Vana-Kreeka skulptuur (0)

Vana-Kreeka skulptuur
Vana-Kreeka skulptuur on maailmale kindlasti üsnagi tuntud, sest Kreeka skulptorid on andnud maailmale palju imetlusväärseid töid. Samuti on Kreeka skupltuur mõjutanud hilisemat Euroopat. Peale selle peetakse Kreeka üheks suurimaks ehituskunsti saavutuseks templeid.Põhiline Kreeka skulptuuri õitseaeg oli klassikalisel ajastul ehk 5.-4.saj eKr. Mitte ainult tänapäeva inimesed ei imetle Vana-Kreeka võimsaid ning omanäolisi skulptuure, vaid ka vanad roomlased imetlesid kreeka skulptorite töid. Vanimad meile tuntud skulptuurid pärinevad kindlasti arhailisest ajastust.
Arhailine ajastu
Arhailise ajastu skulptuurid on küllalt algelised: jäik sirge asend, külgedele surutud käed ning otsevaate määras ära püstine kiviblokk, millest kuju välja raiuti. Tasakaalu säilitamiseks asetati kujul üks jalg veidi teise ette. Peamiselt on tehtud kahte sorti kujusid : 1) alasti noormehi – kuros 2) riietatud tütarlapsi – kore. Kurosekujusid on leitud peamiselt surnuaedadest vanade meeste haudadelt. Enamasti seostatakse neid jumal Apolloniga . Arvatakse, et tegemist oli Olümpiamängude võitjate auks püstitatud kujudega .Neil kujudel on ka näol kerge naeratus – nn arhailine naeratus. Kõige enam kore kujusid on leitud Ateena akropoliselt.
Arhailisel ajastul oli skulptuur siiski veel Egiptuse skulptuuri mõju all. Suur murrang kreeka skulptuuris toimus arhailise ajastu lõpul 6. saj keskel eKr, kui võeti kasutusele pronk. Seni valmistati skulptuure peamiselt marmori leiukohtade juures. Nüüd asuvad skulptorid elama suurematesse linnadesse. Tekivad kaks suuremat skulptuurikoolkonda: 1)Ateena 2)Sparta. Kõige tuntum kreeka skulptuurgrupp pärineb arhailise ajastu lõpust. See on skulptor Antenori „Türannitapjad“ . Türann – valitseja, kes valitses oma palgasõjaväele tuginedes.Sellest tööst sai Ateena Vabariigi sümbolkuju . Selle töö hävitasid pärslased 180.a eKr, hiljem on see taastatud teiste skulptorite poolt .
Klassikaline ajastu
Klassikalisel ajastul kaunistati enamasti templeid relieefidega ning loodi palju jumalakujusid. Kujusi loodi veel ka kõnemeestest ning olümpiavõitjatest. Klassikalisel ajastul hakatakse korraldama skulptorite omavahelisi võistlusi. Klassikalise ajastu skulptuurid on kõik valdavalt pronksist , ning pronks võimaldab paremini edasi anda detaile ning on märksa vastupidavam kui kiviblokid. Klassikalise ajastu skulptuuri jagatakse kaheks: 1)kõrgklassika 5. saj eKr 2)iluklassika 4.saj.eKr.
Kreeklaste usundis sarnanesid Olümpose mäel elavad jumalad nii oma välimuselt kui ka eluviisidelt tavaliste inimestega. Inimestena neid ka kujutati, kuid ikka terve, tugeva, hästiarenenud keha ja meeldiva näoga. Tihedad olid nn. akti- alasti kujud. See võte võimaldas paremini kujutada harmoonilisi kehasid.
Hellenistlik skulptuur
Hellenistlik skulptuur muutus märksa toretsevamaks ning nii mõneski töös esines ülepakutud tundeid, teistes jällegi liialdatud looduslähedus. Usinalt hakati kopeerima vanemaid skulptuure ning tänu sellele teamegi tänapäeval mitmeid kujusid, mis ise on hävinud või veel üles leidmata . Hellenismiaja töödest tuntuimad on Pergamonis püstitatud suure ohvrialtari reljeefid oma võitlusstseenidega, 19.sajandi algul Melose saarelt leitud ilujumalanna kuju, mida leiupaiga järgi Milo Venuseks kutsutakse, samuti nn. Laokooni grupp.
Vana-kreekas hinnati rohkem kõrgklassikat. Kõrgklassika tuntuimaks meistriks on tagantjärele kuulutatud Pheidias Ateena koolkonnast.Ateena koolkonna teine silmapaistev esindaja oli Myron .Pheidias oli noorem, kuid temalt on säilinud rohkem töid .Ühte Pheidiase tööd pidasid kreeklased maailmaimeks – Zeusi kuju Olümpias. Kuju asus Zeusi templis . Kuju oli tehtud krüselefantiintehnikas – puitsüdamikule on kinnitatud kuld - ja elevandiluust plaadikesed. See kuju pole kahjuks aga säilinud. Zeusi kuju oli 13 m kõrge, teda oli kujutatud troonilistuvana.
Teine kuulus skulptor, Myron, on tuntud eelkõige „ Kettaheitja “ autorina. Sellest kujust on säilinud mitu roomaaegset koopiat, kuid mitte originaali. Purunenud on skulptuuri käeosa, ketas on sinna hiljem lisatud.
5.sajandil eKr loodi ülevaid ja tõsiseid teoseid, mida vahel nimetatakse ka „ülevaks stiiliks“.
4.sajandil eKr kiinduti enam mahedusse ja leebuse väljendamisse, mida nimetatakse „ilus stiil“.
Ebaharilik skulptor iluklassika ajastul oli Skopas . Tema looming on tugevasti mõjutanud hilisemat hellenismiajastu skulptuuri.Tema arvates avaldus ilu ülima pinge hetkel.
See pinge avaldub võitluses, ka surija on ilus. Skopas hakkas esimesena kujutama haavatud ja surevaid inimesi. Kahjuks on tema tööd aga halvasti säilinud. Skopase suurim töö oli Halikarnassose Mausoleumi idakülje friis „Amatsoonide võitlus“. Skopase tehtud olid ka Tegeases asuva Athena templi kaunistused , mis on praegu aga kahjuks halvas seisus.
Iluklassika kõige tüüpilisemaks esindajaks oli ateena koolkonna esindaja Praxiteles. Ta on kujutanud ainult noori ja ilusaid mehi ja naisi .Tema kõige kuulsam töö oli Knidose Aphrodite, mis oli esimene naisakt kreeka skulptuuris.
Rooma ülikutel oli kombeks kaunistada oma villasid kuulsate kreeka skulptorite tööde koopiatega. Enamasti ongi säilinud need roomaaegsed koopiad . Koopiad võivad üksteisest ka erineda.
Kui enamus skulptuure olid kõik mõeldud eestpoolt vaatamiseks, siis Lysippos lõi aga oma kujud igast küljest vaatamiseks. See oli jällegi üks tähtis uuendus.
Kreeka hiilgeajal loodud skulptuure kiidetakse taevani, kuid vahel võivad nad meie jaoks tunduda üsna külmad ning tundetud, kuid kindlasti üks põhjus miks nad nii mõjuvad on see, et nende kunagised värvid on hävinud. Samuti võib häirida Kreeka kujude ükskõikselt rahulik ning üsnagi sarnane ilme. Kreeka kujurid nimelt ei püüdnudki nägudel mingeid tundeid või hingeliigutusi kajastada. Nende eesmärgiks oli vaid täiuslik kehaline ilu. Seetõttu ei segagi miski meid imetlemast neid paljusid kujusid, mis on küll kahjuks üsna palju kannatada saanud, kuid mis on siiski hurmavad.