Vastus leiad õppematerjalist: Ühiskond ja selle areng

Ühiskond ja selle areng (0)

Põhikool - Ühiskond - Ühiskond

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Kus Mis asjaoludel?

17
1. Erinevad ühiskonnamudelid. Tööstusühiskonnast teadmusühiskonda:
1.1. Agraar - ehk põllumajandusühiskond:

Kiviaja lõpust kuni uusajani oli ühiskonna peamiseks elatusallikaks karjakasvatus ja põlluharimine.
Vaatamata käsitöö ja kaubanduse arengule oli nendes valdkondades hõivatud väike osa elanikkonnast.
Keskajaks vahetus naturaalmajanduslik kaubavahetus rahamajandusega, ent põllumajanduslik maavaldus jäi jätkuvalt peamiseks rikkuse allikaks.
Linnu oli agraarühiskondades vähe ning seal elas väike osa elanikkonnast.
Agraarühiskonna peremudeliks oli mitut põlvkonda ühendav suurpere .

1.2. Industriaal- ehk tööstusühiskonna põhijooned:

Tööstusliku pöörde käigus toimus üleminek manufaktuuridelt ja käsitsi tootmiselt masintootmisele ja vabrikutele, kus hakati tootma konveiermeetodil.
Esikohale tõsteti ratsionaalsus (uute tehnoloogiate kasutamine, konveiermeetod, ajafaktori range arvestamine ).
Tööaeg (sageli 12-14 tundi) hakkas domineerima puhkeaja üle.
Muutus tööhõive majanduse põhivaldkondades:

Vähenes põllumajanduses hõivatute osakaal.
Kasvas tööstustööliste osatähtsus.
Kasvav elatustase suurendas teenuste tarbimist ja teenindussektoris töötavate inimeste (ametnikud, arstid, poodnikud jne) osatähtsust.

Muutus linna- ja maarahvastiku suhe:

tehnoloogilise revolutsiooni ja kasvava rahvaarvu tõttu maata ning tööta jäänud talupojad rändasid välja linnadesse.
19.-20.saj vahetuseks kujunes linnastumise (e urbaniseerumise) tulemusena välja moderne linnatsivilisatsioon.

Muutus traditsiooniline leibkonnamudel: agraarühiskonnale iseloomuliku suurpere asemel muutus tööstusühiskonnas peamiseks väikepere – vanemad koos oma alaealiste lastega.

1.3. Postindustriaalse ehk tööstusjärgse ühiskonna põhijooned:

Postindustriaalne ehk tööstusjärgne ühiskond kujunes välja 20.sajandil.
Hankiva ja töötleva tööstuse arvelt kasvas teenisndussektori e tertsiaarsektori osatähtsus.
Teaduse ja tehnoloogia osa tähtsustamine majanduses.
Kasvas vajadus haritud tööjõu järele.
Kujunes laiaulatuslik kõrge kvalifikatsiooniga ja suhteliselt kõrge sissetulekuga keskklass.
Elatustaseme üldine tõus.
Masstootmine ja massikultuuri kujunemine.
Massimeedia tähtsuse tõus ühiskonnas (raadio, televisioon, internet ).

1.4. Info- ja teadmusühiskond:

Arenenud postindustriaalses ühiskonnas hakkas üha suuremat tähtsust omandama suutlikus hankida ja töödelda informatsiooni.
Info kogumine, töötlemine ja kasutamine muutus peamiseks edu aluseks majanduses ja teistes valdkondades.
Infoühiskonnas maailma majandus globaliseerus ehk tänu kogutud informatsioonile otsitakse kapitalile piirideüleselt paremaid investeerimisvõimalusi: soodsat investeerimiskliimat, häid kommunikatsioonivõimalusi, odavat energiat ja oskustööjõudu jne.
Majanduse globaliseerumine kasvatas võõrtööliste hulka (tänapäeval sajad miljonid), kes leiavad tööd võõrsilt ning kes toetavad koduseid rahaliselt (2006.a saatsid migrandid kodumaale üle 300 miljardi USA dollari).
Aja jooksul saadi aru, et oluline pole mitte ainult kogutud informatsiooni hulk, vaid ka see, et poliitilised ja majanduslikud otsused peaksid tuginema uuringutele ja teaduslikele analüüsile.
Ühiskonda, kus informatsiooni kasutatakse majanduse ja poliitilika arendamiseks pidevalt ja oskuslikult, nimetatakse teadmusühiskonnaks.

2. Heaoluühiskond:
2.1. Heaoluühiskonna kujunemine:

Agraarühiskonnas oli:

riigi ülesandeks sisekorra ja turvalisuse tagamine, välisvaenlase tagasitõrjumine.
kiriku, perekonna, küla- ja vallakogukonna ülesandeks oli tegeleda hariduse, tervishoiu ja sotsiaalhoolekandega.

Industriaalühiskonna kujunemine muutis inimeste senist elulaadi:

tööstuse arengu ja linnastumise tulemusena elas üha enam inimesi linnades ja teenisid elatist vabrikutes .
mehed ja sageli ka naised ning noorukid töötasid vabrikutes palgatöölistena.
lapsed ja vanurid vajasid aina enam ühiskonna abi.

18.-19.saj kodanlikud revolutsioonid kehtestasid esimesed demokraatlikud valitsemissüsteemid.

Uus sotsiaal-majanduslik ja poliitiline olukord tingis uue ühiskonnatüübi – heaoluühiskonna väljakujunemise.

Heaoluühiskonna kujunemise algus
Riik
1880.aastad
Saksamaa
20.saj esimene veerand
Rootsi, Taani
1930.aastad
USA (F.D. Roosevelt `i Uus kurss )
2.2. Heaoluühiskonna olemus ja ülesanded:

Heaoluriik täidab lisaks tavapärastele riigi funktsioonidele ( seadusloome , õiguskord, riigikaitse ) ka sotsiaalseid ülesandeid ja reguleerib majandust:

Püüab parandada inimeste toimetulekuvajadusi.
Sekkub rohkem riigi majandusse ja jaotab maksupoliitika abil ümber tulusid (rikkamatelt vaesematele, väliskaubanduselt tervishoidu jne).
Pakub teenuseid (näiteks haridus , tervishoid jne), millest turg pole huvitatud.
Pehmendab turukonkurentsi.
Vähendab elukaarest (inimeste noorusest / vanadusest ) tulenevaid riske.
Majandusliku tõhususe kõrval pööratakse tähelepanu sotsiaalsele õiglusele:

liberaalid ( parempoolsed ) leiavad, et sotsiaaltoetuste suurendamine peab olema sõltuvuses majanduskasvu suurusest / kogutud varudest.

sotsiaaldemokraadid (vasakpoolsed) leiavad, et majandust ei tohi arendada inimarengu arvelt.

Heaoluühiskonnaga on tegu juhul, kui kuni pool avalikest kuludest läheb riigi sotsiaalsfääri vajaduste rahuldamiseks.
1960.-1970.aastateks saavutati enamikus arenenud tööstusriikides olukord, kus sotsiaalkuludeks kasutati kolmandik või enam riigieelarvest ning valdaval enamikul elanikest oli pensioni- ja tervisekindlustus.
1970.aastatel naftahindade järsust kasvust tingitud majanduskriisi tõttu muutus heaoluprogrammide jätkuv rahastamine keerulisemaks. Samas kasvas töötute ning abivajajate arv ning kasvas riigieelarve defitsiit:

Parempoolsed nägid süüd heaoluriigis ja kasvanud sotsiaalkuludes ning bürokraatias (nt Suurbritannia, USA) ning vähendasid kulutusi antud valdkondades.
Osad riigid säilitasid olemasolevad heaoluprogrammid ning suutsid vaatamata sellele majanduslangusest väljuda ja säilitada kõrge konkurentsivõime ja inimarengu näitajad (nt Soome ja Skandinaavia riigid, Kanada).

Tänapäeval üritatakse:

muuta heaoluriiki tõhusamaks ja paindlikumaks.
jagada heaolu tagamise kohustusi riigi, tööandja, mittetulundussektori ja kodanike vahel.

3. Demokraatia levik:
3.1. Majandusarengu ja demokraatia vahekord :

1950.-1960.aastatel idealiseeriti lääne (euroopalikku) ühiskonnakorraldust:

demokraatia eelduseks peeti majanduslikku arengut.
heaolu ja haritust loeti demokraatlike väärtuste kujunemise eelduseks.
Arengumaadele anti laialdast majandusabi, lootuses juurutada demokraatiat.

Samas kaasnes paljudes riikides koos majanduskasvuga korruptsiooni ja riigivõla kasv, ei kujunenud laialdast keskklassi ning kodanikuõigused ja – vabadused ei laienenud.
Tänapäeva sotsiaalteadlased enam majanduslikku edukust demokraatia alustalaks ei pea:

maailmas leidub ülirikkaid riike, mida valitsetakse autokraatlikult (nt Saudi Araabia , Singapur).
vaeseid riike, kus demokraatiat väärtustatakse (nt Botswana ).

Demokraatia arengut mõjutavad lisaks majanduslikule edukusele ka:

kultuur ja religioossed arusaamad.
poliitiline kultuur.
tolerantsus ja koostöövaim jne.

3.2. Demokratiseerumise lained:

USA politoloog Samuel P. Huntington (1927-2008) on käsitlenud demokraatia leviku seaduspärasusi ning on välja toonud kahe viimase sajandi demokratiseerumise lained:

Demokratiseerumise:
Kus? Mis asjaoludel?
Esimene laine
(1826-1922)
Ladina-Ameerika kolooniate iseseisvumine ; kodanikuvabaduste laienemine Euroopas 1848-1849 revolutsioonide tulemusena; valimisõiguse laiendamine; impeeriumite kokkuvarisemine ja uute rahvusriikide teke Esimese maailmasõja tulemusena.
Teine laine
(1945-1956)
Demokraatliku valitsemissüsteemi taastamine sõja kaotanud riikides; vabaduste suurenemine Stalini surma järel Ida-Euroopas.
Kolmas laine
(1974-1990.aastad)
Diktatuuride kukutamine Lääne-Euroopa riikides (Portugal, Hispaania , Kreeka); kommunismi kokkuvarisemine Ida-Euroopa riikides.

Alates 1970.aastate keskpaigast kuni 1990.aastate lõpuni on demokraatlike riikide arv kolmekordistunud (1974 – 39 riiki; 1999 – 120 riiki) ning umbes 40% maailma rahvastikust elab demokraatlikus ühiskonnas.
Demokraatiat ei eksisteeri Araabia riikides, paljudes Aafrika riikides, mitmes Nõukogude Liidu järglasriigis jm.
21.sajandil uusi demokraatiaid lisandunud pole ning pigem on probleemiks kujunemas see, kuidas demokraatiat kindlustada.

3.3. Siirdeühiskond:

Siirdeühiskonnaks nimetatakse ühiskonda, kus alles toimub üleminek ühelt ühiskonnakorralduselt teisele (nt autoritaarselt valitsemiselt demokraatiale või vastupidi).
Siirdeühiskonna probleemid:

soov saavutada kiireid lahendusi ja elujärje paranemist.
populaarsed on populism ja nn kindla käe loosungid.
nn šokiteraapia toob enesega kaasa majanduskriise ja elatustaseme langust.
reformid kulgevad tihti ebaühtlases tempos (nt demokraatlik poliitiline kultuur juurdub aglasemalt kui kulgevad poliitilised reformid).

3.4. Demokraatia tunnusjooned:

Demokraatia (kr k demos – rahvas, kratos – võim) pärineb Antiik-Kreekast ning on ligikaudu 2500 aastat vana. Kreeka linnriikides kasutati valdavalt osalusdemokraatiat, kus polise kodanikkond osales läbi rahvakoosolekute vahetult riigiasjade otsustamisel .
18.saj valgustusfilosoofia taaselustas domokraatia idee, ent antiikajale omase osalusdemokraatia (e otsedemokraatia) asemel pakuti välja esindusdemokraatia põhimõte – inimene ei pea riigiasjade otsustamisel ise osalema , vaid ta valib oma esindajad üleriigilisse esinduskokku.
Tänapäevase demokraatia kõige levinum vorm on esindusdemokraatia (kodanikkond valib oma esindajad parlamenti või kohalikku omavalitsusse). Samas täiendab osalusdemokraatia läbi referendumite või kodanikualgatuste esindusdemokraatiat.
Tänapäevase demokraatia peamised tunnused:

Vabad ja õiglased valimised.
Konkurents võimu nimel.
Poliitikute sõltuvus valijate eelistustest .
Kodanikuvabaduste ja inimõiguste tagamine.
Õigusriik (e seaduste ülimuslikkus) ja kõigi inimeste võrdsus seaduse ees.
Võimude lahususe põhimõtte järgimine (e seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahutatus üksteisest).
Kohtusüsteemi ja teiste kontrollorganite (nt riigikontroll , keskvalimiskomisjon) poliitiline sõltumatus.
Vaba ajakirjandus ja alternatiivsed teabeallikad.
Vähemuste õigustega arvestav enamuse võim.
Tsiviilkontroll relvajõudude üle.

Tihti nimetatakse nüüdisdemokraatiat ka polüarhiaks (kr k polyarchiā – paljude võim), kus otsitakse erinevate huvigruppide vahel kompromisse, kus tegutseb aktiivne kodanikuühiskond ja eksisteerib arvamuste paljusus (pluralism).

4. Ühiskonna avalik- ja erasektor :
4.1. Ühiskonna mõiste ja põhikomponendid:

Ühiskonnaks nimetatakse suurte inimhulkade kooselu korrastatud viisil. Ühiskonnast rääkides saab eristada mitmetest valdkondadest nagu poliitika, majandus- ja sotsiaalsfäär, kultuur, õigus, moraal.
Kaasaja ühiskonna struktuur moodustub kolmest peamisest sektorist:

Esimene e avalik sektor – ühiskonnaelu korraldamine (riigi- ja omavalitsusasutused).
Teine e erasektor e tulundussektor – tootmine ja kauplemine (eraettevõtted).
Kolmas e mittetulundussektor e kodanikuühiskond ( kodanikuorganisatsioonid ja ühendused).

Mida mitmekesisem on ühiskond, seda elujõulisem ta on. Ühiskond, mis on liialt ühetaoline (vaesuselt, usult, ilmavaatelt) on tavaliselt vägivallaga loodud (nt kommunistlikud NSV Liit või Põhja-Korea) ning pole arenguvõimelised.
Ühiskonna edukuse aluseks on kõigi ühiskonna valdkondade harmooniline areng.

4.2. Esimene ehk avalik sektor:

Avaliku sektori moodustavad riik ja avalik-õiguslikud asutused.
Riik on institutsioonide kogum, mis korraldab mingil kindlal maa-alal valitsemist ja viib ellu teatud eesmärke.
Riigi tunnused:

Kindel territoorium ja kontroll selle üle (maismaa, riigi piiridesse jäävad veealad, riigi põhialadest eemale jäävad eraldatud alad e enklaavid).
Suveräänsus e iseseisvus (võime toimida ilma väliste kitsendusteta).
Rahvas (riigi kodanikud, välismaalased, kodakondsuseta isikud).

Riigi valitsemisinstitutsioonide süsteem on kujunenud sajanditepikkuse arengu tulemusena ning selle hulka kuuluvad:

seadusandlik võim.
täidesaatev võim.
kohtuvõim ja korrakaitseorganid.
järelvalveinstitutsioonid (nt riigikontroll, inspektsioonid, õigusvahemehed e ombudsmanid) jm.

Kõigile riigiasutustele on iseloomulikud sarnased tunnused:

kindel sisemine struktuur ja hierarhia .
need moodustatakse riigi poolt õigusaktide alusel ja kindlate ülesannete täitmiseks.
neid rahastatakse riigieelarvest.
nende töötajateks on palgalised riigiametnikud e avalikud teenistujad .

Koos heaoluühiskonna väljakujunemisega 20.saj on riigi ülesannete ulatus oluliselt suurenenud ning kasutusele võeti mõiste - avalik haldus / haldusjuhtimine. Avalik haldus on riigi ja omavalitsusasutuste igapäevane plaanipärane tegevus poliitikas püstitatud eesmärkide elluviimiseks.
Kõiki püstitatud ülesandeid ei pruugi riik / riigiasutused ise tegema, vaid neid võivad ellu viia avalik-õiguslikud asutused, mis otseselt ei allu ühelegi riigiasutusele, kuid riik kontrollib siiski nende tegevust. Kontroll avalik-õiguslike asutuste üle säilitatakse neile tegevuseks raha eraldades või nendelt teenust tellides (nt ringhääling, ülikoolid, raviasutused jne).

4.3. Teine ehk erasektor:

Kuna tänapäeva turumajanduslikus maailmas kuulub enamik ettevõtteid erakapitalile, siis tuletatakse sellest ka sektori nimetus – erasektor.
Kuigi erasektori ettevõtted võivad erineda üksteisest õigusliku vormi ( aktsiaselts , osaühing, füüsilisest isikust ettevõtja), suuruse või tegevusala poolest, siis kõigi nende tunnuseks on:

kasumi taotlemine.
eraomandus.

Erasektor peab arvestama avaliku sektori (riigi) ettekirjutustega oma tegevusele:

kogub erasektorilt makse.
kehtestab tegutsemise reeglid (seadused, tegevusload, keskkonna- ja tervisenormid jm).
annab toetusi.
reguleerib rahandust.

Erasektorist laekuvad maksud moodustavad põhilise osa avaliku sektori eelarvest.
Kaasaegses ühiskonnas vaieldakse selle üle, kui ulatuslikult peaks riik erasektori tegevusse (e majandusse) sekkuma:

vabaturumajanduse pooldajad (liberaalid) väidavad, et riik ei peaks sekkuma majanduse arengusse, vaid turg reguleerib majanduse arengut ise (nt USA-s).
teised leiavad, et riik peab jõuliselt majanduskriiside või turutõrgete vallandudes sekkuma (nt Skandinaavia riikides).

5. Kodanikuühiskond:
5.1. Kolmas sektor:

Hästi toimiva riigi aluseks on kodanik, kes tunneb hästi oma õiguseid ja kohustusi ning käitub neist lähtuvalt. Sellistes demokraatlikes riikides on kodanike tahe ainus seaduse ja õigluse allikas.
Kodanike riigi e kodanikuühiskonna peamine kooshoidev ja arendav jõud on kodanikualgatus - kodanike omaalgatuslik tegutsemine ühiskonna (koos sellega ka iseenda) elukvaliteedi paremaks muutmiseks.
Ühiskonna kolmanda sektori (e mittetulundussektori) moodustavad oma ühishuvide realiseerimiseks kodanike poolt moodustatud mitmesugused organisatsioonid , mille eesmärgiks pole valitsemine (nagu esimesel e avalikul sektoril) ja kasumi teenimine (nagu teisel e erasektoril).
Oma vormilt jagunevad kodanikualgatused:

mittetulundusühingud (MTÜ-d)- isikute vabatahtlikud ühendused, mille eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine. Tegevuse käigus saadud tulu võib kasutada ainult põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks ning seda tulu ei või jaotada oma liikmete vahel.
sihtasutused (SA-d)- on eraõiguslikud juriidilised isikud, mida iseloomustab vara valitsemine ja kasutamine põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks.
seltsingud- mitteformaalsed ühendused, mida ei registreerita; isikuteühendus, mis on asutatud lepingulise ühinemise teel mingi ühise eesmärgi saavutamiseks.

2009.aasta 1.aprilli seisuga tegutses Eestis kokku 28 532 kodanikuühendust: 816 sihtasutust ning 27 716 mittetulundusühingut. Seltsingute arv pole nende mitteregistreerimise tõttu teada.

5.2. Kodanikuorganisatsioonide tegevus ja ülesanded:

Kodanikuorganisatsioonid ja –ühendused mõjutavad poliitilisi otsuseid, aitavad lahendada sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme, pakuvad erinevaid teenuseid ja loovad töökohti.
Kodanikuorganisatsioonidega liitutakse vabatahtlikult, soovist ütelda ennast huvitavates küsimustes sõna sekka või lihtsalt vaba aja sisustamiseks.
Kodanikuorganisatsioonide hulka kuuluvad:

seltsid (laulu-, spordiseltsid jm)
ametiühingud / ametiliidud
korteri-, suvila-, garaažiühistud
usuühingud
keskkonnakaitse organisatsioonid.
sotsiaalhoolekandega tegelevad ühingud (tugikeskused, varjupaigad jm)
survegrupid (nn lobistid) sotsiaalsete või majanduslike eesmärkide realiseerimiseks
erinevad vabatahtlike tehtavad tööd / teenused (doonorlus, koristustööd jm).

5.3. Kodanikuühiskonna ja riigi suhted:

Riigivõimu ülesandeks on toetada valitsusvälist kodanikualgatust, sest see väljendab kõige otsesemalt kodanike tahet ning aitab säästa valitsemiskulusid.
Kodanike omaalgatuslikele ettevõtmistele on oluline erasektori toetus, mida riik saab soosida nt maksusoodustuste kaudu.
Kodanikeühiskond on ühiskonna mitmekesisuse hoidja, kuna selle kaudu leiavad väljundi erinevad huvid ja ühiskonnagrupid.
Kodanikuühiskond täiendab parteide tegevust ja ei lase neil otsuste tegemiselt liialt domineerida.
Kodanikuühendused mõjutavad poliitikat, osaledes seaduseelnõude väljatöötamisel ja avaldades seisukohti valitsuse poliitika kohta.
Kodanikuühiskond kasvatab selliseid demokraatiale vajalikke väärtuseid nagu sallivus, koostöövõime ja omaalgatus .
Kodanikuühiskonda põlgav valitsemine kahandab usaldust riigi vastu ning suurendab rahva ükskõiksust poliitika vastu.

6. Ühiskonna liikmed – kihistus, sotsiaalne staatus:
6.1. Ühiskonna kihistus:

Tänapäeva ühiskond on oma iseloomult mitmepalgeline ja pluralistlik .
Ühiskonna liikmed erinevad üksteisest:

bioloogiliste ehk kaasasündinud erinevuste alusel – sugu, vanus, füüsilised ja vaimsed võimed, rassiline kuuluvus, seksuaalne orientatsioon .

sotsiaalsete ehk omandatud erinevuste alustel – haridustase, majanduslik jõukus, elukoht, maailmavaade ja väärtushinnangud, kodakondsus , suhtumine religiooni, ühiskondlik aktiivsus, perekondlik staatus jne.

Teatud sotsiaalsed kihistused (nt majanduslik jõukus, ühiskondlik positsioon) muutuvad üldjuhul aeglaselt. Suuremad muutused on võimalikud revolutsioonide tagajärjel või siirdeühiskondades (nt Ida-Euroopas 1990.aastatel). Tugevate traditsioonidega ühiskondades (nt India) on liikumine ühest ühiskonnakihist teise oluliselt väiksem.
Nüüdisaegsetes demokraatlikes ühiskondades koos üldise arengutempo kasvuga kaasneb ka suurem liikumine erinevate ühiskonnakihtide vahel.
Ühiskonnaliikmete liikumist ühest ühiskonnakihist teise nimetatakse sotsiaalseks mobiilsuseks, mis võib olla:

horisontaalne – ühest maapiirkonnast teise, ühest majandusharust teise jne.

vertikaalne – keskklassist kõrgklassi, lihttöölisest spetsialistiks jne.
6.2. Sotsiaalne staatus:

Nüüdisühiskonnas mõjutab inimeste sotsiaalset staatust ehk positsiooni ühiskonnas ( alamklass , keskklass, kõrgklass) lisaks majanduslikule heaolu erinevustele ka elustiili tunnused.
Sotsiaalset staatust mõjutavad:

Vanemate päritolu.
Haridus (madal haridustase → vähetasustatud töö → kuulumine alamklassi; haridustaseme kasv annab võimaluse vertikaalseks sotsiaalseks mobiilsuseks).
Vabameelsuse ja võrdsuse väärtustamine (kujunenud arusaam sünnipärasest võrdsusest võimaldab ületada klassipiire sõltumata rassist, soost, rahvusest või päritolust).
Kasvav põlvkondade vaheline mobiilsus (laste ja nende vanemate väärtushinnangud ja elukutsed erinevad kaasajal rohkem kui varem).

Nüüdisaegses demokraatlikus ja sotsiaalset võrdsust soodustavas ühiskonnas püüeldakse selle poole, et ühiskonnapüramiidi madalamatel ja kõrgetel astmetel inimesi on vähe ning suurima osa moodustavad püramiidis keskkihid.

6.3. Sotsiaalsete erisuste mõju ühiskonnale:

Kihistumus toob enesega ühiskonnas kaasa inimgruppide eristumise üksteisest:

varanduslikult.
regionaalselt (maa ja linna elanikud, pealinnas ja provintsis elavad inimesed jne).
rahvuslikult .
ideoloogiliselt (sh usuliselt) jm.

Mida mitmekesisem (pluralistlikum) ja erinev on mingi ühiskond, seda arenguvõimelisem see on (nt USA).
Ühiskonna stabiilsuse huvides on oluline, et teatud erinevused ei kasvaks liiga suureks, sest see võib enesega kaasa tuua ebastabiilsuse kasvu, sotsiaalseid pingeid või relvakonflikte, näiteks:

religioossed konfliktid (nt juutide ja palestiinlaste vahel Lähis-Idas, hindude ja moslemite vahel Indias).
näljamässud vähearenenud maades (nt Haiiti).
etnilised vastuolud ja kokkupõrked, mida võimendavad majanduslikud erisused (nt mustlaste probleem Slovakkias ja Ungaris) jne.

7. Ühiskonna sooline, vanuseline ja rahvuslik jaotus ning religioosne mitmekesisus :
7.1. Rahvused :

Rahvust ühendab keelel, kultuuril , usul või muudel teguritel põhinev identiteet.
Rahvusesse kasvatakse, mitte ei sünnita, see tähendab, et rahvusesse kuuluvus kujuneb välja kasvades ja õppides. Aja jooksul on võimalik kasvada teise kultuuri ehk siis kasvada uude rahvusesse.
Tänapäeva maailmas on ligikaudu 200 riiki, mille territooriumil elab umbes 6000 erinevat rahvust. Neist omakorda 66 rahvusel on oma riik – rahvusriik .
Rahvusriik on riigi vorm, mis eksisteerib selleks, et pakkuda suveräänset territooriumi mingile kindlale rahvusele.
Vähemusrahvuseks nimetatakse riigis elavat rahvusgruppi, keda on alla poole selle riigi rahvastikust. Tavaliselt on riigis vähemusrahvuste määramiseks ja nimetamiseks mingi seadus, mis määrab ära selle riigi vähemusrahvused.
Paljudes riikides on kadumisohus olevate vähemusrahvuste keele ja kultuuri kaitseks loodud eraldi tingimused.
Eesti ajaloolised vähemusrahvused on olnud sakslased (baltisakslased), venelased (eestivenelased, peipsivenelased), rannarootslased, juudid , mustlased ja tatarlased.
Rahvusvähemuseks nimetatakse rahvusrühma, kellel on riigi põhirahvusest erinev rahvuskuuluvus, religioon , keel või kultuur.

7.2. Rahvastiku sooline ja vanuseline jaotus:

Kui 20.saj oli maailma rahvastikust rääkides oluliseks märksõnaks demograafiline plahvatus (e rahvaarvu kiire kasv), siis 21.saj hakkab eeskätt Euroopa arenenud tööstusriike vaevama demograafiline kriis – see on situatsioon kus rahvastikku iseloomustab taastepotentsiaali puudumine ja rahvastiku vananemine . Pikemas perspektiivis toob demograafiline kriis kaasa tööjõupuuduse ja töötajate suureneva maksukoormuse, mida saab leevendada peaasjalikult tööjõu impordiga. Väikerahvaste puhul kaasneb rahvaarvu vähenemisega oht etnose jätkusuutlikusele.
Samasugune probleem on tõstatunud ka Eestis. Alates 1990.aastate algusest on loomulik iive (sünni- ja surmajuhtude arvu vahe) olnud kuni 2009.aastani negatiivne ning tõusis 2010.aastaks üle pika aja taas positiivseks (35 elussündi rohkem kui surmajuhtumit).
Rahvastiku sooline jaotus on ajaliselt muutuv. Kuigi arenenud riikides tavaliselt sünnib enam poisslapsi (tüdrukute / poiste suhe keskmiselt 0,96), siis kahe-kolmekümnendadeks aastateks on naiste arv juba meeste omast suurem. Selle põhjuseks on noorte meeste kõrgem suremus õnnetusjuhtumite ja haiguste tulemusena.
Mõningates vähearenenud riikides on siiski abiellumiseas meeste arvukus oluliselt suurem naiste arvust, mis on tingitud soovimatusest saada tütreid (nt India), ühe lapse poliitikast (nt Hiina) jm.

7.3. Religioosne mitmekesisus:

Religioon (lad k religio – taassidumine) on uskumuste, normide, tavade ja institutsioonide süsteem, mille keskmeks on jumalikeks, pühadeks ja üleloomulikeks peetavad jõud.
Religioon annab selle järgijaile kindla maailmavaate – elu mõtte, juhised õigeks tegutsemiseks, tõe surma, saatuse , tuleviku, maailma alguse ja lõpu küsimustes jne.
Kiviaja lõpul tekkinud religioon on lahutamatult seotud kultuuri ja ajalooga. Usulistest tekstidest on alguse saanud ja edasi kandunud kirjakeeled ning kirjaoskus . Religioon on inimühiskonna ajaloo jooksul olnud tihedas seoses hariduse, teaduse, , ehituskunsti, meditsiini, filosoofia, ajaarvamise, kunsti, kirjanudse, muusika jm valdkondadega.
Alates uusajast (renessansist) on religiooni tähtsus ja tähendus läänemaailmas teaduse arengu ja inimeste maailmapildi avardumise tõttu järk-järgult vähenenud.
20.saj vähenes religioonide tähtsus eriti kommunistlikes riikides, kus religiooni püüti jõuga välja tõrjuda.
Tänapäeva maailma suurusunditeks on kristlus (katoliiklus ja erinevad protestantlikud usuvoolud ), muhameedlus e islam (suurimad usulahud sunniidid ja šiiidid), hinduism ja budism .
Globaliseerumise ja migratsiooni tulemusena on maailma erinevate religioonide / uususundite järgijad jõudnud ka sellistesse riikidesse, kus traditsiooniliselt on domineerinud mingi muu usund (nt miljonid moslemid Prantsusmaal ja Suurbritannias).

7.4. Religioon Eestis:

Eestis on vastavalt Põhiseaduse § 40 “Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole. Igaühel on vabadus nii üksinda kui koos teistega , avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.”
Aastaks 2010 oli Usuliste ühenduste registrisse kantud 9 kirikut ja 9 koguduste liitu ühtekokku 470 kogudusega. Lisaks neile on Usuliste ühenduste registrisse kantud veel 71 üksikkogudust ning 8 kloostrit. Lisaks Usuliste ühenduste registrisse kantud usulistele organisatsioonidele on osa religioossetest ühendustest registreerunud end usuühingutena, osa mittetulundusühingutena ning mõned pole pidanud üldse vajalikuks end kusagil riigiasutuses registreerida.
Aastal 2000 korraldatud rahvaloenduses küsiti Eestis elavatelt üle 15-aastastelt inimestelt ka nende usulist enesemääratlust puudutav küsimus. Rahvaloenduse andmete kohaselt tunnistab üht kindlat usulist traditsiooni 31,8% küsimusele vastanud inimestest.

Ühiskond ja selle areng Ühiskonnaõpetuse I kursus Koostaja : P. Reimer

.DOCX Laadi alla originaalfail 12 lk · .docx · 48 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-02-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti

48 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

mariatti96 Õppematerjali autor

sektor arengühiskonnaõpetuse erasektor religioon poliitika demokraatiat Ühiskond

Sarnased õppematerjalid

docx

Erinevad ühiskonnamudelid. Tööstusühiskonnast teadmusühiskonda

- 19.-20.saj vahetuseks kujunes linnastumise (e urbaniseerumise) tulemusena välja moderne linnatsivilisatsioon. Muutus traditsiooniline leibkonnamudel: agraarühiskonnale iseloomuliku suurpere asemel muutus tööstusühiskonnas peamiseks väikepere vanemad koos oma alaealiste lastega. 1.3. Postindustriaalse ehk tööstusjärgse ühiskonna põhijooned: Postindustriaalne ehk tööstusjärgne ühiskond kujunes välja 20.sajandil. Hankiva ja töötleva tööstuse arvelt kasvas teenisndussektori e tertsiaarsektori osatähtsus. Teaduse ja tehnoloogia osa tähtsustamine majanduses. Kasvas vajadus haritud tööjõu järele. Kujunes laiaulatuslik kõrge kvalifikatsiooniga ja suhteliselt kõrge sissetulekuga keskklass. Elatustaseme üldine tõus. Ühiskond ja selle areng Ühiskonnaõpetuse I kursus Koostaja: P.Reimer

Ühiskond

docx

Demokraatlik ühiskond ja selle valitsemine

1 1. Riik ja poliitilised režiimid: 1.1. Riigi põhitunnused: Riik on institutsioonide kogum, mis korraldab mingil kindlal maa-alal valitsemist ja viib ellu teatud eesmärke. Varaseimad riiklikud moodustised – linnriigid kujunesid välja Lähis-Idas umbes 3500 eKr. Riigi põhitunnused on: - kindel territoorium ja kontroll selle üle (maismaa, riigi piiridesse jäävad veealad, riigi põhialadest eemale jäävad eraldatud alad e enklaavid). - suveräänsus e iseseisvus (võime toimida ilma väliste kitsendusteta). - rahvas (riigi kodanikud, välismaalased, kodakondsuseta isikud). 1.2. Riigivõimu iseloom: Riike eristatakse riigivõimu iseloomu (poliitilise režiimi) järgi demokraatlikeks (liberaalseteks) riikideks ning diktatuurideks.

Ühiskond

docx

Demokraatlik ühiskond ja selle valitsemine

1. Riik ja poliitilised reziimid: 1.1. Riigi põhitunnused: Riik on institutsioonide kogum, mis korraldab mingil kindlal maa-alal valitsemist ja viib ellu teatud eesmärke. Varaseimad riiklikud moodustised linnriigid kujunesid välja Lähis-Idas umbes 3500 eKr. Riigi põhitunnused on: - kindel territoorium ja kontroll selle üle (maismaa, riigi piiridesse jäävad veealad, riigi põhialadest eemale jäävad eraldatud alad e enklaavid). - suveräänsus e iseseisvus (võime toimida ilma väliste kitsendusteta). - rahvas (riigi kodanikud, välismaalased, kodakondsuseta isikud). 1.2. Riigivõimu iseloom: Riike eristatakse riigivõimu iseloomu (poliitilise reziimi) järgi demokraatlikeks (liberaalseteks) riikideks ning diktatuurideks.

Ühiskond

doc

Ühiskonnaõpetuse konspekt + kordamisküsimused

ühtlustuvad, masstootmine, massikultuur, massimeedia. Infoühiskonna põhijooned: oluline on info kiire hankimine ja töötlemine, info kerge kättesaadavus. Teadmusühiskonna põhijooned: majanduslikud ja poliitilised otsused peavad toetuma uuringutele ja analüüsidele, oluline on töölise loovus ja paindlikkus; ohuks: tootmise ja tehnoloogia ohtlik mõju keskkonnatasakaalule. 2. Heaoluriik. Selle tekke eeldused: 1) tööstusrevolutsioon muutis valitsevaks vabrikutöö ning muutis inimeste elustiili (riik pidi hakkama tegelema sotsiaalhoolekande, tervishoiu ja haridusega); 2) kehtestati esimesed demokraatlikud valitsemisreziimid tänu kodanlikele revolutsioonidele. Esimesed heaoluriigid kujunevad 1880. aastatest alates. Heaoluriik püüab parandada inimese toimetulekuvõimalusi ning sekkub sel eesmärgil majandusse ja tulude jaotamisse

Ühiskonnaõpetus

docx

Ühiskonna uurimine

konkreetse seaduse või riigieelarvelise programmi mõjuulatusse kuuluvad. 2. Leia ministeeriumide ja Riigikogu või riigikantselei kodulehelt, milliseid uuringuid on tellitud. -RK ÕIGUS- ja ANALÜÜSIOSAKONNALT TELLITUD UURINGUD *Erimärgistatud kütuse aktsiis (2008) *Piima kokkuostu korraldamine EL riikides (2009) *Karusloomakasvatus ja loomade kasutamine tsirkustes EL riikides (2009) ÜHISKONNA KIHISTUMINE *Mitmesugused olulised tunnused jagavad inimesed kihtidesse ehk ühiskond on sotsiaalselt kihistunud. *Sotsiaalne mobiilsus-inimeste või inimrühmade liikumine ühest ühiskonnakihist teise . *Liikumine võib olla vertikaalne või horisontaalne Klassid ja staatused *Varasemate ühiskondade puhul lähtuti klassidesse jaotamisest majandusliku positsiooni alusel, nüüdisühiskonnas räägitakse sotsiaalsest klassist, mille puhul pole määravaks materiaalne olukord. *Tänapäeval klassipiirid hägustuvad, kasvanud on sotsiaalne mobiilsus . Kasvanud

Ühiskonnaõpetus

docx

ÜHISKOND: Nüüdisühiskond

ÜHISKOND Nüüdisühiskond Ühiskond Inimeste kooselu vorm ja sellest tulenevate sotsiaalsete suhete ja institutsioonide kogum. Ühiskonna tunnuseks on kultuur. Tänapäeval eristatakse kaht tüüpi ühiskonda: avatud ja suletud ühiskonda. 1. Avatud ühiskond - sallib mitmekesisust, individuaalsust, on avatud muutustele ja tunneb huvi teaduse vastu. 2. Suletud ühiskond - riigi korralduselt totalitaarne: ta taotleb ühetaolisust (terviklikkust), mis oleks täielikult riigile allutatud. Nüüdisühiskonna kujunemine ( industriaalühiskond, postindustriaalne ühiskond, teadmusühiskond, siirdeühiskond ). Industriaalühiskond - ühiskonnakorraldus, kus inimeste põhiline tegevusala on tööstus ja ehitus. Vähem inimesi on hõivatud põllumajanduses ja teeninduses.

Ühiskonnaõpetus

docx

Nüüdisühiskond

Ühiskond

doc

Ühiskonna arvestus

- Peamised otsustajad maaomanikud - Peamised töötegijad talupojad - Peamine töövorm käsitöö - Levinud riigivorm absolutistlik kuningriik - Valitsuse roll tagada riigi julgeolek, siseriiklik kord - Perevorm suurpere - Valitsev majandamisviis naturaalmajandus - Töögraafik sõltus aastaajad, ilmastik,usupühad 2) Tööstusühiskond : Tööstus ehk industriaalühiskond ühiskond, kus tööstuses hõivatud inimeste osakaal on suurem kui põllumajanduses - Tähtsaim ressurss raha,masinad - Peamised otsustajad ärimehed - Peamised töötegijad töölised - Peamine töövorm masinatöö - Töögraafik sõltus töörütmist, mitte ilmast jne - Valitsev majandamisviis turumajandus - Levinuim riigivorm parlamentaarne monarhia/vabariik

Ühiskonnaõpetus

Rohkem sarnaseid