Platon „Pidusöök“ Aristoteles „Metafüüsika (16)

Platon „Pidusöök“
Aristoteles „Metafüüsika“
Platon kirjutab oma essess Erosest ehk armastusest. On paratamatu,et ihaldatakse seda millest tuntakse puudust. Inimene ihaldab seda, mis pole talle kättesaadav ja mida tal ei ole, või seda, mis ta ise ei ole ning millest ta puudust tunneb. Armastuse ja ihaluse object on see, millest keegi puudust tunneb. Filosoofid asuvad tarkade ja rumalate ( nõmedate) vahepeal , seega nad püüdlevad tarkuse poole. Nad on tarkuse ihalejad. Tähendabki filosoofia ju kreeka keeles Phileo + Sophia = armastan + tarkus = tarkuse-armastus.
Eros on armastus kauni vastu, inetu vastu aga mitte, sellest järeldub,et Eros ei ole kaunis, sest ta ihaldab seda, millest ta ise puudust tunneb, järelikult Eros ei ole jumal, kuna jumalad on üliõnnelikud ja ülikaunid. Eros on võimas deemon , kes on vahendajaks inimeste ja jumalate vahel.
Kõik elusolendid ihkavad sünnitada ja püüdlevad surematuse poole, mõned inimesed valivad selle saavutamiseks kehalise tee sünnitades lapsi, teised saavad aga surematuks oma hingega luues surematuid teoseid. Mõistus on hinge jumalik ja surematu osa.
Armastus ei saa olla täiuslik, sest muidu ei püüdleks inimesed selle poole, vaid see eeldab püüdlust, st vahepealolekut. Inimene, kes midagi armastab , taotleb head, mis selles peitub. Armastus on iha head jäädavalt vallata . Armastust tuleb mõista laiemalt, kui seda tavaliselt tehakse. Inimene võib armastada näiteks tarkust. Ilu tunnetuses on mitmed astmed , mille armastaja läbib. Kõigepealt armub ta füüsiliselt ligitõmbavasse inimesse, järgmisena füüsilisse ilusse üleüldiselt. Siis taipab ta, et hinge ilu on väärtuslikum, kui keha ilu. See viib teda tarkuse omandamisele.
Aristoteles kirjutab oma essees tarkusest. Tarkus on teadus mingitest põhjustest ja algetest , sest nende läbi ja nendest tunnetatakse kõike muud. Need elusolendid, kellel tekib mälu on arukamad nendest, kes ei ole võimelised mäletama. Õppimisvõimelised on need, kellel mälu kõrval on ka kuulmistaju. Inimestel tekib kogemus mälust, sest mitmed mälestused ühest ja samast asjast moodustavad ühe kogemuse jõu.
Filosoofia käib teiste teaduste algete ja põhjuste kohta. Kuna filosofeerima hakati mitteteadmise vältimiseks, on ilmne, et püüeldi teadmise ja arusaamise , mitte mingi kasu poole. Kuna filosoofia on ainsana teadustest olemas iseenese pärast on see ainuke vaba teadus. Kuna inimese loomus on mitmes suhtes orjalik on filosoofia omandamine mitteinimlik vaid jumalik. Selle omandamine peab viima vastupidiseni sellele, mida me alguses otsimine. Ka Eros on filosoof , kuna ta armastab tarkust.
Inimestel on tarkuse ja tarkade kohta mitu erinevat arusaama.
1. Inimesed peavad teadmist ja asjatundlikkust rohkem kunsti kui kogemuse juurde kuuluvaks ja peavad kunsti valdajaid kogenuist targemaks. Me arvame,et tarkus tuleneb teadmiste omamisest Tark teab kõike, niivõrd kui see võimalik on, kuid üksikut teadmist tal ei ole.
2. Tark on see, kes on suuteline tunnetama raskesti tunnetatavad ja inimesele raskesti tajutavat . Meeltetajudest me ei pea ühtki veel tarkuseks; ja need üksiku teadmised on küll kõige tähtsamad; aga nad ei ütle mitte millegi kohta, miks
3. Kunsti valdajad suudavad teisi õpetada ning inimesed peavad teadmise märgiks õpetamise võimet, seetõttu peame me kunsti kogemusest rohkem teadmiseks.
4. Teadustest on tarkus rohkem see, mis on eelistatav iseenda pärast ja teadmise pärast, kui see, mis on eelistatav temast saadava kasu pärast.
5. Juhtivat peetakse abistavast rohkem tarkuseks, sest targale on kohane korralduste andmine ja mitte allumist teisele, vaid vähem targa allumine talle.
Platoni küsimused:
1. Sellest, et isa/ema on kellelegi isa/ema ja vend kellelegi vend, järeldub,et armastuse tekkimiseks on vajalik armastaja ja armastuse objekt ning et armastus tekib inimestevahelistest suhetest ning on eelkõige armastus kellegi vastu.
6. See, kes on tark ( jumal ) ei püüa targaks saada, kuna ta on juba tark, seega ta ei ihalda tarkust. Filosoofidel on põhjust endaga rahul olla rohkem kui jumalatel, sest nemad armastavad tarkust. Tarkus seisnebki selles, et inimene teab, et ta ei tea mitte midagi. Nõmedad, kes on endaga täiesti rahul ja arvavad ,et neil ei puudu mitte midagi, ei ihalda tarkust, sest nad arvavad ekslikult,et nad juba on targad. Kellel tema enese arvates midagi ei puudu, ei ihaldagi seda, millest tal puudust on.
Aristotelese küsimused:
1. Meelte kaudu same ümbritsevast maailmast infot ehk teadmisi, seega annab inimese kiindumus meeltesse tunnistust inimese loomupärasest püüdlusest teadmiste poole. Kuna kõige rohkem infot ( u. 90% ) saavad inimesed nägemismeele kaudu, tähtsustavad inimesed just eriti seda meelt . Nägemine paneb meil meeltetajude seast kõige enam tunnetama ja ilmutab kõige rohkem erinevusi.
4. Kogemus on üksiku, kunst aga üldise teadmine. Kogemuse valdajad teavad mis on, kuid ei tea miks. Kunsti valdajad aga teavad miks ja põhjust. See, kes omab teooreetilist teadmist ja tunnetab üldist, kuid selles sisalduvat üksikut ei tea, ei saa terveks teha ühtegi inimest, sest igasugune tegevus ja toime kuulub kogemuse ehk üksiku juurde. Arst ei ravi inimest, kui just mitte sattumuslikult, vaid üksikisikut, kellele inimene-olemine on sattumuslik. Kogemus ongi loonud kunsti, kogenematus aga juhuse , seega võibki öelda,et arst ravib inimese terveks sattumuslikult.