eepose kõrvutamisel.
Eepost kui žanri iseloomustab kolm konstruktiivset tunnusjoont:
1) eepose aineks on rahva eepiline minevik – Goethe ja Schilleri järgi „absoluutne minevik“ .
2) eepose allikaks on rahvapärimus (mitte aga isiklik kogemus ja sellest väljakasvav vaba väljamõeldis)
3) Eepilist maailma lahutab kaasajast s.t. lauliku (autori ja kuulajate) ajast absoluutne eepiline kaugus
Eepose maailm – rahva kangelaslik minevik, rahva ajaloo maailm. Kujutatava maailma kuuluvus minevikku on eepose kui žanri konstitutiivne vormitunnusjoon. Eepos ei ole iialgi olnud lugu kaasajast, oma ajast (mis alles järglastele saab looks minevikust). Eepos kui kindlapiiriline žanr on juba algselt lugu minevikust, eepose autorihoiak on minevikust kõneleva hoiak, kellele minevik on puutumatu ja püha.
Oma stiililt, toonilt, kujundi ja iseloomu poolest asub eepiline lugu tohutu kaugel niisugusest loost, mida kaasaegne inimene jutustab oma kaasaegsetest oma kaasaegsetele. Nii laulik kui ka kuulaja asuvad ühel ja samal (hierarhilisel) väärtustasandil. Kuid kujutatav kangelaste maailm paikneb hoopis teisel, eepilise kaugusega eraldatud, kättesaamatul väärtus-ja ajatasandil. Sündmuse kujutamine samal väärtus ja ajatasandil iseenda ja oma kaasaegsetega (tuginemine järelikult isiklikule kogemusele ja väljamõeldisele) tähendab aga radikaalset pööret – üleminekut eeposemaailmast romaanimaailma.
Eepost iseloomustab prohvetlikkus, romaani ennetuslikkus. Eepiline prohvetimissioon realiseerub täielikult absoluutse mineviku raames (kui see ei realiseeru ühes antud eeposes, siis realiseerub see teda hõlmava pärimuse raames), see ei puuduta lugejat ega tema reaalset olevikku . Romaan tahab aga ette näha fakte, ennustada ja ka mõjutada reaalset tulevikku – autori ja lugejate tulevikku. Romaanil on uus, spetsiifiline probleemsus; teda iseloomustab elu igavene ümbermõtestamine ja ümberhindamine.
(Eepos on formaalse alguse suhtes ükskõikne ning ta ei pruugi olla täielik (st. Ta lõpp võib olla peaaegu suvalises kohas). Jutustamist võib alustada peaeagu igast kohast ja lõpetada peaaegu igal hetkel. Näiteks „Ilias“ kujutab endast juhuslikku väljalõiget Trooja küklosest. Romaani vaatekohast ei saaks selle lõpp (Hektori matused) mingil juhul olla lõpp. Spetsiifiline huvi lõpu vastu on eepilise ainese puhul täiesti välistatud (millega sõda lõpeb? Kes võidab?), sest pärimuse süžeeline külg on ette teada, üldtuntud. Romaani puhul aga mitte, romaanil saab see võimalikuks ainult üksnes kontakti ning läheduse tsoonis.)
Kokkuvõte: Bahtin peab Romaan ja eepost vastanditeks.Kvalitatiivne romaanikäsitus näeb romaanis uusaja eepost. Eepos on “inimkonna lapsepõlve”, kangelaste ajastu, esiaja kui eepilise mineviku kehastaja . Eepos tekib niisuguses maailma seisundis, kus isiku ja ümbritseva vahel valitseb harmoonia , kus kangelane ei vastanda end kollektiivile. Romaan seevastu on tsivilisatsiooni arengu produkt. Romaan vahetab välja eepose inimkonna kunstikultuuris. Eepos ja romaan ei erine teineteisest kujutamise laadi , vaid kujutamiseks olemasolevate ajalooliste reaalide poolest. Siirdumine eepose maailmast osutub võimalikuks siis, kui pärimuse vahetab välja isiklikult kogetu ja autori vaba kujutlusjõud. Romaani kangelane ja autor paiknevad ühes ja samas ajatasandis, neid ei lahuta absoluutne minevik.