Aprioorsus (0)

Alfred J. Ayer
Aprioorsus 1936
Meie poolt omaksvõetud seisukohta filosoofia suhtes võib mi- nu arvates õigusega kirjeldada kui üht empirismivormi. Sest em- piristidele on iseloomulik hoiduda metafüüsikast põhjusel, et iga faktipropositsioon peab osutama meelekogemusele. Ja isegi kui kontseptsiooni filosofeerimisest kui analüüsitegevusest em- piristide traditsioonilistest teooriatest ei leia, oleme seda näinud implitsiitsena nende praktikas. Ühtlasi tuleb selgeks teha, et end empiirikuks nimetades ei tunnusta me usku ühessegi neist psühholoogilistest õpetustest, mida empirismiga tavapäraselt seos- tatakse. Sest isegi kui need õpetused oleksid kehtivad, ei sõltuks nende kehtivus ühegi filosoofilise teesi kehtivusest. Seda saaks kindlaks teha ainult vaatluse teel ja mitte puhtloogiliste kaalutlus - te kaudu, millele meie empirism toetub . Olles möönnud, et oleme empiristid, tuleb meil teha tegemist vastuväitega, mida tavaliselt esitatakse empirismile kõigis vormi- des; nimelt et empiristlike printsiipidega on võimatu ära seletada paratamatute tõdede teadmist. Sest nagu Hume otsustavalt näitas, ei saa ükski üldine propositsioon , mille kehtivust saab kindlaks teha tegeliku kogemuse abil, olla loogiliselt kindel. Ükskõik kui sageli seda ka praktikas verifitseeritaks, jääb ikka võimalus, et see millalgi edaspidi ümber lükatakse. See, et mingit seadust on kinni- tatud n - 1 juhul, ei anna mingit loogilist tagatist, et seda kinnitab ka juht n, ükskõik kui suureks me n-i peame. Ja see tähendab, et ühegi üldise propositsiooni puhul, mis osutab millelegi faktilise- le, ei saa iialgi tõestada, et see on paratamatult ja universaalselt
1 Alfred J. Ayer
tõene. Parimal juhul on see tõenäoline hüpotees. Ja näeme, et see ei kehti mitte ainult üldiste propositsioonide, vaid kõigi faktili- se sisuga propositsioonide kohta. Ükski neist ei saa kunagi olla loogiliselt kindel. Seda järeldust, mida edaspidi üksikasjalisemalt käsitleme, peab tunnustama iga järjekindel empirist. Sageli ar- vatakse, et see mässib ta täielikku skeptitsismi; kuid nõnda see ei ole. Sest sellest, et propositsiooni kehtivust ei saa loogiliselt tagada, ei tulene mitte kuidagi, et meist on irratsionaalne seda uskuda . Vastupidi, irratsionaalne on hoopis otsida tagatist, kui se- da ei saagi olla; kindluse nõudmine, kui saavutada on võimalik ainuüksi tõenäosust. Hume'i tööle viidates rääkisime sellest juba varem. Ja selle küsimuse teeme selgemaks, kui hakkame käsitlema tõenäosust, seletades, millist kasu on meil empiirilistest proposit- sioonidest. Näeme siis, et seisukohas, et kõik teaduse ning terve mõistuse "tõed" on hüpoteesid, ei ole midagi loomuvastast ega paradoksaalset; ning järelikult ei ole tõsiasi, et empiirikute tees seda seisukohta sisaldab, mingi vastuväide sellele. Raskustesse satub empiirik aga formaalloogika ja matemaatika tõdedega kokku puutudes. Sest kuigi varmalt mööndakse, et tea- duslik üldistamine võib olla ekslik , paistavad matemaatika ja loo- gika tõed kõigile paratamatute ning kindlatena. Ent kui empirism on õige, ei saa ükski propositsioon, millel on faktiline sisu, olla paratamatu ega kindel. Järelikult peab empirist tegelema loogika ja matemaatika tõdedega ühel viisil kahest: ta peab kas ütlema, et need ei ole paratamatud tõed, ning sel juhul peab ta leidma ka seletuse üldisele veendumusele, et on küll; või ta peab ütlema, et neil puudub faktiline sisu, ning siis peab ta seletama, kuidas saab propositsioon, millel puudub igasugune faktiline sisu, olla tõene ja kasulik ja üllatav. Kui kumbki neist suundadest ei osutu rahuldavaks, oleme sun- nitud järele andma ratsionalismile. Oleme sunnitud möönma, et maailma kohta on olemas tõdesid, mida me saame teada kogemu- sest sõltumatult; et on olemas omadusi, mida me võime omistada kõigile objektidele, isegi kui me ei saa adutavalt täheldada, et need on olemas kõigil objektidel. Ja meil tuleb mõistatusliku, seletama- tu faktina aktsepteerida seda, et meie mõttel on võime autoriteet- selt meie ees paljastada selliste objektide loomust, mida me ei ole kunagi vaadelnud. Või muidu peame omaks võtma Kanti seletuse,
2 Alfred J. Ayer
mis lisaks epistemoloogilistele raskustele, mida me juba puuduta - sime, ainult lükkab mõistatuse ühe astme võrra kaugemale. On selge, et iga selline järeleandmine ratsionalismile lükkaks ümber selle raamatu põhiargumendi. Sest mööndus, et maail - ma kohta on olemas fakte, mida on võimalik teada kogemusest sõltumatult, ei sobiks meie fundamentaalse väitega, et lause ei ütle midagi, kui see ei ole empiiriliselt verifitseeritav. Ning seega hävitataks meie metafüüsika pihta suunatud rünnaku kogu jõud. Seetõttu on meie jaoks otsustava tähtsusega suuta näidata, et üks või teine loogika ja matemaatika propositsioonide empiristlikest käsitlustest on õige. Kui meil see õnnestub, oleme ratsionalis- mi alused hävitanud. Sest ratsionalismi fundamentaalne õpetus ütleb, et mõtlemine on sõltumatu teadmisallikas ning on lisaks sellele usaldusväärsem teadmisallikas kui kogemus; mõned rat- sionalistid on läinud isegi niikaugele, et ütlevad, et mõtlemine on ainus teadmisallikas. Ning selle seisukoha aluseks on lihtsalt see, et ainsad teadaolevad paratamatud tõed maailma kohta on tea- da mõtlemise ja mitte kogemuse kaudu. Nii et kui me suudame näidata, et kõnealused tõed kas ei ole paratamatud või ei ole "tõed maailma kohta", kõrvaldame ratsionalismi tugipunkti. Tõestame empiristliku väite, et pole olemas "mõistuse tõdesid", mis osutak- sid faktidele. Väita, et loogika ja matemaatika tõed ei ole paratamatud ega kindlad, on suund, mille võttis Mill. Ta väitis, et need propositsioo- nid on induktiivsed üldistused, mis põhinevad äärmiselt suurel hul- gal juhtumitel . Asjaolu, et toetavate juhtumite arv on niivõrd suur, seletas tema seisukohast ära meie uskumise, et need üldistused on paratamatult ja universaalselt tõesed. Neid toetavad tõendid on nii tugevad, et meile näib uskumatuna, et kunagi võiks ilmneda mõni vastupidine juhtum. Ometigi on põhimõtteliselt võimalik selliseid üldistusi ümber lükata. Need on ülimalt tõenäolised, kuid olles induktiivsed üldistused, pole nad siiski kindlad. Erinevus nende ning loodusteaduse hüpoteeside vahel on astme-, mitte liigierine- vus. Kogemus annab meile väga hea aluse oletada, et matemaatika või loogika "tõde" on universaalselt tõene; kuid meil ei ole mingit tagatist. Sest need "tõed" on üksnes empiirilised hüpoteesid, mis on minevikus eriti hästi toiminud ; ning, nagu kõik empiirilised hüpoteesid, on nad teoreetiliselt ekslikud.
3 Alfred J. Ayer
Ma ei pea seda lahendust probleemile, mis empiristil tekib seoses loogika ja matemaatika propositsioonidega, aktsepteerita- vaks . Seda arutades tuleb teha eristus , mis on ehk juba talletatud Kanti kuulsas ütluses, et kuigi ei saa olla mingit kahtlust, et kogu meie teadmine algab kogemusega, ei järeldu sellest, et see kõik tuleneb kogemusest.1 Kui ütleme, et loogikatõed on teada koge- musest sõltumatult, ei ütle me mõistagi, et nad on kaasasündinud selles mõttes, et me oleme sündinud neid teades. On ilmselge, et matemaatikat ja loogikat tuleb õppida samamoodi, nagu tuleb õppida keemiat ja ajalugu. Ka ei eita me, et esimene inimene, kes avastas mõne konkreetse loogilise või matemaatilise tõe, jõudis selleni induktiivse protseduuri kaudu. On näiteks väga tõenäoline, et süllogismiprintsiipi ei formuleeritud mitte enne, vaid pärast seda, kui süllogistliku arutlemise kehtivust oli täheldatud hul- gal konkreetsetel juhtudel. Öeldes, et loogilised ja matemaatili- sed tõed on teada kogemusest sõltumatult, ei aruta me aga aja- loolist küsimust sellest, kuidas need tõed kunagi avastati, ega psühholoogilist küsimust sellest, kuidas igaüks meie seast need selgeks õpib, vaid epistemoloogilist küsimust. Milli väite järgi, mille me kõrvale heidame, on loogika ja matemaatika proposit- sioonidel sama staatus kui empiirilistel hüpoteesidel ning nende kehtivus määratakse kindlaks just niisamuti . Me kinnitame, et nad on kogemusest sõltumatud selles mõttes, et ei võlgne oma keh- tivust empiirilisele verifitseerimisele. Võime jõuda nende avasta- miseni induktiivse protsessi kaudu; ent kui me neid kord taibanud oleme, näeme, et nad on paratamatult tõesed, et nad kehtivad igal mõeldaval juhul. Ning see võimaldab eristada neid empiirilistest üldistustest. Sest teame, et propositsiooni, mille kehtivus sõltub kogemusest, ei saa vaadelda paratamatult ja universaalselt tõesena. Milli teooriat kõrvale jättes peame olema mõneti dogmaatili- sed. Me ei saa teha enamat kui probleemi selgesti sõnastada ja siis oodata, et leitaks, et tema väide ei sobi asjaomaste loogika- faktidega. Järgnevatest mõttekäikudest võib olla abi näitamisel, et kahest empiristile avatud võimalusest loogika ja matemaatikaga toime tulla ei ole õige mitte Milli poolt omaksvõetu.
1 Puhta mõistuse kriitika ( Kant 1781 ). Sissejuhatus, alapunkt i.
4 Alfred J. Ayer
Kõige parem viis kinnitada meie väidet, et formaalloogika ja puhta matemaatika tõed on paratamatult tõesed, on uurida juhtu- meid, mil võib näida, nagu lükataks nad ümber. See võiks hõlpsasti juhtuda näiteks siis, kui ma hakkan loendama seda, mida olen pi- danud viieks paariks objektideks ning avastan, et kokku on neid ai- nult üheksa. Ning kui ma sooviksin inimesi segadusse viia, võiksin öelda, et sel juhul ei ole kaks korda viis kümme. Kuid sel juhul ei tohiks ma kasutada kompleksset märki `2 × 5 = 10' nii, nagu seda tavaliselt kasutatakse. Mul ei tuleks seda pidada puhtmate- maatilise propositsiooni väljenduseks, vaid empiirilise üldistuse väljenduseks, mille sisuks on, et alati, kui ma loendan asju, mis mulle paistavad viie objektipaarina, leian, et neid on arvult kümme. See üldistus võib vabalt olla väär. Ent kui see mõnel antud ju- hul osutuks vääraks, ei öeldaks, et matemaatiline propositsioon `2 × 5 = 10' on ümber lükatud. Öeldaks, et ma eksisin, oletades, et alguses oli objekte viis paari, või et üks neist võeti ära sellal, kui ma neid loendasin, või et kaks nendest sulasid ühte või et ma olen valesti loendanud. Seletusena võetaks vastu ükskõik milli- ne empiiriline hüpotees, mis sobiks kõige paremini omaksvõetud faktidega. Ainus seletus, mida ühelgi tingimusel ei tunnustataks, on see, et kümme ei ole alati kahe ja viie korrutis. Veel üks näide: kui mõõtmiste käigus selgub , et millelgi, mis näib eukleidilise kolmnurgana, ei ole nurki, mille summa on 180 kraadi, siis ei ütle me, et oleme kohanud juhtumit, mis muudab kehtetuks matemaatilise propositsiooni, et eukleidilise kolmnurga kolme nurga summa on 180 kraadi. Ütleme, et ole- me valesti mõõtnud, või veelgi tõenäolisemalt, et see kolmnurk , mida mõõtsime, ei ole eukleidiline. Ja sellise protseduuri tee- me läbi kõigil neil juhtudel, kui matemaatiline tõde võib näida ümberlükatuna. Me säilitame alati ta kehtivuse, võttes kasutusele mõne teise seletuse juhtunule. Sama kehtib ka formaalloogika põhimõtete kohta. Võime tuua näiteks nn välistatud kolmanda seaduse, mis ütleb, et proposit- sioon peab olema kas tõene või väär või, teisisõnu, et on võimatu, et mingi propositsioon ja sellele vasturääkiv ei ole kumbki tõene. Võiks oletada, et propositsioon kujul `x on lõpetanud y tegemise' oleks teatud juhtudel erandiks sellest seadusest. Kui näiteks mu sõber ei ole mulle veel kunagi kirjutanud, tundub olevat õige öel-
5 Alfred J. Ayer
da, et see, et ta on lõpetanud mulle kirjutamise, pole ei tõene ega väär. Kuid tegelikult keeldutaks tunnustamast sellist juhtumit välistatud kolmanda seaduse kehtetuks muutjana. Osutataks selle- le, et propositsioon `Mu sõber on lõpetanud mulle kirjutamise' ei ole lihtpropositsioon, vaid kahe propositsiooni, `Mu sõber kirjutas mulle minevikus' ja `Mu sõber ei kirjuta mulle praegu' konjunkt- sioon: ning lisaks ei ole propositsioon `Mu sõber ei ole lõpetanud mulle kirjutamist' vasturääkivuses propositsiooniga `Mu sõber on lõpetanud mulle kirjutamise', vaid lihtsalt selle vastand . Sest see tähendab `Mu sõber kirjutas mulle minevikus ja kirjutab mulle ikka veel'. Seetõttu, kui me ütleme, et selline propositsioon na- gu `Mu sõber on lõpetanud mulle kirjutamise' pole teinekord ei tõene ega väär, räägime ebatäpselt. Sest tundub, et ütleme, et ei see ega sellele vasturääkiv ole tõene. Samas aga peame silmas, või igatahes peaksime silmas pidama , et ei see ega sellele näiliselt vasturääkiv ole tõene. Ning sellele näiliselt vasturääkiv on tegeli- kult ainult selle vastand. Seega säilitame välistatud kolmanda sea- duse , näidates, et lause eitamine ei anna alati tulemuseks algselt väljendatud propositsioonile vasturääkivat. Rohkem näiteid polegi vaja. Ükskõik millise juhtumi me ka va- liksime, alati leiame, et olukorrad, milles loogiline või matemaati - line printsiip võiks näida ümberlükatuna, seletatakse ära viisil, mis jätab printsiibi puutumatuks. Ning see näitab, et Mill eksis oleta- des, nagu oleks võimalik selline olukord, mis mõne matemaatilise tõe ümber paiskaks. Loogika ja matemaatika printsiibid on univer- saalselt tõesed lihtsalt seepärast, et me ei lase neil iialgi olla midagi muud. Ja selle põhjenduseks on, et me ei saa neist loobuda endale vastu rääkimata, patustamata keele kasutamist valitsevate reeglite vastu ning seega oma lausungeid ennasttühistavateks muutmata. Teisisõnu, loogika ja matemaatika tõed on analüütilised proposit- sioonid või tautoloogiad. Seda öeldes me esitame väite, mis paistab äärmiselt vaieldavana, ning peame nüüd jätkama selle järelduste selgitamisega. Analüütilise propositsiooni ehk nagu tema seda kutsus, ot- sustuse kõige tuntuma definitsiooni andis Kant. Ta ütles2 , et analüütiline otsustus on selline, milles predikaat B kuulub sub-
2 Puhta mõistuse kriitika. Sissejuhatus, alapunktid iv ja v.
6 Alfred J. Ayer
jekti A juurde kui miski, mida A mõiste varjatult sisaldab. Ta vastandas analüütilisele sünteetilise otsustuse, milles predikaat B asub väljaspool subjekti A, kuigi on ikkagi sellega ühendus- es. Analüütilised otsustused, selgitab ta, "ei lisa subjekti mõistele predikaadi kaudu midagi, vaid lihtsalt lahutavad selle neiks koos- tismõisteteks, mida selles on kogu aeg mõeldud, ehkki segaselt". Sünteetilised otsustused, vastuoksa, " lisavad subjekti mõistele predikaadi, mida selles pole mitte kuidagi mõeldud ning mi- da ükski analüüs ei suudaks sellest kuidagi välja pigistada". Kant toob analüütilise otsustuse näiteks `kõik kehad on ulatu- sega', lähtudes sellest, et nõutud predikaadi võib tuletada `keha' mõistest "kooskõlas vasturääkivusprintsiibiga"; sünteetilise otsus- tuse näiteks toob ta `kõik kehad on rasked'. Ka `7+5 = 12' nimetab ta sünteetiliseks otsustuseks, lähtudes sellest, et kaheteistkümne mõiste ei ole kuidagi juba mõeldud ainuüksi seitsme ja viie sum- male mõeldes. Ning paistab, et ta peab seda samaväärseks ütlu- sega, et see otsustus ei tugine ainuüksi vasturääkivusprintsiibile. Ta on ka seisukohal, et analüütiliste otsustuste kaudu meie tead- mine ei laiene , nagu see laieneb sünteetiliste otsustuste kaudu. Sest analüütilistes otsustustes "mõiste, mis mul juba on, lihtsalt esitatakse ning muudetakse mulle arusaadavaks". Ma arvan, et see on õiglane kokkuvõte Kanti käsitlusest analüütiliste ja sünteetiliste propositsioonide eristuse kohta, kuid ma ei leia, et see aitaks seda eristust selgeks muuta. Sest isegi kui me jätame vahele raskused, mis tekivad seoses ebamäärase termi- ni `mõiste' kasutamisega, ning lubamatu eelduse, et iga otsustuse nagu ka iga saksa- või ingliskeelse lause kohta võib öelda, et sellel on subjekt ja predikaat, jääb ikka veel alles üks otsustav puudus. Kant ei esita ühte otsest kriteeriumi analüütiliste ja sünteetiliste propositsioonide eristamiseks; ta annab kaks eri kriteeriumi, mis pole sugugi ekvivalentsed. Nagu nägime, on selle seisukoha alu- seks, et propositsioon `7 + 5 = 12' on sünteetiline, see, et `7 + 5' subjektiivne intensioon ei hõlma `12' subjektiivset intensiooni; sa- mas kui tema aluseks seisukohale, et `kõik kehad on ulatusega' on analüütiline propositsioon, on asjaolu, et see põhineb ainuüksi vas- turääkivusprintsiibil. See tähendab, et esimeses näites rakendab ta psühholoogilist kriteeriumi ja teises loogilist kriteeriumi ning peab nende ekvivalentsust enesestmõistetavaks. Kuid tegelikult
7 Alfred J. Ayer
võib propositsioon, mis esimese kriteeriumi järgi on sünteetiline, teise järgi väga hästi olla analüütiline. Sest, nagu oleme juba välja toonud , on võimalik, et sümbolid on sünonüümsed, ilma et neil kellegi jaoks oleks sama intensionaalne tähendus: ning järelikult ei tulene sellest, et võidakse mõelda seitsme ja viie summast , ilma et tingimata mõeldaks kaheteistkümnest, kuidagi, et propositsioo- ni `7+5 = 12' saab enesele vastu rääkimata eitada. Kanti ülejäänud argumentatsioonist ilmneb, et ta soovib tõelise innuga kehtestada just seda loogilist propositsiooni ja mitte mingit psühholoogilist propositsiooni. Psühholoogilise kriteeriumi kasutamine paneb ta arvama , et ta on selle kehtestanud, kuigi ta seda ei ole. Arvan, et võime säilitada Kanti analüütiliste ja sünteetiliste propositsioonide eristuse loogilise tähtsuse, vältides samas sega- dusi, mis moonutavad tema tegelikku käsitlust sellest, kui ütleme, et propositsioon on analüütiline siis, kui ta kehtivus sõltub ainuüksi sümbolite definitsioonidest, mida ta sisaldab, ning sünteetiline, kui ta kehtivuse määravad ära kogemuse faktid. Propositsioon `Lei- dub sipelgaid, kes on kehtestanud orjandusliku süsteemi' on seega sünteetiline. Sest me ei saa öelda, kas see on tõene või väär, kui arvestame ainult sümbolite definitsioone, millest ta koosneb. Meil tuleb appi võtta sipelgate käitumise tegelik vaatlemine. Teisalt on propositsioon `Kas mõned sipelgad on parasiidid või ei ole seda ükski sipelgas ' analüütiline. Sest ei ole vaja appi võtta vaatlusi , et avastada , et parasiitidest sipelgaid kas on või ei ole. Kui teatakse , mis on sõnade `kas', `või' ja `ei' funktsioon, on näha, et mis tahes propositsioon kujuga `Kas p on tõene või p ei ole tõene' on kehtiv kogemusest sõltumatult. Järelikult on kõik sellised propositsioo- nid analüütilised. Tuleb tähele panna, et propositsioon `Kas mõned sipelgad on parasiidid või ei ole seda ükski sipelgas' ei anna vähimatki infot sipelgate käitumisest ega tegelikult mitte mingist faktist. Ning see kehtib kõigi analüütiliste propositsioonide kohta. Ükski neist ei anna mingit infot mitte mingisuguse tõsiasja kohta. Teisisõnu, neil puudub täiesti igasugune faktiline sisu. Ja just sel põhjusel ei saa mingi kogemus neid ümber lükata. Kui ütleme, et analüütilistel propositsioonidel puudub fakti- line sisu ja et nad järelikult midagi ei ütle, ei anna me mõista, et nad on mõttetud nii, nagu on mõttetud metafüüsilised lausun-
8 Alfred J. Ayer
gid. Sest ehkki nad ei anna küll infot ühegi empiirilise olukorra kohta, valgustavad nad meid siiski, illustreerides seda, kuidas me teatud sümboleid kasutame. Seega kui ma ütlen `Miski ei saa ol- la mitut eri värvi üheaegselt, mis puutub tema samasse osasse', ei ütle ma midagi ühegi tegeliku asja omaduste kohta; kuid ma ei räägi mõttetust. Ma väljendan analüütilist propositsiooni, mis registreerib meie otsust nimetada värvilaotust, mis kvaliteedilt eri- neb kõrval asetsevast värvilaotusest, antud asja teiseks osaks. Tei- sisõnu, ma juhin lihtsalt tähelepanu teatava keelekasutuse impli- katsioonidele. Niisamuti ei kirjelda ma ühtegi fakti öeldes, et kui kõik bretoonid on prantslased ja kõik prantslased eurooplased , siis on kõik bretoonid eurooplased. Kuid ma näitan, et väide, et kõik bretoonid on prantslased ja kõik prantslased eurooplased, sisaldab implitsiitselt edasist väidet, et kõik bretoonid on eurooplased. Ja seega viitan ma konventsioonile, mis valitseb sõnade `kui' ning `kõik' kasutamist meie poolt. Seega näeme, et mõnes mõttes annavad analüütilised proposit- sioonid meile siiski uut teadmist. Nad juhivad tähelepanu keeleka- sutustele, millest me ei tarvitseks muidu teadlikud olla, ja toovad ilmsiks meie väidete ja uskumuste implikatsioone, mille olemas- olu me ei kahtlustagi. Kuid näeme ka, et võib öelda, et mingis mõttes ei lisa nad meie teadmisele midagi. Sest nad ütlevad meile ainult seda, mille kohta võib öelda, et me seda juba teame. See- ga kui ma tean, et maikuningannade olemasolu on jäänuk puude kummardamisest, ning avastan, et Inglismaal on ikka veel mai- kuningannasid, võin kasutada tautoloogiat `Kui p implitseerib q ja p on tõene, on q tõene', et näidata, et Inglismaal ikka veel esi- neb mingi puukummardamise jäänuk. Ent öeldes, et Inglismaal on ikka veel maikuningannasid ja et maikuningannade olemasolu on jäänuk puude kummardamisest, olen juba väitnud, et puukum- mardamise jäänuk on Inglismaal olemas. Tautoloogia kasutamine võimaldab mul tõepoolest teha see varjatud väide eksplitsiitseks. Kuid see ei anna mulle mingit uut teadmist selles mõttes, milles empiiriline tõend, et maikuningannade valimine on seadusega ära keelatud, mulle uut teadmist annaks. Kui keegi peaks käima välja kogu tema valduses oleva fakti-info, ei paneks ta kirja mitte ain- satki analüütilist propositsiooni. Ent oma entsüklopeedia koosta - misel kasutaks ta analüütilisi propositsioone, mis tal muidu oleksid
9 Alfred J. Ayer
kahe silma vahele jäänud. Ja peale selle, et analüütiliste proposit- sioonide formuleerimine teeb infonimestiku täielikuks, võimaldab see kindlaks teha, et sünteetilised propositsioonid, millest nime- kiri koosneb, moodustavad kooskõlalise süsteemi. Näidates, mil- lised propositsioonide kombineerimise võimalused annavad tule- museks vasturääkivusi, hoiduksid nad omavahel vastuolulisi pro- positsioone sisse toomast ning nimekirja seega ennasttühistavaks muutmast. Ent niivõrd, kui me oleme tegelikult enesele vastu rääkimata kasutanud selliseid sõnu nagu `kõik' ja `või' ja `ei', võib meie kohta öelda, et me juba teame, mis tuleb ilmsiks nen- de loogiliste partiklite kasutamist valitsevaid reegleid illustreeri- vate analüütilise propositsioonide moodustamisel. Nii et ka siin võib õigustatult ütelda, et analüütilised propositsioonid ei suuren - da meie teadmist. Formaalloogika tõdede analüütiline iseloom ähmastus tradit- sioonilises loogikas, sest too polnud piisavalt formaliseeritud. Sest propositsioonide asemel otsustustest rääkides ning ebaolu- lisi psühholoogilisi küsimusi sisse tuues jättis traditsiooniline loo- gika mulje, et tegeleb mingil eriliselt lähedasel viisil mõtte toi- mimisega. Tegelikult aga tegeles ta hoopis klasside formaalse suhtega, mida näitab fakt, et kõik selle tuletusprintsiibid on vii- dud Boole 'i klassi- arvutuse alla, mis omakorda kuulub Russelli ja Whiteheadi lausearvutuse alla. (Vt Menger s.a.: 94­96; ning Lewis , Langford 1932: ptk v.) Nende süsteem, mis on üksik- asjalikult esitatud Principia Mathematica's ( Russell , Whitehead 1910 ­13), teeb selgeks, et formaalloogika ei tegele inimeste vai- mu omadustega ja veel vähem materiaalsete objektide omadus- tega , vaid lihtsalt võimalusega kombineerida propositsioone loo- giliste partiklite abil analüütilisteks propositsioonideks ja nende analüütiliste propositsioonide vahelise formaalse suhte uurimi- sega, mille põhjal ühte saab teisest tuletada. Nende protseduur seisneb formaalloogika propositsioonide esitamises deduktiivse süsteemina, mis põhineb viiel primitiivsel propositsioonil, mis seejärel ühele taandatakse. Seega läheb loogiliste tõdede ja tule- tusprintsiipide vaheline eristus, mida nõuti aristotellikus loogikas, põhjalikult kaotsi. Iga tuletusprintsiip esitatakse loogilise tõena ning iga loogiline tõde võib täita tuletusprintsiibi osa. Aristotel - ese kolm "mõtlemisseadust", samasusseadus, välistatud kolman -
10 Alfred J. Ayer
da seadus ja vasturääkivusseadus on lülitatud sellesse süsteemi, kuid neid ei peeta tähtsamaks kui teisi analüütilisi propositsioone. Neid ei arvestata süsteemi eelduste hulka. Ning Russelli ja Whi- teheadi süsteem ise on arvatavasti ainult üks paljude võimalike loogikate hulgas, millest igaüks koosneb tautoloogiatest, mis on loogikule sama huvitavad kui meelevaldselt valitud aristotellikud "mõtlemisseadused".3 Ent Russell ei rõhuta piisavalt üht asjaolu -- kui ta seda üleüldse märkab --, nimelt et iga loogiline propositsioon on keh- tiv iseenesest. Ta kehtivus ei sõltu mingisse süsteemi lülitatusest ega tuletatusest mingitest iseenesestmõistetavaks peetavatest pro- positsioonidest. Loogikasüsteemide konstrueerimine on kasulik analüütiliste propositsioonide avastamise ning tõendamise vahen- dina, kuid põhimõtteliselt ei ole see isegi selle eesmärgi jaoks tin- gimata vajalik. Sest on võimalik ette kujutada sümbolismi, milles iga analüütilist propositsiooni võib pidada analüütiliseks ainuüksi ta vormi tõttu. See, et analüütilise propositsiooni kehtivus ei sõltu kuidagi sel- lest , kas ta on tuletatav teistest analüütilistest propositsioonidest, õigustab, miks me ei pööra tähelepanu küsimusele, kas matemaati- ka propositsioonid on taandatavad formaalloogika propositsiooni- dele nii, nagu oletas Russell (vt Russell 1919: ptk ii). Sest isegi kui kardinaalarvu definitsioon klasside klassina, mis on sarnane mingi antud klassiga, on tsirkulaarne, ning matemaatilisi mõisteid pole võimalik taandada puhtloogilistele mõistetele, jääb siiski tõeseks, et matemaatika propositsioonid on analüütilised propositsioonid. Nad moodustavad spetsiaalse analüütiliste propositsioonide klas- si, mis sisaldab spetsiaalseid termineid, kuid nad pole seetõttu veel sugugi vähem analüütilised. Sest analüütilise propositsiooni kri- teerium on see, et selle kehtivus tuleneb lihtsalt selles sisalduvate terminite definitsioonidest, ning seda tingimust puhta matemaati- ka propositsioonid täidavad. Sellised matemaatilised propositsioonid, mille sünteetiliseks pidamist võiks kõige hõlpsamini andestada , on geomeetria propo- sitsioonid. Sest meie jaoks on loomulik mõelda, nagu mõtles Kant, et geomeetria on füüsikalise ruumi omaduste uurimine ja järelikult
3 Selle teema arendust vt Lewis, Langford 1932: ptk vii.
11 Alfred J. Ayer
on ta propositsioonidel faktiline sisu. Ja kui me seda usume ning ühtlasi mööname, et geomeetriatõed on paratamatud ja kindlad, võime kalduda tunnustama Kanti hüpoteesi, et ruum on meie välise meele kaemusevorm, vorm, mille me meeleaistingu ainele pea- le surume -- kui ainsat võimalikku seletust nende sünteetiliste propositsioonide teadmisele a priori. Ent kui seisukoht, et puhas geomeetria tegeleb füüsikalise ruumiga, oli piisavalt usutav Kan- ti päevil, mil Eukleidese geomeetria oli ainuke geomeetria, mida tunti, siis hilisem mitteeukleidiliste geomeetriate leiutamine on näidanud, et see on ekslik. Nüüd näeme, et geomeetria aksioomid on lihtsalt definitsioonid ja et geomeetria teoreemid on lihtsalt nende definitsioonide loogilised järeldused. (Vrd Poincar´e 1914: II osa, ptk iii.) Geomeetria iseenesest ei käi füüsikalise ruumi koh- ta; ei saa öelda, et see iseendast üldse millegi "kohta" käiks. Aga me võime geomeetriat kasutada füüsikalise ruumi üle arutlemisel. See tähendab, kui oleme kord andnud aksioomidele füüsikalise tõlgenduse, võime järgnevalt rakendada teoreeme objektide pu- hul, mis rahuldavad neid aksioome . Kas geomeetriat saab raken- dada tegeliku füüsikalise maailma puhul või ei, on empiiriline küsimus, mis jääb väljapoole geomeetria enese ulatust. Seetõttu pole mõtet küsida, millised meile teadaolevatest arvukatest geo- meetriatest on väärad ja millised tõesed. Sel määral, mil need kõik on vabad vasturääkivustest, on nad kõik tõesed. Küsida võib, mil- line neist on mingil antud juhul kõige kasulikum, millist neist saab mingi tegeliku empiirilise olukorra puhul kõige hõlpsamalt ning viljakamalt kasutada. Ent propositsioon, mis väidab, et geomeetria mingi teatud rakendus on võimalik, ei ole ise selle geomeetria pro- positsioon. Kõik, mida see geomeetria ise meile ütleb, on, et kui midagi saab nende definitsioonide alla paigutada, rahuldab see ka teoreeme. Seetõttu on tegemist puhtloogilise süsteemiga ja selle propositsioonid on puhtanalüütilised propositsioonid. Võidakse vastu vaielda , et see, kuidas geomeetria-alastes uuri- mustes on kasutatud diagramme , näitab, et geomeetriline arutlemi- ne ei ole puhtalt abstraktne ja loogiline, vaid sõltub meie intuitsioo- nist kujundite omaduste kohta. Tegelikult aga ei ole diagrammide kasutamine täiesti range geomeetria puhul olemuslik . Diagram- mid on mõeldud abivahendiks meie mõistusele. Nad annavad mei- le geomeetria mingi konkreetse rakenduse ja aitavad meil seega
12 Alfred J. Ayer
tajuda üldisemat tõde, et geomeetria aksioomidega kaasnevad tea- tavad järeldused. Ent see, et enamik meist vajab mingi näite abi, et neist järeldusist teadlikuks saada, ei näita, et seos nende ja ak- sioomide vahel poleks puhtloogiline seos. See näitab vaid, et mis puutub ülesandesse sooritada väga abstraktseid arutlusprotsesse ilma intuitsiooni abita, ei ole meie intellektid võrdsed. Teisisõnu, see ei puuduta geomeetriliste propositsioonide loomust, vaid on lihtsalt empiiriline fakt meie eneste kohta. Veel enam, intuitsioo- nile apelleerimine, kuigi sel on üldiselt psühholoogiline väärtus, on geomeetrile ühtlasi ohu allikaks. Tal tekib kiusatus teha oletusi, mis on juhuslikult tõesed mõne konkreetse kujundi puhul, mida ta illustratsioonina kasutab, kuid mis ei tulene tema aksioomidest. Tegelikult on näidatud, et selles oli süüdi ka Eukleides ise ning et järelikult on kujundi olemasolu mõne tema tõestuse puhul ole- muslik (vrd Black 1933: 154). See näitab, et tema süsteem, nagu ta seda esitab, ei ole täiesti range, kuigi seda saab mõistagi sel- liseks muuta. See ei näita, nagu oleks kujundi kohalolu tõeliselt range geomeetrilise tõestuse puhul olemuslik. Oletada, et see on nii, tähendaks omistada kõigile geomeetriatele paratamatu tunnu- sena midagi, mis tegelikult on vaid ühe konkreetse geomeetrilise süsteemi juhuslik defekt . Seega järeldame, et puhta geomeetria propositsioonid on analüütilised. Ning see paneb meid loobuma Kanti hüpoteesist, et geomeetria tegeleb meie välise meele kaemusevormiga. Sest selle hüpoteesi aluseks oli see, et ainult nii saab seletada, kui- das geomeetria propositsioonid saavad olla nii a priori tõesed kui ka sünteetilised: ja me nägime, et nad ei ole sünteetilised. Samuti sunnib meie seisukoht, et aritmeetika propositsioonid ei ole sünteetilised, vaid analüütilised, meid loobuma Kanti hüpoteesist4 , et aritmeetika tegeleb meie puhta kaemusega ajast, meie sisemise meele vormiga. Ja nõnda võime kõrvale jätta Kanti transtsendentaalse esteetika , ilma et peaksime üle võtma episte - moloogilisi raskusi, mis sellega üldise arvamuse kohaselt kaasne- vad. Sest ainuke argument, mida võib esitada Kanti teooria toe- tuseks, on see, at ainuüksi see annab selgituse teatud "faktidele".
4 Seda hüpoteesi ei mainita Puhta mõistuse kriitikas, kuid Kant väitis seda varem.
13 Alfred J. Ayer
Ja nüüd oleme avastanud, et "faktid", mida ta tahab seletada, ei ole üldse mingid faktid. Sest kuigi on tõsi, et meil on a priori teadmine paratamatuist propositsioonidest, ei ole tõsi, nagu ole- tas Kant, et ükskõik milline neist paratamatuist propositsioonidest oleks sünteetiline. Nad on eranditult analüütilised propositsioonid või teisisõnu tautoloogiad. Oleme juba seletanud, kuidas need analüütilised propositsioo- nid on paratamatud ning kindlad. Nägime, et põhjus, miks neid ei saa kogemuses ümber lükata, seisneb selles, et nad ei esita mingeid väiteid empiirilise maailma kohta. Nad lihtsalt registreerivad meie otsustavust kasutada sõnu mingil kindlal viisil. Me ei saa neid ei- tada, ilma et rikuksime konventsioone, mida eeldab eitamine ise, hakates seega endale vastu rääkima. Ja see on nende paratamatuse ainuke alus. Wittgensteini sõnastuses on meie õigustus seisukoha- le, et pole mõeldav, et maailm ei kuuletuks loogikaseadustele, liht- salt see, et me ei oskaks ebaloogilise maailma kohta öelda, kuidas see välja näeb ( Wittgenstein 1922: 3.031). Ja just nagu analüütilise propositsiooni kehtivus on sõltumatu välismaailma loomusest, nii on see sõltumatu ka meie vaimu loomusest. On täiesti mõeldav, et oleksime kasutanud teistsuguseid keelekonventsioone kui need, mida me tegelikult kasutame. Aga ükskõik, millised need kon- ventsioonid ka oleksid, tautoloogiad, milles me neid registreerime, oleksid alati paratamatud. Sest nende igasugune eitamine muudaks end ise mõttetuks. Seega näeme, et loogika ja matemaatika apodeiktilises kind- luses ei ole midagi mõistatuslikku. Meie teadmine, et mingi tähelepanek ei saa iialgi ümber lükata propositsiooni `7 + 5 = 12', sõltub lihtsalt sellest, et sümbolilisele väljendile `7 + 5' on sünonüümiks `12' niisamuti, nagu meie teadmine, et iga okulist on silmaarst, sõltub faktist, et sümbol `silmaarst' on sünonüümne `okulistiga'. Ja sama seletus kehtib ka iga muu a priori tõe kohta. Esmapilgul tundub mõistatuslikuna, et need tautoloogiad osu- tuvad teinekord nii üllatavaks, et matemaatikas ja loogikas on võimalik leiutamine ja avastamine. Nagu ütleb Poincar´e: "Kui kõiki väiteid, mida matemaatika esitab, saab üksteisest tuletada formaalloogika abil, ei saa matemaatika kokkuvõttes olla midagi enamat kui tohutu tautoloogia. Loogiline tuletamine ei saa meile õpetada midagi olemuslikult uut ning kui kõik peab lähtuma sama-
14 Alfred J. Ayer
susprintsiibist, peab kõik olema ka sellele taandatav. Ent kas me tõepoolest saame lubada, et kõigil neil teoreemidel, mis täidavad ära nii palju raamatuid, pole muud eesmärki kui kaudselt öelda, et `A=A'?" (Poincar´e 1914: I osa, ptk i). Poincar´e peab seda usku- matuks. Tema oma teooria ütleb, et leiutamise ja avastamise tun- ne matemaatikas kuulub sinna matemaatilise induktsiooni tõttu, printsiibi tõttu, et see, mis on tõene arvu 1 korral ja tõene n + 1 korral, siis kui see on tõene n korral5 , on tõene kõigi arvude korral. Ja ta väidab, et see on sünteetiline a priori printsiip. Tegelikult see ongi a priori, aga mitte sünteetiline. See on naturaalarve defineeriv printsiip, mis aitab neid eristada sellistest arvudest nagu lõpmatud kardinaalarvud, mille puhul seda rakendada ei saa (vrd Russell 1919: 27). Veel enam, me ei tohi unustada, et avastusi ei saa teha mitte ainult aritmeetikas, vaid ka geomeetrias ja formaalloogikas, kus matemaatilist induktsiooni ei kasutata. Nii et isegi kui Poi- ncar´e'l olnuks õigus matemaatilise induktsiooni osas, ei ole ta andnud rahuldavat selgitust paradoksile, et lihtlabane tautoloogia- kogum võib olla niivõrd huvitav ja niivõrd üllatav. Tõene selgitus on väga lihtne. Loogika ja matemaatika võim meid üllatada sõltub, nagu nende kasulikkuski, meie mõistuse pii- ratusest. Olend, kelle intellekt oleks lõpmatult võimas, ei huvi- tuks loogikast ega matemaatikast .6 Sest ta suudaks ühel pilgul näha kõike, mida tema definitsioonid implitseerivad, ja järelikult ei saaks loogilisest tuletusest iialgi teada midagi, millest ta juba täiesti teadlik ei oleks. Ent meie intellekt ei ole sellel tasemel. Me suudame oma definitsioonide järeldusist ühe pilguga kind- laks teha ainult tibatillukese osa. Isegi nii lihtne tautoloogia nagu `91 × 79 = 7189' jääb väljapoole meie vahetu taipamise piire . Et end veenda, et `7189' on sünonüümne `91 × 79'-ga, peame võtma appi arvutamise, mis on lihtsalt tautoloogilise teisenda- mise protsess -- s.t protsess, mille abil me muudame väljendite kuju, ilma et muudaksime nende tähendust. Korrutustabelid on reeglid selle protsessi sooritamiseks aritmeetikas, niisamuti nagu 5 Varasemais väljaandeis seisis ekslikult "tõene n korral, kui see on tõene n+1 korral". 6 Vrd Hahn s.a.: 18. "Ein allwissendes Wesen braucht keine Lo- gik und keine Mathematik." (Kõiketeadev olend ei vaja loogikat ega matemaatikat.)
2 15 Alfred J. Ayer
loogikaseadused on reeglid loogilise sümbolismi abil või tava- keeles väljendatud lausete tautoloogiliseks teisendamiseks. Et ar- vutamisprotsessi sooritatakse enam-vähem mehaaniliselt, on meil kerge eksida ja seega kogemata endale vastu rääkida. Ja see sele- tab loogiliste ja matemaatiliste "vääruste" olemasolu, mis muidu võiksid paista paradoksaalsetena. Veavõimalus loogilises arutelus on ilmselt proportsionaalne arvutusprotsessi pikkuse ja keeruku- sega. Ning samuti, mida keerulisem on analüütiline propositsioon, seda suurem on võimalus, et ta meid huvitab ja üllatab. On kerge näha, et veaohtu loogilises arutluses saab viia miini- mumini, kui kasutada sümboolseid vahendeid, mis võimaldavad meil väljendada ülimalt keerukaid tautoloogiaid mugavalt liht- sal kujul. Ning see annab meile võimaluse loogilisi uuringuid tehes leiutamist harrastada. Sest hästi valitud definitsioon juhib meie tähelepanu analüütilistele tõdedele, millest oleksime muidu mööda läinud. Ja kasulike ning tulusate definitsioonide koostamist võib vabalt pidada loominguliseks aktiks . Olles seega näidanud, et seisukohaga, et kõik loogika ja ma- temaatika tõed on analüütilised, ei kaasne seletamatut paradoksi, võime selle takistusteta kasutusele võtta kui ainukese rahuldava se- letuse nende a priori paratamatusele. Ning seda kasutusele võttes kaitseme empiristlikku väidet, et ei saa olla reaalsuse teadmist a priori. Sest me näitame, et puhta mõistuse tõed, propositsioonid, mille kohta me teame, et need kehtivad sõltumatult igasugusest kogemusest, on seda ainult faktilise sisu puudumise tõttu. Öel- da, et mõni propositsioon on a priori tõene, tähendab öelda, et ta on tautoloogia. Ja tautoloogiad, kuigi nad võivad olla meile abiks meie empiirilisel teadmiseotsingul, ei sisalda iseenesest mingit in- fot ühegi fakti kohta. Tõlkinud Ene- Reet Soovik
16