Ajaloo põhjalik konspekt eesti ajaloo kohta gümnaaisumile (0)

Peeter I (Suur)

Peeter I sündis 9.juunil 1672 Moskvas. Ta vanemad olid Aleksei Mihhailovitš ja N. Narõškina. Oma isale oli ta 14. poeg, oma emale aga esimene laps. Peetri noorus aastad möödusid Preobrazenski lossis. Seal valitses puhtus , kord ja töökus aga seal osati ka lõbutseda. Ühel oma retkel sattus Peeter Kukui külasse. Peeter õppis tundma seal sakslaste kombeid, tutvus uue tehnika ja eesrindlike ideedega. Preobrazenskis elades sisustas oma päevi sõjamängudega. Kukuis sai ta ka mõtte hakata ehitama laevu.
Võimule sai Peeter I 1689. aastal pärast poolõe Sofia Aleksejevna ebaõnnestunud paleepöördekatset. Alguses valitses ta koos oma poolvenna Ivan V-ga aga pärast Ivani surma 1696. aastal sai ta Venemaa ainuvalitsejaks.
Peeter I oli teadmishimuline, energiline , kannatamatu ja ägedaloomuline. Peeter I viibis Pjotor Mihhailovi nime all Lääne-Euroopas kus õppis laevaehitust, sõjandust ja merendust ning püüdis luua Türgi vastast koalitsiooni. 1700. aastal alustas Rootsiga Põhjasõda, et vallutada Venemaale pääs Läänemerele. Pärast Narva all lüüa saamist reformis sõjaväge (moodustas regulaararmee, laskis ehitada sõjalaevastiku, asendas välismaised ohvitserid venelastega, rajas sõjaväekoole, hakkas sõjaväkke võtma nekruteid ja hankis parema relvastuse sõjaväele). 8. juulil 1709 aastal said Rootslased Potaava lahingus hävitavalt lüüa. Venemaa vallutas pärast seda järjest uusi alasid ja saavutas väljapääsu Läänemerele. 1721. aastal kirjutati Venemaa ja Rootsi vahel alla Uusikaupunki rahu millega sõda lõppes.
1703. aastal alustas Peeter I Neeva jõe suudmesse Peterburgi ehitamist. Peterburgi keskmeks kujunes Peeter-Pauli kindlus . 1712 . aastal toodi Venemaa pealinn Moskvast Peterburgi üle. Peeter I nimetas Peterburgi Venemaa „aknaks Euroopasse“. Peale sõjaväe muutis Peeter I ka õukonnaelu Euroopalikumaks, jagas Venemaa kubermangudeks, asendas Bojaaride duuma senatiga, lasi rajada palju manufaktuure, asutas kolleegiume, kehtestas Venemaal Juliuse kalendri, asutas Teaduste Akadeemia ( 1724 ) ning lasi luua ka palju uusi makse (nt: habeme-, korstna - ja aknamaksud, ning hiljem asendas need isikumaksega ehk pearahaga).
Lisaks võidule Põhjasõjas vallutas Peeter I ka Türgilt Azovi (1696. aastal). Azov kaotati aga Türgi vastasel Pruti sõjakäigul 1711. aastal. Venemaa oli aga sõjas ka Iraaniga (1722- 1723 ). Tänu sellele ühendati Venemaaga Kaspia mere lääne- ja lõunarannik.
Peeter I tegevus Eestis: Peeter I tegevust ja mõju Eestile ei saa alahinnata. Kindlasti oli positiivne, et Peeter I tegevus elavdas mõneti Eesti majanduselu. Samuti stabiliseeris Venemaa võit Põhjasõjas Eesti- ja Liivimaa olukorda. Kadus vajadus tugeva müüriga kindlustatud linnade järgi. Ka Tallinnas, hakati suuri ehitisi rajama väljaspool linna müüri. Eeskuju näitas Peeter I näiteks oma Katrioru lossiga, mille autor oli Itaaliast tulnud arhitekt Nicolo Michetti .
Peeter I suri 8. veebruaril 1925. aastal.
Veel Peeter Esimesest : Peeter I oli tänu üle 2 meetrisele kasvule ja erakordsele jõule äärmiselt võimuka iseloomuga . Peale selle, et ta oli uskumatult energiline ja tahtekindel võis ta olla ka uskumatult julm. Ta armastas piinamist ja need kes talle vastu hakkasid alastust ei leidnud, kaasa arvatud ta lihane poeg. Ta kirg asju teha sundis teda õppima laevaehitust, kellade parandamist, relvasepatööd, kingsepatööd, puunikerdamist ja hammaste väljatõmbamist. Ta oli iseõppija. Sellest hoolimata ei osanud ta hästi lugeda ega kirjutada. Teda huvitas merendus ja armastas lihtsaid toite ning talus hästi alkoholi. Talle meeldis tantsimine, tuli, arhitektuur, täringumängud, loto , gloobused ja loomad, eriti koerad . Jahti ta vihkas. Talle ei meeldinud magada suurtes ruumides, vaid ta eelistas väikeseid. Ta oli väga kehva tervisega oma pikkusest ja jõust hoolimata. Eriti vastuvõtlik oli ta külmetushaigustele ja kuna ta liikus väga palju väljas oli ta peaaegu iga aasta raskelt haige. Arvatavasti ta surigi tervisehäiretesse. Lapsepõlvea nähtud mäss põhjustas tal elu lõpuni näolihaste krampe. Ta valitses 43 aastat ja muutis sellega Venemaad igaveseks .

Balti eriolukord

• Balti aadlikud said kinnituse oma võimule
  
• Administratiivsed piirid jäid samaks
  
  • Põhja-Eestist sai Eestimaa kubermang
    
  • Lõuna-Eesti koos Lätimaaga Liivimaa kubermang
    
  • Liivimaa alla kuuluval Saaremaal oli eristaatus
    
• Eestimaad valitsesid kolm rüütelkonda
  
  • Eestimaa rüütelkond – Tallinn
    
  • Liivimaa rüütelkond – Riia
    
  • Saaremaa rüütelkond – Kuressaare
    

Venemaast oli Eesti eraldatud tollipiiriga.
Rüütelkonda kuulusid vaid aadlimatriklisse kantud ehk immatrikuleeritud.
Aadlike kõrgeimaks otsustuskoguks oli Maapäev. Rüütelkonna tähtsaimaks juhtorganiks oli 12-liikmeline maanõunike kolleegium.

• Balti kubermange eraldas Venemaast tollipiir ja siin kehtis rubla kõrval ka taaler.
  

Kõiki eelpool mainitud kokku ongi Balti eriolukord.

Talurahvas ja Roseni deklaratsioon

Balti mõisnikel oli piiramatu võim oma talupoegade üle.
1739. aastal vastas Rosen keisrikojale, et Liivimaa talupojad kuuluvad ihu ja hingega mõisnikele, ning seetõttu kuuluvad mõisnikele ka talupoegade vara.
18. sajandi lõpuks elas Eestimaal 500 000 inimest.

Keisrinnad kes valitsesid 18. Sajandil

Katariina I

Anna Ivanovna (Ionovna)

Jelizaveta Petrovna – Peeter I ja Katariina I tütar

Katariina II (valitsemisaeg 1762 – 1796) Päritolult sakslane . 1764 külastas Eesti ja Liivimaad.
1782 kaotati tollipiir Venemaaga ja hakkas valitsema asehaldur .

Linnad ja majandus

18. sajandi lõpuks oli Eestimaal 12 linna: Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva, Haapsalu, Valga, Paide, Rakvere, Viljandi, Kuressaare, Võru ja Paldiski.
Tallinn oli suurim. Elanike umbes 10 000.
Tsunftide põhikiri oli skraa .
Suurimaks väljaveo artikliks oli vili.
Imporditi soola, metalli, soolaheeringat, tubakas .

Valgustus sajand

Valgustusajastu mõtlejad Eestmaal:
* Põltsamaa pastor A. Hupel
* Publitsist J. Hupel
* A. Kotzebue

Rahvaharidus

1739 andis Liivimaa kirikuvalitus välja korralduse, mille järgi kõik talulapsed pidid 7. ja 12. eluaasta vahel saama koolihariudust. Selleajajooksul pidi omandama kirjutamis- ja lugemisoskus . 1765 anti välja nn. koolipatent , mis nõudis kooli asutamist igasse suuremasse mõisa. 18. Sajandi lõpuks oskas Eesti talupoegadest lugeda 60%. See oli üks kõrgemaid Euroopas.

Kirjavara

1739 anti välja esimene eestikeelne piibel . Selle tõlkijaks oli Anton Thor Helle. Hakati välja andma eestikeelseid rahvakalendreid.

Usuelu

Tulid välja uued usud pietism , ratsionalism, vennastekogudused ehk hernhuutlased .
Pietism
Taotles usu sügavamat mõistmist, mitte selle päheõppimist. Kutsusid talupoegi vagadusele ja sõnakuulmisele.
Ratsionalistid
Asetasid põhirõhu talupoegade valgustamisele.
Vennaste kogudused
Põhimõte oli võrdsus.
Valgustusajastu ehitusstiilideks olid parokk ja klassitsism.

Vabaks laskmine ja selle tagajärjed

19. sajandi alguseks oli väljakujunenud mõte: üks inimene on teise inimese ori. See 19. sajandisse ei sobi.
1801 tuli Venemaal võimule Aleksander I, kes oli liberaalsete võimetega.
1802 võeti Eestimaa Maapäeval vastu Talurahva seadus „Iggaüks“.
1804 kehtestati uus talurahva seadus.

• Loodi vallakohtud , kus kohtumeesteks olid talupojad ise.
  
• Talupoegadele anti õigus talu pärandada.
  
• Normeeriti koormisi.
  
• Liivimaa seadus nägi ette talupoegade maade mõõdistamise ja hindamise.
  
• Mõisnik ei tohtinud enam talumehele ihunuhtlust anda.
  
• Piirati talupoegade ostu ja müüki.
  

Pärisorjuse kaotamine

Pärisorjus kaotati Eestimaal 1816 ja Liivimaal 1819.

• Maa jäi seadusega mõisnike omandisse ja talupojad selle rentijaks.
  
• Talupoegadel kadus õigus talu pärandada.
  
• Talupojad võisid elupaika muuta.
  
• Alates 1830 aastast võisid talupojad kolida linna.
  
• Moodustati magasiaidad.
  

Säilis teoorjus ja talupoegade sõltuvus mõisnikest.
Valla üldkoosoleku otsused nõudsid mõisniku kinnitust.
1840 hakkasid levima kuuldused, et Venemaal jagatakse tasuta maad. Talupoegadel puudus väljarände õigus.
1845 algas talupoegade hulgas massiline usuvahetus liikumine.
60 000 Eesti talupoega läks usuvahetuse ajal keisri usku.
1849 anti Liivimaal ja 1856 Eestimaal uus talurahva seadus.

• Talumeestel avanes võimalus talusid päriseks osta ja kuni selleni neid rentida.
  
• Mindi üle raharendile.
  
• Päriseks ostmisega kaasnes krunti ajamine .
  

1858 oli Mahtrasse oli kokku tulnud tuhatkond talumeest, kes hakkasid mõisateole vastu.
1860 olles saanud isiklikult vabaks, said talupojad loa Vene riigipiires liikuda .
1865 kaotati täielikult kodukari õigus. See oli õigus karistada talupoega ilma kohtuta.
19. sajandi lõpuks esimesed eesti soost mõisnikud.
1840 aastatel toodi Eestimaale kartul.
1870 esitati Narva –Tallinn – Paldiski raudtee .

Ärkamisaeg

Taustast

• 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi esimesel poolel, algas Eestimaal üleminek feodaalkorralt kapitalistlikule korrale.
  
• Pärisorjuse kaotamine 1816 ja 1819. aasta seadustega.
  
• Tööstuslik pööre, üleminek vabrikutööstusele.
  
• Lühikese ajajooksul toimusid suured muutused eestlase ühiskondilus seisundis ja nende eneseteadvuses.
  
  • Talurahva hariduse tähtsustamine ja koolivõrgu teke
    
  • Tarku Ülikooli taasavamine 1802. aastal
    
  • Õpetatud Eesti Seltsi asutamine
    
  • Eesti kirjakeele kujunemine
    

Johann Voldemar Jannsen

Sündis Vändra pastori pojana. 1857 hakkas välja andma ajalehte „ Pernu Postimees “.
1864 „Eesti Postimees“
1865 asutas laulu- ja mänguselts „Vanemuine“.
1869 toimus I Üldlaulupidu Laulupidu. Osa võtsid ainult meeskoorid ja mõned pasunakoorid . Kokku umbes 800 lauljat ja mängijat. Lauldi vaimulikke ja saksa autorite laule. Suure poolehoiu sai Soomest laenatud Paciuse laul, millele Jannsen oli sõnad loonud. Ainsad Eesti laulud olid Lydia Koidula sõnadele loodud „Mu isamaa on minu arm“ ja „Sind surmani“.

Jakob Hurt

Jakob Hurt (22. juuli 1839 - 13. jaanuar 1907) oli eesti rahvaluule - ja keeleteadlane , vaimulik ning ühiskonnategelane.
Alustanud juba üliõpilasena ÕES-is ja "Vanemuise" seltsis ühiskondlikku tegevust, osales juhtivalt eesti rahvusliku liikumise suurüritustes. Esindas 1870–83 Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja 1872–81 Eesti Kirjameeste Seltsi (EKmS) presidendina rahvusliku liikumise mõõdukat suunda ning sattus tugevasse vastuollu saksa kirikuõpetajate ning radikaalse Carl Robert Jakobsoni ja tema pooldajatega. Taotles emakeelset kooli ja rahvahariduse edendamist. Taandus 1880. aastate alguses ühiskondlikust tegevusest ja pühendus teadusele.
Hurda peateened on eesti rahvaluule kogumine ja teadusliku publitseerimise algatamine. Ise alustas ta kogumist 1860, saanud äratust kodukohast ja "Kalevipojast". Aastast 1871 avaldas ta ajalehtedes 11 põhjalikku juhendavat üleskutset rahvaluule kogumiseks. Kogumist õhutas ta ka kalendreis ja erakirjades. Kaastööliste kogumistööle suunatud üliõpilaste kaudu sai Hurt 261 589 üksust rahvaluulet (kõigist žanritest), kokku 122 317 lehekülge. 1888–1906 avaldas ta ajakirjanduses 156 põhjalikku aruannet. Esimene publikatsioon on muistendiraamatuke mis ilmus 1863. Hurda rahvalauluväljaanded on süstematiseeritud kihelkonna ja laulutüübi järgi, topograafilis-tüpoloogilist põhimõtet järgivad ka hilisemad eesti rahvalaulude väljaanded.
Hurda kogumistöö pälvis nii ulatuselt kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal. Aastast 1992 antakse Jakob Hurda rahvuskultuuriauhinda.
Mälestussambad Jakob Hurdale asuvad Põlvas (1989, A. Rimm , arhitekt A. Mänd) ja Tartus (Jakob Hurda monument).
Jakob Hurda bareljeef asub Otepää kirikus.

Karl Robert Jakobson

(1841 – 1882)
Mõisnikud nimetasid teada kõige ohtlikumaks mässajaks. 1878 hakkas ilmuma „Sakala“.

Suur lõhe

1878 tekkisid Hurda ja Jakobsoni vahel lahkhelid . 1880 Janseni ja Jakobsoni vahel.
Jakobson nõudis eestlastele samu õigusi nagu balti sakslastel . Samas Hurt kartis seda ja ei tahtnud mingisuguseid tülisid mõisnikega. Jakobson nägi liitlasena vene valitsust. Hurt jällegi manitses rahvast kõigi ülemate sõna kuulama. Jakobson nõudis kooli vabastamist kiriku alt.
Ühel meelel olid nad, et rahvas peab saama emakeelse hariduse.

Venestamine

1881. troonile astunud Aleksander III-daga algas Veneriigi äärealade venestamine.
1885 määrati Eestimaa kuberneriks Sergei Šahhovskoi. Asjaajamine riigiasustustes läks vene keelseks.

Eesti sajandivahetusest Esimese maailmasõjani

Rahvastik

1897 oli üle Venemaaline rahvaloendus. Selle andmetel elas Eestis 986 000 inimest. Nendest 90% olid eestlased, 4,5% venelased , 3,5% sakslased .
Eestist väljas Venemaa territooriumil elas 200 000 eestlast, nendest 50 000 Peterburgis.
Jätkus eestlaste suundumine maalt linna.
Põllumajanduses töötas 64,2%, tööstuses ja ehituses 14,6% ja kaubandustranspordis 14% rahvastikust.
Sajandivahetusel algas Eesti ühiskonna väga kiire areng. Algas rahva poliitiline ärkamine, hakkas arenema tööstus ja koos sellega tuli sisse Venemaa töölisi.

Tööstus

Sajandivahetusel kogunes suurtesse pankadesse kapitali, mida kasutati ettevõtete moodustamiseks.
Arenes raudtee võrk. Raudtee ehitati Haapsallu (1905), Valga-Viljandi, Valga-Pärnu ja Viljandi-Tallinn.
Laienes hoogsalt metalli- ja masinatööstus.
Tekstiilitööstuses jätkus puuvillatööstuse kasv. Laiendati Kreenholmi Manufaktuuri. Asutati Balti Manufaktuur .
Kolmandaks suurtööstuse tööalaks kujunes paberi- ja puidutööstus. Lutheri Vineerivabrik. Ülemiste Paberivabrik.
1898 ehitati Pärnusse Waldhofi tselluloositehas. Seal töötas u. 1000 töölist.
1898 Kunda tsemendivabrik .
19. sajandi lõpus alustati Aseris telliste tootmisega.
19. sajandi lõpus iseloomustab Eesti tööstust erakordselt hoogne areng.

Konstantin Päts

(1874 – 1956)
Pärit Pärnumaalt. Oli advokaat ja päevalehe „ Teataja ” toimetaja . Tema kaastöölised olid nt. Eduard Vilde, Anton Hansen Tammsaare ja advokaat Jaan Teemant. Tema eluvaade oli Tõnissoni omast pragmaatilisem. Temagi oli rahvuslane, kuid uskus, et rahvust ei saa üles ehitada ainuüksi kultuurile ja aadetele, vaid selleks on eestlastel vaja saavutada majanduslik võim. Ühtlasi nägi tärkavaid klassivastuolusid ja pidas nende käsitlemist vajalikuks.
Oli loomult poliitik ega kõhelnud liitumast venelastega, et esmakordselt Tallinna linna ajaloos kukutada raekojas sakslaste võim. See läks korda 1904. aastal, kui linnavolikogu valimised andsid ülekaalu eesti-vene blokile. Päts sai abilinnapeaks ja baltisakslaste jahmatus oli suur.

Jaan Tõnisson

(1868 – ????)
Kui Karl August Herman pani maha „Postimehe” toimetaja ameti, panid Tartu rahvusmeelse seltskonna liidrid raha kokku, ostsid lehe ära ja kutsusid selle uueks toimetajaks noore juristi , Viljandimaalt pärit Jaan Tõnissoni. Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi esimehena ja ka ajakirjanikuna endale teinud patrioodi nime.
Asus tegevusse ajal, kui termin „eesti separatism ” oli juba sündinud ja kuberner Šahhovskoi selles kätketud ohte taibanud. Sellegipoolest õnnestus Tõnissonil lubatu ja lubamatu piiril balansseerides asuda õhutama mõtet, et ka väike rahvas on lõpuks ikkagi rahvas, kellel pealegi on võimalus saada suureks kui mitte arvu, siis vähemalt vaimu läbi. Niisiis – edendagem kultuuri, edendagem eesti elu! Tema eestvõtmisel rajati 1902 . aastal esimene eestlaste krediidiasutus – Eesti Laenu- ja Hoiuühisus.
Tõnisson ja Grenzstein pidasid duelli väikerahvaste saatuse küsimuses, kus esimene väikerahvaste eluõigust kaitses ja viimane seda mõttetuks pidas. Gretztein, tundes, et hakkab alla jääma, üritas salakaebuste abil Tõnissoni ja tema lehte kõrvaldada, kuid see ei õnnestunud, sest tsaariametnikud ei usaldanud ka teda.

Sotsiaaldemokraatia levik

Vasaktsentristlik ideoloogia, mis pooldab sotsiaalset õiglust, riigi sekkumist majandusse stabiliseerimise huvides ja demokraatiat.
Seda olid levitanud mitmed Peterburist ja Moskvast siia asumise saadetud sotsialistid , kuid eriti Tartu üliõpilased. Kõigis Eesti suuremates linnades loodi Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) põrandaalused rakukesed.
1903. aastal hakkas Tartus ilmuma pahempoolse suunitlusega ajaleht „Uudised”, millest võib lugeda eesti sotsiaaldemokraatia algust.
Eesti sotsiaaldemokraatia isaks peetakse tollast juhtivat marksisti Mihkel Martnat. Nende olukorda raskendas tõsiasi, et nende Venemaa mõttekaaslased suhtusid väikerahvaste iseseisvustaotlustesse reeglina eitavalt, nähes neis kodanluse salasepitsusi tööliste vääramiseks õigelt, internatsionaalse solidaarsuse teelt.

Punased aastad

20. sajandi algusaastatel tabas Venemaa majandust kriis, mis mõjutas ka Eestit. Hakati nõudma lühemat tööpäeva, töötingimuste parandamist ja palgalisa. Maal haakus sellega maatameeste, eeskätt mõisamoonakate rahulolematus oma olukorraga.