Juba 17. sajandil põgenesid siia vene vanausulised, keda jälitas kirik ja riigivõim. Tollest ajast saati on venelased asunud Peipsi järve äärsetel maadel, kus nende rahvuskultuur on säilinud tänaseni ning avaldanud teatud mõju ka Kagu-Eestis paiknevale setu kultuurile. Eesti seosed vene kultuuriga ulatuvad üldse iidsetesse aegadesse. Näiteks keeleteadlased on välja toonud mitmeid tõendeid vene keele kunagisest mõjust eesti keelele: nii on eesti sõna 'raamat' tulnud venekeelsest sõnast 'gramota', st kirjaoskus; eesti 'jaam' -- tänaseks vananenud vene sõnast 'jam', mis tähendas postijaama, kus teelised vahetasid hobuseid jne. Vene kultuur Eestis on läbi aegade olnud mitmepalgeline ja sellel on alati olnud oluline koht ka Venemaa enda kultuuriloos. Sünnipaiga järgi on Eestiga seotud paljud tuntud vene teadlased, sõjaväelased,
vastaks valitsuse ja valitseva rahvuse (venelaste) huvidele. Selleks uueks ideoloogiaks sai rahvuslus. Seda ideoloogiat toetasid teoreetiliselt slavofiilsus ja õigeusk. Rahvuslusega kaasnevad probleemid: venestamine (eelkõige usuline, püüti rahvaid õigeusustada). Vanausulisi kiusati taga. 1840. aastatel läksid eestlased ja lätlased vabatahtlikult õigeusku (Eesti jaoks kasulik). Katoliiklasi kiusati taga. Eesti ja eesti rahvusluse ideed Estofiilid huvitusid põlisrahva kultuurist. Leidsid, et eesti kultuuril on kaks arenguteed: 1) eestlaste assimileerumine sakslaste sekka 2) eesti keele põhjal eesti kultuuri loomine. Eelärkamisaeg väikesearvulises inimeste rühmas huvi eesti keele, kultuuri ja ajaloo vastu. Eelduste loomine ärkamisajaks. 1800-1857 Perno Postimehe ilmumine. Esmatähtsad eestlaste tuleviku loomisel olid keele areng ja minevikukäsitlus. Eelärkamisaja I periood u 1800-1830
moraalset kaalukust. 2.Kultuur ja rahvuskultuur (etnosest kultuurifundamentalismini): Tavapärases ajakirjanduslikus diskursuses on identiteedi sünonüümiks rahvuslik ühtekuuluvustunne. Kultuuriteoreetilises kasutuses hõlmab identiteet enamat. Identiteet on kõige üldisemalt öeldes kokkuleppeline enesemääratlemine: sage käitumuslik ja/või diskursiivne (teadvustatud või teadvustamata) vastamine küsimustele "Kes ma olen?" ja "Kes ma ei ole?" Rääkides Eesti identiteedist ja Euroopast on olulisim kogukondlik tasand, s.t rahvus. Rahvusliku identiteedi konstrueerimise tähtsaimad komponendid on ühine etniline päritolu, keel, territoorium, õiguslik-poliitiline solidaarsus, ühised väärtused ja traditsioonid, ühine kultuur ja sümbolsüsteem. Rahvusest on nii laiemaid (nt eurooplane) kui ka kitsamaid (nt kihnlane, mulk) kogukondliku identiteedi tasandeid. Eestlaseks olemise kõige määravamaks komponendiks on tõenäoliselt eesti keele valdamine
Vene aeg Balti erikord- Eesti ja Liivimaa kubermangu erilised õigused Vene riigi koosseisus pärast Põhjasõda.- 1918.aastani/Balti-Saksa aadli omavalitsussüsteem Eesti alal. | Iseloomustus: *aadlimatrikklid *linnad ja omavalitus *rüütelkonnad(3 tk) *luterlus *maapäev *tollipiir jäi kehtima *igapäevast elu juhtisid maanõunikud *Saksa keel säilis *Seadused & maksukorraldus jäid samaks | Head küljed: Eesti jäi Lääne-Euroopa kultuuriruumi | Halvad küljed eestlastele: Balti aadli ülemvõim säilis & kadus lootus pärisorjusest vabaneda Roseni deklaratsioon(1739-kinnitus pärisorjusele) Liivimaa maanõuniku Roseni vastus Vene tsaarivalitsusele talupoegade olukorrast 18.saj alguse Eesti-ja Liivimaal. Katariina II asehalduskord *pearahamaks meeshingedele(70 kopikat)->hingeloendused *nekrutikohustus *luuakse Võru-ja Viljandi maakonnad, ajutiselt Paldiski mk; linnad: Kuressaare, Võru, Paldiski
Haridus esimese Eesti Vabariigi ajal Eesti vabariik kuulutati välja 24. veebruaril 1918. aastal. Kuid juba enne seda otsustavat sündmust, eriti seoses Noor-Eesti rühmituse tekkega 20. sajandi algul, taotleti eestlaste kultuurilise horisondi laiendamist. Saksa ja vene kultuuri kõrvale ja tihti ka asemele asetus nüüd suuresti prantsuse kultuur — Mekaks sai Pariis. Samas tugevnesid skandinaavia, peamiselt soome mõjud. Kultuurikontaktide tulemusel hakkas eesti kultuur ja ajakirjandus 20. sajandi algul professionaliseeruma, kerkis esile hulk euroopalikke kirjanikke, kunstnikke, heliloojaid. Vajadus korrastada eesti keelt ning arendada see välja keeleks, milles oleks võimalik nii kõrgkirjanduslik kui ka teaduslik loometöö, kutsus 20. sajandi algul esile ka keeleuuendusliku ja -korrastusliku tegevuse. Ümberkorraldused hariduse alal algasid õige varsti pärast iseseisvuse väljakuulutamist. 30. novembril 1918
Lühemat aega anti O. W. Masingu poolt välja "Maarhwa Näddala-Lehte". Kreutzwald toimetas ajakirja "Maa-ilm ja mõnda , mis seal sees leida on" (1848- 1849). Püsivale eestikeelsele ajakirjandusele pani aluse Jannsen 1857 "Perno Postimehega", nädalaleht. Populaarseks sai Kreutzwaldi tõlgitud "Wagga Jenoveva". Eestikeelne kirjasõna soodustas ühtse kirjakeele võidulepääsu 19 sajandi teisel poolel. Kirjakeele ühtlustamisel olid suured teened Ahrensil, kes 1843 andis välja uue eesti keele grammatika, aluseks põhjaeesti keskmurre. Euroopas kasvas huvi eksootiliste kultuuride ja väikerahvaste vastu, Eestis väljendus see estofiilide näol. Uuriti eesti keelt ja kultuuri. Ülikoolis seati ametisse eesti keele lektor. Estofiilid olid ka Kreutzwald ja Faehlmann. Faehlmann koondas ülikoolis arstiks õppides enda ümber eestlastest tudengite sõpruskonna, hiljem sai temast ülikooli esimene eesti keele rektor.
Kõik kommentaarid