Vene kultuur Eestis (2)

Vene kultuur Eestis
Eesti on venelaste jaoks alati olnud emamaaga võrreldes vabamaks paigaks. Juba 17. sajandil põgenesid siia vene vanausulised, keda jälitas kirik ja riigivõim. Tollest ajast saati on venelased asunud Peipsi järve äärsetel maadel, kus nende rahvuskultuur on säilinud tänaseni ning avaldanud teatud mõju ka Kagu-Eestis paiknevale setu kultuurile .
Eesti seosed vene kultuuriga ulatuvad üldse iidsetesse aegadesse. Näiteks keeleteadlased on välja toonud mitmeid tõendeid vene keele kunagisest mõjust eesti keelele: nii on eesti sõna 'raamat' tulnud venekeelsest sõnast 'gramota', st kirjaoskus ; eesti 'jaam' — tänaseks vananenud vene sõnast 'jam', mis tähendas postijaama, kus teelised vahetasid hobuseid jne.
Vene kultuur Eestis on läbi aegade olnud mitmepalgeline ja sellel on alati olnud oluline koht ka Venemaa enda kultuuriloos. Sünnipaiga järgi on Eestiga seotud paljud tuntud vene teadlased, sõjaväelased, kultuuritegelased nagu näiteks Narvas sündinud kuulus vene keele ja kultuuri teoreetik Aleksei Šahmatov (1864–1920) või kunstnik Vladimir Gau (1816–1895). Eestis on töötanud sellised vene suurkujud nagu teadlane -kirurg Nikolai Pirogov (1810–1881), looduseteadlane ja akadeemik Alexander Middendorf (1815–1894), sõjainsener ja kindral Abram Hannibal (1696–1781, kuulsa vene luuletaja Aleksandr Puškini vaarisa), vene ja poola lingvist Jan Baudouin de Courtenay (1845–1929) ja paljud teised. Eestis on puhanud ning loenguid ja kontserte pidanud heliloojad (Pjotr Tšaikovski) ja muusikud (Igor Oistrahh), baleriinid (Anna Pavlova ) ja kunstnikud (Vassili Kandinski), luuletajad (Vassili Žukovski) ja prosaistid (Nikolai Leskov).
Veel üks suur vene nimi on seotud Tallinnaga. Nimelt elas aastatel 1830–1840 Tallinna vanalinnas Uuel tänaval Mihhail Dostojevski , töötades toona Revali Insenerikomandos. Tema vend, geniaalne vene kirjanik Fjodor Dostojevski külastas sel perioodil Tallinna korduvalt.
Vene Tsaari Peeter I käsul on valminud ka üks ilusamaid Tallinna hoonekomplekse — Kardioru loss. Peeter I pühendas Tallinna lahe kaldal asuva Kadrioru (Katariina org) tervikuna oma abikaasa Jekaterina Esimesele. Lossi ennast hakati ehitama 1718. aasta suvel. Esialgselt juhatas ehitustöid itaallane N. Michetti , kes oli ka jooniste autor, hiljem asendas teda moskvalane M. Zemtsov. Peeter I ise käis Tallinnas 1721. ja 1723 . aastal ning elas sel ajal ühes lossi tiibadest, kuid lossi ehitus lõpetati alles 11 aastat pärast Peeter I surma.
Venemaa ja Eesti vahelised seosed pole olnud ainult ühesuunalised, ka Eesti kultuuritegelased on aktiivselt osalenud ja osa saanud vene kultuurist. Peterburis on õppinud paljud eesti kunstnikud: skulptor Amandus Adamson (1855–1929, "Russalka" monumendi ja L. Koidula mälestussamba autor), maalikunstnik ning Peterburi Kunstiakadeemia akadeemik Johann Köler ( 1826 –1899), Ants Laikmaa (1866–1942). Peterburi Konservatooriumis õppisid mitmed eesti muusikategelased: heliloojad ja organistid Mart Saar (1882–1963) ja Peeter Süda (1883–1920), helilooja ja pedagoog Heino Eller (1887–1970), dirigent Neeme Järvi (1938). Vene kinematograafiainstituudi (VGIK) või teatrikooli (GITIS) läbisid eesti filmirežissöörid Arvo Iho (1951), Kalju Kiisk (1926), Grigori Kromanov (1928–1984), Valentin Kuik (1945), Leida Laius (1923–1996) jpt.
Eesti lauljad olid Venemaal, eriti nõukogude perioodil, väga populaarsed : vene rahva vaieldamatuks lemmikuks oli Georg Ots (1920–1975), tuntud olid ka noorema põlvkonna esindajad — ansambel 'Laine', Jaak Joala (1950), Anne Veski ( 1959 ). Teati Eesti maletajat Paul Kerest (1916–1975), näitleja Jüri Järvetit (1919–1995), vaimustusega loeti Jaan Krossi ajaloolist romaani 'Keisri hull' ja Mati Undi jutustustust 'Hüvasti, kollane kass!', Juhan Smuuli 'Jääraamatut' (mis sai Lenini preemia) ning Eno Raua lasteraamatuid ' Sipsik ' ja 'Naksitrallid'. Vaadati kõiki Urmas Oti teleintervjuusid vene kuulsustega, imestades julgete, vene vaatajale harjumatute küsimuste üle.
Vene kogukond Eestis
Vene kogukond Eestis on kujunenud mitmete sajandite jooksul: 1897. aasta rahvaloenduse andmetel moodustas vene kogukond 4,7% Eesti elanikkonnast, mis tol ajal tähendas 46 026 inimest. Seoses uute tööstusettevõtete ja sõjaväerajatiste ehitamisega 20. sajandi alguses hakkas aga vene kogukond tormiliselt kasvama. Mõningail hinnanguil oli 1917. aastal Eestis kuni 100 000 venelasest tsiviilisikut. Saksa okupatsiooni ajal lahkus neist üle kolmandiku, st ligi 40 000.
Uue juurdevoolu kutsusid esile revolutsioon ja Kodusõda Venemaal. Eestisse immigreerus üle 20 000 inimese Judenitši Loodearmeest ning umbes sama palju põgenikke. 1925. aastal võttis Riigikogu vastu Eesti Vabariigi kultuuriautonoomia seaduse, mis andis vähemusrahvustele Eestis oma kultuuri, hariduse ja ühiskondliku tegevuse arendamisel suure vabaduse, kuigi võib ütelda, et vene rahvusvähemus ei kasutanud seda võimalust täiel määral.
Kahekümnendatel, kolmekümnendatel aastatel püüdis vene kogukond Eestis igati säilitada oma identiteeti ja kultuuri. Seda hõlbustas põgenikkonna sotsiaalne koosseis, kus oli piisavalt haritud inimesi. Siin käisid loengutega esinemas tuntud vene filosoofid- emigrandid : Nikolai Berdjajev ja Semjon Frank, kirjanikud (nt Nobeli preemia esimene venelastest laureaat Ivan Bunin ), poliitikud, näitlejad jne. Pandi alus kontaktidele eesti kultuuritegelastega: organiseeriti eesti luule õhtuid, tõlgiti Marie Underi ja Henrik Visnapuu luulekogumikke, lavastati eesti näidendeid jne.
Suureks sündmuseks terve vene kogukonna jaoks oli Puškini 125. sünniaastapäeva tähistamine 26. mail 1924, millest kujunes hiljem välja iga-aastane traditsioon ‘Vene kultuuri päevade’ näol. See üritus sai eeskujuks Vene pagulaskonnale kogu maailmas. Tavaliselt peeti sel päeval palvusi ja korraldati rahvariietes rongkäike. Rahvamajades ja vabas õhus toimusid kontserdid, esinesid vene rahvapillide orkestrid, laulukoorid ja tantsijad, õhtuti esitasid taidlusteatrid oma lavastusi ning kogu pidupäev lõppes üldrahvalike pidustustega.
1931. aasta kevadel korraldati Tallinnas suur vene näitus, kus demonstreeriti erinevaid vene kultuuri avaldumisvorme Eestis. Näitusel eksponeeriti maalikunsti, graafikat ja arhitektuuri, koostatud olid ka kiriku-, arheoloogia -, olme-, kooli-, teatri-, raamatukogu-, spordi-, käsitöö-, kirjastuse-, perioodika - ja kirjandusteemalised väljapanekud.
1920.–1930. aastatel oli tuntav vene kultuuri sügavam huvi oma rahvaluule vastu. Eriti hästi oli rahvaluule säilinud just Eesti kagupiiri lähedusse jäävas Petseri maakonnas, kust 1920. aastate lõpus kogus rahvapärimust Baseli Ülikooli tuntud folklorist Jelizaveta Mahler . Sel ajal olid populaarsed ka vene pulmade folkloorsed lavastused .
Tollase vene kultuuri tähtsaks osaks olid ka raamatukogud ja muuseumid . Väärtuslikem neist oli Narva Linnamuuseum, mille paljud etnograafilised eksponaadid pärinesid just Narva regioonist ja Peipsi äärsetelt aladelt . Alates 1919. aastast hakati Eestis üllitama venekeelseid raamatuid. Siinsetest kirjastustest tegelesid sellega Tartu kirjastus "Odamees", Tallinnas "Bibliofiil" ning "Russkaja Kniga" ("Vene Raamat"). Palju oli filosoofilist ja usukirjandust, aga avaldati ka ilukirjandust, kooliõpikuid ja lasteraamatuid.
Ka venekeelne perioodika jõudis Eesti Vabariigis heale tasemele — aastatel 1918–1940 ilmus üle saja venekeelse perioodilise väljaande. Enamus neist olid lühiajalised, kuid mõned ilmusid siiski ka läbi aastakümnete. Populaarsemateks siinse vene elanikkonna seas olid päevalehed "Poslednije Izvestija" (" Viimased uudised"; ilmus 1920–1927), " Vesti Dnja" ("Päevauudised"; ilmus 1926–1940; likvideeriti nõukogude võimu poolt), "Russkij Vestnik" ("Vene Teataja "; ilmus 1934–1940; likvideeriti nõukogude võimu poolt). Ajakirjadest väärivad nimetamist almanahh "Nov" ("Uudismaa"), mis esialgu ilmus ajalehe formaadis (1928–1931) ning hiljem ajakirjana (8 numbrit). Vaatamata oma vähesele numbrite arvule oli almanahh "Nov" tuntud kogu vene kogukonna seas.
Kõneldes kirjandusest tuleb tõdeda, et Eesti vene kogukonnast ei pärine suuri kirjamehi. Tuntuimaks võib vahest pidada vene emigrandist luuletajat Igor Severjaninit (1887–1941), kes elas Virumaal Toilas, saavutas kuulsuse kogu revolutsioonieelsel Venemaal ning pälvis isegi 'Poeetide kuninga' tiitli. Samuti võib nimetada ka ajutiselt Tallinnas elanud vene kirjanduskriitikut Pjotr Pilskit (1881–1941), proosakirjanikke Vladimir Guštšikut (1892–1947) ja Vassili Nikiforov–Volginit (1901–1941), poeete Boriss Nartsissovit (1906–1982) ja Jüri Ivaskit (1878–1922).
Eriline koht vene kultuuripildis kuulub Boriss Vildele (1908–1942), kes emigreerus Eestisse Peterburist, ent lahkus 1930. aastal edasi Saksamaale ning sealt Pariisi, kus töötas Pariisi Etnograafia Muuseumis . Selle muuseumi ülesandel käis ta ka 1937. aastal Eestis setude ja kohalike venelastega seonduvaid etnograafilisi materjale kogumas. Saksa okupatsiooni ajal oli just Boriss Vilde see, kes pakkus Prantsusmaa fašismivastasele liikumisele nimeks 'Vastupanu' (Résistance), milles ta ka ise aktiivselt osales. Boriss Vilde arreteeriti gestaapo poolt ning lasti maha Pariisi Etnograafia Muuseumi tagahoovis. Postuumselt anti talle kõrgeimad Prantsusmaa ordenid.
Nõukogude okupatsiooni mõjud
Peale nõukogude võimu kehtestamist hakati nii siinset vene kui ka eesti kultuuri vägivaldselt sulatama uueks "nõukogude rahva" kultuuriks. Selle eesmärgi täitmiseks suunati kõik nõukogude propaganda jõud. Vene keelest kujunes mitte üksnes ühe kultuuri keel, vaid venestamise vahend.
Kurb saatus ootas ka neid haritlasi, kes elades Eestis pühendasid oma talendi ja jõu vene kultuuri säilitamisele. Nõukogude võimu saabudes arreteeriti ning saadeti neist suurem osa välja. Peaaegu kõik intellektuaalid, kes moodustasid õhukese vene haritlaskonna kihi Eestis, hukkusid, mistõttu katkes ka vene kõrgkultuuri järjepidevus Eestis.
Okupatsiooniajal toimusid mitmed märkimisväärsed nihked sotsiaalses plaanis, mis avaldasid oma mõju ka kultuurile. Kui rääkida vene emigrantidest Eesti Vabariigis aastatel 1918–1940, siis enamuse intellektuaalsuse tase oli üsna kõrge, nende staatus Tsaari–Venemaal võimaldas neile haridust, võõrkeelte oskust, kõrget olmekultuuri. Vastupidiselt neile olid sisserändajad, kes tulid Eestisse pärast II Maailmasõda ja eriti 1970. aastatel, pärit valdavalt rüüstatud maalt. Nende kodupaikades hävitas nõukogude võim kollektiviseerimise käigus kõik vastupanuvõimelised peremehed, kellega koos vajus unustusehõlma ka vana külakombestik. Ilusa fassaadi säilitamise eesmärgil loodi küll üksikuid rahvaansambleid, ent maainimeste igapäevane ja iselaadne külakultuur oli juba hävinud.
Nõukogude ajal eestisse elama asunud hakkasid omaks võtma kohalikku olmekultuuri. Tasub veel kord mainida, et Eesti polnud venelastele mitte ainult "sotsialismiketi nõrgimaks lüliks", vaid ka keelatud Lääne elukorralduse jäljenduseks nõukogude maastikul. Nii näiteks pole juhuslik, et üks esimesi eesti sõnu, mis üsna pikka aega eksisteeris siinsete venelaste kõnepruugis, oli sõna ' kohvik '. 1950. aastate teisel poolel ja 1960. aastatel kujunes vene kirjanduses vaimustus Tallinna kitsaste tänavate ja hubaste kohvikute vastu. Tasapisi tekkis ka eestlastele omane tähelepanu riiete ja kodu kaunistamise osas. 1990. aastate alguseks oli venelaste olmekultuur eestlastega enamvähem võrdsel tasemel.
Peale Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal sai vene kultuurist jälle üks rahvusvähemuste kultuuridest Eestis. Erinevalt Eesti Vabariigi ajast aastatel 1918–1940, mil tõmmati karm joon siinse vene kultuuri ja nõukogude Venemaa vahel, ei arene aga nüüdne vene kultuur kapseldunult ning on seotud kaasaegse Venemaa kultuuriga.
See-eest on vene kultuuri Eestis tihtilugu rõhutatult eraldatud eesti rahvuskultuurist. (Näiteks võib tuua debatti vene telekanali vajalikkusest Eestis, kuigi kohalike venelaste seas läbiviidud küsitlused näitavad, et vajadus selle järgi puudub. Valdav osa venekeelsest elanikkonnast vaatab niigi pidevalt erinevate Venemaa telekanalite saateid, Eestit puudutava informatsiooni saab aga kätte ka eestikeelsest televisioonist). Vene kultuurile on üldse omane kõrgendatud ideoloogilisus eesti või ingliskeelse kultuuriga võrreldes, mis tingis ja tingib ka praegu raskusi erinevate kultuuride vahelises suhtluses ja kooseksisteerimises.
Vene kultuur tänases Eestis — vana ja uus, argine ja kõrge
Eesti iseseisvuse taastamise järel sündisid uuesti vene kultuuriühingud, milledest suurim — ‘ Slaavi Haridus - ja Heategevusühingute Liit’ — pärines tegelikult juba 1923. aastast. Kultuuriühingute taasasutamine näib viitavat jätkuvale tähelepanule ja huvile, mida pööratakse slaavi rahvakultuuri säilitamise vastu Eestis.

aastatel on suurejooneliseks ürituseks kujunenud "Slavjanskij venok" ("Slaavi pärg"), mis oma olemuselt meenutab Eesti laulu- ja tantsupidusid. Traditsiooniliselt algab "Slavjanskij venok" pidulikust rahvariideis rongkäigust Vanalinna tänavail. Oma rahva loomingut esitama saabutakse kultuuripäevadele ka Venemaalt ja teistest slaavi kultuuriga maadest .
Viimasel ajal on ärganud huvi ka traditsiooniliste vene kommete ja tähtpäevade vastu. Vene kultuuriühingud, aga ka mõned teised vene kollektiivid peavad nt 'maslenitsa' pidu, mis vanas vene kultuuris tähistas kevade tulekut ja talve taandumist, päikese võidukäiku. Päikese austuseks küpsetatakse sel päeval sadu päikesega nii vormilt kui ka värvilt sarnaseid vene pannkooke ' pliine ', mida süüakse siis või, koore, kalamarja, soolakala või moosiga just nii nagu seda tehti vanades vene külades.
Hoolimata teatavast huvist vanade rahvakommete vastu on tänane vene kultuur Eestis siiski eelkõige linnakultuur , vastuvõtlik avatud maailmale ja globaliseerumisele. Kõige vähem tunnevad end Eesti kultuuri ja ühiskonnaga seotuna ilmselt 30-aastased — selle põlvkonna eesti keele tase jäi väikese tundide arvu ja halva õpetamise tõttu madalaks. Samas on neil inglise (või muu) võõrkeele oskus olemas ning paljud neist on valmis pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga väljamaalt õnne otsima .
Kuid on ka neid, kelle võõrkeele oskus jääb sedavõrd nigelaks, et Euroopasse minekust isegi unistada ei saa. Just need, tihti vanemate põlvkondade inimesed on eriti ägedad "veneluse" eestvõitlejad. Noorem põlvkond on märksa paindlikum ning vabameelsema ilmavaatega, nad oskavad paremini nii eesti kui ka võõrkeeli ning kasutavad Eestist kõneldes ka juba "meie" mõistet. Siiski pole nende seas maailmakodanikke kuigi palju, esialgu on nende eesmärgiks olnud pigem saada "omaks" Eestis.
Kuna inimese enesemääratlemine toimub alati keele abil, siis peaks vene kultuuriga seoses vaatlema ka neid paikasid, kus vene keel püsib elujõulisena kogu oma mitmekesisuses. Eelkõige on säärasteks keskusteks ülikoolid, kus on vene (ja ka slaavi) filoloogia osakonnad, st Tartu Ülikool ja Tallinna Pedagoogikaülikool. Nendes kõrgkoolides õpivad nii venelased, kellest saavad tulevikus emakeele ja kirjanduse õpetajad venekeelsetes koolides , aga ka eestlased, kes tunnevad huvi süvateadmiste vene keele ja kultuuri vastu.
Tartu Ülikoolis slaavi filoloogia osakonna juures töötas enam kui 40 aastat maailmakuulus teadlane Juri Lotman (1922–1993), kes peale Peterburi Ülikooli 1949. aastal lõpetamist ei leidnud tänu oma juudi päritolule tööd kodulinnas. Just Tartu, kus akadeemiline õhustik oli veidi vabam, sai J. Lotmani töö- ja elupaigaks . J. Lotman oli väljapaistev vene filoloog , vene kirjanduse ja kultuuri asjatundja . Suuresti tema eestvedamisel hakati 1960. aastate alguses venekeelses kultuuriruumis viljelema strukturalismi ja semiootikat. Lotmani tegevuse tulemusena kujunes Tartu– Moskva semiootika koolkond, mis sai ajapikku tuntuks terves maailmas. Rääkides vene kultuurist Eestis, tuleks kindlasti märkida ka teisi silmapaistvaid vene soost teadlaseid — majandusteadlast Mihhail Bronšteini (1923), kunstiteadlast Boriss Bernšteini (1924), kinokunstiteadlast Tatjana Elmanovitšit (1934).
Ka venekeelne meedia Eestis on peale 90. aastate alguse mõõnaperioodi taas kosunud. Täna töötab Eestis neli venekeelset raadiojaama, Eesti Televisioonis on venekeelsete saadete toimetus , iga päev antakse eetrisse venekeelset uudistesaadet " Aktuaalne Kaamera", venekeelseid kultuurisaateid teeb ka eratelevisioonikanal Kanal 2. Üksnes Tallinnas ilmub kaks venekeelset päeva- ja kaks nädalalehte, samuti ilmuvad venekeelsed ajalehed Pärnus ning Ida–Virumaal. Venekeelne internetiportaal Delfi on atraktiivne just noorte seas.

märtsil 2002. aastal anti esmakordselt kätte riikliku fondi Kultuurkapital kirjanduspreemia parimale vene keeles kirjutavale autorile, kelleks osutus Larissa Vanejeva (1955). Eestis elavad ja töötavad ka teised vene kirjanikud, nt Eesti kodakondsust omav ning Peterburis, Tallinnas ja Iisraelis elav proosakirjanik Mihhail Veller (1948), kelle raamatuid trükitakse Venemaal sadadesse tuhandetesse ulatuvates tiraažides; Jelena Skulskaja (1950), luuletaja ja prosaist üheaegselt, keda kui poeeti on tuntavalt mõjutanud eesti 1960. aastate luule; Svetlan Semenenko (1939), luuletaja ja tuntud eesti kirjanduse tõlkija ja mõned teised.
Vene kirjanike loomingut avaldavad peamiselt kolm venekeelset kirjandus- ja kultuuriajakirja: 'Võshgorod' ('Toompea'), 'Raduga' ('Vikerkaar') ja 'Tallinn', ent neis võib leida suurel hulgal ka eesti kirjanike tõlkeid. Venekeelsete üksikteostena on viimasel ajal avaldatud nii vene kui ka eesti kirjanike teoseid, kusjuures aktiivseimaks perioodiks jääb siin just 1990. aastate algus. Tänaseks on alles jäänud üksikud venekeelsele kirjandusele spetsialiseerunud kirjastused Eestis: ' Antek ', 'Avenarius', 'Ingri', 'KPD'. Peale ilukirjanduse üllitavad need ka vähemal määral vene haritlaste kirjutatud teaduslikke ja populaarteaduslikke raamatuid.
Üheks kesksemaks vene kultuuri koldeks Eestis on Vene Draamateater, kus lavastatakse olulisi näidendeid nii vene, eesti kui maailma paremikust. Seal võib üsna tihti kohata ka eestlasi, eriti populaarseks kujunes etendus "Moskvasse! Moskvasse!" — A. Tšehhovi "Kolme õe" ainetel lavastatud tükk, mille tegevusse oli põimitud katkeid ja elemente nõukogude sõjaväelaste lahkumisest Eestist. Vene publiku seas on üheks edukamaks lavastuseks kujunenud Eduard Vilde "Pisuhänd". Vene teatri ajalugu Eestis algab tegelikult juba 20. sajandi algusest. Aastatel 1918–1940 töötasid siinses vene teatris paljud emigrantidest näitlejad ja lavastajad, Venemaa teatrite tipplavastajad käisid siin tihti külalisetendusi andmas (nt maailmakuulus lavastaja ja näitleja Mihhail Tšehhov, suure vene kirjaniku vennapoeg). Külalisetenduste ja kontsertide traditsioon on jätkunud tänaseni, Venemaalt, peamiselt Moskvast või Peterburist tuuakse antrepriise e. ühe või kahe-kolme väljapaistva näitlejaga lavastusi, aga ka terveid teatreid.
Kujutavas kunstis töötab terve rida võimekaid ja arvestatavaid kunstnikke. Mitmed neist on kunstialase kõrghariduse omandanud Eestis, mistõttu võib nende loomingus märgata ka nt eesti graafika mõju. Eesti ja Vene traditsioonide kokkupuude ja ühtesulamine on mitmete autorite töödes andnud huvitavaid väljundeid. Mainimist väärivad Vladimir Baèiu (1965), Veera Staniševski (1953) ja Vladislav Staniševski (1947), Anatoli Strahhovi (1946), Viktor Sinjukajevi (1941) ning skulptor Mihhail Duhhomjonoki (1950) nimed.
Ka muusika vallas toimub küllaltki aktiivne tegevus. On loodud Narva Sümfooniaorkester, Tallinnas tegutseb Vene Filharmooniaühing, samuti tegutseb mitu vene rockgruppi, mis on populaarsed ka eesti noorte seas.
Säärane pilt vene kultuurist tundub ilus ja optimistlik, kuid ometigi pole vene kultuuri tulevik Eestis päris pilvitu. Üha rohkem venekeelsetest peredest sirgunud lapsi käib eesti koolides, vanemad loodavad nii suurendada nende konkurentsivõimet tööturul. Et vanematel on tihti hõivatud tööga ning suhtlevad lastega liiga vähe, õpivad kakskeelsed lapsed vene keele selgeks vaid olmetasandil. Lugemis- ja kirjutamisoskus jääb aga nõrgaks. Ka vene kirjandust tunnevad nad vaid tõlgete läbi ning ainult nõnda napilt kui eestlastest õpilaste jaoks väljatöötatud kooliprogramm seda käsitleb.
Sarnaselt Rootsiga, kus muukeelsetel lastel on võimalus saada lisatunde kogenud õpetajatelt ning seeläbi säilitada oma emakeelt ja kultuuri, peaks ka vene lastel eesti koolides olema võimalik vene keelt ja kultuurilugu süvendatult õppida. See aitaks neil leida oma identiteeti ning saada haritud inimesteks, kelle suhtumine ka rahvusküsimustesse on tihti märgatavalt tolerantsem. Vene kogukonnal peab säilima võimalus taastoota oma haritlasi, eriti humanitaarvaldkondades. Tugeva vene haritlaskonna ja kultuurieliidi kujunemine pole otsustavaks küsimuseks mitte ainult vene kogukonna saatuse suhtes Eestis, see võib olla oluline ka Eesti riigi eluterve ja harmoonilise arengu jaoks tervikuna.