Kasvatusstiilid, võrdlus, analüüs. (0)

Vanemlus . Kasvatusstiilid, võrdlus, analüüs.

1. Võrdle hästi toimivat ja düsfunktsionaalset perekonda.
Hästi toimivas perekonnas on igal pereliikmel oma roll ja tööülesanded. Hoolitakse üksteise tunnetest, kuulatakse üksteist ära ja aidatakse, kui keegi abi peaks vajama. Hästi toimivas perekonnas on kõik läbi mõeldud ja organiseeritud. Üldiselt ei jäeta asju juhuse hoolde. Pereliikmed saavad omavahel üldjuhul hästi läbi, nende vahel valitseb harmoonia ja armastus. Kõik panustavad perekonda ja saavad sealt ka vastutänu. Düsfunktsionaalses perekonnas on rollid pereliikmete vahel ebaühtlaselt jaotunud või vanemad on loobunud oma rollist olla ema või isa. Näiteks isa on muutunud rahakotiks, lastehoidjaks või remondimasinaks ja laps/lapsed ja ema naudivad elu. Tänapäeval leidub ka vastupidiseid situatsioone, kus naine on peamine perekonna ülalpidaja ja mees on kodune, lastehoidja. Kuna rollid on ebaühtlaselt jaotunud on ka nendega kaasnevad ülesanded ebavõrdsed. Tulemuseks tekivad omavahelistes suhetes pinged, lahkarvamused , mis omakorda viivad ka tülideni. Ei kuulata üksteise muresid ja trambitakse tunnetel. Lõpuks on selle pere kõik liikmed need, kes kannatavad. Perekonnas peab valitsema võrdsus, et kõik annaksid oma panuse.
2. Iseloomusta kasvatusstiile ja nende mõju lapse arengule. Võrdle autokraatlikku, kõikelubavat ehk vabakasvatust ja suunavat kasvatusstiili. Vabakasvatuse probleemid?
Kasvatusstiilid:
Autoriteetne kasvatus- Arvestatavad on nii lapse kui ka täiskasvanu õigused. Lastelt oodatakse eakohast käitumist, sõnakuulelikkust ja kohusetunnet. Vanemate roll on olla armastavad, julgustavad, last juhendavad ja selgitavad oma käitumist. Lapsi kiidetakse kui ka laidetakse.
Autoritaarne kasvatus- Laste maailma ja vajadusi tunnustatakse vähe. Nõutakse sõnakuulelikkust, on tugev kontroll ja pärsitakse iseseisvust. Kasvatus on külm ja jäik. Lapselt oodatakse vaid allumist ja laps on vanemast sõltuv. Autoritaarset kasvatust iseloomustab lapse kamandamine, kritiseerimine ja halvustamine. Lapsel puudub asjadest oma arvamus.
Mittesekkuv kasvatus- Sellist kasvatusvormi iseloomustab mittenõudliku kasvatusu kombineeritus ükskõikse või eemale tõukava käitumisega. Kodus puuduvad reeglid ja kontroll, vanemad on ükskõiksed, emotsinaalselt külmad ja endassetõmbunud. Lapsel tekivad puudujäägid kiindumisvõimes, tunnetuses, emotsionaalses ja sotsiaalses arengus.
Vabakasvatus- See on kasvatusvorm, kus täiskasvanud ja lapsed kasvavad koos võrdsetel alustel ja kokkulepete pinnal, vabana võimust ja manipulatsioonist. Selle kasvatuse põhimõtteks on, et lapsed jäetakse rahule, aga neid ei jäeta üksi. Eesmärgiks on saavutada olukord, kus laps hakkan iseenesest jäljendama vanemaid. Vabakasvatus kui meetod annab otsustus – ja vastutusõiguse lapsele, kuid ei anna vabadust teda kasvatavale täiskasvanule.
Vabakasvatuse probleemid:

• Vabakasvatuses üles kasvanud lastest võivad hiljem kujuneda pätid , narkarid, hasartmängusõltlased, vargad või kes iganes elu hammasrataste vahele jäänud. Kõik tänu sellele, et neid puudub tunnetus, kus maal on piir ning mida tohib ja mida mitte.
  
• Vabakasvatus pole vabandus!
  
• Sellist kasvatusmeetodit ei aktsepteerita igalpool, samamoodi.
  

3. Too 4-5 näidet kasvatusvigade kohta.

• Vanemad ei näita oma laste vastu piisavat armastust. Selle all ma mõtlen kallistamist, kaisutamist. Lapsel jääb puudu lähedusest.
  
• Füüsiline vägivald lapse suhtes eksimuste või halva käitumise pärast.
  
• Ei pöörata lastele piisavalt tähelepanu. Ükskõiksus . Laps on nö omapead .
  
• Lapse ja vanema vahelise kvaliteetaja puudumine või liiga väheks jäänud seda.
  
• Vanemad ei julgusta piisavalt oma lapsi. Vähene positiivne suhtumine.
  

4. Too näiteid lastega toimetuleku viisidest. Iseloomusta tõhusat käitumisviisi.
Lapsi tuleb osata kuulata ja mõista nende muret. Neid tuleb oskuslikult suunata, kuid mitte nendega manipuleerida või sundida neile midagi, mis neile vastuvõetamatu on. Lapsi tuleb kiita ja laita, kuid kõike seda peab tegema põhjendatult, et laps mõistaks olukorda ja õpiks sellest. Nad vajavad julgustamist ja vanema lähedust, et nad saaksid olla kindlad, et ema ja isa on neile alati olemas, kindlustunne. Tuleb seada kindlad piirid ja last nendest teavitada. Piiride ületamisele peab järgnema karistus ja selgitamine , mis valesti tehti.
5. Karistuse poolt ja vastuargumendid . Kuidas võib karistus last mõjutada?
Kui last pidevalt karistada , muutuvad lapsed otsustusvõimetuks, ebakindlaks ega oska teha koostööd või oma vajaduste eest seista. Lapsel ei pruugi tekkida peale karistamist põhjus-tagajärg- seoseid . Karistused panevad lapse vanematele alluma hirmutunde abil. Lapsepõlves karistada saanud lastel võivad täiskasvanueas välja tulla selle tagajärjed- pidev rahulolematus ja süütunne . Samuti võtavad lapsed vanematest eeskuju ka probleemide lahendamisel. Kui nad ükskord oma lapsed saavad lahendavad nad samuti probleeme vägivaldse võtmega. Lapse karistamine ei tohi avalduda füüsilise vägivallana. Mina ise eelistan aja-maha-võtmise-meetodit, sest siis laps rahuneb maha ja pärast seda saab vanem talle rahulikult selgitada, mida valesti tehti.
6. Too kolm näidet laste käitumis- ja tundeeluprobleemide põhjustest?

• Armastuse ja läheduse puudumine või vähesus vanemate poolt.
  
• Vanemad ei pööra lapsele piisavalt tähelepanu. Lapsel tekib tähelepanuvajadus.
  
• Laps on kogunud endasse nii palju emotsioone ja ta ei oska neid kuidagi välja näidata ning on pideva pinge all. Üks hetk kui ta enam vastu ei pea, algab tohutu nutuhoog.
  

7. Mis on lapse väärkohtlemine ? Too näiteid.
Lapse väärkohtlemine on mistahes käitumine lapse suhtes, mis alandab tema füüsilist ja psüühilist heaolu, seades ohtu tema eakohase arengu ja tervisliku seisundi. See on igasugune kahju tekitamine lapsele, mis ei ole juhuslik. Väärkohtlemine võib olla nii füüsiline, psühholoogiline , seksuaalne, kui ka lapse hooletusse jätmine. Füüsiline väärkohtlemine väljendub näiteks löömises, raputamises, tõukamises, mürgitamises, kõrvetamises, uputamises, lämmatamises või muus lapsele kehalisi vigastusi või kahju põhjustavas tegevuses. Psühholoogiline väärkohtlemine on näiteks lapse järjepidev halvasti kohtlemine. Emotsionaalne väärkohtlemine võib väljenduda püüdes sisendada lapsele, et ta on väärtusetu, et temast just seepärast ei hoolita või hoolitakse vaid niivõrd, kuivõrd ta suudab täita teiste ootusi. Seksuaalne väärkohtlemine on lapse või nooruki sundimine või ahvatlemine osalema seksuaalseis toiminguis olenemata sellest, kas laps ise mõistab toimuvat või mitte. Hooletussejätmine on lapse põhiliste kehaliste ja vaimsete vajaduste pidev rahuldamata jätmine, mis võib põhjustada tervisehäireid või kahjustada lapse arengut.