Waldorfi referaat (5)

Sissejuhatus
Käesolev referaat käsitleb Rudolf Steineri pedagoogikal põhinevat Waldorf -meetodit, mille baasil on rajatud spetsiaalsed Waldorf-koolid. Rudolf Steiner (1861-1925) oli saksa-austria filosoof , kelle panus seisneb selles, et ta lõi inimese arengut kehalisest, hingelisest ja vaimsest seisukohast uuriva antropoloogia alusel pedagoogika (antroposoofia), mis hõlmab nii tunnetusjõudude, kunstivõimete, tunnete, moraalsete kalduvuste kui ka religioossete elamuste arengut. Esimene waldorfkool asutati 1919. aastal Stuttgarti lähedal Waldorf-Astoria AS direktori palvel luua ettevõtte töötajate lastele kool. Uue kooli aluseks võeti inimese arengu seadused ja tingimused, mis ühised kõikidele lastele kogu nende individuaalse erinevuse juures. Waldorfkool võimaldab üldhariduse, eristamata õpilasi vaadete, andekuse , soo ja usutunnistuse järgi. Eestis on 6 waldorfkooli, 6 waldorflasteaeda ning õpetajate ja lastevanemate täiendkoolituskeskus ( seminar ). Waldorfkooli õppekava põhineb akadeemiliste, kunsti- ja tegevusainete tasakaalul. Ühtviisi tähtsaks peetakse nii intellektuaalset kui ka emotsionaalset ja tahtepärast õppimist.
Waldorf-pedagoogika põhiidee
Steineri-pedagoogika käsitluses on inimene hingeliskehalisusele lisakas ka vaimne olend . Inimese vaimne tuum on indiviidi ainulaadsuse aluseks, seega pole indiviid üksnes pärilikkuse ja ümbritseva keskkonna tegurite summa. Oma vaimse potentsiaali kasutamine, teostamine ja arendamine on inimese keskne põhitarve ja põhimõtteliselt ainus rahuldav eluviis. Inimese hingeline olemus kujuneb individuaalse vaimse struktuuri, pärilikkuse ja ümbruse vastastikkuse mõju tulemusel ja on samamoodi, nagu kehaline areng, kasvatuslikule vormimisele vastuvõtlik. Terve hingeline (psüühiline) ja kehaline ülesehitus on aluseks ja eelduseks individuaalsete võimaluste teostumisele. Steiner-pedagoogika järgi jaguneb inimese hingeelu paljutahulisus kolmeks põhivaldkonnaks: mõtlemine, tunne ja tahe . Mõtlemine juhib inimese teadlikku tegevust, tunne on elule põhinev hindamisvõime, väärtussüsteem ja sotsiaalne vastutustunne. Tahte jõud paneb liikuma ja tegutsema kogu inimese. Mõtlemise-, tunde- ja tahteelu kujutavad endas peale psüühikaseisundite ka teadvusolukordi. Inimese hingeline areng, mis on samaaegselt ka teadvuse areng, toimub reeglipäraselt üldiste arengurütmide järgi. Need rütmid on niisama kindlalt piiritletud , nagu näiteks käimaõppimise, hammastevahetuse või murdeea alguse perioodid.
Steiner- pedagoogiline arenguõpetus liigendab lapsepõlve ja nooruse kolmeks põhiperioodiks, millest igaüks kestab umbes seitse aastat:
1. Eelkooliiga - kuni 7.a.
2. Põhikooliiga - 7.a. kuni murdeea kulminatsioonini u. 14.a.
3. Noorusiga - 14.a. kuni täisea künniseni u. 21.a.
Iga 7-aastane periood jaguneb omakorda lühemateks perioodideks ja neist igaüks veel kord. Igal perioodil on laps vastuvõtlik erinevatele asjadele ja temas toimuvad teatud iseloomulikud muutused. Muutub viis, kuidas laps tajub maailma: tegelikkus, mis ümbristeb inimest suhteliselt muutumatuna, ilmneb lapse jaoks erinevatel perioodidel täiesti erineval kujul ja mõjutab erinevaid omadusi ning võimeid. Esimesed seitse eluaastat on füüsilise kasvamise aeg. Eelkooliealine suhtleb maailmaga vahetute aistingute kaudu, mis kujundavad ja vormivad tema organismi. See on tahte, elujõu ja liikumise aeg. Kooliküpsuse saabudes muutub lapse suhe maailmaga - laps vaatab ümbritsevat uute silmadega . Aistingud kutsuvad nüüd esile tundeelamusi ja elavaid kujutluspilte. Maailma tajumisega seotud liikuvus säilib, kuid on läbi teinud esimese suure metamorfoosi - välisest liikuvusest sisemiseks tundeelu liikuvuseks. Murdeeas muutub aistingukogemus ja sellest tulenev kujutlus või tundekogemus mõisteks. Värvikad ja meeleolukad kujutluspildid taanduvad külmalt täpseteks abstraktsioonideks. Alles lapse- ja noorukiea viimasel etapil murdeea järel kujuneb välja iseseisev ja autoriteedivaba isiklikul hindamisvõimel põhinev mõtlemisoskus. Nii algab kasvuprotsessi kolmas etapp, millele suguküpsuse saavutamise kõrval on iseloomulik eneseteadvuse eristumine teadvusest. Hindamisvõime omakorda põhineb kooliküpsuse ja murdeea vahelisel ajal jõuliselt areneval tundeelul. Täiskasvanuea mõisteline mõtlemine kujuneb elavaks, liikuvaks ja loovaks vaid siis, kui eelpool kirjeldatud kasvuea perioodid on olnud täidetud neile kohase sisuga. Niisuguse teoreetilise periodiseerimise abil võib jõuda väga täpselt piiritletud ajavahemikeni, kuid tegelikus kasvupraktikas on sellest kõigest kasu vaid juhul, kui neid perioode osatakse vaadelda õigesti.
Steiner-pedagoogiline kasvatus ja õpetus kujundab omad meetodid vastavuses arenguperioodide teadvusastmetega ning püüab toetada ja tugevdada igale arenguetapile omast eripära. Tahte, tunde ja mõtlemise edendamise hooletussejätmise nende võimete vastavatel kujunemisajajärkudel tekitab hingelist tasakaalutust ning loob takistusi eluga toimetulemiseks hilisemas eas.
Lähtuvalt Waldorf-pedagoogikast loob iga kool ümbruse või keskkonna, kus õppimine aitab areneda. Õppekavas on võrdne tähtsus nii teadmis-, tegevus- kui kunstiainetel. Intellektuaalne õppimine, käsitöö ja kunst , draama, muusika , liikumine on õppekavas tähtsad ja omavahel põimunud. Waldorf- koolides on õpetus isiksusest lähtuv, loova lähenemisega õppetööle ning tänu pidevale mitme kunstiga tegelemisele arenevad lapses need isiksuseomadused , mis suurtes riigikoolides tihti unarusse jäävad. Waldorf-kool koosneb algastmest (1.-8. klass) ja ülaastmest (9.-12. klass). Kooli juurde võib kuuluda ka 6- aastaste eelklass ja 13. lisaklass, kus valmistutakse ülikooli astumiseks, Waldorf-kooli majandusliku külje eest vastutab kooli juhtkond ja pedagoogilise külje eest õpetajate kolleegium . Waldorf-kooli õppeprogramm põhineb teadmisel, et iga inimene läbib oma sisemises arengus perioodid, mis oma olemuselt vastavad inimkonna ajaloolistele kultuuriperioodidele. Õppeprogramm arvestab lapse loomulikku arengurütmi ja toetab kujunevat eneseteadvust. Algklasside õpilane kogeb maailma veel väga elamuslikult ja õpib valdavalt jäljendamise abil. Teoreetilise materjali osakaal hakkab kasvama alles 4. klassist alates. Waldorf- koolile on iseloomulik kunstiainete suur osakaal, seda ka vanemates klassides. Õppekavas on maalimine, joonistamine, plastika , näitekunst, muusika , arhitektuur , käsitöö, häälekujundus ja liikumiskunstid. Ka teoreetilisi aineid läbib kunstiline element. Kogu õppetegevus waldorf-meetodiga on kunstipärane ja loov. Eesmärgiks ei peeta võimalikult suure hulga teadmiste omandamist, vaid vaba ja loovat protsessi. Loovas kunstipärases tegevuses leiab peale intellekti rakendust ka tahe ja tundeelu - seega inimene tervikuna . Niisugune õppetöö mõjub tänapäeva ühiskonnas närvilisusest ja pingetest kahjustatud lastele tasakaalustavalt.
1.-8. Klassis õpetab kõiki põhiaineid klassiõpetaja. Ühte ainet (emakeel, matemaatika , ajalugu, loodusteaduses jne.) õpetab ta kahe kuni viie nädala pikkuste tsüklitena. See võimaldab põhjalikku ja järjekindlat süvenemist käsitletavasse teemasse. Tsükli lõppedes algab järgmise aine tsükkel jne., kuni jõutakse esimese aine juurde tagasi. Pärast sama aine eelmise tsükli lühiülevaadet jätkatakse uue temaatilise tervikuga. Põhiainega tegeldakse igal hommikul kaks esimest tundi. Õpetaja valmistab õppematerjali tsükli jaoks ette elamuslikult jutustavas vormis. Aineõpikuid ei kasutata. Neid asendava vihikud, kuhu kantakse kõige olulisem materjal, algklassides õpetaja abil, vanemates klassides iseseisvalt konspekteerides. Tekste elavdavad värvikad joonistused. Klassiõpetaja õpib kaheksa aasta jooksul oma õpilasi hästi tundma. Ta arvestab õppematerjali valikul klassi üldist arengut, järjestab sobivad tsüklid ja ühtlustab õppeained. Selleks, et sotsiaalne areng toimuks loomulikult ja õigesti, ei soosita waldorf-meetodi järgi õpilaste omavahelist võistlust. Kellelgi pole vaja olla teistest parem, aga mitte ka samal tasemel. Kõige tähtsam on õppida tundma oma eeldusi ja võistlema iseendaga . Ühine tegevus õpetab omavahel toime tulema ja üksteisest lugu pidama . Waldorf-meetod ei näe ette hinnete panemist. Tunnistusel on iseloomustav hinnang, mis kirjeldab võimalikult mitmekülgselt õpilaste arengut ja edenemist koolitöös. Hinnangul on innustav ja eneseanalüüsi soodustav mõte. Kolmel esimesel kooliaastal antakse tunnistus õpilase vanematele, alates 4.klassist saab selle õpilane. Ülaastme klassides õpetavad aineõpetajad. Noorte iseseisvumist toetavad erinevad ühsikonda tutvustavad laagrid ja praktikumid . Kunstiajaloo programmis on ka kultuurimatk välismaale. Iga 12.klassi õpilane teeb vabal valikul lõputöö, mis koosneb teoreetilisest ja praktilisest osast. Terve klass koos valmistab lõputööna ette ulatusliku näidendi. Waldorf-meetod vaatleb õpilast tema arengus, püüdes vastata küsimusele, missugust kasvuetappi ta parajasti läbib, missuguseid impulsse ta sel perioodil vajab, mille suhtes on ta vastuvõtlik ja kuidas on vastaval arenguetapil võimalik hilisemale alust panna. Õppeaine ainus ülesanne ei ole teadmiste andmine, vaid eelkõige õpilase arengu toetamine .
12.aasta vältel õpitavad õppeained
Baaskirjaoskuse arendamine
Emakeel - rääkimise harjutamine, keele väärtustamine, kodumaise kirjandusega tutvumine
Kirjandus - muinasjutud , legendid , vana testamendi lood, vana- skandinaavia ja kreeka mütoloogia, maailmakirjanduses tunutd raamatud.
Matemaatika - kõik harud
Võõrkeeled - tavaliselt kaks, koos sissejuhatusega vastavasse kirjandusse
Ladina ja kreeka keel - tänapäeval veidi unarusse jäänud
Ajalugu - vana ja uuema aja käsitlemine
Geograafia - hõlmab kogu maailma maateadust
Kunst - maalimine, joonistamine, voolimine, skulptuur
Muusika - laulmine , plokkflöödi mängimine, muusika väärtustamine. Võimaluse korral eratunnid ja lisainstrumentide õppimine. Koorilaul ja orkester .
Loodusteadused - botaanika , bioloogia , füüsika, keemia, geoloogia, astronoomia , optika, antropoloogia, füsioloogia, toitumine, hügieen, elektroonika .
Käsitöö - kudumine , heelgeldamine, tikkimine , nukkude meisterdamine , korvipunumine, puutöö, sepatöö, keraamika , raamatuköitmine.
Aiandus - praktiline ja teoreetiline
Kehaline kasvatus
Eurütmia - Rudolf Steineri poolt väljatöötatud rütmiõpetus
Religiooniõpe - mittesektantlik
Uurimistöö
Esmaabi
Kiir- ja masinakiri - need ained kuulusid algsesse õppekavasse, aga nüüd on need kõrvale tõrjunud töö diktofoni ja arvuti ning tekstitöötlusprogrammidega.
Maalikunsti, luule, muusika, arhitektuuri ja religiooni ajalugu
Masinate ja tööstusliku tootmise tundmaõppimine
Waldorf-meetod ei pane eriti suurt rõhku sportlikule tegevusele. Eeldatakse, et erinevates õppeainetes pakutu ja üldise suhtumise kujundamine kunsti ja eetikasse suudab õpilaste iseloomu paremini kujundada kui sport . Sportmänge mängitakse pigem sotsiaalsetel kaalutlustel . Õppekava on koostatud nii, et õpilased suudavad neid nõudmisi täita ja on ette valmistatud toime tulema ka kõige erinevamates eluvaldkondades. Eksameid võetakse kui paratamatut nuhtlust, mida nõuavad riik, tööandjad ja ülikoolid.
Missugust õppimist Waldorf-meetod soodustab ning mida selle kasutamisel arvestada?
Waldorf-meetod soodustab lapse järk-järgulist ning kõiki arenguastmeid arvestavat terviklikku õppimist ning mitmekülgset arenemist. Arvesse võetakse teatud vanuses olevate laste psüühilist ning füüsilist võimekust ning vastavalt sellele koostatakse sobiv õppekava. Rohekm keskendutakse iga lapse individuaalsele võimekusele. Selle kohaselt saavad lapsed arendada ennast just neis valdkondades, mis enim huvitab ning kus kõige võimekam ollakse. Kogu õpetus lähtub inimesest, erinevaid aineid õppides saab selgeks seos inimese ja maailmaterviku vahel. Õpilastele on tagatud vaimne vabadus. Lähtutakse arusaamast, et õpetus ja kavatus - inimese laialdase harimise mõttes - võivad vabalt areneda ainult siis, kui ühiskondlik korraldus on vaba. Vaba hariduse ideaaliks on tsivilisatsiooni ülesehitamine inimese piiramatule arendamisele, s.t. et inimese arendamine oleks vaba tema olemusele võõrastest piirangutest. Kui õpilased on piisavalt vanad, siis saavad nad spetsialiseeruda mingile kindlale erialale.
Waldorf-meetod näeb ette, et õppe- ja kasvatusülesandeid lahendatakse diferentseeritult ühe ja sama kooli erinevatel astmetel. Vastavalt meetodi põhimõttele, mis arvestab õpilase ealise arengu iseärasusi, ei ole istuma jätmist. Puudulik edasijõudmine ei tulene tihtipeale mitte andekusest, vaid õpimotivatsiooni langusest, mida põhjustab sageli kool ise. Waldorf-pedagoogika individuaalsusõpetuse nõue ei tähenda õpilaste grupeerimist andekuse järgi mitmeks erinevaks rühmaks, vaid individuaalsusele tuleb õpetajal mõelda tundi ette valmistades ja kogu antud klassi õpetajaskond peab nõrgemaid õpilasi järele aitama . Iga saavutus, ka kõige väiksem, on samm õpilase arengu teel ja sellisena tuleb seda ka hinnata. Tunnistustel olevad iseloomustused kirjeldavad võimalikult täpselt tulemuste taset, tehtud edusamme , erilist andekust või püüdilkkust, nõrki kohti ja prognoosi.
Õppemetoodika puhul tuleb arvestada, et see toetub ebateaduslikule ja dogmaatilisele antroposoofiale, mille kesksed mõisted on reinkarnatsioon ja karma . Antroposoofia püüab leida ühtsust materiaalse ja mittemateriaalse vahel, tajuda tegelikkust suure süsteemse tervikuna, mis omakorda kannab endas ohtu kinnise suhtlusringi tekkeks, sest laps kasvab keskmisest liiga erinevas keskkonnas, kus on oma rituaalid , muusika ning kunstiharrastusviisid. Eelkirjeldatu eesmärgiks on kasvatada vaba isiksus, iseseisev mõtleja, otsija, otsustaja, mitte siduda last jäigalt mingi konkreetse maailmatunnetusviisiga. Sellest kõigest tulenevalt võõristavad kõrvalseisjad Waldorf-koolide rahvast. Iga lapsevanem , kes otsustab oma lapse panna kooli, mis lähtub Steiner-pedagoogikast, peaks enne mõtlema hoolikalt, sest lastevanemate roll ning vastutus kooli olemasolu ning püsimise ees on suur. Kooli ja kodu vahel on suur koostöö (lapsevanemaid koolitatakse waldorf-pedagoogika alal; kasvatuse eest vastutavad kodu ja kool ühiselt ning vanemad osalevad nii kooli haldamises kui ka erinevates retkedes), aga kui vanemad tegelikult ei huvitu Steiner-pedagoogikast või kui kodus on kasvõi mingisugused kõhklused, kahtlused ning usaldamatus õppemeetodi suhtes, siis oleks mõttekam valida lapsele õppimiseks tavakool.
Samuti peab arvestama, et olulisi muudatusi ega ka uuendusi Steineri poolt väljatöötatud õppekavas ei tehta , sest selline nagu Waldorf-õpe kord juba on, ta ka jääb.
Kuidas ning kellega soovitatakse Waldorf-meetodit kasutada?
Waldorf-meetodi ülesandeks on anda igale normaalselt andekale inimesele 12.aastane haridus . See ei tähenda, et vastavat meetodid kasutavates koolides ei võiks käia õpilased, kes on oma arengus aeglasemad ja vajavad seetõttu suuremat tähelepanu ning juhendamist. Sageli tavakoolidest tulevate õpi- ning käitumisraskustega laste puhul paranevad nende tulemused ning huvi õppetöö vastu märgatavalt.
Suured klassid on Steineri-koolides tavaline nähtus. Eakohase õppetöö sisu ja metoodika ning temperamendikasvatus kõrvaldavad tavakoolides sellel puhul tekkivad distsipliiniprobleemid. Õppemeetodi sotsiaalse arengu ja temperamendikasvatuse seisukohalt pole väiksemad klassid soovitavadki.
Aeglane tempo, mida kasutatakse eriti algklassides õppimise puhul, vastab lapse arenguolukorrale. Kiirendamine rööviks eelpoolkirjeldatud viisil neid võimeid, mida kool peab oluliseks kasvatada.
Eurütmia on Steineri-pedagoogikas üheks läbitavaks ning väga oluliseks õppeaineks. See muudab muusikalise ja sõnalise väljenduse liigutuste ja žestide väljenduseks. Eurütmial, nagu kõikidel teistel kunstiliikidel, on ka terapeudiline tähendus. Eriõpetust ja kunstiteraapiat kasutatakse õppimisraskuste või kergete keskkonnakahjustuste all kannatavate õpilaste jaoks individuaalselt või rühmades.
Steiner-pedagoogika ei ole mõeldud üksnes koolides õpetamiseks vaid seda kasutatakse ka lasteaedes ehk eelkoolides. Selles astmes alustavad lapsed 4. või 5. aasta vanuses ning jäävad sinna kuni 6-aastaseks saamiseni. Waldorf-lasteaede eesmärk on luua lapsele soodne ümbrus arenemiseks ning “õpetada” last mängima, süüdata lapse oma aktiivsus. Intellektuaalseks õpetuseks pole sel perioodil veel alust, sest see lühendaks lapsepõlve ning eemaldaks inimese hilisemast terviklikkusest korvamatuid valdkondi. Väikelastele pakutakse lasteaias rõõmsat ning harmoonilist keskkonda. Mänguasjad on arendavad ja kunstipärased. Töötegemist selle sõna otseses mõttes lastelt ei oodata. Nad mängivad, laulavad , näitlevad, voolivad, joonistavad ja maalivad ning seda mitte õpetaja juhendamisel, vaid jäljendades, sest see vastab paremini selles vanuses oleva lapse põhivajadusele.
Lapse areng ja vastav õpetus klasside lõikes
1.-2.kl. 79-aastane laps on väga liikuv ja elab täielikult fantaasiamaailmas. Tähed ja numbrid õpitakse selgeks muinasjutukujundite abil. Lugemaõppimisega ei kiirustata, enamasti toimub see alles 2.klassis.
3.kl. 910-aastane jätab muinasjutumaailma ja siseneb “uude tegelikkusesse”. Ümbritsev maailm on muutunud keeruliseks, see tuleb sisemiselt vastuvõetavaks muuta. Maailma tutvumine algab lihtsate tegevuste, vanade tööviiside tundmaõppimisega.
4.kl. 1011-aastane hakkab õpetustega tutvuma. Alustatakse inimesele lähima - loomariigi tundmaõppimisest. Ajalugu ja maateadus saavad alguse kodupaiga tuttavast ümbrusest.
5.kl. 1112-aastased on algastme “täiseas”. Möödunud õppeaastad on kujundanud teadmisi ja kunstilisele tunnetusele toetuvat usaldusväärset hindamisvõimet. Süvenetakse kaugesse ajalukku ja uuritakse inimese elu erinevates paikkondades.
6.kl. 1213-aastane õpilane on valmis tegelema looduse elutu osaga ja abstaheerima. Hakatakse tegelema füüsika, geomeetria ja mineraloogiaga.
7.-8.kl. 1315 -aastane murdeealine õpib tundma võõraid maid ja ühiskonna seaduspärasusi. Põhjus-tagajärg-seoste tuletamisel lähtutakse konkreetsetest tõsiasjadest.
9.-12.kl. 1519-aastased uurivad nähtusi ja seaduspärasusi, vestlevad ja analüüsivad. Lähtutakse paljudest erinevatest vaatenurkadest, kujundatakse iseseisvat mõtlemisoskust.
Steiner-pedagoogika ning Waldorf-koolide plussid ja miinused
Plussid

• Õppetöö toimub õpilasesõbralikus keskkonnas.
  
• Õppekava arvestab lapse ealise arengu seaduspärasid ning iga lapse individuaalsust.
  
• Õppeaineid õpetatakse epohhidena, mis võimaldab ainet mitmekülgselt käsitleda ja aineid omavahel siduda. Neid õppeaineid, milles töötatakse parajasti läbi ühte konkreetset valdkonda (matemaatikas, emakeeles, ajaloos jne), õpetatakse tsüklilise õppetöö vormis. Kogu 12-aastase kooliaja vältel käsitletakse kolm või neli nädalat järjest hommikuti ühes topelttunnis üht kindlat valdkonda. Tänu selles ühes valdkonnas püsimisele saab antud ainet õppida kontsentreeritult. Teatavasti omandatakse kõige paremini just seda, millega tegeletakse intensiivselt. Tsükliline õppetöö on ökonoomne, sest kontsentreeritud õpetus vaheldub pausidega, mille jooksul õpitu lapses talletub.
  
• Klassiõpetajad õpetavad kõiki õppeaineid 1.–8. klassini.
  
• Numbriline hindamine on asendatud õpilaste arengu hinnanguliste kirjeldustega .
  
• Paljudel teistest koolidest tulnud õpiraskustega lastel on tekkinud huvi õppimise vastu ja käitumisprobleemidega õpilased on hakanud täitma koolikohustust.
  
• Lapsed on loomingulised ning vabad oma arvamustes.
  
• Lastevanemaid ja õpetajaid koolitatakse Waldorf-pedagoogika alal ning kaasatakse suurel määral lapse arenemisse ning õppetöösse.
  

Miinused

• Õpetajate vähene osalemine ainealastel koolitustel.
  
• Klassides olevate laste arv on suur.
  
• Koolides töötab kvalifikatsiooni nõuetele mittevastavaid õpetajaid. (Õpetajaskonna moodustavad kooli omad õpetajad ja ühise otsusega liikmeks arvestatud teised õpetajad.)
  
• Vähe võimalusi õppekeskkonna uuendamiseks ning õppevahendite kaasajastamiseks.
  
• Waldorf-õppemeetodi põhijooned püsivad ajas muutumatuna.
  
• Oht kinnise suhtlusringi tekkeks.
  

Kokkuvõte
Esimene Waldorf-kool loodi 1919.aastal Stuttgardis Rudolf Steineri poolt ning sealne õppetöö lähtus antroposoofia põhimõttest. Waldorf-kooli eesmärgiks ei ole õpilastele antroposoofilise vaimuteaduse õpetamine, vaid soodsa põhja loomine inimese vabale vaimsele kasvamisele, mis jätkub kogu elu.
Waldorf-kool koosneb algastmest (1.-8. klass) ja ülaastmest (9.-12. klass). Kooli juurde võib kuuluda ka 6-aastaste eelklass ja 13. lisaklass, kus valmistutakse ülikooli astumiseks.
Steiner-pedagoogika järgi jaguneb inimese hingeelu paljutahulisus kolmeks põhivaldkonnaks: mõtlemine, tunne ja tahe. Mõtlemise-, tunde- ja tahteelu kujutavad endas peale psüühikaseisundite ka teadvusolukordi. Inimese hingeline areng, mis on samaaegselt ka teadvuse areng, toimub reeglipäraselt üldiste arengurütmide järgi. Waldorf-meetodil põhinev arenguõpetus liigendab lapsepõlve ja nooruse kolmeks põhiperioodiks, millest igaüks kestab umbes seitse aastat. Igal perioodil on laps vastuvõtlik erinevatele asjadele ja temas toimuvad teatud iseloomulikud muutused. Esimesed seitse eluaastat on füüsilise kasvamise aeg. See on tahte, elujõu ja liikumise aeg. Kooliküpsuse saabudes kutsuvad aistingud lapses esile tundeelamusi ja elavaid kujutluspilte. Alles murdeea järel kujuneb välja iseseisev ja autoriteedivaba isiklikul hindamisvõimel põhinev mõtlemisoskus. Steiner-pedagoogiline kasvatus ja õpetus kujundab omad meetodid vastavuses arenguperioodide teadvusastmetega ning püüab toetada ja tugevdada igale arenguetapile omast eripära. Kogu õppetegevus waldorf-meetodiga on kunstipärane ja loov. Eesmärgiks ei peeta võimalikult suure hulga teadmiste omandamist, vaid vaba ja loovat protsessi. Loovas kunstipärases tegevuses leiab peale intellekti rakendust ka tahe ja tundeelu - seega inimene tervikuna.
Õppeaineid õpetatakse epohhidena. 1.-8. Klassis õpetab kõiki põhiaineid klassiõpetaja. Ühte ainet (emakeel, matemaatika, ajalugu, loodusteaduses jne.) õpetab ta kahe kuni viie nädala pikkuste tsüklitena. See võimaldab kontsenteeritust ühele ainele. Tsükli lõppedes algab järgmise aine tsükkel jne., kuni jõutakse esimese aine juurde tagasi. Põhiainega tegeldakse igal hommikul kaks esimest tundi. Õpetaja valmistab õppematerjali tsükli jaoks ette elamuslikult jutustavas vormis.
Aineõpikud ei kasutata. Neid asendava vihikud, kuhu kantakse kõige olulisem materjal, algklassides õpetaja abil, vanemates klassides iseseisvalt konspekteerides.
Waldorf-meetodi ülesandeks on anda igale normaalselt andekale inimesele 12.aastane haridus. See ei tähenda, et vastavat meetodid kasutavates koolides ei võiks käia õpilased, kes on oma arengus natuke aeglasemad või lapsed, kellel on lihtsalt õpi- ning käitumisraskused. Waldorf-meetod ei näe ette hinnete panemist ega ka istuma jätmist. Tunnistusel on iseloomustav hinnang, mis kirjeldab võimalikult mitmekülgselt õpilaste arengut ja edenemist koolitöös. Puudulik edasijõudmine, mis tingib omakorda klassi kordamise, ei tulene tihtipeale mitte andekusest, vaid õpimotivatsiooni langusest, mida tavakoolid põhjustada võivad. Waldorf-pedagoogika individuaalsusõpetuse nõue ei tähenda õpilaste grupeerimist andekuse järgi mitmeks erinevaks rühmaks, vaid individuaalsusele tuleb õpetajal mõelda tundi ette valmistades ja kogu antud klassi õpetajaskond peab nõrgemaid õpilasi järele aitama. Iga saavutus, ka kõige väiksem, on samm õpilase arengu teel ja sellisena tuleb seda ka hinnata.
Kokkuvõtteks on raske öelda, kas waldorf-meetodil õppimine on parem või halvem kui tavakoolides kasutatavad õppemeetodid. Waldorf-meetodi suureks plussiks on see, et ta arvestab lapse üldiseid arenguetappe ning samuti iga õpilase eripära. Sellest tingituna on kasutatav õppekava tavakoolidest väga erinev. Õppekava tagab küll lapsele stressitu ning vaba arenemise, kuid samas loob võimaluse kinnise suhtlusringi tekkeks.
Eestis on hetkel 6 waldorfkooli, 6 waldorflasteaeda ning õpetajate ja lastevanemate täiendkoolituskeskus (seminar).
Kasutatud materjal
1. Kranic, E-M. (1991). Vabad Waldorf-koolid (Steiner-koolid). Tallinn
2. http://www.perekodu.ee/artikkel.php?id=7526
3. Luuk , K. (1991). Waldorf-pedagoogika I . Tallinn
4. Luuk, K. (1992). Waldorf-pedagoogika II. Tallinn
5. Eesti Antroposoofiline Selts (1990). Steiner-kooli põhijooned.
6. Lindenberg, C. (1993). Waldorfkoolid: hirmuta õppida, eneseteadlikult tegutseda. Tallinn
7. Wilkinson , R. (2006). Steiner-pedagoogika vaimne aluspõhi.
8. http://www.epl.ee/?artikkel=271337
9. http://waldorfyhendus.ee/index.html