Sotsiaalne ärevus ja astress (0)

Tallinna Laagna Gümnaasium
Marita Raudsepp
12.b klass
STRESS JA SOTSIAALNE ÄREVUS
Referaat
Juhendaja : õpetaja Maret Kraas
Tallinn 2012

SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
MIS ON STRESS ? 4
Ajalugu 4
Hans Selye liigitas stressi viieks: 5
STRESSORID 5
Kuidas reageerib aju stressile? 6
stressi tagajärjed organismile 7
Ravivõtted stressi taandamiseks 7
Toitumine 7
Liikumine 8
Muusika 8
SOTSIAALNE ÄREVUS 9
Sümpotmid 10
Staatusehäire tulemused 10
Ärevuse ületamine 11
Kokkuvõte 13
KASUTATUD KIRJANDUS 13

SISSEJUHATUS

Antud referaadis on uurimise alla võetud stress ja sotisiaalne ärevus. Kogutud on info raamatutest ja internetis antud probleemide kohta. Välja on uuritud stressi mõiste, ajalooline taust kood teadlastega, kes tuvastasid selle haiguse. Vaadatud üle on stressi ja sotsiaalse ärevuse tekkepõhjused, sümptomid ning ravivõimalused.

MIS ON STRESS?

Stress on elu lahutamatu koostisosa. Stressi vältimine ei ole alati ei võimalik ega ka soovitav , sest stress võib olla väga kasulik. Selles saab probleem siis, kui me kaotame kontrolli- kui pinge kasvab, kuid selle mahalaadimise võime mitte.
Negatiivne stress on seisund, milles meile esitatavad nõudmised ja meie toimetuleku võime ei ole tasakaalus. (O’Hanlon 1998)

Ajalugu

Antoine de Saint- Exupery teostest „Inimeste maa“ kirjeldadakse lendurite nädalapikkust ekslemist kõrbes ilma toidu ja veeta. Teekond oli pikk ning nad viisid oma füüsilise suutlikkuse äärmuslikkuseni.
Olemuslikult on inimese organismile omane erakodne, senini veel lõplikult mõõdetamatu suutlikkus vastu pidada. Norra etnograaf Thor Heyerdahl on märkinud: „Loodusega rinda pistes võib inimene võita kõik lahingud peale viimase.“ See vastupidavus on meile kindlustatud tänu organismi püsivale plastilisele sisekeskkonnale.
Termini milieu inerieur (pr k- sisekeskkond ) ja mõiste „homoöstaas“ tõi teaduskeelde Claude Bernard. Sõltumatu elu eelduseks on inimese organismi sisekeskkonna püsivus ja võime säilitada seda suhteliselt stabiilsena. Selle tagavad keha kohanemisvõime, paindlikkus ning rünnakuid pareerivad keha enese kaitsereaktsioonid.
Harvardi ülikooli teadlane Walter Cannon arendas homoöstaasi kontseptsiooni edasi 1914. Aastal ilmunud raamatus „The Wisdom of the Body “. Ta kirjeldab keha vastureaktsiooni ärritajatele. On kaks võimalust: keha võitleb ärritajaga või jääb ärritajat passiivselt taluma .
Märkimisväärselt arendas seda suunda edasi stressiteooria elavdaja Hans Selye. Üks tema teesidest:“Kõik, mis paikneb minu sees, minu isikliku naha all, on minu sisekeskkond. Ka nahk kuulub sinna. Teiste sõnadega: minu sisekeskkond- see olen mina ise, keskkond, kus elavad minu rakud . Selleks, et säilitada normaalset elutegevust, ei tohiks minus midagi tugevasti normist kõrvale kalduda. Kui see aga juhtub, siis ma haigestun või suren.“
Stressi mõiste võttis kasutusele dr Hans Selye 1936. aastal. Ta õppis 1929. Aastal Praha ülikooli arstiteaduskonna 2. kursusel ning tal tekkis idee: igal haigeks jääjal on esialgu ühesugused haigustunnused , alles haiguse süvenedes hakkavad tunnused erinema. Tal tekkis küsimus, miks on erinevate haiguste esimesed sümptomid samasugused. Loomkatsetes seldus, et eri ärritajatele reageerivad keha kindlad hormonaalsed süsteemis. Alati käivitus ahel: hüpotalamus- ajuripats - neerupealiste koor, samal ajal suurenes teatud hormoonide eritumine verre. (Paju, Raudsik 2007)
Saanud selgeks, milline osa on hormoonidel elusorganismi kohanemisel ümbritsevaga, formuleeris dr Selye saadud tulemused 1936. aastal stressi universaalseks kontseptsiooniks ja nimetas selle üldiseks adaptsioonisündroomiks e bioloogiliseks stressisündroomiks.

Hans Selye liigitas stressi viieks:

Hüpostress- ebapiisav hulk stressi
Distress - halb stress, mis jaotati omakorda ägedaks ja krooniliseks
Hüperstress- üleliigne stress
Eustress- hea stress, parandab motivatsiooni ja inspiratsiooi
Inimese keha vastab pingetel nii, nagu ta elundite ehitud ja funktsioonid võimaldavad. Inimese puhul muudavad psühhogeensed elemendid, nagu emotsioonid , motiivid, mälu, hoiak, veendumused, tõlgendus jms stressi kulgemise tunduvalt keerulisemaks. Järjest sagedamini avaldatakse arvamust, et just psühhogeensed reaktsioonid määtavad ära stressi tegeliku kujunemise, toime ja tagajärjed inimese organismis. (Paju, Raudsik 2007)

STRESSORID

Iga inimkehani jõudev signaal peidab eneses teatud sõnumit, millele organism tavaliselt ka vastab. Signaali edasikandmist toimetab hästi toimivad süsteemid. Inimorganismis pinget tekitavaid ärritajaid nimetatakse stressoriteks. Stressoreid on eri tüüpe:

• Psühholoogilised ( emotsionaalsed üleelamised, meenutused)
  
• Bioloogilised (kehaline pineg, töö, toit)
  
• Füüsikalis-keemilised ( temperatur , arvuti, teleri, mobiiltelefoni kiirgus)
  
• Sotsiaalsed (haigusetekitajad, trauma , operatsioon )
  
• Kultuuristressorid ( haridus , kultuurikeskkond, religioossus )
  

Keha reageerib alati igat tüüpi stressorile, millest organism aru saab ja millele ta vahetult vastab.
(Paju, Raudsik 2007)

Kuidas reageerib aju stressile?

Inimese aju koosneb kahest osast. Sügaval sisemuses paikneb vaja aju e limbiline aju. Selle ümber on moodustunud väline e neokorteksiks
( Lisa1 )
Väline( kognitiivne ) aju e ajukoor moodustab inimesel 85% kogu aju kaalust , selles piirkonnas paikneb meie mõtlemise kõnekeskus. (O´Hanlon 1998)
Välise aju otsmiku piirkonna kontrolliv ja pidurdav (mõistuse) mõju ülejäänud ajuosadele ongi kujundanud meist inimese. Tänu ajukoorte kontrollile summutatakse meie see maha loomalikud instinktid . Intelligentne inimene suudab alati ürgsete ajuosade ohjeldamatust maha suruda ja käituda inimväärselt igas olukorras.
Aju sisemuses paikneb emotsionaalne e limbiline aju(S. Freudi järgi alateadvus), mis võib stressoritele reageerida ülevoolavalt ja värvikalt.Stressi toime ja tagajärg sõltub suuresti emotsionaalse aju seisundist ja tema aktiivsusest. Emotsionaalne aju raegeerib millisekundite jooksul ohuolukorrale, alles seejärel hakatakse mõtlema, mis uhtus ja mida tehti. (Paju, Raudsik 2007)
Igasugune stress vallandab keha depoodest tugevatoimelisi hormoone verre. Kui inimese elu on nädalaid, kuid, mõnikord aastaid täis halba pinget ja veres püsib stressihormoonide sisaldus kõrgel, võib see lõppeda haigusega. Põhjused on järgmised:

• Kestev pinge (töökohas, perekonnas) süvendab väsimust, muutub südametegevus, tõuseb vererõhk, mis suurendab ateroskleroosi ja müokardi infarkti ohtu.
  
• Kui puudub treenitus kohanemiseks stressoriga, püsib stressihormoonide tase pikka aega kõrgenenuna (eksami sooritamine , esinemine rahvahulga ees, televisioon jms)
  
• Pinge on ammu kadunud, kuid organism pole võimeline end korrastama ja hormoonide eemaldamine kehast on häiritud. Tekib unestud, ollakse närvilised, higistatakse, vererõhk püsib kõrgenenuna. (Paju, Raudsik 2007)
  

Ebaadekvaatne reaktsioon päästab valla kompensatsiooni mõnes teises süsteemis. Kui üks süsteem ei vasta adekvaatselt stressile, siis võib teiste, asjasse mittepuutuvadte ühendite aktiivsus tõusta. Näiteks, kui stressi puhul ei tõuse kortisooli hulk veres, kasvab samal ajal hoopis põletiku-tsütokiinide sisaldus veres. Arvatakse, et see on üks fibromüalgia ja kroonilise väsimussündroomi põhjusi. Lasteb tekib ebaadekvaatne reaktsioon atoopilise dermatiidina. (Paju, Raudsik 2007)

stressi tagajärjed organismile

Püsiv stres võib tekitada häireid viies põhilises organsüsteemis:

• Hormonaalsüsteemis (põhjustab kasv- ja arenguhäireid)
  
• Immuunsüsteemis (väheneb vastupanu haigustekitajatele)
  
• Luu-ja lihaskonnas (tekivad pingevalud, valud liigestes )
  
• Sümpaatilises närvisüsteemis (südame kloppimine, arütmia, veepeetus)
  
• Parasümpaatilises närvisüsteemis (kõhukinnisus, haavandid sooltes)
  

Ravivõtted stressi taandamiseks

Nõrkade mürgitavate ärritajate ja ülisuurte kehaliste koormuste vahele mahub sadu erinevaid pingeid, mida tuleb inimesel elu jooksul raluda, kuni hetkeni, mil tuntakse, et nüüd on põhjust arsti poole pöörduda.
Stressi maandamiseks on vaja inimesel terviklikku kompleksi, kuhu kuuluks liikumisravi, toit- ja taimravi, vesiravi , massaaz, nõelravi. Ümberkorraldused uue elustiili omandamiseks võtavad pisut aega, kuid kehalie ja vaimne värkenemine, millega kaasneb paranev enesetunne ja töövõime, annavad omakorda täiendavat hoogu juurde. (Paju, Raudsik 2007)

Toitumine

Toitainete imendumine sõltub seedeelundite seisundist, ja väga tähtis on teada, et inimese seedekulgla on erakordselt tundlik stressi suhtes. Seetõttu hakkavad ka paljud inimesed stressiolukorras midagi näksima. Igal keharakul on oma programm, mille abil hoiaks ta end korras, kui selleks võimalus antakse. Kui oleme harjunud sööma happelisteks jääkideks lagunevat toitu ja jooma jooke , siis on raske muuta oma sisekeskkonda. Unetuse puhul jõuavad koerakud hapstumiseni, millest annavad märku väsimus valud lihastes-liigestes, kõrvetised.
Sisemist hapustumist saab vähendada toidulaua reguleerimiseda. Kõige olulisemad toiduained on vedelikurikkad aedviljad: kurk , suvikõrvits, kõrvits, lehtsalat , tomat , kapsad , kartuld, porgant, peet jt. (Paju, Raudsik 2007)

Liikumine

Märkimisväärseim võimalus tervistumiseks leiab aset suhteliselt tagasihoidliku regulaarse kehalise aktiivsuse juures. Selleks sobib mõõdukalt intensiivne, pidevalt suurenev kehaline koormus: kiire kõnd, kepikõnd, rahulik jooks, jalgrattasõit, suusatamine, ujumine või mõni harrastus. (Paju, Raudsik 2007)

Muusika

Vibroakustilise teraapia idee sündis norralastel O. Skillel ja J. Alvinil pärast Briti muusikaterapeutide ja Ravimuusika Ühingu sümppsioni aastal 1968, kui seal defineeriti muusika viie univeraali mõju inimese kehale.

• Bassitoonid rahustavad. Kõrged toonid suurendavad pingeseisundit.
  
• Rütmiline muusika teeb erksaks. Rütmiliselt neutraalne muusika teeb passiivseks.
  
• Harmooniad loovad harmooniat. Dissonants tekitab segadust.
  
• Valu uusika genereerib agressiivsust. Mahe muusika rahustab.
  
• Monotoonsus on ajule rahustav. Varieeruv muusika kipub äratama tähelepanu ja vähendama mõttevabadust.
  
• 
  

Vibroakustilise teraapiaga seotult on leitud see, et see:

• Laiendab veresooni,
  
• Lõõgastab intensiivsemalt lihased,
  
• Vaigistab valu.
  

(Paju, Raudsik 2007)

SOTSIAALNE ÄREVUS

Ärevus on normaalne reaktsioon stressile, murele või ohule, kuid kui ärevus muutub väga tõsiseks või kauakestvaks või ei ole olukorraga proportsioonis, hakatakse seda nimetama ärevushäireks. ( Baldwin 2005)
Ärevushäireid on mitut tüüpi, näiteks generaliseerunud ärevushäire, sotsiaalne ärevushäire, paanikahäire ja obsessiiv -kompulsiivne häire. Kuna ärevushäire mõjutab inimese meeleolu, mõtteid ja käitumist, raskendab see igapäevaeluga toimetulekut nii kodus, tööl, koolis kui ka teiste inimestega suheldes. (Baldwin 2005)
Ärevushäirete põhjuseks on ajus leiduvate kemikaalide tasakaalu häirumine. Tegureid, mis häire vallandavad, täpselt ei teata, kuid mõningad bioloogilised ja sotsiaalsed tingimused võivad ärevushäirete riski suurendada. (Baldwin 2005)
Positsioon ühiskonnas; sõna tuleb ladiakeelsest sõnast statum „seisund“. Kitsamas mõttes tähendab see sõna inimese juriidilist või ametialast seisundit teatud grupid ( abielud , leitnand jms), aga laiemas ja siinkohal sobivamas tähenduses inimese väärtust ja olulisust maailma silmis . (de Botton 2004)
Sotsiaalne ärevushäire ja sotsiaalse ärevushäire ülemäärane emotsionaalne ebamugavustunne, ängistus, hirmu või muretsema sotsiaalse olukorra. Isik on erakordselt mures sotsiaalse olukorra, hinnatakse või kontrollida teiste inimeste poolt – kõrgendatud hirm omavahelisele suhtlusele. Sotsiaalne ärevushäire on mõnikord viidatud kui sotsiaalse foobia . Foobia on irratsionaalne hirm teatud olukordades , esemete või keskkondades .
Mure, et äkki me ei vasta eduideaalidele, mille meie ühiskond on seadnud, ja et me võime selle tulemusena jääda ilma väärikusest ja austusest- see mu on nii hukatuslik , et võib rikkuda suure osa inimese elust. Inimene võib leida, et ta asub ühiskonnaredelil liiga madalal või kardab ta madalamale pulgale langemist.
Staatusemuret kutsuvad teiste tegrite seas esile majanduslik surutis, koondamine , edutamised, pensionileminek, kõnelused samal elualal töötavate kolleegidega, prominentide elu kajastamine ajakirjanduses ja sõprade suurem edu.
Kui inimesele teeb muret koht ühiskonnaredelil, siis on põhjuseks asjaol, et nende arusaam endast sõltub tugevasti sellest, mida teised temast arvavad . Enamasti sõltub see, kui rahul me endala oleme, maailma poolt välja näidatavatest austusemärkidest. Keerulisemaks teeb asja see, et kõrget staatust on keeruline saavutada ning hoida. Ebaõnnestumisest sünnib alandus ja inimesel tekib painav teadmine, et ta ei suutnud veenda maailma oma väärtuses. (de Botton 2004)

Sümpotmid

Sümpomid võivad olla nii füüsilised, emotsinaalsed kui ka käitumuslikud. Ärevushäirete sümptomid võivad indiviiditi erineda, kuid tüüpilised sümptomid on hirm, sisepinge, ärrituvus ja keskendumisraskused ning kehalised nähud, nagu suu kuivus , peapööritus, lihaspinge, higistamine ja südamepekslemine – kõik need segavad igapäevaelu. Inimesel võib esineda korraga rohkem kui üks ärevushäire ning mõnikord kaasuvad ka teised meeleoluhäired, näiteks depressioon (nn komorbiidsus). (Baldwin 2005)

• Generaliseerunud ärevushäirega (GAD) kaasneb mittespetsiifiline ärevus – inimene kardab, et midagi hirmsat võib juhtuda. Tüüpilised sümptomid on kontrollimatu muretsemine, ärevus ja pinge, millega kaasnevad kehalised nähud, nagu suu kuivus, niisked käed, higistamine või peapööritus.
  
• Sotsiaalse ärevushäirega (SAD) inimesed kardavad või väldivad sotsiaalseid situatsioone. Inimene kardab, et võib käituda viisil, millega ennast alandab või häbistab.
  
• Paanikahäiret iseloomustavad ootamatud paanikahood, millega kaasneb tõsine hirm või närvilisus. Paanikahäire puhul võivad esineda ka füsioloogilised sümptomid, nagu higistamine, valu, peavalu, iiveldus , südamekloppimine või suu kuivus.
  
• Obsessiiv–kompulsiivse häire (OCD) puhul esinevad korduvad pealetükkivad ja soovimatud mõtted, mis põhjustavad ebamõistlikke hirme (obsessioonid ehk sundmõtted) seoses puhtuse , keha eritiste, tervise või muude sarnaste teemadega. Reaktsioonina nendele hirmudele võivad patsiendid läbi viia erilisi rituaale (kompulsioonid ehk sundkäitumine), nagu näiteks korduv enese pesemine, puhastamine või vanniskäimine, korduv kontrollimine ja ülekontrollimine või range dieedi pidamine.(Baldwin 2005)
  

Staatusehäire tulemused

Sotsiaalne ärevus võib tekitada erakordset kurbust, kuid sel on ka head küljed:

• Õhutab inimest oma võimeid õiglasemalt hindama
  
• Julgustab täiusele püüdlemist
  
• Ei lase anduda pahedele ja kinnistab kõigi ühiskonnaliikmete jaoks ühsted väärtushinnangud
  

Kõige tõhusamini saab selle seisundiga toime tulla siis, kui püütakse seda mõista ja sellest rääkida. (de Botton 2004)

Ärevuse ületamine

Sotsiaalselt ärevad, häbelikud ning suhtlemises ebakindlad inimesed satuvad sageli murdmatuna näivasse nõiaringi, kus nende kartlikkus peegeldub ärevates mõtetes, mis omakorda panevad neid käituma külmalt või eemalolevalt.
Sotsiaalset ärevust ja hirme on võimalik vähendada positiivsetele omadustele keskendudes. Victoria ülikooli teadlased rakendasid seda printsiipi, aidates uurimuses osalejatel keskenduda neid valdavate hirmude asemel väärtustele ja positiivsetele iseloomu omadustele, mis neid iseenese ja kaaslaste silmis väärtuslikuks muudavad. (Baldwin 2005)
Ärevushäiretega tegelemiseks on palju tõhusaid ravimeetodeid ning pereliikmete ja sõprade toetus on haiguse igas faasis väga oluline.Ärevushäirete diagnoosimiseks esitab arst küsimusi sümptomite, igapäevaelu ja perekonnas varem esinenud haiguste kohta. Teiste haiguste välistamiseks võidakse teha arstlik läbivaatus. Ärevushäire diagnoosimise järel hakataksekaaluma eri ravivõimalusi, nagu ravimid , nõustamine, sotsiaalne toetus, sport , lõdvestumine ja eneseabitehnikad.Kõigi juhtumite puhul on oluline hankida professionaalset nõu. (de Botton 2004)
(lisa2)

Kokkuvõte

Võttes kokku eelnevalt läbi töödeldud materjali, võib järeldada, et nii stress kui ka sotsiaalne ärevus on väga levinud tänapäeva ühiskonnas. Need on välitmatud osakesed meie elust, millega peab õppima elama. Tuleb osata tasakaalustada positiivset stressi negatiivsega, ennast lõõgastada ning hoida pinges täpselt sellel piiril , et selle tulemuseks oleks produktiivsus ja enesearendus .
Olukordades, mil stress või ärevus on võtnud võimus ning ei saada enam isepäi hakkama, tuleb pöörduda arsti, perekonnda, sõprade/lähedaste poole. Mitte mingil juhul ei tohi jätta emotsionaalseid häireid sinna paika ning jääda lootma, et need ajapikku ära kaovad. Stress on diagnoositav haigus, mis võib edasi areneda masenduseks ja depressiooniks, mistõttu peab ravi alustama esimeste sümptomite ilmumisel, et vältida kõikvõimalikke tõsistusi.

KASUTATUD KIRJANDUS

http://www.yesanswer.de/med/et/7765.html
http://www.kliinik.ee/uudised/aid-24821/Sotsiaalne-%C3%A4revus-on-%C3%BCletatav -
Baldwin, D. S. ja Hirschfeld, R. M. A. (2005). Fast Facts: Depression, 2. tr. Health Press, Oxford , Suurbritannia .
De Botton, Alain 2004. Mure staatuse pärast. Tallinn: Kirjastus Varrak .
O´Hanlon, Brenda 1998. Stress. Tallinn: AS PAKETT trükikoda
Paju, A., Raudsik, R 2007. Stress kui asümmeetriline seisund. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.
World Health Organization (2004). Prevalence for Selected Causes in WHO Regions , 2004. http://www.who.int/healthinfo/global_burden_disease/PREV6%202004.xls .
World Health Organisation (2004). The Global Burden of Disease . 2004 Update . www.who.int/healthinfo/global_burden_disease/2004_report_update/en/index.html.
Lisad:
Lisa1 http://en.wikipedia.org/wiki/Brain
lisa 2 http://health.howstuffworks.com/mental-health/mental-disorders/question653.ht m