Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "19. saj naisterõivastus". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
rõivas, rõivastus, seelik, varruka, kanti, seeliku, soeng, siid, soengu, vöö, kunst, kleiti, varrukad, kingad, rõivad, sall, kübar, volang, kaunistus, laiad, kleidid, liibuv, soengud, pitsid, kitsad, dekoltee, varrukate, lühikese, kleitide, siidi, krae, josephine, sale, sallid, jalatsid, mantlid, kontsa, seelikud, jaki, peakatted, musliinUue riigi periood Ehted suured ehiskraed, wedjatisilm, lootoseõis, skarabeus, kobra sümbol Kosmeetika silmade rõhutamine mustaga, värviti küüsi, põsku, huuli, kasutati parfüümi, Soengud ja peakatted patsed, juuksepikendused, tripardid parukad, mütsid, kiivrid Jalanõud käisid palja jalu või sandaalidega Materjalid nahk, papüürus, pilliroog, lina, siid, puuvill, kuld, 1090. a eKr merekarbid, helmed, puu, taimed KREETA. Minose kultuur Rõivastus: 3000. a eKr - linane;villane, nahk - keha ei ole varjamiseks - iluideaal sale piht Jalatsid kandsid susse mokassinilaadsed sokke, sandaale, kõrgeid reisisaapaid Varane
rõivaosadel pitsi, linte, lehve, tikandeid, nööpe. Rõivad valmistati tavaliselt mustrilisest brokaadist või atlass-siidist. Väga oluline oli luksuslik aluspesu, mis kohati paistis pealisrõivaste alt. Dekoltee oli julge ja sügav. Sai kombeks kanda erinevatel elujuhtudel erinevaid rõivaid: ballikleidid, jalutuskäigukleidid, buduaarirõivad, kodukleidid, jahirõivad jne. Muutusid materjalid ja kaunistused. Rasket sametit ja jäika brokaati hakkasid asendama siid ja pits. Kleite õmmeldi peamiselt Prantsusmaal toodetud siidist ja brokaadist, neid kasutati kogu Euroopas. Levinud olid ka sinine ja purpurne kalev, õhukesed kitsevillased kangad, trükitud puuvillased ja linased kangad. Eriti moodsad olid pitsid, need võisid olla valged, mustad, hõbedased või kuldsed. Kõige levinumad olid nõelpitsid. Rohkesti kasutati ka mustrilisi ja helkivaid atlasslinte. 3
kaunistatud mitmevärviliste nahatükkidega, karusnahaga, paeltega RIIETUS NAISED Naiste rõivastus muutus plastiliseks ja graatsiliseks. 12. saj. alguses kandsid naised väga liibuva pihaosaga kleiti. Alates puusajoonest on seelikuosa laienev. Laiendamiseks õmmeldi seelikuosale vahele kolmnurksed kiilud. Varrukad olid alt tugevasti laienevad ja nii pikad, et nendest moodustus slepp. Vahel seoti varrukate pikad nurgad sõlme. Pea kaeti ovaalse linikuga. Ülerõivana kanti poolringikujulist keepi 12. saj. keskel levis ka naisterõivana bliaut. Alusrõivana kanti kaelusest kroogitud alussärki. see paistis bliauti kaelusest. Bliauti pihaosa pidi olema väga liibuv ja suurema liibuvuse saavutamiseks võis see olla selja-või küljeõmblusest nööritav. Hakati tegema ka horisontaalseid läbilõikeid - piha -ja seelikuosa olid eraldi lõigatud, läbilõige oli puusajoonel ja selle köhal kanli alati ka vööd, mis oli rikkalikult kaunistatud RIIETUS NAISED
Ürgaeg loomanahad, erinevad taimsed kiud luudest-, teokarpidest keed Egiptus N:tuunika, kalasiiris Vana riigi periood M: niudevöö, põll, schenti (2778-2263 a ema) trapeeringud; plissee Keskmise riigi periood linane; puuvillane; siid (2263-1710 a ema) laiad kaelaehted Uue riigi periood parukad, tripati (1710-1090 a ema) sandaalid Kreeta N:pihik, põll, püksseelik, Varane järguline seelik, 3000-2000. a e Kr M: niudevöö, Keskmine lühike seelik, 2000-1700. a e Kr kitoon Hiline 1700-1450. a e Kr. keep, peakatted
õlad. Kasutati riiete all heintest tehtud padjandeid, et siluett oleks võimalikult mehine. Talje tõmmati rohkem kinni. Visuaalset efekti süvendasid kitsenevad kiiretaolised siilud ja rikkalikud kroogitud laiad varrukad. Kitsad ja liibuvad püksid, mis seni olid eraldi koosnenud, muutusid tervikuks. Mugavuse huvides olid püksid varustatud spetsiaalselt kotitaolise kubemekotiga. Hiljem sukamasina leiutamisega läksid moodi sukkpüksid, mis rõhutasid veelgi meeste mehelikkust. Samas kanti inglismaal aga laiu põlvpükse, veneetsias allapoole põlvi ulatuvad pükse, mille sääred oli kas kitsad või siis rohkem avarad just. Valge linane särk muutus renessaansi ajal oluliseks jõukuse märgiks. Särgi lõige oli lopsakas ja dekoltee suur. Hiljem lisandus särgi kaelusesse pisike kroogitud krae, mis aegade jooksul muutus olulisemalt suuremaks ja kroogete poolest rikkalikumaks. Krookkrae oli tärgeldatud, tugevast materjalist ja hoidsid pead võimalikult püsti
sotsiaalset kuuluvust. Mehed uhkeldasid ka valehabemetega, mis olid eelnevalt lokitud ja ka punutistega ehitud. Et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga, kui aga juustele ja küüntele sooviti punakas-oranzikas läiget, saadi abi hennast. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni. Kuna juuste eest kanti erilist hoolt, siis kas seetõttu et neid paremini eksponeerida, ei ole veel peakatetel märkimisväärset rolli. Kanti kolmnurkseid triibulisest riidest rätte, mis seoti nii, et nad moodustasid korrapärase voldistiku. Vaarao pere liikmed kandsid ühelt küljelt all rippuvat jämedat patsi ja sinise-kollasetriibulist rätti, mida tohtisid kanda ainult nemad. Vaarao peakate oli Ülem-Egiptuses valge suhkrupeakujuline ja Alam-Egiptuses 4
Seepärast polnud ka riietusel esialgu tarbefunktsiooni, vaid eeskätt dekoratiivne ja sümboolne tähendus. MainasEgiptus oli 4 üks esimesi tsivilisatsioone ja kuna sealne kliima on kuum ja maapind kuiv, siis on sellest ajast säilinud palju riideid, ehteid ja kunstiesemeid peaaegu muutumatul kujul. Rõivamood muutus MuinasEgiptuses aegade jooksul äärmiselt vähe ning alati kanti kõrvuti uutega ka endisi rõivaesemeid. Algselt oli rõivaste lõige äärmiselt algeline, enamasti ebakorrapärase kolmnurga kujuline. Kuumast kliimast olenevalt pidi kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi korral katmata jätta nii mehed, kui ka naised , kuid enamasti katsid naised oma ülakeha küllalt sagedalt. Alastikultuuri siiski ei viljeldud, kuna seda peeti amoraalseks
Seepärast polnud ka riietusel esialgu tarbefunktsiooni, vaid eeskätt dekoratiivne ja sümboolne tähendus. MainasEgiptus oli 4 üks esimesi tsivilisatsioone ja kuna sealne kliima on kuum ja maapind kuiv, siis on sellest ajast säilinud palju riideid, ehteid ja kunstiesemeid peaaegu muutumatul kujul. Rõivamood muutus MuinasEgiptuses aegade jooksul äärmiselt vähe ning alati kanti kõrvuti uutega ka endisi rõivaesemeid. Algselt oli rõivaste lõige äärmiselt algeline, enamasti ebakorrapärase kolmnurga kujuline. Kuumast kliimast olenevalt pidi kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi korral katmata jätta nii mehed, kui ka naised , kuid enamasti katsid naised oma ülakeha küllalt sagedalt. Alastikultuuri siiski ei viljeldud, kuna seda peeti amoraalseks
asemele tulid lühikesed taljesse töödeldud siidjakid. Kleitide pikk pihaosa oli väheste pitsidega kaunistatud, seelikuosa lopsakas. Puusapolsterdus oli jäänud, kuid kadunud olid ülemääraselt suured seelikuvõrud, mille koha võtsid sisse seelikutugevdused ja alusseelikud.Varrukad olid nüüd küünarnukini. 18. sajandil kandsid naised kuni revolutsioonini metallist puusatoestikke, mis laiendasid kleidi seelikuosa külgede suunas kuni pooleteise meetrini. Seeliku juurde kuulus alati korsett ja sügavalt rinda paljastav dekoltee, seelikuosa oli eest lahti lõigatud ning jättis alusseelikud nähtavale. Moe liikumisele lihtsuse suunas andis hoogu juurde revolutsioon. Revolutsioon kaotas oma teelt siidi, sameti ja brokaadi ning vabastas naised tülikatest detailidest nagu korsetid, kõrged puuderdatud parukad, kõrged kontsad, ilumärgid ja lehvid. Maanaise rõivastusse kuulus nüüd pihik, taljesse töödeldud jakk ja lopsakas kroogitud seelik
tublisti tänu õigele ajastusele ja vapustavatele ideedele. Mood muutus naiselikumaks ning sai alguse periood, mida kutsutakse senini „50ndate glamuuriks“. Ajastu märksõnad: * Jacques Fath’i suured mantlid, mille alla oli võimalik puhvseelikuid mahutada * A-kujuline siluett * Trapetslõikega kleidid * Noorte seas said populaarseks hobusesabad * Aksessuaariderohkus – kindad, ehted, vööd ja kotikesed * Dusty Springfieldi kõrge beehive (mesilastaru) soeng * Teenagers ja Teddy boys * Varbaid paljastavad kingad (peeptoe shoes) ning stiletod * Värvilised korsetitaolised trikood ja ujumismütsid * Erksates värvides kindad * Tulipunased ja kärtsroosad huulepulgad ning laias valikus lauvärve * Suured kirjud prossid ja naiselikud baretid * Pisikesed käekotid * Teksapüksid Sõja-aastate tõttu oli kümnendi algul raske saada villaseid ja siidkangaid, ka kangavärvidest oli puudus ning see pani mehedki heledamat tooni riietesse.
Minu lemmik disainer on tema ning lõhnaõlide tootja samuti. Tema disain: Siin pildil on täna Paco Rabanne loomingut, kui ka teda ennast veidike. Ta asub vasakul. 4. MOOD 60.NENDATE ESIMESEL POOLEL 4.1 1960-1961. Domineeris sportlikrõivastus ja suureruuduga riietus.( mugav,soojapidav,kergesti kohandatav ilmale). Suure ruudulised rõivad ning villased, eelkõige olid moes mantlid..Moes oli nii laialõikeline mantel kui ka kehasse töödeldud mantelkostüüm. Kanti sest need oli varieeruvad garderoobis.Seelikutel oli sirge lõige,vöökoht volitud, tahetigi esile tuua vöökohta, pandi kas siis nahastvöö või õmmeldi seeliku materjalist kõva vöö,seelikul oli veel omapärane tasku kant ja moodsa asetusega nööbid.Noored kandsid sportlike seelikute ja pullooverite juurde värvilisi sukki. Sellel ajal domineerisid poolvarrikud ja erinevad kraed. Aksessuaare oli ka mitmeid näiteks kanti sõltuvalt seongust kübaravormi
19.sajandi mood Avapaugu üldse moe suuna tekkimiseks andis tehnika areng ehk õmblusmasina leiutamine 19. Sajandi keskpaigas . See pani aluse rõivaste mehhaniseeritud tootmisele. Rõivaste lõiked muutusid lihtsamaks ja rõivad ise odavamaks. 19.sajandi algus toob moodi kitsamad seelikud. Kuid juba 19. sajandi teisel kümnendil tuli naiste moodi tagasi lai seelik. Kasutusele võeti taas korsett, sest lai seelik nõudis väga kitsas pihta. Varrukad puhviti käharaks. Juuksed kammiti pealaele siledalt lahku ja seati kõrvade taha rull-lokkidesse. Ehteid kasutati rohkesti. Musliinist, siidist ja sametist rõivaid kandsid enamasti rikkamad naised, vaesemad kandsid puuvillaseid riideid. Vaesemad inimesed ei saanud endale ka eriti laiu seelikuid lubada. Naistel oli ka ülerõivastuse all alusrõivad. ,,Pantalettid" olid kõige alumised rõivad, mida üks daam kanda võis
Meie sajandi iluiseaalid. Tallinn: Varrak 7 Vabalt langeval särkkleidil oli lihtne varrukateta ülaosa ja alla viidud vöökoht. Esmakordselt ajaloos paljastati naiste jalad. Õhtukleidil jäeti katteta ka õlad ning selg. Kasutati läbipaistvat kangast ning vähe kaunistusi, mis tõi alastioleku ilme veelgi rohkem esile. Kleidile lisati pärlid, mis valgust peegeldades peokleidi särtsaka iseloomu hästi esile tõid (vt joonis 6). Vabal ajal kanti spordi- ja vabaajarõivaid. Kõige populaarsemad spordirõivad olid supeltrikoo ja tennisekostüüm (vt joonis 7). Suvel kanti kleite, mida hiljem ka varrukateta tehti7. Talvel aga plisseerituid seelikuid koos kardigani või mantliga (vt joonis 8). Riietusele lisati karvast detailidega mantleid ning salle. Joonis 6. (Vasakult) Chanel'i (1925), Molyneux'i (1925) ja Paquin'i (1927) disainitud peokleidid Allikas: http://glamourdaze.com/history-of-womens- fashion/1920-to-1929 (15.05.17)
tselluliit. Üks koledamaid sünnitisi oli kihilinemood, mis võeti omaks koos laiade särkkleitide smock´idega. Triooli talupojaseelik koos kohmaka meremehejaki-taolise rõivaesemega ning lontis saabastega olid kohutavalt tülikad kanda. Kümnendi lõpus tuli diskostiil, mille lemmikuteks olid atlass-siidist bokseršortsid ja kõrged kontsad, haaremipüksid ja leopardid, tibatillukese looriga Hollywoodi kübarad, ning nahk püksid, mida kanti kõrge kaelusega pitspluuside ja madalate kingadega. Kümnendi lõpuks olid liibuvad (läbipaistvad kui ka ihuvärvi) seksikad rõivad saanud võidu laia lohvaka stiili üle. PUNK sündis tänaval suhteliselt lühiajalise protesti- ja kultusemoena. Selle stiili juurde käisid provotseerivad T-särgid ja ämblikmehemustriga mohäärsviitrid. Kobakate saabaste, kettide ja neetidega nahkjakkide juurde käisid ainsa võimaliku
omaks pidada. Samaselt meelestatud oli ka Pärnumaa oma mees C.R. Jakobson, kelle arvates olevat rahvuslikud riided "mitu sada korda mõnusamad, kui muud, moodu järele riided". Õnneks on Tori kihelkonna inimesed rahvarõivast läbi ajaloo väärtustanud ja taas väärtustamas. Kuidas muidu oleks sellisel suurel hulgal informatsiooni säilinud muuseumite kogudes ja inimeste kodudes ning mälus. TORI NAISE RAHVARÕIVAD Tori naise rõivakomplekti moodustavad: särk, seelik, lambapruun händega pihtkuub (varasem), mustast vabrikukalevist pidevseesiline kampsun (hilisem), torutanu (varasem), kabimüts (hilisem), põll, kirivöö, laia säärekirjaga villased sukad, õlarätik, mustad kingad, krae kinnitamiseks vitssõlg või väike prees, rinnal suurem prees, kaelas helmed ja hõbekett või helmekee kaelarahadega. Talviste rõivastusesemetena on kasutusel veel müts, kasukas ja kindad. TORI NAISEd pidurüüs Click to edit Master text styles
Aluspesuks olid üldiselt laiade lahtiste säärtega prantsuse aluspüksid. Vivien Leigh (5 November 1913 7 July 1967) Scarlett O'Hara roll filmis ,,Tuulest viidud". Tõstis näitlejanna kiiresti moeikooni staatusesse. Ühest filmikostüümist sai ka üks ajastu enim kopeeritud kleite. 40-ndad Sõjaaeg tõi kaasa mehelikuma ja nurgeliste õlgadega moe. Seelikud lühenesid taas seda juba materjalipuuduse tõttu. Samal põhjusel kanti palju puutallaga kingi. Kuid 40ndate lõpuks muutub mood taas naiselikumaks ja elegantsemaks: seelikud pikenevad, õlad ümarduvad, tugevalt rõhutatakse vöökohta. 50-ndad Selle kümnendi moe põhiteemadeks olid naiselikkus ja rafineeritus seda lisasid nii kübarad kui tikk kontsad ja nii ühe kui teise puhul eeldas nende kandmine teatud enesekindlat ja väärikat hoiakut. Noorema ostja jaoks oli turg täis alternatiivseid võimalusi: biitnikute stiilis
Lesbiline kooselu polnud 17. ja 18. sajandil võõras nähtus, kuid üks pooltest riietus tavaliselt meesterõivastesse. Naiste põhitegevus oli ikkagi laste kasvatamine ja abielu. Jõukate naiste rasedus ja sünnitus kulgesid endisest turvalisemalt, aksepteeriti ka meessoost naistearste.Toidu paranemine tähendas laste suremuse vähenemist. Võeti ka kasutusele rasestumisvastased vahendid ja laste arvu hakati ette planeerima. -5- 3. Rõivastus Moe areng kiirenes. Parem elujärk võimaldas inimestel katsetada erinevaid riietusmisstiile. Aastatel 1672-1674 vahetus varrukamood vähemalt seitse korda. Esmalt oli moes varrukad, millel olid randmel nööbid. Seejärel keerati varrukaotsad tagasi ja kaunistati värvilise rüüsidega. Järgmiseks tuli varrukas, mis laskis käsivarrel terves pikkuses välja paista. Oli pitside ja paeltega üle kuhjatud varrukas ning ka selline, millel oli kätisel ja käsivarre kohal kaks pitsiriba.
"Lilly" kleidid- kergesti pestavast trükimustrilisest puuvillasest ja go-go-seelikud. 1964. aastal tutvustas disainer Mary Quant maailmale miniseelikut, mis võttis üle terve tollase ajastu. Moodi tulid pitsist kraedega velvetist minikleidid samasuguste käistega ning laiad telk-kleidid. Seelikud muutusid järjest lühemaks kuni lõpuks tekkisid vaid reiteni ulatuvad mikro-minid seelikud. Peale mikro- minisid tekkisid inglikleidid, laia seeliku ning trompetkäistega kleiti kanti mustriliste retuusidega. Populaarsed olid PVC-st valmistatud riided ning ruudukujulised kleidid, mis olid hästi kontrastsed, suurte nööpide ning vöödega. Vöö asus puusadel või veidi alla vöökohta. Populaarsust kogus väike sirgelõikeline särkkleit, mida kandis ka Jackie Kennedy. Kleidid tehti tagasihoidlikud, kuid nooruslikud ja värvirikkad. Joonis 3 (http://www.etsy.com/market/retro_casual) 1.2
..................................8 2.3 ALUSRIIETUS 1920-1929.................................................................................................................................9 2.4 ALUSRIIETUS MAJANDUSKRIISI JÄREL 1930-1939........................................................................................10 2.5 TEINE MAAILMASÕDA...................................................................................................................................10 3. SOENG...............................................................................................................................................................12 3.1 ENNE ESIMEST MAAILMASÕDA.....................................................................................................................12 3.2 SOENGUD 1920-1929....................................................................................................................................13 3
**** **** **** ÄKSI KIHELKONNA RAHVARIIDED Referaat Juhendaja: *** *** Tartu 2017 SISUKORD ÄKSI KIHELKOND 2 ÄKSI NAISE RAHVARÕIVAD 3 Särk 3 Seelik 4 Vöö 4 Põll 5 Kampsun 5 Õlakatted 5 Pealisrõivad 6 Peakatted 6 Ehted 7 Aksessuaarid 7
kaunistama hoonete fassaade, interjööre ja parke. Rohkesti kujutati mitmesuguseid püha-kuid. Skulptuuris eelistati maalilisust, mis saavutati rohkete detailide, arvukate põimumiste, teravate valguse ja varju kontrastidega. Mood - Mehed hakkasid kandma pikki, vabalt saabastesse ulatuvaid pükse ning lühikest kuube. Kõrged, tärgeldatud krookkraed asendusid tärgeldamata, õlgadeni ulatuva kraega, millel oli sageli lai pitsääris. Peas kanti laiaservalisi sulega kübaraid ning jalas kõrgekontsalisi kään issaapaid. Aadliku rõivastuse juurde kuulus tingimata mõõk. Naise riietus koosnes sügavalt dekolteeritud pihaosast ja kahest seelikust. Kõrged soengud püsisid üleval traadi ja paelte abil. Jalas kanti tikitud siidsukki. Riietust täiendasid kindad ja lehvikud. Eelistatud riidematerjalideks oli nii meestel kui ka naistel samet ning kuld- ja hõbebrokaat. Rokokoo
Põhilselt on kirjutatud nende ajaloost ja mis kunagi moes on olnud. Välja on toodud tuntumad seitse stiili. Uurimistöö kirjutamisel on kasutatud Internetiallikaid ja ajakirju. 1 JALATSITE ALGUS Ella Vende kirjutab, et vajadus kaitsta jalgu- kas külma, kuuma, liiva, teravate kivide või okkaliste taimede eest- on sundinud inimest jalatsite väljamõtlemisele. Jalatsite kandmine, ei näidanud kui rikas inimene on, sest ka valitsejad käisid üsna kaua paljajalu. Kahtlemata kanti jalanõusid ka enne, aga sellest ei ole andmeid. Esimesed jalatsid olid kättesaadavast materjalist tald, mis seoti paeltega jala külge. Ilusaimaks jalanõuks kujunes Kreeka nahksandaal. Alguses valmistati jalanõusid mõlemale jalale ühesugused, kuid peagi loobuti ja hakati tegema paremale ja vasakule jalale eraldi, sest ühesugused olid kohmakad ja ebamugavad. Vana-Roomas oli aga jalatsitel suurem tähtsus, nii jõukuse kui ka sõjaretkede poolt. Neil
Stiilipidudel soovis iga naine olla teistest naistest kaunim ja silmapaistvam. Selle aja soengud koosnesid lilledest, lindikestest ja kivikestest. Parukaid toestati traatkarkassidega, mida täideti kõikvõimalike materjalidega (vati, riide või põhuga), ning "tsementeeriti" sea -, lamba- ja karurasvaga, et need püsti püsiksid. Suured ja uhked soengud kujutasid laevu, linnupuure ja muud sellist. Iga soeng oli ainulaadne ja kordumatu. Pariisi moeajakiri "Courier de la Mode" esitas ühe ainsa aasta jooksul ligi neli tuhat erinevat soengupilti. Soengud kõrgusid kuni 1,5 meetrini. "Taiesed" tekitasid pea ja seljavalusid. Reisima pidi pea alaspidi või põlvili. Peale selle, et soengud olid suured ja katastroofiliselt ebamugavad, tuli neid kanda mitu nädalat ning seetõttu asusid neisse elama erinevad putukad ja isegi hiired. Tööd said ka lõhnameistrid,
väljakujunenud suundumusi. 1900-1910 20. sajandi esimene kümnend oli väga naiselik ja graatsiline aeg.Siluett oli lopsakas ning ideaaliks oli küps naine. Populaarsuse tipul oli S-kujuline figuur. Selleks kandsid naised korsette, mis olid eelnevatest moevooludest väiksemad ning sirge esiosaga. 1900ndad oli aeg, mil karusnahast sai valitsev moesuund ning kord selle positsiooni saanud, valitses karusnahk moepildis, olenemata aastaajast või otstarbest. Karusnahku kanti kaunistustena rõivastel, keebidena kui ka kasukatena (lisa 1). Eelistati tsintsilja nahka. Prossid, kõrvarõngad ja rinnaesisele kinnitatud kell olid sellele ajastule omased kohustustlikud ehted. Kogu glamuur vabamate soengutega ja külluslikult kaunistatud kübaratega ,,läks" sõna otseses mõttes pähe. Peamiseks trendiks olid natuke säbrulised, kuid lopsakad soengud. Lopsakad lained ja üleskuhjatud
Keskaja ro ivastus oli mitmekihiline Mida rikkam mees oli, seda rohkem pani ta riideid u lestikku selga. Pealmise ru u saba pisteti vo o vahele, et ka alumine riietus va lja paistaks Ka naised kandsid mitmekihilst riietust. Katmata ihu na itamist peeti suureks eksimuseks No opide asemel kinnitati ro ivad po orade, sidumispaelte vo i so lgedega Va ga oluline oli vo o Taskud ilmusid alles keskaja lo pul Hoopis va hem ta helepanu po orati ihupesule, kui seda u ldse kanti. Alussa rk oli pa evane riietusese. Oo sel vo eti sa rk seljast ja magati alasti. Alles 16. sajandil hakati kasutama o osa rke RIIETUS Kõrgemad seisused ja linlased armastasid kanda värvikirevaid rõivaid, eksponeerides nii ka oma rahalisi võimalusi. Värvivalikul arvestati sümboolikat: punane tähendas armurõõmu ja võitlusvalmidust, sinine truudust, kollane õnnelikku armastust, roheline iseseisvust, valge süütust, must kurbust ja vagadust
Voogavaid rüüsid kandvad inimesed eelistasid talviti mitmekihilist rõivastust. Ka isegi kuumal suvepäeval ei nähtud keskaegsel tänaval kedagi päikese eest hoolega varjul hoitavat piimvalget nahka eksponeerimas. Pealisriietuseks oli kõikidel pikk keep, Alusriietusena kandsid nii aadlikud, vaimulikud, talupojad kui käsitöölised pikka, üle pea selga tõmmatavat särki. Erinevus oli vaid pikkuses, laiuses, materjalis ja lisandites. Vääriskividega kaetud vöö abil toonitati kauneid kehavorme. Tolleaegse silueti rangust tasakaalustasid riiete erksad värvid. Moodsaid riideid ehtisid ohtrad tikandid. Hirmus, et üks tavaline linlane võib sarnaneda rikkale aadlipreilile, keelati lihtrahval sootuks kleitide kaunistamine kulla ja kalliskividega. 2. Keskaja naine Naise tavaliseks riietuseks oli ikka kleit. Tavaliselt kantsid naised villast tuunikat või hõlmikseelikut. Kleite valmistati erinevatest materjalidest (puuvill, lina, vill)
ja värvid. Populaarsuse tipul oli S-figuur. Loobuti dekolteeosa katvate väikeste rinnarättide kandmisest. Moodi tuli ümar kaelaauk ja populaarsust võtsid ka bubikrae, V- ja gladkaelus. Kuni abiellumiseni pidid neiud ja vallalised naised kandma piiratud heletates värvides ja vähestes kaunistustes rõivaid. Üha enam kogusid populaarsust kostüümid. Võrreldes 1890ndatega oli kostüümijakk märgatavalt pikem ning seelik sirgem. Uueks suunaks sai selgelt mehelik joon. Valitsevaks moesuunaks sai 1900ndatel karusnaks. Karusnahk valitses moepildis olenemata aastaajast või otstarbest. Karusnahku kanti kaunistusena, stooladena ja Edwardi ajale iseloomuliku rõivaesemena ehk keebina. Karusloomade pead ja sabad olid sel ajastul rohkem hinnast kui kunagi varem. Eelistati tšintšilja nahka. Selle peamiseks ülesandeks oli näidata rikkust. Autosõidul karusnahkade kandmine
tervisekorsetid olid eelkäijaks vabama joonega pihikule, millest sai uus lastealuspesu ese ning millele järgnes taljepihik. Poret sõnade järgi nägi korsetiga naine välja nagu koormavedaja. Poiret 1904.aastal juba oma nime all loodud rõivasiluett oli lihtne ja sirge. Kuna korsett oleks kõik ära rikkunud , valis Poiret rinnahoidja. Kleidi seelikuosa lühendas ta pärast põhjalikku kaalumist pahkkluuni . 1911. aasta moeuudiseks oli puusa kohal kottis, põlvest pahkluuni aga väga kitsas seelik ning põlvpüksid ehk külotid, mis mõlemad said publikult nii kiitust kui laitust. Poiret tõi välja ka veidi meheliku joonega tänavaseeliku, millele ta pani nimeks trotteur, mis tõlkes tähendab nii traavlit kui kõndiat. Poiret adus ka lõhnades peituvat potensiaali. 1910.aastal tõi ta turule parfüümi Roisine , hakates esimesena prantsuse disainerina looma lõhnu, mis peegeldusid disaineri isikut ja loomingut. Tänapäeval järgnevad seda meetidit kõik moe suurnimed.
Otseloomulikult mõjutas see palju ka moodi ja inimeste riietumist. Inimesed olid vaesunud, sageli surmahirmus, ja leidus vähe selliseid, kes ka sõjaajal jõuaksid oma riietuse pärast muretseda. Paljudes riikides haarati ka naised töösse ja teenistusse, et riigi julgeolekut kindlustada. Just seetõttu kadusid pidulikud riided, mis asendusid odavate ja tagasihoidlikutega. See kümnend seadis piiri korseti, karusnaha ja ehete kandmisele ning õhturõivana kanti pidzaamat ja pükse. Pärast I maailmasõda kadus mood sootuks, domineerisid mundrid ja militaarsed rõivad. Fookuses oli tervislik elu ja keha, mistõttu kanti palju ka sportlike rõivaid. Uudistootena valmistati 1912. a. esimene rinnahoidja. Leinaväljenduseks lõigati juuksed lühikeseks. Moeiidolid: Lillian Gish, Mary Pickford (pildil) ja Gloria Swanson. Soengumood: Juuksed sõmboliseerisid ,sel aastakümnel naitse seisundit ühiskonnas samavõrd kui
Soengud meenutasid pühade loomade välimust. Kasutati loomade villa, nahka, hambaid, sulgi. Naiste soenguid kaunistati lillede, lintide ja sulgedega. VANA-AEG Muistne Egiptus Soengumood oli muistses Egiptuses, 3000 e.m.a aukohal, seda tõestavad urnidelt, kirstudelt ja hauakambrite seintelt leitud maalid. Muistsetel Egiptlastel oli ka oma juukse jumal Soenguid läbis geomeetriline figuur- trapets. Peamine soengu atribuut oli parukas millel oli ka peakatte roll. Paruka vorm, materjal ja mõõtmed näitasid sotsiaalset päritolu. Parukaid valmistati naturaalsetest juustest, loomade karvadest, siidniidist, köitest, taimekasvudest. 1 Ajapikku muutusid soengud parukatel keerulisemaks. (väikesed patsikesed ridadena, lokk külmal e
" Käiste all kantav särk oli Alutaguselgi eesti naiste särkide üldise tava järgi kokku õmmeldud peenemast linasest pihast ja jämedamast takusest riidest alasest, alesest. Puudusid varrukad ja õlalapid. Kaelaauk oli ovaalne avar, äärepalistusest läbipoetatud paelaga koomale tõmmatav. Seelikud tegid Alutagusel 19.saj. jooksul läbi õige rohkesti muudatusi. 18.sajandist tuntud kitsad seelikud - must villane ümbrik ja valge linane palapoolik olid kasutusel 19.saj. algulgi. Kui linane seelik värviti soomaakega mustaks, siis kutsuti seda piedu. Musta villase ümbriku alaäärt on mitmel viisil kaunistatud. Kõige tagasihoidlikum oli villastest lõngadest palmitsetud punane või sinine äärepael, ai. Hoopis pidulikum kaunistus koosnes punasest villasest riidest ja kardpaeltest. Alutaguse ümbrikele eriti iseloomulikuks võib aga lugeda punasele villasele riidele mitmevärviliste helmestega tikitud laia äärist, kõnerikku, milles 18.saj. lõpust peale domineeris lillkiri. 19.saj
Kõige sagedasem kingitus pruudile on olnud rätik, aga ka põll või nuga, hilisemal ajal sõrmus. Pruudi emale kingiti tanu või põll, isale piip või müts, õdedele-vendadele rätikuid. Koos kinkide jagamisega maksti pruudi isale ka käsiraha, selle käigus määrati ka kindlaks, mida mõrsjale kaasavaraks antakse. Kingitusi tehti ka kosilastele. Tavaliselt sai peigmees kindad; see tähendas sümboolselt, et neiu on peiule oma käe andnud. Samuti oli kingiks vöö, mis oli ühendamise märk. Isamees sai oma osa eest kingiks tavaliselt särgi. Kosjade järgmine etapp oli käik kirikumõisa õpetaja juurde, seal pandi noored piiblit või lauluraamatut lugema ja mõni õpetaja küsis ka piiblilugu, kuid kindlasti pidi peas olema Issameie palve. Pärast kosja ja enne pulma Lühim aeg kosjade ja pulmade vahel sai olla kolm nädalat, sest vähemalt kolmel pühapäeval tuli pruutpaar enne laulatust kirikus maha hõigata
Nagu meie poodides müüdud Värnitsa värvid. Brrr. Ilus oli kui otsaesine oli 1/3 näost. Kel vähem raseeris otsaesise paljamaks. Nina pikk ja kitsas, suu pisike ja korallpunane, rääkides paistab vaid 4-5 hammast, rüht sirge, paks ei tohi olla, liig peen ka mitte. Et pikkus oleks sobiv kanti puidust kombasid Veneetsias. Esimene versioon kontsakingadest siis. Itaalias oli palju linnriike ja valitsejateks olid kaupmehed. Seega ka mood oli rikka kaupmehe ja pankuri mood. Rikkus ei ole päritud vaid ise
annaabi.ee 
