Alternatiivpedagoogikast (0)

Alternatiivpedagoogikast
Referaat
„Kasvatuse maailma paljusid mõttesuundi võib jagada tinglikult kaheks. Ühed on välja kasvanud antropoloogiliselt pinnalt- sellest, mida teatakse inimesest ja kuidas mõistetakse arengut. Teised on pärit ühiskonna võimustruktuuride – majanduse, ideoloogiate, religiooni – taotluste pinnalt.“ (Kuurme 2003 lk. 163). Üht huvitab rohkem inimene ja mis temas õppimise toimel juhtub, teist huvitab rohkem tulemus, mis on tihti standardiga ette ära määratud.
Alternatiivkoolid on tegutsenud rohkem kui sajand. Alternatiivkoolide teke ja lapsepõlve teadvustamine on ajalooliselt käinud käsikäes. Teadvustatud lapsepõlvele püüti luua pelgupaik , et oleks võimalik „areneda iseenese määratud tempos iseenese jaoks“ (Kuurme 2003 lk. 164).
Tänapäeva alternatiivpedagoogikas on kõige tuntumaks saanud Montessori koolid ja Steiner , e. waldorfkoolid.
Montessori pedagoogika on rajatud Itaalia arsti, psühholoogi ja pedagoogi Maria Montessori (1870-1952) poolt. Tema pedagoogika on suunatud lapse iseseisvuse suurendamisele, iseõppimisele ja enesekasvatusele. Rõhutatakse individuaalse lähenemise tähtsust. Õpetaja ei ole tedmiste allikas, kontrollija ega hindaja , vaid lapse saatja . Tema rolliks on luua sobiv keskkond, näidata kätte materjalidega töötamise võtted, suunata ja juhendada last. Lähtutakse igast lapsest ja tema arengust
Aluseks on täielik austus lapse vastu ning tõsiasja tunnistamine, et lapsel on õigus oma saatusele . Täiskasvanute ülesandeks on aidata kaasa lapse eneseteostusele.
Maria Montessori sõnastas kaheksa seisukohta, mis on tuletatud laste jälgimisest ja on kogu tema õpetamise aluseks ( http://et.wikipedia.org/wiki/Montessori_pedagoogika ):

Liikumine ja teadmiste kogumine on tihedalt läbi põimunud ning liikumine võib soodustada mõtlemist ja õppimist;

Õppimine ja enesetunne on paremad, kui inimesed tunnevad , et nad kontrollivad ise oma elu - vaba valik;

Inimesed õpivad paremini, kui nad on õpitavast huvitatud;

Igasuguste tasude sidumine õppimisega mõjutab negatiivselt motivatsiooni tegelda sama asjaga siis, kui tasu enam ei anta .

Koostöö korraldamine võib õppimist tugevasti edendada;

Õppimine, mis on seotud tähemdist omava kontekstiga, on sageli sügavam ja rikkam kui õppimine abstraktses kontekstis;

Teatavad täiskasvanutega suhtlemise vormid on seotud laste optimaalsete tulemustega;

Ümbruse korrastus on lastele kasulik.
Waldorfkoolides on õpetaja ülesandeks tõlkida õpisisud elamuse ja kogemuse keelde ning siduda kõiki aineid üheks suureks tervikuks. Waldorf -pedagoogika ja selle praktika kodus, lasteaias ja koolis lähtub esimeste eluaastate ja lapsepõlve tähendusest kogu biograafiale ja arengule.
Waldorfpedagoogikale alusepanija on Rudolf Steiner (1861-1925)– Austria filosoof , esoteerik, õpetaja ja sotsiaalne mõtleja. Vastavalt Rudolf Steineri rajatud antroposoofilisele vaimuteadusele nähakse waldorfpedagoogikas igas lapses puutumatut individuaalsust, mis on eksisteerinud juba enne lapse sündi. Eristatakse mina kui inimese igavest vaimset tuuma ja kolme organisatsiooni, mis teenivad mina instrumentidena, et maailmas eksisteerida ja et individuaalsed omadused saaksid avaneda. Need on kehaline organisatsioon , elujõudude organisatsioon, mis hoolitseb kuni surmani eluprotsesside eest ning hingeline organisatsioon. Need olemusliikmed saavade inimesele alles siis kasulikud olla, kui mina neid valitseb ja täielikult läbistab, nii et nad saavad individuaalsust väljendada. See on aga kauakestev protsess, mis nõuab vanemate, pedagoogide ja vahel ka arstide ning terapeutide abi. Hariduse ja kasvatuse ülesanneteks on toetada last püüdluses end individuaalse minana oma olemusliikmetes kinnitada ehk teisiti öeldes – inkarneerida. ( http://waldorflasteaed.ee/pedagoogika/sisu=lugemist&SubMenu=waldorfpedagoogika_pohijooned )
Õpetuse aluseks on arenguteooria, mille järgi inimese areng kulgeb rütmiliselt üksteisele järgnevate astmetena. Inimese kasvuaeg jaguneb kolmeks perioodiks:
• eelkooliiga – kuni 7 aastat (füüsilise arengu periood);
• põhikooli-iga – 7.–14. eluaasta (hingelise arengu periood);
• noorusiga – 14.–21. eluaasta (vaimse arengu periood).
Igal perioodil on laps vastuvõtlik erinevatele asjadele ja temas toimuvad teatud iseloomulikud muutused, millega waldorfpedagoogika arvestab . R. Steineri „Inimeseõpetuse“ seisukohalt vajavad võrdset tähelepanu selge mõtlemine, tasakaalustatud tundeelu , terve tahe . Pedagoog peab tegelema pideva enesekasvatusega, et olla heaks eeskujuks nii mõtlemises, tundeelus kui tahtes. Waldorfpedagoogika ülesandeks on iga õpilast aidata ning talle väljakutseid esitada vastavalt tema võimetele ja vajadustele. Põhiainetes toimub epohiõpe. Lapsi ei hinnata kuni 9. klassini . Põhitähelepanu pööratakse õpetuse edasiandmise viisile ja protsessile ning vähem tulemusele. Arendatakse sotsiaalsust, oskust igaühe panusest lähtudes koos toimida ning tegutseda ühise eesmärgi nimel. Esiplaanil on kõik loomulik – looduslikud materjalid, maitsed, inimhääle loomulik kõla, naturaalsed muusikahelid, harmoonilised värvid jne.Tähtis on, et igal vanuseastmel on oma ruum tema vanuseastmele sobiva värvilahendusega ning sisustusega.
Waldorfpedagoogika eeldab kodu ja kooli tihedat koostööd.