Sotsiaalne ärevus ja astress (0)

Tallinna Laagna Gümnaasium
Marita Raudsepp
12.b klass
STRESS JA SOTSIAALNE ÄREVUS
Referaat
Juhendaja : õpetaja Maret Kraas
Tallinn 2012

SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
MIS ON STRESS ? 4
Ajalugu 4
Hans Selye liigitas stressi viieks: 5
STRESSORID 5
Kuidas reageerib aju stressile? 6
stressi tagajärjed organismile 7
Ravivõtted stressi taandamiseks 7
Toitumine 7
Liikumine 8
Muusika 8
SOTSIAALNE ÄREVUS 9
Sümpotmid 10
Staatusehäire tulemused 10
Ärevuse ületamine 11
Kokkuvõte 13
KASUTATUD KIRJANDUS 13

SISSEJUHATUS

Antud referaadis on uurimise alla võetud stress ja sotisiaalne ärevus. Kogutud on info raamatutest ja internetis antud probleemide kohta. Välja on uuritud stressi mõiste, ajalooline taust kood teadlastega, kes tuvastasid selle haiguse. Vaadatud üle on stressi ja sotsiaalse ärevuse tekkepõhjused, sümptomid ning ravivõimalused.

MIS ON STRESS?

Stress on elu lahutamatu koostisosa. Stressi vältimine ei ole alati ei võimalik ega ka soovitav , sest stress võib olla väga kasulik. Selles saab probleem siis, kui me kaotame kontrolli- kui pinge kasvab, kuid selle mahalaadimise võime mitte.
Negatiivne stress on seisund, milles meile esitatavad nõudmised ja meie toimetuleku võime ei ole tasakaalus. (O’Hanlon 1998)

Ajalugu

Antoine de Saint- Exupery teostest „Inimeste maa“ kirjeldadakse lendurite nädalapikkust ekslemist kõrbes ilma toidu ja veeta. Teekond oli pikk ning nad viisid oma füüsilise suutlikkuse äärmuslikkuseni.
Olemuslikult on inimese organismile omane erakodne, senini veel lõplikult mõõdetamatu suutlikkus vastu pidada. Norra etnograaf Thor Heyerdahl on märkinud: „Loodusega rinda pistes võib inimene võita kõik lahingud peale viimase.“ See vastupidavus on meile kindlustatud tänu organismi püsivale plastilisele sisekeskkonnale.
Termini milieu inerieur (pr k- sisekeskkond ) ja mõiste „homoöstaas“ tõi teaduskeelde Claude Bernard. Sõltumatu elu eelduseks on inimese organismi sisekeskkonna püsivus ja võime säilitada seda suhteliselt stabiilsena. Selle tagavad keha kohanemisvõime, paindlikkus ning rünnakuid pareerivad keha enese kaitsereaktsioonid.
Harvardi ülikooli teadlane Walter Cannon arendas homoöstaasi kontseptsiooni edasi 1914. Aastal ilmunud raamatus „The Wisdom of the Body “. Ta kirjeldab keha vastureaktsiooni ärritajatele. On kaks võimalust: keha võitleb ärritajaga või jääb ärritajat passiivselt taluma .
Märkimisväärselt arendas seda suunda edasi stressiteooria elavdaja Hans Selye. Üks tema teesidest:“Kõik, mis paikneb minu sees, minu isikliku naha all, on minu sisekeskkond. Ka nahk kuulub sinna. Teiste sõnadega: minu sisekeskkond- see olen mina ise, keskkond, kus elavad minu rakud . Selleks, et säilitada normaalset elutegevust, ei tohiks minus midagi tugevasti normist kõrvale kalduda. Kui see aga juhtub, siis ma haigestun või suren.“
Stressi mõiste võttis kasutusele dr Hans Selye 1936. aastal. Ta õppis 1929. Aastal Praha ülikooli arstiteaduskonna 2. kursusel ning tal tekkis idee: igal haigeks jääjal on esialgu ühesugused haigustunnused , alles haiguse süvenedes hakkavad tunnused erinema. Tal tekkis küsimus, miks on erinevate haiguste esimesed sümptomid samasugused. Loomkatsetes seldus, et eri ärritajatele reageerivad keha kindlad hormonaalsed süsteemis. Alati käivitus ahel: hüpotalamus- ajuripats - neerupealiste koor, samal ajal suurenes teatud hormoonide eritumine verre. (Paju, Raudsik 2007)
Saanud selgeks, milline osa on hormoonidel elusorganismi kohanemisel ümbritsevaga, formuleeris dr Selye saadud tulemused 1936. aastal stressi universaalseks kontseptsiooniks ja nimetas selle üldiseks adaptsioonisündroomiks e bioloogiliseks stressisündroomiks.

Hans Selye liigitas stressi viieks:

Hüpostress- ebapiisav hulk stressi
Distress - halb stress, mis jaotati omakorda ägedaks ja