Vana-Kreeka skulptuur (2)

Vana-Kreeka skulptuur

Vana-Kreeka kunst on suurt mõju avaldanud järelmaailmale. Ka skulptuur on mõjutanud hilisemat Euroopa kunsti. Kreeka skulptorid on andnud maailmas palju imetletuid töid, millest mõned on ka tänaseni säilinud või üritatakse taas üles ehitada. Ka vanad roomlased imetlesid kreeka skulptorite tööd. Rooma ülikutel oli kombeks oma villaseid kaunistada kuulsate kreeka skulptorite tööde koopiatega ja enamasti ongi säilinud just need roomaaegsed koopiad .
Vanimad meile tuntud skulptuurid pärinevad arhailisest ajastust. Arhailise ajastu skulptuurid olid küllaltki üheülbalised, algelised ning olid ka Egiptuse skulptuuri mõju all. Arhailisi skulptuure iseloomustas jäik sirge asend, käed surutud külgedele ja otsevaate määras ära püstine kiviplokk. Tihti asetati kujul üks jalg veidi teise ette, et skulptuur tasakaalu suudaks säilitada. Algul valmistati skulptuure liivakivist ja marmorist. Leitud on palju alasti noormeeste – kourose ja rikkalikult riietatud noorte neidude – kore kujusid . Mõnel kujul on salapärane, eriline – nn. arhailine naeratus.
Kourosekujusid on enamjaolt leitud surnuaedadest, vanade meeste haudadelt. Enamasti seostati neid kujusid jumal Apolloniga ning kujunes välja ka arvamus, et neid püstitati Olümpiamängude võitjate auks.
Korekujusid on leitud kõige rohkem Ateena akropolilt ning ilmselt kujutavad need jumalanna Persephonet.
Kouros Kore
Suur murrang kreeka skulptuuris toimus arhailise ajajärgu lõpul, kui kasutusele võeti pronks. Kreeka skulptuuri õitsenguks peetakse klassikalist ajajärku (5.-4.sajand eKr). Klassikalise ajastu skulptuurid on valdavalt pronksist . Pronksiga sai teha skulptuure detailsemalt ning kindlasti oli see ka vastupidavam. Kui seni valmistati skulptuure marmori leiukohtade juures, siis nüüd said skulptorid minna elama ka suurematesse linnadesse..
Skulptorite ülesandeks oli luua jumalakujusid, kaunistada templeid reljeefidega, selle lisandusid ka ilmalikud kujud kõnemeestest või olümpiavõitjatest.
Kuna kreeklaste usundis on Olümpose mäel elavad jumalad tavainimestega väga sarnased, kujutatigi neid inimestena, kuid terve, tugeva, hästiarenenud keha ja meeldiva näoga. Tuleb tõdeda, et väga tihti on kujud alasti. See võte aitas kujutada inimese keha harmoonilisemalt. Isegi rõivastatud kujul üritati kaunilt esile tuua kehavorme.
Selle ajajärgu suured kujurid: Myron , Polykleitos ja Pheidias aitasid igaüks omapoolsete uudsete lähenemisega skulptuurikunsti muuta looduslähedasemaks.
Kui skulptorid kolisid elama suurematesse linnadesse, tekkisid kaks suuremat skulptuurikoolkonda: Ateena ja Sparta . Kogu klassikaline ajastu on täis nende omavahelist konkurentsi.
Ateena koolkonnale oli iseloomulik liikumise kujutamine. Sageli kasutati kujudel tugiposti , tihti paigutati toeks ka kuju jalad. Kaks suuremat silmapaistvat esindajat: Pheidias ja Myron. Ühte Pheidiase tööd on kreeklased pidanud üheks maailmaimedest – Zeusi kuju Olümpias, kuju pole säilinud. Kuju oli tehtud krüselefantiintehnikas – puitsüdamikule on kinnitatud kuld- ja elevandiluust plaadikesed. Üheks suurteoseks oli veel Parthenoni templi kaunistamine reljeefide ja skulptuuridega.
Teine kuulus skulptor Myron on tuntud eelkõige “ Kettaheitja ” autorina. Originaalkuju pole, küll on aga mitu tema roomaaegset koopiat. Ketas on lisatud kujule hiljem. Väga hästi on töötatud välja sportase lihased. Myron oli keerulise pronksivalu tehnikaga tegelenuist vanim.
Sparta koolkonnast oli tuntuim Polykleitos. Tema kujud olid küllaltki sarnased: jässakad, lühikesed, pea suurem, enamjaolt noored alasti sportlased , toetudes vaid ühele jalale , hoides teist vabalt kõrval, nii saadi kehad pöörduma ja selline uudne asend jättis mulje liikumisest . Väga keerukaid poose siiski anda ei saanud, sest kuju oleks kaotanud tasakaalu ja marmor oleks purunenud. Seda viga sai vältida, kasutades pronksi. Polykleitose kuulsaim töö on “ Odakandja ”. Polykleitos oli ka üks esimesi kunstiteoreetikuid Vana-Kreekas. Ta kirjutas teose „ Kaanon “, mis on küll kaduma läinud, kuid on teada põhiseisukohad: 1)On olemas ideaalselt kaunis inimene ja ainult sellist inimest tuleb kujutada. 2) Kõik tähtsamad kehaosad viidi omavahel suhtesse .
Myron – “Kettaheitja” Polykleitos – “Odakandja”
Kui 5. sajandil loodi ülevaid ja tõsiseid, siis 4. sajandil kiinduti enam maheduse ja leebuse väljendamisse. Siledale marmorpinnale andis pehmust ja dünaamilisust Praxiteles , kes oli Ateena koolkonnast, oma kaunites alasti jumalannakujudes. Tema leidis ka võimaluse, kuidas rikastada marmorkujude poose, tasakaalustades kujusid sobivalt valitud toe vastu. Üldiselt kujutas tema ainult ilusaid noori mehi ja naisi. Tema kuulsaim töö oli Knidose Aphrodite . Ta on teda kujutanud ujumaminemise hetkel. See kuju püstitati 4. saj keskel eKr Väike- Aasiasse Knidose poolsaarele Aphrodite peapühamu ette. Kuju asus vabas looduses ega äratanud suuremat skandaali. Praxiteleselt on säilinud suure erandina ka üks originaalkuju, mis leiti Olümpiast – jumal Hermes väikese Dionysosega.
Sparta koolkonnast oli esindajaks Lysippos . Tema oli Aleksander Suure õueskulptor. Ka talle meeldis teha noori inimesi, jumalaid. On ka teada, et ta on valmistanud üle 1500 pronksskulptuuri. Tema töid iseloomustab: pikad sihvakad jalad, väike pea. Ta püüdis kehtestada uut kaanonit – “Kaabitseja” – kreeka maadleja, kes kaabib endalt õli. Kuulus skulptor on pannud ka jumalad olmelistesse olukordadesse, mida varem pole tehtud. Senised skulptuurid olid kõik määratud eestpoolt vaatamiseks, Lysippos hakkas oma skulptuure keset ruumi paigutama – lõi oma kujud igast küljest vaatamiseks, mis tähendab, et ka seljaosa tuli välja töötada.
Praxiteles - “ Aphrodite” Lysippos – “ Kaapija ”

Hakkas tekkima hellenistlik kultuur. Hellenistlik skulptuur muutus toretsevamaks, osades töödes esines ülepakutud tundeid, teistest jälle liigne looduslähedus. Sel ajal loodud töödest on tuntuimad Pergamonis püstitatud suure ohvrialtari reljeefid oma võitlusstseenidega, 19. sajandi algul Melose saarelt leitud ilujumalanna kuju, mida leiupaiga järgi Milo Venuseks kutsutakse, samuti nn. Laokooni grupp. Selles tegelikult küll veidi vägivaldsena ja ülepakutuna tunduvas töös näeme Trooja preestrit Laokooni ja tema poegi, kelle merest tulnud maod olevat ära kägistanud. Esimeseks hellenismiajastu skulptoriks võib pidada Skopast, kelle tööd olid küllaltki ebaharilikud. Tema teosed on täis liikumist ja tormilist jõulisust – ta meelest ilu avaldus ülima pinge hetkel ja, et ka surija on ilus. Skopas on esimene, kes hakkas kujutama surevaid ja haavatuid inimesi. Vähe töid on säilinud. Suurim töö oli Halikarnassose Mausoleumi idakülje friis „Amatsoonide võitlus“
Milo Venus Skopas – “Pothos”
Elise Kaselaid, 10K