Agressiivne laps ja käitumine (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Kasvatusteaduste Instituut
Algõpetuse osakond
Tiina Tedder
AGRESSIIVNE LAPS JA KÄITUMINE
Referaat
Juhendaja : Helin Puksand
Tallinn 2010
Sisukord
Lk
3 Sissejuhatus
4 Mis on agressiivsus ?
4 – 6 Agressiivse lapse iseloom ja käitumine
6 – 8 Agressiivsuse põhjused
8 – 10 Kuidas agressiivsuse väljakujunemist ära hoida?
11 Kokkuvõte
12 Kasutatud allikad
Sissejuhatus
Käesolev referaat annab ülevaate lapse arenguhäirest, agressiivsusest. Referaat annab vastuse järgnevatele küsimustele: mis on agressiivsus ?, kuidas käitub agressiivne laps?, mis on sellise käitumise põhjused?, kuidas agressiivsuse väljakujunemist vältida?. Agressiivsust otsustasin põhjalikumalt uurida just sellepärast, et tulevase klassiõpetajana võin puutuda kokku väga probleemsete lastega, kes võivad olla vägivaldsed teiste laste suhtes ning kellel on raskusi suhete loomisel. Õpetajana pean suutma luua klassis sõbraliku ja turvalise õhkkonna. Ka tulevase lapsevanemana on kasulik teada agressiivsuse põhjustajatest ning kuidas seda vältida, et lapsest kasvaks, rahulik ja õnnelik inimiene.
Mis on agressiivsus?
Agressiivsus on sotsiaalse arengu hälve. Agressiivsus tähendab, et saavutamata on jäänud sostsiaalsusega seostuvad eesmärgid ja ideaalid. Sotsiaalsust võib pidada tasakaaluka psüühilise arengu eesmärgiks ja aluseks millelt hinnatakse psüühilise arengu edukust. Sotsiaalsus tähendab võimet tundmustel põhinevaid suhteid pikka aega alal hoida, kaasinimesi hinnata ja austada, ning nendega arvestada, kokkuleppereeglite kohaselt käituda. Sotsiaalsus tähendab ka oskust oma tunge ja vajadusi väljendada teistele inimestele vastuvõetaval viisil. ( Liisa Keltikangas-Järvinen, 1992, 4).
„Sotsiaalsus eeldab paljusid omadusi, näiteks tervet eneseusaldust, tasakaalukat tundeelu, kaalutlemisoskust, võimet oma käitumist konrtollida ja hinnata ning teist inimest mõista. Inimese sotsiaalses käitumises peegelduvad tema minakuvand ja maailmakäsitus, kogu ta isiksus. Selles heiastuvad tema harjumus teha tähelepanekuid, langetada otsuseid ja otsida lahendusi, tema tundelisus, väärtusorientatsioon ja eetikanormid.“ (Liisa Keltikangas-Järvinen, 1992, 4).
Kuna inimese käitumine on terviklik, siis ei saa agressiivsust käsitleda sotsiaalse arenguta. Agressiivsus on seotud psüühiliste omadustega. Neid on siis kas puudu või isegi üleliia palju. Agressiivsus ehk agressiivne käitumine on hälve, mis avaldub paljude tegurite koosmõjul. „Kergekujuline agressiivsus osutab, et sotsiaalsed õpingud on olnud puudulikud, lapsele ei ole küllalt selgesti öeldud , mis on õige ja mis on väär, tal on lubatud agressiivne olla, ilma et ta oleks pidanud oma käitumise tagajärgede eest vastutama. Raskekujuline agressiivsus osutab, et psüühika areng on olnud häiritud.“ (Liisa Keltikangas-Järvinen, 1992, 4 – 5).
On kahesugust agressiivsust – impulsiivne ja tahteline. Esimene on vihast , ärritusest või hirmust tingitud, teine on etteplaneeritud, kindlale eesmärgile suunatud tegevus. Poistel esineb enamasti avalikku, kehalist ja otseselt väljapoole suunatud agressiivsust. Tüdrukutel esineb enda vastu suunatud, varjatud, verbaalset ja kaudset agressiivsust. ( Rüdiger Penthin, 2003, 10).
Agressiivse lapse iseloom ja käitumine
Agressiivne laps käitub nartsissistlikult. Tal on nõrk enseväärikustunne ja minakesksus, vajadus imetluse ja tähelepanu äratamise järele, vajadus mõju avaldada, vajadus teisi inimesi ära kasutada ja panna neid oma huvides tegutsema, võimetus teisele inimesele kaasa tunda, ta kahetseb vähe või ei kahetse üldse, kõik teised peale ta enda on kõiges ebameeldivas alati süüdi, ta ei ole võimeline loovalt oma aega sisustama ja seetõttu on tal hirm pideva igavuse ja tegevusetuse ees. Nartsissismi raskem juhus on psühhopaatia, sest sellele lisandub veel hävitamise ja vägivallaga seotud käitumine. (Liisa Keltikangas-Järvinen, 1992, 8 – 15).
Nartsissistlikud inimesed ei arvesta teistega ja on minakesksed. Nad eeldavad, et terve maailm pöörleb ümber nende. Nad arvavad , et neil on alati õigus ning nendega vastuolus olevaid inimesi peavad nad kadedateks, pahatahtlikeks nende suhtes ning kättemaksuhimulisteks. „Minakesksus avaldub enesearmastusena ning jätab tugeva eneseväärikustunde mulje, tegelikult puudub eneseväärikustunne aga hoopis ning kogu enesekindluse demonstratsioon peab seda varjama.“ Nõrga eneseväärikustundega inimene solvub kergesti, ei talu vähimatki kriitikat enda pihta ning kui keegi ei kiida tema käitumist heaks, teeb ta sellest suure numbri. „Kui teda on solvatud, peab ta karistusena täiesti õigustatuks isegi raskeid kehavigastusi ja solvanguid. Konfliktiolukorda analüüsides on ta võimeline nägema üksnes seda, kuidas teda solvati, mitte seda, mida ta ise seejärel tegi, ehkki ta enda käitumine oli mitu korda hullem.“ Nartsissistlik inimene peab end kõikvõimsaks ja täiuslikuks ning püüab autoriteetide väärtust vähendada, kuna nad ohustavad teda. (Liisa Keltikangas-Järvinen, 1992, 8).
Nõrga eneseväärikustundega laps soovib olla pidevalt teiste poolt imetletav ja kogu aeg silmatorkav, ise seda nautides. Positiivse tähelepanu puudumisel lepib ta isegi negatiivsega, peaasi , et teiste hulgast välja paistab. „Tähelepanu äratamiseks on ta valmis peaaegu kõike tegema: klassi tolaks hakkama, oma õpiedukust ohtu seadma, et aga kaaslaste silmis teatud positsiooni säilitada, tundi segama , ehkki teda seepärast järjekindlalt karistatakse, ning taskuraha eest endale kaaslasi ostma.“ Karistamisele selline laps ei allu, pigem peab ta karistusega kaasnevat tähelepanu väärtuslikuks tasuks . Parimaks karistuseks on tähelepanuäratamiskatsete ignoreerimine. Need lapsed vajavad hoopis positiivseid kordaminekuelamusi. Nartsissistlik laps käitub agressiivselt siis, kui keegi kahtleb tema julguses. Tema vägivallategude ohvrid on täiesti süütud inimened, kasvõi esimene vastutulija. (Liisa Keltikangas-Järvinen, 1992, 9 – 10).
Haiglast eneseimetlejat peetakse seltsivaks, sest ta kuulub kindlapiirilisse noortekampa. Tema kollektiivsustunne ning inimsuhted on siiski petlikud . Kampa hoiab koos pigem sõltuvustunne ja kättemaksukartus. Tal ei ole kujunenud püsivat realistlikku arusaama endast. „Ta loob endast pilti selle põhjal, kuidas lähikondlased tema käitumisele reageerivad.“ Suhtleb inimestega kasu saamise eesmärgil. Enda ühiskondliku tähtsuse tõstmiseks suhtleb tähtsate inimestega. Ta naudib võimu teiste inimeste üle. „..., nad lasevad teistel koolikotte kanda, häbistavad ja suruvad alla teisi õpilasi, sunnivad neid tegema mida tahes.“ (Liisa Keltikangas-Järvinen, 1992, 10).
Agressiivne laps näitab lähedastes inimsuheteski üles külmust, hoolimatust ja võimetust kaasa tunda. Suhted kestavad nii kaua, kuni vastaspool jaksab teda imetleda. Sõpruse katkemist tõlgendab selline inimene eneseväärikuse solvamisena, mis nõuab kättemaksu. Nartsissistidel on puudulikult arenenud tundeelu. Positiivsete tunnete näitamist asendab negatiivsete demonstreerimine: viha, kadedus, kättemaks, kahjurõõm. Tööd tehakse pidevast vajadusest olla parim. Kui temal on halb, siis ei tohi ka teistel hea olla ning sellest lähtudes käitub ta vastavalt. Nad ei oska teistele kaasa elada ega mõista, mida teine inimene tunda võib. Nalja tegemisega võib agressiivne laps hoopis teist solvata, ise sellest aru saamata. Neil puudub ka sotsiaalne tundlikkus. Piinlikes olukordades , nähes teist kannatamas tunnetab nartsissist oma jõudu ja see tugevdab agressiivsust. Oma süüd nad ei tunnista ja tehtut ei kahetse. Ta tunneb häbi siis, kui teda on teiste silmis alandatud. Paljude relvaks on vaimne vägivald . Agressiivsed lapsed on rahutud , kannatamatud ja aktiivsed. Neil on hirm tegevusetuse ja igavuse ees. „Üksiolek rõhub teda, sest ta pole võimeline tekkinud tühikut täitma loova tööga ega kujutlusvõimet appi võttes end lõbustama.“ Igavlemine tekitab halba enesetunnet , mis võib olla vägivalla põhjustajaks. Masenduse valab ta välja kõike ümbritsevat hävitades. (Liisa Keltikangas-Järvinen, 1992, 12 – 14).
Psühhopaatiaga kaasneb ühiskonnavastane, sageli hävitamise ja vägivallaga seotud käitumine. Agressiivsus on isiku loomupärane viis reageerida ettetulevatele probleemidele, vastuoludele ja pettumustele ise seda eitades. Psühhopaadid on külmad, tundetud ja täielikult hoolimatud teiste suhtes. Psühhopaat langeb masendusse ainult sellisel juhul, kui teda on tabanud ebaõnn ega tule valesti toimise olukorrast ise välja ka teiste süüdistamisega. Masenduse taga on alandustunne, külm ja tundetu raev . (Liisa Keltikangas-Järvinen, 1992, 15).
Agressiivsuse põhjused
Agressiivsuse kohta on mitmeid teooriaid : 1)Instinktiteooria – kaasasündinud enesekaitse ja alalhoiuks vajalik agressioon 2)Malliõppimise teooria – käitumismall võetakse üle eeskujudelt. Agressiivsust on võimalik õppida 3) Hingeelu -teooria – Väljakannatamatud tunded asendatakse talutavate tunnetega 4)Frustratsiooni-agressiooniteooria – argielu pingetest, pettumustest, enesehinnanguprobleemidest tekkiv viha, ärritus , kättemaksuiha 5) Sotsioloogilised teooriad – ühiskonnapoolne ootus ehk „Kõik mõtlevad, et ma olen agressiivne ja vägivaldne, eks ma peangi siis käituma vastavalt ootustele.“ 6)Kaasmõjurid – kalduvused ja pärilikkus – tähelepanuhäirete ja tähelepanu defitsiidi sündroom . Ka intellektuaalse arengu puudulikkus ehk kehaline, ajutalitlusest tingitud puue. (Rüdiger Penthin, 2003, 23 – 27).
Peamiselt on laste agressiivsuse põhjustajateks mitmed sotsiaalpsühholoogilised riskitegurid :

• Vanematepoolne vägivald – kehaline vägivald, seksuaalne kuritarvitamine, verbaalne vägivald. Isegi üks väike laks tagumikule võib lapses tekitada alaväärsustunde ning neid sügavalt haavata . Vanemad on halvaks eeskujuks ja lapsed võivad samuti agressiivseks muutuda.
  
• Emotsionaalse läheduse puudumine – sõbraliku, sooja, mõistva perekondliku õhkkonna puudumine, lapse eemaletõukamine vanemate poolt, vanemlik halb eeskuju, vanemate omavahelised probleemid. Suurem võimalus selle ohvriks langeda on lastel, kelle vanematel endal puudus lapsena kodune turvatunne ja soojus . Nad ei oska seda ka oma lastele jagada. Emotsionaalselt kurnatud vanemad ootavad oma lapselt hellust ja tähelepanu, kuigi väike laps ootab seda jällegi oma vanematelt. Emotsinaalselt külmas perekonnas öeldud häbistavad ja iroonilised sõnad õhutavad last agressiivsusele.
  
• Vanemate psüühilised probleemid, alkoholi ja uimastite kuritarvitamine – armastusväärse õhkkonna puudumine, vägivaldne käitumine, halb eeskuju vanematelt, vanemate omavahelised probleemid, madal enesehinnang . Ka suitsetamine võib tekitada perekonnasiseseid probleeme. Alkoholismi all kannatavate inimeste kooselu on väga pingeline ning selle tõttu kannatavad lapsed. Agressiivses õhkkonnas kasvavatel lastel kujuneb madal enesehinnang ning paljud lapsed võivad vanemate eeskujul hakata alkoholi tarbima ja suitsetama väga noorelt.
  
• Töötus, vaesus , kehvad elamistingimused – ruuminappuse kehvad tagajärjed lapsele – liikumishäired, privaatsuse puudumine, pingeline õhkkond ning pidev mure töö pärast. Kitsastes ruumides ei saa lapsed proovida oma vilumust ja osavust ühes või teises asjas. Nad ei õpi tunnetama oma keha ja meeli, tihti kannatavad nad alaväärsuskompleksi all. Töö pärast muretsevad vanemad on tihti ärritunud ja agressiivses meeleolus ning lapsed ei saa kogeda positiivset ja rõõmsat keskkonda. Vaesuse tõttu ei saa vanemad lastele kõike lubada ning lapsed võivad hakata varastama kasutades seejuures vägivalda.
  
• Ebapiisav vanemlik järelvalve ja suunamine – tähelepanu pööratakse üksnes lapse agressiivsele käitumisele, ebapiisav huvi laste vabaaja veetmise kohta, külluses elav laps igavleb, sest vanemad on tööl ning nad korvavad läheduse- ja tähelepanuvajadust raha ja asjadega. Vanemliku kontrolli puudumine viib selleni , et ei suudeta panna piiri laste väärkäitumisele. Hooletusse jäetud lastel võib tekkida teleri-, video-, või arvutisõltuvus. Lastel võivad tekkida ekstreemsed huvid nagu vägivallatsemine, varastatud autodega rallitamine jne. Ülehoolitsetud lastel võib avastamis- ja uurimishuvi piiramise tõttu välja kujuneda agressiivsus. Lapsel puudub võimalus õppida raskuste ja tagasilöökidega hakkamasaamist.
  
• Massimeedia mõju – omavaheline suhtlemine väheneb, sealne vägivald annab eeskuju, televiisor muutub lastele vanemate aseaineks. Liigne televiisori vaatamine põhjustab õppeedukuse langust, fantaasiamaailma ja kõnearengu pärssimist, vägivaldsust ning liigset tarbimist. Lastel kaob motivatsioon , nad kannatavad pideva sisemise pinge all ning võivad vähese liikuvuse tõttu ülekaaluliseks muutuda. (Rüdiger Penthin, 2003, 28 – 44).
  

Kuidas agressiivsuse väljakujunemist ära hoida?
Agressiivsuse väljakujunemist lapses on võimalik ära hoida või seda kontrolli all hoida. Selleks peavad vanemad aga olema teadlikud põhjustajatest ja oskama neid vältida. See nõuab küll palju tööd, aga tähtis on jääda endale kindlaks, olla kannatlik , tunda oma lapse arengust rõõmu ja järgida õigeid nõuandeid.
Laste planeerimisel peaksid tulevased vanemad selgeks tegema kooselu reeglid, lapse arengut soodustavad vahendid ja võimalused ja lapsele esitatavad piirangud, et hiljem ei tekiks lahkarvamusi. Laste sündides tuleks juba väikesest peale õpetada lastele kooselu reegleid ja nendest kinni pidamist. Arvestada tuleks muidugi laste vanust ning seda, et reeglid oleksid õiglased. Piiramatus vabaduses kasvavad lapsed ei ole võimelised suuremaks saades kooseksisteerimisreegleid omandama. Neil pole eeskuju. Laps peab õppima piire järgides teiste inimeste õigusi ja neid austama. Last tuleb suunata heatahtlikult ja kindlameelselt. Liialt piiramine ja keelamine võib arengut pidurdada . „Kasvatus peaks olema last julgustav ning edendav, lapsele vabadust jättev, ent samas vajalikke piire seadev.“ (Rüdiger Penthin, 2003, 46 – 47).
Tihtipeale väikesed lapsed lõhuvad esemeid uudishimu kustutamiseks. Lastele tuleb õpetada, et asju ei lõhuta lõbu pärast ning tuleb õpetada ümbritsevaid esemeid hoidma. Lastele tuleb õpetada, et teistel inimestel on õigus puutumatusele. Lapsevanemad peaksid suutma oma lastele eeskujuks olla ja nendega rääkima erinevatest väärtushinnangutest nagu: austus iseenda ja teiste vastu, tõearmastus, ausus üksteise vastu, vastutustunne , kaastunne ja kaasaelamisvõime, tänulikkus, sõprus ning rahuarmastus. Nii õpib laps mõistma, et neid väärtusi järgides on parem elada. „Lapsepõlves soojust, lähedust ning sõbralikkust kogenud inimene oskab luua usaldusväärseid suhteid teiste inimestega, sest ta sai kodunt kaasa aluse sügava usalduse tekkimiseks.“ (Rüdiger Penthin, 2003, 48 – 50).
Lapse suunamisel ja kasvatamisel on oluline rahu säilitamine endas ning oma emotsioonide ja käitumise kontrollimine. Nõudmistes ja tegemistes tuleb olla järjepidev. Õigesti käitumisel tuleb last kiita või selle eest mingi tasu anda, oluline on, et laps saaks aru kui ta on käitunud õigesti. Lapsele tuleb rahulikult selgitada, kuidas tuleb käituda ning mis on keelatud, kui ta teeb midagi valesti. Juhiseid tuleb lapsele esitada positiivselt ning asju tuleb öelda ühemõtteliselt ja otse. „Laps vajab hellust, armastust, mõistmist ja turvalisust.“ Neid ei tohiks solvata, alandada, ega füüsiliselt karistada . Kui lapsevanem tunneb, et olukord on kontrolli alt väljas, siis peab ta mõistma, et psühholoogilt nõu küsimine on igati normaalne. ( http://www.pargi.edu.ee/index.php?leht=agress , 11.03.2010).
Esimesel eluaastal on väga oluline lähedase kontakti saavutamine nii ema kui ka isaga. Last peab ümbritsema soe ja rõõmsameelne õhkkond. Vanemad peavad aktsepteerima laste avastamislusti. Kahe- ja kolmeaastased lapsed on sageli tüütavad kuna nad esitavad palju küsimusi ning kipuvad jonnima. Lapsevanem peab jääma rahulikuks ning vastama kannatlikult lapse küsimustele. Lapsevanem ei tohiks oma pahameelt varjata. Siinkohal ei pea ma silmas karjumist ja solvamist, vaid lapsele oma tunnete selgitamist. Lapsel ei tohiks lasta vägivaldselt käituda, teisi lüüa ega kasutada inetuid sõnu. Vihahoos last tuleks maha rahustada last hellalt hoides ning hiljem seletades miks ta oma tahtmist ei saanud. (Rüdiger Penthin, 2003, 57, 58, 72).
Koolieelikud ehk nelja kuni kuue aastased lapsed on väga aktiivsed, ning nende kõne kiire arengu tõttu räägivad palju ning esitavad igasuguseid küsimusi, mis võivad lapsevanemale tunduda naljakad ning tühised. Tuleb olla kannatlik ning vastata lapse küsimustele ausalt ja ei tohi tema üle naerma hakata. Lapsesse tuleb suhtuda tõsiselt ning temaga tuleb palju aega koos veeta vesteldes ja koos mängides . „Olge lapsele eeskujuks, olles siiras osavõtlik ja vastutustundlik. Tunnistage oma vigu, nii õpib laps mõistma, et teiegi kogete iga päev midagi uut ja üllatavat ega ole lapsevanemana sugugi täiuslik.“ Piirangute seadmisel tuleb kasutada kindlat suhtlemisviisi ning minasõnumit. Lapse karistamisel tuleb vältida löömist ja sõimamist. Karistusviisil peaks olema seos juhtunuga. Üleparandamine on soovimatu käitumise reguleerimise viis nõnda, et laps parandab oma käitumist ning teeb selle paremakski. Lapsele tuleks kokkuleppeliselt anda mõningaid majapidamistöid. Nii areneb lapses vastutustunne ning ta tunneb end igapäevatöödes vajalikuna. See omakorda tõstab lapse enesehinnangut. „ Väikelapseiga ja lasteaiaaeg on lapse arenguteel kõige olulisemad! Nimetatud eluetappidel tehtud kasvatusvigu ei ole võimalik koolis kõrvaldada.“ (Rüdiger Penthin, 2003, 87 – 88).
Kokkuvõte
Agressiivsus võib kergesti välja kujuneda. See avaldub mitmete tegurite koosmõjul, kuid peamiseks ohuallikaks on agressiivse, pingelise ja ükskõikse õhkkonnaga kodu: vanemad tülitsevad, kasutavad lapse suhtes vägivalda, vanematel on alkoholiga probleeme, vaesus. Kui lapsel puudub vanematega omavaheline lähedus , soojus, hellus , turvatunne, on agressiivsus kerge tekkima . Laste planeerimisel peaksid vanemad eelnevalt paika panema kodused reeglid ja tegema kindlaks, et nad oleksid kasvatusmeetodites ühel meelel . Nad peavad endale teadvustama, et väike laps vajab palju hellust ja armastust, avastamisruumi ning on sageli tüütav. Selle teema uurimine andis mulle mõista, et lapsega peab palju tegelema ning tuleb olla positiivne, väga kannatlik ja teadlik õigetest kasvatusmeetoditest, et vältida agressiivsuse tekkimist.
Kasutatud allikad
Keltikangas-Järvinen, L. (1992). Agressiivne laps. Kuidas suunata lapse isiksuse arengut. Tallinn: Koolibri.
Penthin, R. (2003). Agressiivne laps. Tallinn: Kunst .
Sepp , K. (s.a.). Väikelapse agressiivsus. [2010, märts 11].
http://www.pargi.edu.ee/index.php?leht=agress