das geomeetria propositsioonid saavad olla nii a priori tõesed kui ka sünteetilised: ja me nägime, et nad ei ole sünteetilised. Samuti sunnib meie seisukoht, et aritmeetika propositsioonid ei ole sünteetilised, vaid analüütilised, meid loobuma Kanti hüpoteesist4 , et aritmeetika tegeleb meie puhta kaemusega ajast, meie sisemise meele vormiga. Ja nõnda võime kõrvale jätta Kanti transtsendentaalse esteetika, ilma et peaksime üle võtma episte- moloogilisi raskusi, mis sellega üldise arvamuse kohaselt kaasne- vad. Sest ainuke argument, mida võib esitada Kanti teooria toe- tuseks, on see, at ainuüksi see annab selgituse teatud "faktidele". 4 Seda hüpoteesi ei mainita Puhta mõistuse kriitikas, kuid Kant väitis seda varem. 13 Alfred J. Ayer Ja nüüd oleme avastanud, et "faktid", mida ta tahab seletada, ei ole üldse mingid faktid. Sest kuigi on tõsi, et meil on a priori
often seems to predict the wrong content (objection 3). Donald Davidson (1967a, 1970/1975) argued that we will get where we want to be if we replace the positivists' notion of a sentence's verification condition with that of the sentence's truth condition. On this view, to know a sentence's meaning is to know the conditions under which that sentence would be true, rather than to know how to tell whether the sentence is actually true. (Never mind episte- mology.) For two sentences to be synonymous is for them to be true under just the same conditions; for a sentence to be ambiguous is for it to be both true and false in the same circumstance yet without self-contradiction; for one sentence to entail another is for it to be impossible that the first be true without the second being true also. We are already familiar with the truth-conditional approach to meaning, though not by name, from our discussion of Russell's Theory of Descriptions:
annaabi.ee 
