Alternatiivpedagoogika analüütiline essee (3)

Analüütiline essee alternatiivpedagoogikas
Tallinna Pedagoogiline Seminar
Alternatiivpedagoogika
Lugesin läbi kohustusliku kirjanduse, mis käsitleb Montessori-, Waldorf -, Reggiopedagoogikat, Johannes Käisi üldõpetust ning Hea Alguse programmi ja metoodikat. Leidsin palju ühiseid jooni ja ka erinevusi. Olenemata sellest, et ma ei olnud vastavat kirjandust varem lugenud ja vaevalt kuu õpetajana töötanud, leidsin palju mõtteid, mis on mulle omased ja tuttavad. Analüüsisin ja võrdlesin neid erinevaid alternatiivpedagoogika alasid.
Montessori pedagoogika kõige tähtsamaks põhimõtteks on ettevalmistatud keskkond, mille loojaks on õpetaja. Lapsele peavad kõik töövahendid olema kergesti kättesaadavad ja nähtaval. Kõigil lastel on võime luua ja selle eesmärgi püstitavad nad ise. Õpetaja on Montessori pedagoogika kohaselt lapse toetaja ja suunaja , kuid vaid kaudselt. Õpetaja on lapsele saatjaks tema kasvamise ja arenemise teel kuid sekkub lapse tegevusse äärmisel juhul. Lastel peab olema alati aega algatuseks ja isetegevuseks ning tegevuse lõpetamiseks. Laps vajab rahu, korda, regulaarsust ja reegleid.
Ta rõhub lapse isealgatuslike ideede ja teostuse tähtsusele, loovuse arengule ning kogemise tähtsusele. Montessori pedagoogika alusel töötavad lapsed 8-10 liikmelistes gruppides. Õppetöö tehakse kolmeosalise tunnina, milles esmalt õpetaja tutvustab mingeid esemeid või nähtust, siis kontrollib lapse teadmisi. Juhul kui laps vastab valesti ei paranda õpetaja teda vaid asub tagasi esimese tsükli juurde. Kui laps vastab õigesti, annab ta juurde veelgi teadmisi kolmandas osas.
Montessori rõhutab väga korra ja vaikuse tähtust. Rühmaruumid on jaotatud eraldi loožideks, milles lastel on võimalik töötada gruppides või vajadusel puhata . Iga asi on omal kohal ja lapsed hoiavad ise korda. Korrapärane ja vaikne klassiruum võimaldab lastel maksimaalselt kasutada on vaimu, loovuse ja õppimise jõudu. Õppetöö ühe osana on väga tähtis „vaikusemäng“, milles kõik lapsed kuulavad vaikides ümbritsevaid helisid.
Montessori väidab, et loomult on kõik lapsed rahulikud, rahuarmastavad ja peenetundelised, töökad ja füüsiliselt vastupidavad. Lärmakad, ükskõiksed ja riidu kiskuvad lapsed oma õigelt arenguteelt kõrvale kaldunud ja neile peaks kätte andma õige suuna, et sinna tagasi pöörduda. Kuna laps ei ole siia ilma sellisena sündinud, nimetab ta õigelt teel kõrvale kaldumise põhjustajateks lapsevanemad. Ta liigitab laste kõrvalekaldeid normaalsest arengust kolme eri rühma: ulakad, head ja andekad lapsed. Ulakad lapsed on need, kes oma vajavad alati oma tahte läbisurumist ning kasutavad selleks ka vägivaldseid ja riiakaid võtteid. Head lapsed on sõnakuulelikud, kuid vähese tahtejõu, huvipuudusega, arglikud ja täiskasvanutest ülisõltuvad lapsed. Andekad lapsed on mõningal määral teistest mõnel alal võimakamad, kuid tihti lärmakad, keskendumisvõimetud ja püsimatud.
Nii lapse taju kui keskendumisvõime algab varasest lapsepõlvest ja laps õpib läbi käte. Aistingute arendamisel ei ole mitte tähtis last õpetada paremini kuulma ja nägema vaid aru saama, mida ta näeb ja kuuleb .
Kõik Montessori poolt väljatöötatud harjutused ei ole mitte harjutused omaette vaid osa tervikust ehk maailmast, milles me elame. Montessori õppekava jaguneb kolmeks: igapäevaeluks ettevalmistavad harjutused, aistingute arendamine ja kultuurikeskkonda tutvustavad vahendid.
Waldorfi pedagoogika loojaks on Austria filosoof ja esoteerik Rudolf Steiner. Tema pedagoogika kõige tähtsamaks osaks on see, et laps õpib läbi loomise ja kogemuse maailma mõistma. Arvestatakse lapse individuaalsusega tema igapäeva elu kujundamisel. Lastel lastakse vabalt mängida ja kogu õppetöö kavandatakse samuti läbi mängu. Kuna igapäevaelu tänapäeval on küllalt kiiretempoline ja stressirohke, siis peaks just lasteaed olema stressivaba paik.
Waldorfi lasteaiad asuvad looduskaunis kohas, linna ääres. Territoorium on piisavalt suur. Õuealal kasvatavad lapsed lilli ja köögivilju ning koduloomi. Maja sisekujunduses on kasutatud looduslike materjale ja värvid on pastelsed. Mänguasjad ja õppevahendid on samuti looduslikest materjalidest, valdavalt ise tehtud laste ja õpetajate poolt ning väga väheste detailidega, et lapse kujutlusvõimele jääks ruumi ja oleks võimalik lisada. Seega nad ei kasuta plastmassist kindla kujuga ehitusklotse, Barbie nukke ega Lego klotse.
Waldorfpedagoogikas on tähtsal kohal lapsekesksus, milles üheltpoolt püütakse tugevdada lapse enda tegelikku olemust ja sisemist hingejõudu ja teiselt poolt püütakse kohandada keskkond lapse vajadusi silmaspidades. Laps vajab aega, rahu, kindlat päevarütmi, vabadust iseseisvalt tegutsemiseks, ruumi füüsiliseks liikumiseks ja võimalusi sotsiaalsete oskuste kujunemiseks. Sotsiaalseid oskusi saab Waldorfpedagoogika kohaselt arendada kõige paremini rühmas, kus on erivanuses lapsed. Noorematel lastel on eeskujuks vanemad ning vanemad saavad tunda end tublide ja kasulikena abistades nooremaid. Tugevalt pannakse rõhku laste ühismängudele, vabamängudele ning lavastus - ja rollimängudele.
Igal päeval ja nädalal on oma rütm. Koos lastega kavandatakse aastaaegade pidusid, et lapsed saaks aimu aastaaegade iseärasustest, õpiks tundma erinevaid pühi ja puhutakse aastaajale õige hoog sisse. Tähtsad on ka sünnipäevad.
Lasteaia päev algab hommikul kell 8.00. Õpetaja võtab lapsed vastu ja suunab nad riietuma ning seejärel on aega vabategevuseks. Iga päev võtab laps kodust kaasa puuvilja, mida koos pestakse ja tükeldatakse ning suhu pistetakse samal ajal vesteldes eelmise päeva sündmustest. 8.30 algab hommikuring põleva küünla ja laulude, liisusalmide ning rütmiplaksutamisega. Õppetegevused kestavad 15-20 minutit korraga. Siis on jälle lastel vaba aeg. Õppetegevustes ei juhinduta otseselt raamõppekavast ega tunniplaanist vaid õppetegevused toimuvad loomulikus järjekorras, teemade kaupa. Kui üks teema on selge võetakse järgmine. Õppetöös on väga tähtsal kohal loodus, selle vaatlemine ning elemendid vesi, õhk, tuli ja maa. Kõike õpitut võimaldatakse lastel ka kogeda või tajuda.
Johannes Käis sündis 1885. aastal Eestimaal. Temast sai pedagoog ja Eesti kooliuuendusliikumise juht. Tema loodud üldõpetus räägib pigem algkoolist. Tähtsal kohal on lapse individuaalsusega arvestamine , loovuse arendamine, iseseisev algatusvõime, kogemusõpe. Õppimine toimub raamõppekava alusel. Laste isetegevuse soodustamisel ei anta lastele siiski otseselt valida, mida täna õpitakse. Selleks peab lapsel olema arenenud sihiteadvust õpetuse käigust, kuid seda lastelt teatud vanuses veel oodata ei saa. Õpetaja teeb tööd lastega kindla plaani alusel, organiseeritult ja läbimõeldult. Ta viib õppetegevusi läbi huvitavalt, mitmekülgselt, mänguliselt ja loob lastele mulje, et see kulgeb loomulikus järjekorras. Ei hüpata ühelt ainelt järsult teisele. Õpetamine peab moodustama psühholoogilise terviku ja selleks on vaja õppeained omavahel siduda ehk lõimida.
Suurt rõhku paneb Käis koduloole. Kodulugu hõlmab loodust, geograafiat, ajalugu, bioloogiat, botaanikat ja kõike muud, mis on seotud last ümbritseva keskkonnaga - eeskätt just selle kohaliku küla, linna ja riigiga oludega, kus tema elab. Ta soovitab õpetajal teha ka selliseid tunde, mis viib lapsed klassiruumist välja loodusesse , et nad saaks kõike ka ise reaalselt kogeda ja õppida märkama. Õpetaja peab soodustama lapse isetegevust ja läbi selle saab kool töökooliks.
Reggio pedagoogika loojaks on Itaalia pedagoog ja psühholoog Loris Malaguzzi . Reggio pedagoogika rõhutab, et lapse õpetajateks on mängukaaslased, last saatvad täiskasvanud ja keskkond. Täiskasvanu on lapse jaoks kesksel kohal, eeskuju andja ja suunaja. Reggio pedagoogika toetab tugevalt koostööd peredega.
Vajalik on luua lapse arengut toetav keskkond. Laps õpib läbi kogemuse, tunnetamise, matkimise ja katsetamise. Kogema peab kõike, tunnetama peab läbi kõigi meelte ja peab olema alati võimalus end väljendada. Olulisteks märksõnadeks on olemine rollis ja kunst . Tehakse palju loomingulist tööd, nii käelist kui ka näideldakse. Igasugune isetegemine ja improvisatsioon nii toas, kui õues on möödapääsmatu. Samuti on improvisatsioon ka õpetaja töö, ta peab kiirelt orienteeruma ja reageerima ning andma alati head eeskuju.
Õpetajal on väga tähtis roll, olla kuulaja. Samuti peab ta pidevalt last analüüsima ja vaatlema ning dokumenteerima kõik edasiminekud lapse arengus. Selle eesmärgiks on jõuda arusaamale kuidas laps maailma tõlgendab. Dokumenteeritud materjali analüüsivad õpetajad omavahel isegi mitmel korral nädalas nõupidamiste käigus. See annab ülevaate lapse mõtetest, tunnetest ja ealistest ning arengulistest iseärasustest. Mida rohkem lapse kohta teada saadakse, seda suuremaks muutub soov veelgi teada saada.
Rühmaruumi kujundavad lapsed ise. Kõik materjalid ja töövahendid peavad olema lastele kättesaadaval ja silmade kõrgusel. Asjad peale kasutamist pannakse oma õigetele kohtadele. Lapsel on alati võimalus puhata, kui ta ära väsib. Klassiruumis seintel on laste tööd, õppematerjalid, riided rollimängudeks, lava, ehitusmaterjalid jms. Ruum on jagatud keskusteks.
Õpetamisel näitlikustatakse lastele kõik asjad, tuuakse näiteid ja tehakse katseid. Lapsi suunatakse looma, oma ideid rakendama ning julgustatakse kasutama fantaasiat. Loomingulises töös ja ka rühmaruumide sisekujundamisel kasutatakse väga palju värve. Värv on oluline, sest loob meeleolu ja väljendab lapse emotsioone.
Hea Alguse programm on minu arvates kogum paljudest eelnimetatud lähenemistest, kuid arvestatud on seda, mis sobib meie haridussüsteemi ja rahvuse eripäraga. Nagu eelpool nimetatud juhindub ka Hea Alguse programm lapsest kui isiksusest, arvestab tema eripäradega ja on lapsekeskne. Vajalik on kohandada keskkonda lapsest lähtuvalt ja sellega püütakse tagada parimad võimalused õppimiseks ja arenemiseks. Õppetöö käib riikliku õppekava alusel. Tähtis on last suunata isetegevusele, arendades lapses loovust , arendada lapse taju ja meeli. Õppetöös on erinevad valdkonnad lõimitud, on mänguline, mitmekesine ja kogemuspõhine. Lapsele luuakse turvaline keskkond, milles ta saab end teostada, kogeda edu õppida suhtlema, saada kogemusi, õpib väärtushinnanguid jne mille põhjal kujuneb välja lapse mina-pilt ja valmistab teda ette tulevaseks eluks. Õpetaja peab lapse arengut jälgima ja analüüsima, et tabada tema tugevusi, nõrkusi ja arengut, et luua uued õiged eesmärgid lapse arenguks. Õppetöösse ja lapse arengusse on kaasatud ka lapsevanemad. Õpetajad püüavad end pidevalt täiendada.
Minu arvates on kõigis neis pedagoogika variantides palju ühiseid jooni. Üht moodi rõhutakse õppetöö mängulisusele, loovusele, mitmekesisusele, lapsest lähtumisele ja tema individuaalsusega arvestamisele, mis on minu arvates samuti olulised.. On muidugi ka erinevusi.
Minule isiklikult meeldiks kõige rohkem töötada Waldorfpedagoogikast lähtudes. Jääb mulje, et sellises lasteaias on õhkkond väga stressivaba ja loominguline ja seal oleks õpetajana kindlasti väga hea töötada. Ma pean samuti oluliseks, et laps peaks saama kõike kogeda ja tunda. Samuti on oluline, et laps loob midagi ise oma kätega. Loodusel ja selle hoidmisel on suur tähtsus meie elus. Ma olen kindel, et kui laps on oma käega seemne mulda pannud , taime eest hoolitsenud on ka viljad palju magusamad. Oma edasises elus oskab ta kindlasti ka rohkem tähtsustada looduse ilu ja oskab seda hoida. Parim õppeviis empaatia arenguks on loomade eest hoolitsemine. Paljudel tänapäeva lastel ei olegi kodus loomi, eriti veel koduloomi ja linde. Lasteaias oleks suurepärane võimalus õppida hoolitsema abivajajate eest.
Ma olen küll nõus, et liitrühmas arenevad paremini lapse sotsiaalsed oskused. See on kui loomulik perekeskkond. Varematel aegadel oli üsna tüüpiline, et peres kasvas palju lapsi ja kõik nad hoolitsesid üksteise eest. Kuid õpetajana pean ma siiski rohkem lugu ühevanuseliste laste rühmast. Ühest küljest on võib-olla õpetaja töö sellises rühmas ka lihtsam, aga teisest küljest ma arvan, et lapsi on nii tõhusam arendada ja koolivalmiks saada. Steineri lasteaias oleks individuaalse õppekava koostamine lihtsam, kuna nad ei lähtu raamõppekavast vaid võtavad uusi asju teemade kaupa, mida on lihtsam kohandada erinevas vanuses lastele. Meie eesti lasteaiad lähtuvad oma töös siiski riiklikust õppekavast. Reggio pedagoogikas meeldib mulle lastevanemate kaasamine ning tohutu loovuse arendamise ja kunsti tähtsus. Mulle meeldib, et lapsi kaasatakse kõigesse, et neil lubatakse lõputult luua ja olla loomingulised ning, et suhtlemine on oluline nii laste kui ka täiskasvanute vahel.
Eestis kasutatakse kõige rohkem Hea Alguse programmi. See sisaldab paljusid häid pedagoogilisi võtteid. Samas sobib see meile, sest Hea Algus tugineb siiski riiklikule õppekavale. Ilma selleta ei saaks, ma leian, sest lasteaed on Eestis pehmendavaks hüppelauaks kooli. Kooliharidus on meil Eestis väga tugeval tasemel. Ma kardan , et näiteks Steineri lasteaiast tulnud laps jääks meie Eesti koolis hätta ja saaks šhoki, et järsku on vaja käituda hoopis teisiti kui alles mõni kuu tagasi lasteaias. Minu arvamus on selline, et lasteaia viimases astmes peaks laps veid nö kooli maitset suhu saama, ehk harjuma veidi sellise päevakorraldusega nagu on kooli minnes.
6