esitab mitmetähenduslikku suhtlust. Seega saame järeldada, et nagu kujundit saab ka teost mitmel tasemel mõista, ühest teosest on võimalik välja lugeda mitmeid ideid. Samas ei saa välisatada, et mõni idee on teistest eelistatavam. Lüürika ood, sonett, eleegia, hümn, haiku jne väljendab siseilma elamusi, tundeid ja mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik sisemine enesevaatlus jne. ,,Mina" avamine. Eepika eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt jne keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Eepikat huvitab objektiivne ,,teise" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika tragöödia, draama, komöödia, stsenaarium jne tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog. Seda kannab konflikt subjektiivse ja objektiivse kokkulangemine või vastuollu sattumine, intriig. Rõhk sõnal ,,meie". Seega keskenduvad ilukirjanduse kolm põhiliiki inimese siseilma,
antiikkultuuri taassünnina, mis ei tähenda siiski, et renessansiaja inimmõtte areng piirdunuks ainult vana meeldetuletamisega. Klassitsism pidas iluideaaliks vanakreeka ja rooma parimaid kunstiteoseid. Taotleti mõistuspärasust, selgust, vormikooskõla, zanri- ja stiilipuhtust. Tippteosed kuuluvad näitekirjandusse komöödiatesse ja tragöödiatesse. Eelistatatuna kasutada neis ainult mütoloogia ja vanema ajaloo ainestikku. 2. Kangelaslaul, rüütliromaan, allegooriline romaan 12. sajandi keskaegsed kirjandusvormid. Kangelaslaulude peateemaks oli eepiline jutustus müütiliste kangelaste vägitegudest, mis oli kohati seotud armastusega. Kangelaslaulud olid pikad, eepilised poeemid. Tuntuim kangelaslaul on Rolandi laul. Rüütliromaane on kirjutatud nii proosas kui ka värssides. Rüütliromaanide tegelasteks on tihti kuningad (näiteks Karl Suur või kuningas Arthur) ja nende kaaskonda kuuluvad rüütlid. Tihti esineb
kirjanduse vahel Muin maailm on väljamõeldud, fiktsionaalne, inimlik- olmeline, stiihia + fantastika; kangelane sageline kultuurikangelane, tootemkangelase jäljed, müüdi jäljed- kangelane lahkub kodust, ajutine viibimine eemal; umbmäärane aeg; pearõhk kandub kangelase saatusele, ta on individualist, Müüt- etnograafiline, tugineb kosmoloogiale; tootem; kangelane teeb kõik kogukonna nimel) Kirjanduse põhiliigid Eepika (eepos; romaan, jutustus, novell, lühijutt) Tegelaste rohkus; laiaulatuslik, palju sündmusi, kujutatud isikust väljaspool asuat maailma objektiivselt;ajavahe kehastab objektiivsust, sündmused alati minevikus, jutustamise aeg on olevik Lüürika (ood, hümn, eleegia, epigramm, sonett) Subjektiivne- põhil asesõnad sina-mina; süzee on kommunikats nende 2 vahel, monoloogiline Dramaatika (tragöödia, komöödia, draama)
elamused, subjektiivne, isiklik. Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium(ühe-vaatuseline koomiline lavateos), libreto (ooperi, opereti kirjanduslik alus), stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur (peatekst, kõrvaltekst): ekspositsioon (sissejuhatus), konflikti areng, kulminatsioon. Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Milline on zanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? uuritakse zanrilisust eraldi ilukirjanduses ja massikirjanduses Milline on zanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus)? Populaarsed zanrid (detektiivromaan, vestern, kriminaalromaan jne). Need on
Lüürika: Lüürika liigid ehk vormid on luuletused, nt. sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka. Kuni 19.sajandini peeti vähem oluliseks zanriks, tähtsus suurenes romantismiperioodil. On tugevalt seotud luuletaja kogemuse vahendamisega, sisemaailma elamustega, tunnetega ning sageli ,,minavormis". Üldiselt on väga subjektiivne ning isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine) Eepika: nii proosa kui värsivorm. Zanrid on nt eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast. Proosazanrid: romaan, novell, laast, esse, autobiograafia. Klassikalises määratluses on värsivormis (nt Homerose eeposed). Tegelased on kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamjaolt on kolmandas isikus, pikem narratiiv. Keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele eepilisele (eepiline jutustav, üllas, rahulik, kiretu). Eepikat huvitab objektiivne - väline
Seetõttu peetakse eeposeid hinnaliseks ka ajalooallikatena. 19. Mis on traditsiooni järgi Ateena türanni Peisistratose roll Homerose eeposte ajaloos? Arvati, et eeposed olid üles kirjutatud türann Peisistratose ajal 6.sajandi Ateenas riiklike pidustuste ajal. 20. Mis on ,,Homerose küsimus"? Kirjelda sellega seotud probleeme. Kas mõlemal eeposel (,,Ilias" ja ,,Odüsseia") oli sama autor? Kas kummalgi neist oli üks autor? Tänapäeva levinud arvamus: kumbki eepos on põhiosas ühe autori looming, aga mõlemal ilmselt eri autor. 21. Millised on peamised eepilised tsüklid kreeka kirjanduses? Trooja tsükkel, Teeba tsükkel, Heraklese vägitegude tsükkel, Argonautide tsükkel 22. Nimeta nn Trooja tsüklisse kuulunud eeposi. Ilias, Odüsseia, Telegoneia, Kypria 23. Millise eepika esindaja oli Hesiodos, kuidas on see zanr seotud Homerose eepikaga? Didaktilise eepika esindaja, mõlemad õpetliku sisuga. 24
"Õhtusöök viiele". 10. Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on tavaliselt rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika suurvormid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt. 11. Eepos - Näiteks sumeri eepos "Gilgames", india "Mahabharata" ja "Ramajana", prantsuse "Rolandi laul", saksa "Nibelungide laul", skandinaavia "Vanem Edda", vene "Lugu Igori sõjaretkest", anglosaksi "Beowulf", armeenia "Sassuuni Davith", hispaania "Laul minu Cidist", soome "Kalevala", läti "Laplesis". 12. Epopöa - antiikkirjanduses eepos või eepiline poeem
"Õhtusöök viiele". 10. Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on tavaliselt rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika suurvormid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt. 11. Eepos - Näiteks sumeri eepos "Gilgames", india "Mahabharata" ja "Ramajana", prantsuse "Rolandi laul", saksa "Nibelungide laul", skandinaavia "Vanem Edda", vene "Lugu Igori sõjaretkest", anglosaksi "Beowulf", armeenia "Sassuuni Davith", hispaania "Laul minu Cidist", soome "Kalevala", läti "Laplesis". 12. Epopöa - antiikkirjanduses eepos või eepiline poeem
Kõik kommentaarid