Aprioorsus (0)

Puhas mõistus ehk aprioorne teadmine Puhas mõistus
Paljud filosoofid on olnud seisukohal, et tugitoolis toimuv arutlus, mis toetub üksnes puhtale , "kogemusest rüvetamata" mõistusele, võib meid viia uutele teadmistele .
Tänases loengus: Klassikaline ettekujutus aprioorsusest ning sellega seotud mõistetest Ayeri käsitus aprioorsuse mõistest Quine'i kriitika analüütilise-sünteetilise eristusele ning selle mõju aprioorsusele Mõned uuemad seisukohad aprioorsuse suhtes Enesestmõistetavad tõed
Me peame teatud tõdesid (tõeseid väiteid) enesestmõistetavaks. Nt: "Kui kuusk on kõrgem kui pärn, siis pärn on lühem kui kuusk". Need väited on nn. enesestmõistetavad või ennast-ise- tõendavad (self-evident), nad ei vaja oma kehtivuseks tõendusmaterjali Mitte kõik enesestmõistetavad tõed ei pruugi olla vahetult ilmsed ("nõbudel on ühised vanavanemad"). Sageli on tarvis väidet tõestada, veendumaks, et tegemist on enesestmõistetava väitega. Aquino Thomas
"Öeldakse, et iga propositsioon on iseendast enesestmõistetav, kui tema predikaat sisaldub tema subjekti mõistes: ehkki sellele, kes ei tea subjekti definitsiooni, ei tundu see propositsioon enesestmõistetav. Näiteks propositsioon "Inimene on mõistuslik olend " on omaenda loomu poolest enesestmõistetav, kuna see, kes lausub "inimene", lausub "mõistuslik olend": ja ometi sellele, kes ei tea, kes on inimene, pole see propositsioon enesestmõistetav. ... Mõned propositsioonid on enesestmõistetavad üksnes tarkadele, kes mõistavad sellise propositsiooni terminite tähendust." Summa Theologica, II osa, Q 94, art.2 Aquino Thomas 1225-1274 Leibniz ja Hume
Leibniz (1646-1716) eristas mõistuse- ja faktitõdesid. Mõistusetõed on paratamatud ning pärinevad mõistusest, nt geomeetria ja aritmeetika väited. Nad on sünnipäraselt meie mõistuses juba olemas, ehkki nad ei pruugi olla sõnastatud. Faktitõed on pärit kogemusest ja ei ole kunagi paratamatud.
Hume'i järgi võib inimmõttel olla kaht liiki objekte: - ideedevahelised suhted ( relations of ideas ): kõik intuitiivselt kindlad otsustused, geomeetria, aritmeetika ning otsustustele nende kohta võime jõuda vaid mõistuse abil. - tõsiasjad ( matters of fact ): neil põhinevate otsustuste kehtivust ei saa näidata puhta loogikaga, selleks on vaja kogemust. Klassikaline seisukoht
Nagu näeme, on filosoofia ajaloos tehtud mitmeid sarnaseid eristusi kahte tüüpi tõdede vahel: ühelt poolt siis puhta mõistusega haaratavad paratamatud tõed ning teisalt kogemuslikult kinnitust leidnud tõed, mille kehtivus pole paratamatu.
Täpsemalt võib tuua välja kolm eristuste paari: Aprioorne ja aposterioorne Analüütiline ja sünteetiline Paratamatu ja kontingentne
Esimesena kasutas selliseid mõisteid väidetavasti I. Kant , kelle väljapakutud raamistus saab vaadelda ka talle eelnenud filosoofe Klassikaline seisukoht
Aprioorne ja aposterioorne ­ epistemoloogiline eristus , mis rakendub teadmisele või õigustusele
Analüütiline ja sünteetiline ­ loogiline või semantiline eristus, mis rakendub otsustustele, väidetele või lausetele
Paratamatu ja kontingentne ­ metafüüsiline eristus, mis rakendub olukordadele, faktidele või propositsioonidele (= väite sisu ehk see, mida väide väidab). See on eristus selle vahel, kuidas asjad peavad olema, et nad oleksid need, mis nad on (paratamatu) ja kuidas asjad juhtuvad olema, kusjuures nad oleksid võinud olla teisiti (kontingentne). Aprioorne/Aposterioorne
See eristus puudutab meie teadmiste saamise viise. Väidet "Kõik luiged on valged" saab kinnitada vaid empiiriliselt, nt kui leitakse must luik, siis ilmneb, et tegemist on väära väitega. Kui fakti on võimalik kindlaks teha või teada saada empiiriliselt, siis saab seda teada üksnes aposterioorselt.
Aprioorne teadmine on see, mida on võimalik saada mitte- empiiriliselt ­ kas mõistusliku arutluse või intuitsiooni teel. Üheks aprioorsete teadmiste allikaks on peetud ka kaasasündinud ideid. Analüütiline/Sünteetiline
See eristus on loogilis-semantiline ning käib selle kohta, mis määrab väite tõeväärtuse (=selle, kas lause on tõene või väär). Analüütilised väited on need, mille tõeväärtus on määratud üksnes tema osade tähenduse poolt. Sünteetiliste väidete tõeväärtuses mängib rolli ka see, kuidas maailm on.
Näiteks väite "Kõik luiged on valged" tõesus sõltub sellest, kas kõik luiged on tõepoolest valged ­ ta sõltub sellest, milline on maailm. Need on sünteetilised laused . Seevastu lause "Kõik poissmehed on vallalised" tõeväärtus sõltub üksnes tema koostisosade tähendusest - tegemist on analüütilise lausega. ( Kanti määratluse järgi kuulub analüütilises otsustuses predikaadi mõiste juba varjatult subjekti mõiste juurde, "sisaldudes" selles) Paratamatu/Kontingentne
Propositsioon on kontingentselt tõene ­ ta on tõene, kuid oleks võinud olla väär. Teisisõnu, mingi olukord või fakt on kontingentne, kui ta oleks võinud mitte üldse olla või oleks võinud olla teistsugune. Nt. minu olemasolu on kontingentne ­ ma oleks võinud ka mitte sündida. "Mul on vend" on väär propositsioon kontingentse asjaolu kohta, kuna mul pole venda. Kuid see on kontingentne, sest mul oleks võinud olla vend. "Kreisiraadio võitis Eurolaulu võistluse 2008. aastal" on tõene, ent kontingentne propositsioon.
Propositsioon on paratamatult tõene ­ ta ei oleks saanud olla väär. Paratamatu on see, mis peab olema ­ näiteks peab materiaalsel asjal olema teatud suurus. See on paratamatu fakt materiaalsete asjade kohta. Klassikaline seisukoht
Kuidas on need eristused omavahel seotud? Paistab nagu pärineksid need eristused kahe allika (ideedevaheliste suhete ja tõsiasjade) käsitamisest eri vaatevinklitest (metafüüsilisest, semantilisest ja epistemoloogilisest)
Ideedevahelised Tõsiasjad suhted Metafüüsiline Paratamatud Kontingentsed Semantiline/loogiline Analüütilised Sünteetilised Epistemoloogiline Aprioorsed Aposterioorsed Näide "2+2=4" "Mitte kõik luiged pole valged"
Vaatame, mida ütleb selle kohta näiteks David Hume Hume ideedevahelistest suhetest
David Hume An Enquiry concerning Human Understanding , § 25-26:
"Inimese mõtlemise ja juurdlemise kõik objektid võib jagada kahte liiki, ja nimelt ideedevahelisteks suheteks ja tõsiasjadeks. Esimesse kuuluvad geomeetria, algebra ja aritmeetika; lühidalt, igasugused intuitiivselt või tõestatavalt tõsikindlad väited. Hüpotenuusi ruut võrdub kaatetite ruutude summaga on väide, mis väljendab nende suuruste omavahelist suhet; kolm korda viis võrdub poolega kolmekümnest väljendab suhet arvude vahel. Seesugused väited on leitavad palja vaimutööga, sõltumata sellest, mis universumis tegelikult eksisteerib. Ehkki looduses pole kunagi leidunud ei ringi ega kolmnurka, jäävad Eukleidese poolt demonstreeritud tõed alati kindlaks ja ilmseks." Hume tõsiasjadest
"Inimese mõtlemise teist liiki objekte, tõsiasju, ei saa samal moel kindlaks teha; ka ei ole meie tõendusmaterjal nende tõesuse kohta, ükskõik kui rohke, samasugune kui see, mis ideedevaheliste suhete puhul. Iga tõsiasja vastand on samuti võimalik, sest sellest ei tulene mingit vasturääkivust ja seda võib meie mõistus kujutleda sama hõlpsalt ning selgelt, justkui vastaks see tegelikkusele sama hästi. Väide, et päike homme ei tõuse pole vähem arusaadav ega sisalda endas rohkem vastuoksusi kui väide, et ta homme tõuseb." Klassikaline seisukoht
Võib väita, et just ideedevaheliste suhete tõttu saame mõista aprioorsust ja paratamatust.
Üks võimalik viis arutleda: Kui leidub analüütilisi väiteid, mis väljendavad ideedevahelisi suhteid, siis saab nende tõeväärtust teada aprioorselt, ehk kogemusest sõltumatult, kuna nende tõeväärtus pole määratud ära ühegi fakti poolt maailmas. Ning kui nende tõeväärtus pole määratud faktide poolt, siis ükskõik milline maailm ka poleks, jääb nende tõeväärtus ikka muutumatuks. Seetõttu väljendavad sellised väited paratamatuid tõdesid. Empiristid ja ratsionalistid
Suhtumise alusel aprioorsesse teadmisse saab filosoofid tinglikult jagada kahte rühma: Empiristid - kõik teadmised objektiivsest reaalsusest on aposterioorsed. Mõistus opereerib kogemusest pärineva informatsiooniga. Kanti terminoloogias lükkavad empiristid tagasi sünteetilise aprioorse teadmise Ratsionalistid - objektiivse reaalsuse kohta võib saada aprioorset teadmist. Mõistus opereerib kogemusest pärineva informatsiooniga, kuid peale selle võib mõistusest saada uut informatsiooni. Sünteetiline aprioorne teadmine on võimalik. Immanuel Kant
Immanuel Kant (1724-1804) ja tema Kritik der Reinen Vernunft ( 1781 )
Kant kritiseeris nii empirismi kui ratsionalismi. Põhiküsimus on tema järgi see, kas sünteetiline aprioorne teadmine on olemas. Kanti järgi see on olemas. Kant ja sünteetiline a priori
Kanti järgi on sünteetilised aprioorsed tõed: Aritmeetika tõed: "5 + 7 = 12" Mõiste "12" ei sisaldu "7" ja "5" summa mõistes. Geomeetria tõed: "lühim tee kahe punkti vahel on sirgjoon" Füüsika: "Kõigis muutustes materiaalses maailmas jääb mateeria hulk samaks" Kant lükkab tagasi traditsioonilise ratsionalismi, mis väidab, et sünteetiline aprioorne teadmine käib objektiivse maailma enda kohta. See aga oleks võimatu. Samuti lükkab ta tagasi empirismi, mille järgi need tõed peaksid olema kas analüütilised või pärinema kogemusest. Sünteetiliste aprioorsete tõdede teadmine ei seisne üksnes mõistetevaheliste seoste teadmises, vaid kaemuse vormide tunnetamises - geomeetriline teadmine hõlmab ruumi kaemust ning aritmeetiline teadmine aja kaemust. Sünteetiline a priori
Vaatame seda lähemalt: Kanti järgi on sünteetiline aprioorne teadmine võimalik vaid seetõttu, et see ei käi objektiivse maailma, vaid meie enda tunnetusstruktuuri kohta. Nimelt käib see kaemuse vormide kohta. Ruum on välismeele kaemuse aprioorne vorm - me ei saa midagi ette kujutada ilma ruumilise ulatuvuseta Aeg on sisemeele kaemuse aprioorne vorm - me ei saa midagi ette kujutada ilma ajalise kestvuse ja järgnevuseta Ruum ja aeg ei eksisteeri iseeneses, transtsendentaalselt, vaid on meie kaemuse eeltingimused. Need vormid on mõistuse poolt peale pandud igale kogemusele. Kantiaanlik seisukoht
Kantist lähtuva seisukoha järgi on niisiis kõik paratamatud propositsioonid aprioorsed ning kõik aprioorsed propositsioonid paratamatud. Ka analüütilised tõed on paratamatud, sest nende väärus pole mõeldav (selliste väidete vääruse eeldamine on vasturääkiv) Samas kõik aprioorsed väited pole analüütilised, sest mõned aprioorsed väited on ka sünteetilised. Seega pole ka kõik paratamatud väited analüütilised.
Ei kehti: p on aprioorne p on analüütiline p on paratamatu p on analüütiline Ayer ja empirism
Empiristid lükkasid tagasi sünteetiliste aprioorsete tõdede olemasolu. Tunnistasid aprioorsetena vaid analüütilisi ja loogilisi tõdesid, kogu teadmine pärineb kogemusest. Ayeri lähenemine on samuti empiristlik. Ta märgib, et aprioorne ja paratamatu teadmine seab empiristi dilemma ette (lk 109): "ta peab kas ütlema, et need ei ole paratamatud tõed, ning sel juhul peab ta leidma ka seletuse üldisele veendumusele, et nad seda on; või peab ta ütlema, et neil puudub faktiline sisu, ning siis peab ta seletama , kuidas saab propositsioon, millel puudub igasugune faktiline sisu, olla tõene ja kasulik ja üllatav" Alfred Ayer 1910 -1989 Ayer ja verifikatsionism
Loogilise positivistina eeldab Ayer verifikatsionistlikku tähendusteooriat, mille kohaselt saab väitel olla faktiline sisu vaid siis, kui leiduvad mingisugused kogemuslikud tingimused, mille kehtides saab seda väidet verifitseerida ehk kinnitada. Verifitseeritava väite tähenduse teadmine on aposterioorne. Sellest järeldub, et iga faktilise sisuga väide peab olema aposterioorne ja kontingentne. Verifikatsionismi järgi ongi ainult kahte liiki mõttekaid väiteid - empiiriliselt testitavad (aposterioorsed) väited ja analüütilised väited (tautoloogiad ja kontradiktsioonid).
Empirismi kaitsmiseks peab Ayer seletama ära kaks asja (i) kuidas me saame teada aprioorselt loogika ja matemaatika tõdesid (ii) milles seisneb loogika ja matemaatika propositsioonide paratamatus . Mill matemaatika väidetest
John Stuart Mill (1806-1873) oli üks nendest empiristidest, kes valis dilemma esimese haru - ta püüdis näidata, et loogika ja matemaatika väited on aposterioorsed ja kontingentsed. Tema meelest on nad empiirilised üldistused, mis põhinevad suurel hulgal juhtumitel . Nad pole paratamatud, sest nad võivad põhimõtteliselt olla väärad ning nad pole aprioorsed, sest me teame neid vaatluse põhjal.
Ayeri meelest Mill eksib - me ei kontrolli matemaatika väidete kehtivust vaatluse teel, vaid nende kehtivus pärineb temas sisalduvate sümbolite konventsionaalsetest definitsioonidest. Kui vaadelda, millistes olukordades võiksime loogika ja matemaatika väited tagasi lükata, siis näeme, et väite tagasilükkamise asemel otsime pigem olukorrale mõnda muud seletust. Ayer ja analüütilisus
Ayeri järgi on loogika ja matemaatika tõed analüütilised. Väide on "analüütiline siis, kui ta kehtivus sõltub ainuüksi sümbolite definitsioonidest, mida ta sisaldab, ning sünteetiline, kui ta kehtivuse määravad ära kogemuse faktid." (lk 115) Teisisõnu on analüütilised väited tautoloogiad.
Kuidas seletab analüütilisus väite aprioorsust? Nende väidete korral, mis on definitsiooni kohaselt tõesed, piisab väites sisalduvate sümbolite ja sõnade definitsioonide ja funktsiooni teadmisest nende tõesuse teadmiseks. Kuidas saavad analüütilised väited olla üllatavad? Kuivõrd analüütilised väited on tõesed teatud keelekasutuse faktide tõttu, siis seda väidet tundma õppides saame teadmisi sellise keelekasutuse implikatsioonide kohta, millest me ei pruukinud olla teadlikud. Aprioorsed väited kui tautoloogiad
Me ei ole kõigist keelekasutuse faktidest teadlikud, sest meie mõistus on piiratud: "Olend, kelle intellekt oleks lõpmatult võimas, ei huvituks loogikast ega matemaatikast ".
Kokkuvõtvalt - Ayer võttis omaks dilemma teise haru ning väitis, et loogika ja matemaatika väited on seepärast aprioorsed ja paratamatud, et nad on tautoloogiad ja et neil puudub faktiline sisu:
"Puhta mõistuse tõed, propositsioonid, mille kohta me teame, et need kehtivad sõltumatult igasugusest kogemusest, on seda ainult faktilise sisu puudumise tõttu. Öelda, et mõni propositsioon on a priori tõene, tähendab öelda, et ta on tautoloogia. Ja tautoloogiad...ei sisalda iseenesest infot ühegi fakti kohta" (lk 124) Aprioorsuse kriitika
Ayeri lähenemist võib kritiseerida verifikatsionismi kriitika kaudu. Siin aga vaatame veidi kuulsat kriitikat, mille autoriks on Willard Van Orman Quine (1908-2000)
Quine lähtub sellest, et kui analüütilisuse kaudu seletatakse nii aprioorsust kui paratamatust, siis peaksime suutma seletada analüütilisust kasutamata aprioorsuse või paratamatuse mõisteid. Oma artiklis "Empirismi kaks dogmat" (1951) näitab ta, et see pole võimalik. "Empirismi kaks dogmat"
Üks võimalus defineerida analüütilisust on öelda, et lause on analüütiline kui seda saab muuta loogiliseks tõeks lauses sünonüüme asendades. Quine aga näitab, et sünonüümsust ei saa rahuldavalt seletada ilma, et me ei toetuks paratamatuse mõistele. See aga tähendab, et analüütilisust ei saa defineerida mittetsirkulaarselt (st defineeriv pool sisaldab varjatult sama mõistet, mida defineeritakse) Sellest probleemist lähtudes lükkas Quine tagasi analüütiliste ja sünteetiliste väidete vahelise eristuse enda. Quine kritiseeris ka aprioorsuse mõistet. Ühest küljest langeb aprioorsus kriitika alla juba seeläbi, et meil puudub rahuldav analüütilisuse mõiste, mistõttu langeb ära loogiliste positivistide (sh Ayeri) katse seletada aprioorsust analüütilisuse kaudu. Revideerimatus
Teisest küljest kritiseeris Quine aprioorsust ka otseselt. Nimelt peavad aprioorsed väited olema kogemuse poolt revideerimatud, st ei saa leiduda ühtegi empiirilist olukorda, mis sunniks meid revideerima (parandama, tagasi võtma) mõnda aprioorset väidet. Quine vaidleb sellele vastu - tema käsituses ei ole ükski väide revideerimatu. Meie uskumused moodustavad holistliku võrgustiku ning ükski nendest uskumustest pole põhimõtteliselt revideerimatu. Nt kui me teeme katseid, mis kinnitaksid teooriat, siis teooriale vastukäivate andmete korral võivad revideerimisele kuuluda nii teooria hüpoteesid, algtingimused, teooriast tulenevad vaadeldavad tagajärjed kui ka vaadeldavate tagajärgede tuletamise printsiibid . Kõike saab revideerida!
Vaatleme näidet (A. Morton ): Oletame, et ühes kogukonnas leidub ususekt, mis nõuab, et kõik selle liikmed abielluksid 16 aastaselt. See abielu erineb sellest, mida meie tavaliselt peame silmas abielu all - paar ei ela koos ning kui keegi abielu osapooltest soovib alustada kooselu kellegi teisega , siis see abielu lahutatakse ning ta abiellub uuesti. Oletame, et selles kogukonnas on grupp paarikümne-aastaseid mehi, kes otsivad endale kaaslast ning nimetavad end "poissmeesteks", kuigi nad on abielus vastavalt ususekti kombele. Sellisel juhul võiksime neid mehi kutsuda "abielus poissmeesteks". Kui nii, siis oleme tagasi lükanud aprioorse tõe "Poissmehed on vallalised". Kuid sama hästi võime loobuda ka väitest, et kõik, kes on läbinud abielutseremoonia, on abielus. Quine'i idee ongi selles, et ei saa öelda, et mingid väited oleksid põhimõtteliselt revideerimatud. Aprioorsus pärast Quine'i
Quine'i kriitika aprioorsusele ja analüütilisusele oli väga mõjukas. Samas on oluline märgata, et aprioorsuse ja analüütilise- sünteetilise eristuse kriitika on lahutatavad, juhul kui aprioorsuse ja analüütilisuse mõisted ei lange kokku. Sellest, et analüütilise ja sünteetilise eristus pole mõttekas, ei järeldu veel aprioorse teadmise võimatus ning aprioorse teadmise võimatus ise ei vii vältimatult veel erinevuse kadumisele analüütilise ja sünteetilise vahel. Nii on uuemal ajal üritatud seletada aprioorsust tähenduse mõistele toetumata, teised filosoofid jälle seletavad aprioorsust tähenduse kaudu, ent ei kasuta sealjuures analüütilise tõesuse mõistet. Samuti on kaheldud selles, kas aprioorne väide ikka peab olema revideerimatu. Aprioorsus ja analüütilisus Kanti-eelselt eeldati, et aprioorsed, paratamatud ja analüütilised tõed käivad koos. p on paratamatu p on analüütiline p on aprioorne p on analüütiline p on paratamatu p on aprioorne Kanti kriitika mõjul lahutati seos aprioorse ning analüütilise vahel: Jääb kehtima: p on analüütiline p on aprioorne Ei kehti: p on aprioorne p on analüütiline (sest p võib olla sünteetiline) Seeläbi katkes ka seos analüütilise ja paratamatu vahel Ei kehti: p on paratamatu p on analüütiline (sest p võib olla sünteetiline) Jääb kehtima: p on analüütiline p on paratamatu Saul Kripke Saul Kripke on arendanud osutuseteooriat, mille tulemusel lahkneb aprioorsus ja paratamatus. On võimalikud aposterioorselt paratamatud ja aprioorselt kontingentsed tõed. Vaatleme seost: p on paratamatu p on aprioorne Ei kehti: p on paratamatu p on aprioorne Leidub paratamatuid tõdesid, mis on aposterioorsed. Saul Kripke Näiteks teaduslikud identsusväited on paratamatud, kuid neid saab teada vaid empiiriliselt. Vt. Nimetamine ja paratamatus, 1980. "H2O = vesi" eesti k. 2001 Mõiste "vesi" on jäik tähistaja - ta tähistab igas võimalikus maailmas H2O-d. Sellest ei järgne, et "H2O" ja "vesi" oleksid sama tähendusega. Aprioorsus ja paratamatus Ei kehti: p on aprioorne p on paratamatu Leidub aprioorseid tõdesid, mis on kontingentsed. "Ma olen praegu siin". Vaatleme varrast S, mida kasutatakse väljendi "üks meeter" osutuse fikseerimiseks. Keegi otsustab, et väljendiga "üks meeter" tähistakse selle varda pikkust. Varras oleks sel hetkel võinud olla pikem või lühem. Kuid ta oli nii pikk kui ta oli.
Seega on lause "Üks meeter = S-i pikkus (ajal t)" tõene tegelikus maailmas, kuid väär mõnes võimalikus maailmas - seega on ta KONTINGENTSELT tõene. Kontingentne a priori
Põhjus, miks see lause on kontingentne, peitub selles, et "üks meeter" on ühe meetri pikkuse jäik tähistaja. Samas "S-i pikkus ajal t" on ühe meetri mittejäik tähistaja: meie maailmas tähistab see ühte meetrit, ent mõnes teises maailmas, kus S-i kuumutatakse ning see paisub , tähistab see mõnda teist pikkust.
Kuid S fikseerib väljendi "üks meeter" osutuse ja seega teavad selle väljendi defineerijad, et lause "Varras S on ajal t ühe meetri pikkune " on APRIOORSELT tõene. Seega on tegemist näitega aprioorsest ja kontingentsest tõest. Kasutatud kirjandus
Audi , R. 2003. Epistemology: A Contemporary Introduction to the Theory of Knowledge , 2ed. Routledge Ayer, A. J. 1999. `Aprioorsus'. Tähendus, tõde, meetod: Tekste analüütilisest filosoofiast I. Toim. J. Kangilaski , M. Laasberg. TÜ Kirjastus Hume, D. 1748. An Enquiry concerning Human Understanding. Kripke, S. 2001. Nimetamine ja paratamatus. TÜ Kirjastus Morton, A. 2001. A Guide through the Theory of Knowledge, 3ed. Blackwell Preti, C. 2003. On Kripke. Wadsworth Quine, W.V.O. 1999. `Empirismi kaks dogmat'. Tähendus, tõde, meetod: Tekste analüütilisest filosoofiast I. Toim. J. Kangilaski, M. Laasberg. TÜ Kirjastus