VANEMLIKU KÄITUMISE MÕJU LAPSE ARENGULE (0)

Tallinna Ülikooli Pedagoogiline Seminar
Alushariduse ja täiendusõppe osakond
Kätlin Kattai
VANEMLIKU KÄITUMISE MÕJU LAPSE ARENGULE
Essee
Juhendaja : Lii Lilleoja, MA
Tallinn 2014
Vanemliku käitumise mõju lapse arengule
Iga laps on isiksus omaette . Isiksuse all võib mõista nii iseloomu või karakterit – inimesele iseloomulike omaduste kogumit, mis teeb ta teistest erinevaks ja silmapaistvaks. Rääkides isiksuse arengust tuleb silmas pidada, et see on ühtaegu nii bioloogiline protsess kui ka kultuuri omandamine, kus tavaliselt keskendutakse laste füüsilisele , emotsionaalsele ja sotsiaalsele arengule. Olulist rolli mängib selles lapsepõlv, aga see, kelleks lapsed kujunevad, seda mõjutavad paljud tegurid.
Vaatamata suurtele muudatustele meie elukorralduses oleme oma väärtuste hierarhias säilitanud olulise koha kodule ja perekonnale . Erinevad uuringud on näidanud, et elu suurimad rõõmud tulenevad perekonnast. Iga laps vajab kodu ja perekonda, selleks, et end turvaliselt tunda. Laste turvalisus aga sõltub sellest, millise maailma täiskasvanud on nende jaoks loonud, seega kodu ja turvaisikute olemasolust.. Vanemate kasvatusstiilil ja käitumisel on väga oluline mõju lapse arengule. Vanemad tagavad selle, et lastest kujuneksid ühiskonna täisväärtuslikud liikmed. Lapse kasvukeskkonnast sõltub tema mõttemaailm, hoiakud, väärtused ja suhtumised. See, kuidas lapsevanem pakub sooje ja lähedasi suhteid ning omab kontrolli lapse üle, mõjutab järglast ka tema edaspidise elu vältel.
Vanemad on lapsele eeskujuks ning nende tegude järgi saab laps aru mis on õige ja mitte. Isegi ainuüksi nende emotsioonide järgi kujuneb lapse hoiak. Tundekasvatuse sügavus ja mõju oleneb sellest, kuidas vanemad oma lastega suhtlevad.
Laste emotsionaalne õppimine algab kohe pärast sündi. On välja kujunenud 4 põhilist vanemlikku kasvastustiili: autoriteetne -, autoritaatne-, lubav - ja ükskõikne kasvatusstiil .
Kuna kõikidel lastel on loomupärane vajadus turvatunde järele, siis saab seda pakkuda neile täiskasvanu, kes lapse silmis väärib lugupidamist ja austust . See on keegi, keda laps tahab matkida ja kellele sarnaneda , so- autoriteet. Autotiteetse kasvastusstiiliga arvestatakse ning austatakse nii lapse kui ka täiskasvanu õigusi ja seda iseloomustab lapse aktsepteerimine ja osavõtt tema tegemistest, mõistlik kontroll ning eakohase iseseisvuse võimaldamine. Arvatavasti ongi just autoriteetne kasvastusstiil kõige tõhusamaid, sest autoriteeti käe all
kasvab lapsest kohusetundlik ja väärikas inimene, kes teab ja arvestab kõiki norme, käitub
viisakalt ning kel pole alaväärsustunnet.
Autoritaarset kasvatusstiili iseloomustab omakorda aga jäik kontroll ja karmid reeglid, mille eiramine toob kaasa karistuse. Sellise kasvastusstiiliga seostub mitmeid probleeme. Lastel ei teki peres tavaliselt usaldust, lähedust ega sõprust ning murdeeas võidakse hakata mässama, tarvitama alkoholi ja narkootikume ning sattuda kuritegelikule teele. Kuna reeglid on kindlalt
vanemate poolt paika pandud, siis ei õpi laps ise tegema otsuseid. See pärsib seda, et laps allub ka tulevikus muudes olukordades kergesti ning ei suuda ise otsutada.
Lubava kasvatusstiili puhul pole keelde, käske, piiranguid ega kontrolli. Vanemad ei esita nõudmisi ega kontrolli järglast. Lapsel lubatakse langetada otsuseid ka juba väga varakus eas, kui ta pole selleks veel valmis. Täiskasvanu käitumine on siiski hoolitsev ja aktsepteeriv. Lubav kasvatusstiil soodustab lapse muutumist isekaks ja tujukaks, enesekontrollivõime ei arene, ta ei suuda teistest inimestest lugu pidada. Sellisel lapsel võib tekkida ebakindlustunne, sest ta ei tea mida temalt oodatakse . Samuti võivad tulla probleemid koolis. Kuid samas ilma käskude, keeldude ja karistuseta hakkab laps samm-sammult tunnetama piire ja ühiskonnast aru saama, kuidas see töötab ja milline käitumine on aktsepteeritav ning tagab toimetuleku.
Ükskõikse kasvatusstiili puhul side vanema ja lapse vahel puudub, vanematel pole aega lastega tegeleda. Sellise kasvatusega lapsed on hooletusse jäetud, mille tulemuseks on puudujäägid kiindumusvõimes ja tunnetuses, madal enesehinnang ning suutmatus luua lähisuhteid. Kui laps saab pidevalt vähe tähelepanu ning armastust, võib see viia agressiivse käitumiseni.
Tavaliselt järgivad lapsevanemad ühte stiili, kuid on ka neid, kes vastavalt oludele kasutavad midagi mõnest teisest stiilist. Näiteks isa, keda tavaliselt iseloomustab lubav stiil, võib aga hoopis muutuda autoritaatseks, kui lapse enesekesksus hakkab teda häirima.
Oluline on siinkohal rõhutada, et ka lapse omadused mõjutavad seda, kuivõrd on efektiivseima ehk autoriteetse stiili rakendamine võimalik. Impulsiivse ja vastalise käitumisega lapse vanemal on keerulisem olla soe ja aktsepteeriv ning pidada läbirääkimisi. eega mõjutab varajases eas alustatud kasvatusstii ka sinu edaspidist elu ning vanemad peaksid juba lapse väga noores eas mõtlema milliseks tahavad nad oma järglast kasvatada. Samuti võib näiteks tuua selle, et kui laps saab noorena vähe tähelepanu, siis vanemas eas võib laps olla agressiivsema käitumisega. Kindla kasvastusstiili järgimine nõuab vanematelt küll püsivust ning endale kindlaks jäämist, kuid selleks, et lapseks kasvaks tubli kodanik, kes saab iseseisvalt elus hakkama on see kõik seda väärt. Uuringute järgi ennustabki vanemlik stiil lapse edasist sotsiaalset kompetentsust ja õppeedukust, kuid ka probleemse käitumise tõenäosust.
Peaaegu kõik lapsed käituvad ka oma arengu vältel vahel halvasti. On olukordi , kus laps ei saagi teisiti käituda kui probleemselt. Miks ühel lapsel kujuneb välja käitumishäire ja teisel mitte? Milline on normaalne ja milline ebanormaalne käitumine?
Mida noorem laps, seda rohkem annab ta oma rahulolematusest ja probleemidest märku käitumisega. Teatud vanuses tal veel puudub vastav sõnavara ning oskus probleeme teistmoodi väljendada.
Käitumine on ainult jäämäe tipp. Põhjusi tulebki otsida nii lapse isiksuse eripärast, vaimsest võimekusest, tema vajadustest kui ka teda ümbritsevate inimeste käitumisest. Laps õpib käitumist vanemlikku käitumist jälgides, aga ka oma kogemuste põhjal.
Probleemset käitumist võib põhjustada ka sotsiaalse kompetentsuse puudulikkus. Saara Kinnuneni raamatu „Las ma olen laps“ (2008) järgi on kuuletuma õppimise kõige tundlikum iga teine-kolmas eluaasta . Sõnakuulmine on seejuures vahend, mitte eesmärk omaette. Kinnunen kirjutab, et lui laps õpib vastu võtma väljastpoolt tulevaid käske, juhiseid ja keelde ning neid järgima, saаb ta oma käsutusse uued närviteed. Kuulekus omakorda aktiveerib närvisüsteemi selle osa, mida laps vajab iseennast käskides ja keelates. Kuuletumise eelduseks on positiivne suhe – usaldus täiskasvanuga. Sõnakuulmatuks muutunud lapse puhul peaks seega täiskasvanu tugevdama oma suhet lapsega. Selleks sobib näiteks pilgupüüdmine, silmavaatamine, süllevõtmine ja muu puutekontakt, lapsega rääkimine ning temaga koosolemine. Mida väiksem laps, seda väiksemate pingutustega saab paigastläinud suhet tasakaalustada.
Käitumis-ja kuuletumisprobleemid võivad seega tuleneda valesti õppimise kogemusest või moonutatud ja vale info põhjal tehtud järeldustest, mistõttu käitumine ei saagi sobilik olla.
Probleemidest rääkimine ja nende lahendamine ei tohiks siiski mõjutada lapse igapäevaelu – sest igal lapsel on õigus lapsepõlvele . Tuleks pöörata tähelepanu ka positiivsetele asjadele ja olikordadele ning otsida valguskiirt ka kõige lootusetumast olukorrast. Kõik lapsed vajavad armastust, hoidmist ja tunnustamist ning kõik lapsed tahavad, et nende võimetesse usutakse ja nähakse ka nende tugevusi.
Kasutatud kirjandus:
Juusola. M. (2011). Tugevaks armastatud lapsed. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus
Kinnunen. S. (2008. Las ma olen laps. Tallinn: MTÜ Allika Kirjastus