Nartsissistlik laps (0)

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Nartsissism 4
Nartsissismi liigid 5
Narkissose müüt 6
Kokkuvõte 8
Viidatud allikad 9

Sissejuhatus

Isiksusehäire definitsiooni kohaselt algab nartsissism hiljemalt nooruseas. Selle põhjus on samuti ilmne: lapsepõlves on isiksus alles kujunemas ja katse sel ajal diagnoosi panna on mõnigi kord nagu katse peatada voolavat vett. Kriitikat on esitatud ka sellepärast, et laste jaoks tähendab isiksusehäire nimetus sildistamist ja see hakkab ennast taastootma. Kliinilises töös tuleb siiski ette lapsi, kellele nartsissistliku häire tundemärgid sobivad murettekitavalt hästi – ja mis veelgi hullem, neil on mõnikord koguni psühhopaatia jooni. Nartsissistlikult käituv laps ei jää kellelegi märkamatuks: ta tõmbab teised kaasa võimuvõitlusesse, arhailistele meelemaastikele. Teda tuleb kas teenida või siis võideldakse võimu ja ülemvõimu pärast, põhimõttel “silm silma, hammas hamba vastu”.

Nartsissism

Nartsissistlike häirete puhul – mida on terve spekter – on tegemist nartsissismi, eneseväärikustunde häirega. Meil kõigil on mingisugune enesevääikustunne, terve või vähem terve, ning igalühel on ka haavu ja nõrku alasid. Me kompenseerime oma nõrkusi igaüks omal moel ning võib-olla käitume mõnikord ka narstsissistlikult, eriti siis, kui meid on alandatud või kui me oleme kogenud häbi. Nartsissistliku häire kõige valusam tunne ongi pidevalt varitsev häbi, mille vastu end siis erinevate võtetega kaitsta tuleb.
Psüühiline häire saab alguse siis, kui last ei ole nähtud niisugusena, nagu ta on, vaid kui temast on loodud ebatõeline ja idealiseeritud pilt. Laps satub üle jõu käivasse situatsiooni, kuna ta ei suuda kuidagi ületada oma tegeliku mina ja idealiseeritud pildi vahelist lõhet. Ta on sunnitud ehitama “vale-mina”, ülespuhutud ja tursunud minapildi, mis on nagu lekkiv õhupall ja mida peab kogu aeg täitma. Mõnedel nartsissistlikel inimestel on nii suurepäraseid oskusi, et nende kroonilist eneseväärikustunde puudujääke täidab imetlev publik või jumaldav rahvas. Enamikul niisuguseid omadusi ei ole ja nad peavad illusiooni looma ja seda säilitama täiesti üksinda.
Lapsele liigselt rahuldust pakkuvad vanemad hoiavad lapse ees peeglit, millest ta paistab igavesti täiuslikuna. Selle pildi lummusesse pole võimalik mitte langeda ja sellest ei pääse kuidagi vabaks, kuna väljaspool seda valitseb ähvardav tegelikkus, kus asjad on teistmoodi. Täiuslikkuse illusiooni on kõlbmatu õpetaja, sest pole ju täiuslikul tarvis midagi õppida. Laps satub kasvades üha sügavamale ilusa peegelpildi poolt seatud lõksu, tal on üha raskem alanduda asju õppima ja valdama . Sisemine kogemus on ebakindel, sest pole vahendeid raskete olukordadega hakkama saamiseks. Mida ebakindlam on olemine, seda enam tuleb eneseväärikustunnet toestada ning aja jooksul saavad defenssidest iseloomujooned, mida on raske muuta. Üheks selleks võib olla agressiivsus .
Nartsissismijärk on lapse varajasi psüühilisi arengujärke. Sel ajal hakkab ta hooldajast eemalduma ning tal kujuneb arusaam, et ta erineb teistest. Minakesksus ja sõltuvus muutuvad kiindumuseks teise inimesse ja võimeks teda hinnata, kujutlus kõikvõimsast minast muutub terveks eneseväärikustundeks, eneseusalduseks ja enesekriitikaks. Vägivaldsusena avalduv agressiivsus on üks nartsissistliku hälbe tundemärke. Agressiivseks ei peeta last, kes vahel enesevalitsemise kaotab või osaleb mõnikord sotsiaalse arenguga paratamatult kaasnevates käsikähmlustes, vaid inimest, keda ajendab hävituskirg, kes vajaduse korral on võimeline kasvõi teist inimest tapma ning kelle agressiivsus on osa haiglasest hingeelust. Agressiivsus kuulub haiglase eneseimetluse olemusse, aga ta ei pruugi olla avalik. Ta võib avalduda ka vaimse vägivallana, vajadusena teine inimene alla suruda või teda oma huvides tegutsema panna. Agressiivsus on raske nartsissistlik häve, kuid patoloogiline nartsissism, eriti selle kergemad vormid, võib esineda ka ilma agressiivsuseta. Samas ei anna iga agressiivne käitumisviis veel tingimata märku nartsissistlikust hälbest.
Agressiivsust loetakse ka kui looduse poolt antud vajalikuks kaitsekilbiks, eeskujude järgimiseks, tõhusaks kaitsevahendiks, kogunenud frustratsiooniks ning ühiskonnapoolseks ootuseks. Agressiivsus osutab, et sotsiaalsusega seostuvad ideaalid ja eesmärgid on jäänud saavutamata. Agressiivsus ei ole üksiktunnus, ta on seoses suure hulga psüühiliste omadustega, nende puudumise või liiasusega. Ägedakujuline agressiivsus tõendab, et psüühiline hälve on suur ning et tegemist on kindla isiksusestruktuuriga.

Nartsissismi liigid

Mõnedest halvasti koheldud ja varajasi traumasid kogenud lastest saavad ka nartsissistid, kuid nende häirepilt on teistsugune. Herbert Rosenfeld on nimetanud sellist seisundit õhukesenahaliseks nartsissismiks. Õhukesenahalise nartsissisti eneseväärikustunne on hablas ja sõltuv välisest tagasisidest. Kui seda ei tule piisavalt, siis võib ta kokku variseda. Ta otsib lähedastelt lakkamatult seda aktsepteerivat ja armastavat pilku, millest ilmajäämist ta lapsepõlves koges . Ta on igati valmis lipitsema ja kohe süü enda peale võtma, siis kui kõik ei lähe nii nagu loodetud.
Õhukesenahalise vastandiks on muidugi paksunahaline nartsissist, kes on hoolimatult küünarnukke kasvatav taktik ja kes teisi halvustab. Bateman on väljendanud seisukohta, et nartsissistlik inimene kõigub nende kahe positsiooni vahel ehk siis temas on olemas samaaegselt mõlemad küljed. Võib-olla on üks või teine strateegia parajasti valitsev ja teine varjus . Õhukesenahalise, teistest sõltuva inimese hapruse taga on tohutu viha nende vastu, kes on teda solvanud ja milleski ilma jätnud. Paksunahalise nartsissisti puhul ei ole kahtlustki selles, et tema lainetav raev , mis on valmis väikseimalgi põhjusel välja purskuma. Piiramine, kahtluse alla seadmine , arvustamine – kõik see tõstab pinnale primitiivse raevu. Sama juhtub siis, kui teine on edukas või saab kas või mõne väikese tähelepanuavalduse osaliseks .

Narkissose müüt

Nartsissistliku probleemika tagapõhjal on sügav inimlik kannatus, kuigi seda on mõnikord raske märgata. Ovidius kirjeldab “Metamorfoosides” Narkissose saatust liigutavalt ja kaastundlikult. Kaunist noorukit, kelle palgel “ühineb naha jumekus ja hangede valge toon”, imetlevad nii mehed kui ka tüdrukud. Jahiretkel kummardub ta allikast jooma ja armub oma peegelpilti.
Miks küll uskudes haarad sa varje , mis vaibuvad tühja?
See, mida püüdmas sa, kaob, mida ihkamas – hukkub; sa loobu!
Kõik, mida silmad sa siin, pole muud kui näilisus peeglil,
ühtegi joont oma poolt pole sel, sinu saatja on see vaid
ning seks jääb siit lahkudes ka, kui lahkuda suudad
Narkissos teab, et allika veepeeglist vastu vaatav poiss on tema ise:
Näen iseend ! Aru sain mina sest, ei tüssa mu pilk mind:
endale kuulub mu kirg , ise leeke ma läidan ja lõkkan.
Kuis pean toimuma siis? Olen kumb – kas nõudja või nõutu?
Kuid mida nõuda mul on? Mind vaeseks teeb minu rikkus:
endas mus on, mida ihkan. Oh kui saaks välja ma endast!
Tõlge annab suurepäraselt edasi Narkissose valu ja meeleheidet. Armastus iseenda vastu ei ole õige armastus: see ei saa pakkuda küllastumust ning nõnda ei ole võimalik sellest vabaks pääseda. See ei saa olla vastastikune ega mõlemapoolne ning selles ei jagata ega rõõmustata. Tegemist on situatsiooniga, kus keegi peab kas ise kerjama või on kerjamise sihtmärgiks. Mitte miski ei ole piisav ning püüdlemise sihtmärk on ja jääb kättesaamatuks.

Kokkuvõte

On oletatud, et nartsissistliku häire all kannatab iga sajas inimene. Neist selgelt rohkem kui pooled on mehed. Poleks eriti üllatav, kui nartsissistide hulk näiteks järgmise kahekümne aastajooksul kahekordistuks. Rõhutatakse inimeste individuaalseid vajadusi ja nende õigusi naudingutele ja lõbutsemisele, mis on aga vastuolus näiteks laste kasvatamisega. Nimelt eeldab see omaenda huvide ohverdamist ning pole alati mitte sugugi lõbus. Olukorra muudab halvemaks see, kui vanematel on omavahelisi tülisid või kui nad on lahku minemas. Lahutusele järgnev vanemate omavaheline võimuvõitlus võib anda lapsele võimaluse kõikidest piirangutest ja konfrontatsioonidest mööda libiseda .
Materiaalse heaolu väga kiire lisandumine halvendab olukorda ilmselgelt. Ilusad riided, stiilsed spordivahendid või kõige uuemad arvutimängud ei tee tavalisest lapsest veel nartsissisti, kuid need ei aita ka üleliia palju kaasa ootamise raske kunsti õppimisele, kui kõike on võimalik saada ainult sõrmi nipsutades.
Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et nartsissismi areng avaldub oma mina erinevate aspektide, vajaduste, tunnete, võimete, oskuste ja omaduste enda valdusesse võtmise protsessis, mis algab lapsepõlves ja kestab läbi kogu elu. Areng liigub peaaegu täieliku abituse ja sõltuvuse seisundist kasvava iseseisvuse ja sõltumatuse poole. Täielikku iseseisvust või teistest inimestest sõltumatust ei saavutata aga kunagi – inimene on alati teistest sõltuv. Niisugune iseseisvus , kus ei vajata midagi ega kedagi, ei sobi inimese lõplikuks eesmärgiks. See on ebaterve nartsissismi ilming. Eesmärgiks on nii piisav iseseisvus ja sõltumatus kui ka rahuldust pakkuvate vastastikuste inimsuhete saavutamine.

Viidatud allikad

Keltikangas-Järvinen, L. “Agressiivne laps: kuidas suunata lapse isiksuse arengut” Tallinn 1992: Koolibri

Myllärniemi, J. “Nartsissism: hälve ja jõuallikas” Tallinn 2008: Cum Grano

Sinkkonen, J. “Kasvamine poisina” Tallinn 2007: Varrak

http://www.hot.ee/saskaleht/nartsissism.doc
0