Emotsioonid. Ärevus. (0)

Emotsioonid
Ärevus
Ketlin Peterson
10.B klass
Tallinna Reaalkool
Emotsioon  on organismi seisund, millega kaasnevad märgatavad kehalised muutused, mida subjektiivselt tajutakse mingi tundmusena, mille nimetamiseks on keeles oma sõna ja mis tõukab mingil viisil tegutsema.
Kolm emotsiooni peamist omadust:

• Emotsioon tekib, kui inimene hindab olukorda enda jaoks oluliseks.
  
• Emotsioonid on mitmetahulised, kogu keha haaravad  protsessid, millega kaasnevad muutused nii inimese füsioloogias, subjektiivses kogemuses kui ka käitumuslikus väljenduses.
  
• Emotsioone on võimalik kirjeldada kas laiaulatuslike mõõtmete (nt. üldised positiivsed või negatiivsed emotsioonid) või üksikute spetsiifiliste kategooriate (nt. rõõm, kurbus, viha) kaudu.
  

Emotsioone liigitatakse neljaks :

• afekt - lühiajaline tormiliselt kulgev emotsionaalne  reaktsioon , mis mõjutab inimest tervikuna ;
  
• kirg  - sügav, tugev, pikaajaline seisund, mis on suunatud mingi vajaduse rahuldamiseks;
  
• frustratsioon  - psüühiline pingeseisund , mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel;
  
• ärevus - iseloomulik ootuse ja ebamäärasuse elamused ja abitus- ning hirmutunne
  

Emotsioonide kandjaks on neid läbi elav inimene ja seetõttu on tundmused alati subjektiivsed. Emotsioonide väljendamist peetakse kasulikuks ja tervislikuks.
Mina tahaksin keskenduda ärevusele.
Ärevus on emotsionaalne reaktsioon, millega me oleme kõik tuttavad. Tõenäoliselt tunneme me ennast eksamieelsetel tundidel ja minutitel ebamugavalt. Sama tunne valdab meid siis, kui peame suure rahvahulga ees kõnet pidama . Meie käed on niisked ja värisevad. Süda klopib. Tunnete vajadust tualetti minna. Me ei mõtle selgelt ja kaotame kergelt enesevalitsemise. Kui me lõpuks peame esinema , on meie hääl nõrk ja kähisev. Me tunneme ärevust, kui ootame arstilt proovi kohta vastust, kui läheme töövestlusele või esimesele kohtamisele või kui oleme äsja sattunud liiklusõnnetusse.
Ärevuse psüühilisi sümptomeid:

• rahutus , võimetus lõõgastuda
  
• pingetunne
  
• kergesti ehmumine tühistel põhjustel
  
• muretsemise või ärevuse tõttu esinevad keskendumise raskused või 
  pea läheb mõtetest tühjaks
  
• kõrgenenud erutuvus ja ärrituvus
  
• hirm kaotada kontroll enese üle või "minna hulluks" või " peast segi"
  
• surmahirm
  

Ärevuse somaatilisi sümptomeid:

• südame kloppimine
  
• higistamine
  
• värisemine, vappumine
  
• suukuivus
  
• hingamisraskused (lämbumistunne, õhupuudusetunne)
  
• valud või düskomforditunne rindkeres
  
• iiveldustunne või ebameeldiv tunne kõhus (abdominaalne distress)
  
• lihaspinge ja lihaspingega seotud valud
  
• kuumad ja külmad hood
  
• tuimusetunne või surinad
  
• pearingluse-, ebakindlusetunne
  
• tükitunne kurgus , neelamisraskused
  

Vaatamata tekkepõhjusele reageerime me ärevaks muutumisel füüsiliselt ja psüühiliselt laias laastus samamoodi. Reaalsete ohtude peale ehmudes tekib meil alati ühesugune reaktsioon. Me käitume ühtemoodi nii siis, kui marsime mõtteisse vajununa auto eest läbi ja oleme üsna lähedal selle alla jäämisele, kui ka siis, kui meid ähvardab pimedal ööl joobes inimeste kamp.
Emotsioonidega seotud kehalised aktiivsuse muutused on normaalsed füsioloogilised nähtused, mille eesmärk  on organismi mobiliseerimine, et antud olukorraga paremini toime tulla.
Kui ärevuse väljendused on liiga tugevad või kestvad , ei allu tahtele ja toovad kaasa elupiiranguid ja kannatusi, võib ärevust pidada haiguslikuks. Haiguslikkuse piir ongi see, et ärevuse ületamine käib inimesele üle jõu.
Ärevushäireid on väga erinevaid, peamised neist on:

• üldistunud ärevushäire
  
• paanikahäire
  
• foobiad
  
• somatisatsioonihäire
  
• traumajärgne ärevushäire
  

Ärevushäiresse võib haigestuda igaüks, selle eest ei kaitse haridus , jõukus või arukus ega ka nende vähesus. Paljud ärevushäirete all kannatajad on tublid ja targad inimesed. Ärevushäiretel ei ole ühte kindlat põhjust.
Peamised põhjuslikud tegurid on teatud iseloomuomadused, elusündmused, pärilikkus ja aju iseärasused. Mõned inimesed lihtsalt on kõrgema ärevusega. Uurimused näitavad, et 30-40% haigestumistest ärevushäiretesse võib seostada pärilike teguritega. Naistel esineb ärevushäireid umbes 2,5 korda rohkem kui meestel. Üks selgitus on see, et naistele on omane üldse suurem teadlikkus oma emotsioonidest. Aga ilmselt on ka muud põhjused. Arvatakse, et naistel on valmidus ärevuseks suurem ning see on kujunenud nii juba evolutsiooni käigus. Ärevushäired mõjutavad oluliselt inimese elukvaliteeti, kuid ärevuse kogemus on subjektiivne ja sageli keegi teine seda kõrvalt ei märka. Ärevushäire olemasolu jääb vahel isegi lähedastele inimestele arusaamatuks, , kuid mõned märgid siiski on. Näiteks inimesed, kes kannatavad paanikahäire all ja hakkavad kartma olukordi , kus paanikahoo risk on suur, võivad hakata soovima, et keegi nendega sellistesse kohtadesse alati kaasa tuleks.

• Paanikahäire
  

Paanikahäire puhul kannatab inimene äkilise ärevustunde ja paanikahoogude all. Paanikahäire sümptomid võivad olla nii somaatilised kui ka psüühilised. Võib tekkida minestamistunne, rahutus, pingetunne, kergesti ehmumine, keskendumisraskused, pea läheb mõtetest tühjaks, kõrgenenud erutuvus ja ärrituvus, hirm minna hulluks või kaotada kontroll, surmahirm, derealisatsioonitunne- välised objektid on ebareaalsed või eemaloleku tunne - "vaatan kõrvalt". Somaatilistest e. kehalistest sümptomitest võivad esineda lämbumistunne, valu rindkeres, higistamine, südame kloppimine, värisemine, suukuivus, hingamisraskused, valud, iiveldus , kuuma-külma hood, tuimustunne või surinad, pearinglus, neelamisraskused, käte värisemine jne.
Paanikahoog tekib järsku ja kestab paar minutit. Toibununa tunned end surmväsinuna, kuid mitte enam ärevalt. Kui esineb palju hoogusid, võib hakata süvenema hirm uue paanikahoo ees. Siis võivad hoogude vahel avalduda ärevushäire sümptomid, mis võivad aegamööda agorafoobiaks areneda.

• Foobia
  

Normaalse ärevuse ja psüühikahäiretega kaasneva ärevuse vahel tuleb vahet teha. Paljud inimesed kannatavad seletamatu ärevuse all, mis piirdub kindla situatsiooniga. Kergetel ja kõige sagedasematel juhtudel võib see esineda järgmiste vormidena:

• kartus hambaarsti ees
  
• veekartus
  
• kõrgusekartus
  
• väikeste suletud ruumide kartus
  
• pimedusekartus
  
• koerte, kasside , usside või ämblike kartus
  

Suurem osa inimestest ei vaja oma foobiate pärast ravi. Kui ärevus võtab enda alla aga suure osa inimese igapäevaelust, peaks abi otsima . Ravimite ja psühhoteraapia toel saab kindlasti oma enesetunnet parandada.

• Somatisatsioonihäire
  

Väga mitmekesiste, korduvate ja sageli muutuvate kehaliste sümptomite esinemist , mida ei saa seletada orgaanilise haigusega nimetatakse somatisatsioonihäireks. Üle kogu keha võib esineda palju erinevaid sümptomeid nagu

• lihasvalu
  
• liigesvalu
  
• vähenenud lihastoonus
  
• kõndimisraskused
  
• mäluhäired
  
• nägemishäired
  
• kuulmishäired
  
• rääkimishäired
  
• peapööritus
  
• väsimus
  
• külma- ja kuumatunne
  
• südamevaevused
  
• hingamisraskused
  
• iiveldus
  
• kõhuvalu
  
• seedehäire
  
• düsuurilised (valulik või raskendatud urineerimine) probleemid
  
• kõhuvaevused
  

Enamikul juhtudel rahuneb inimene maha ja tunneb end paremini, kui arst on ta läbi vaadanud ja selgitanud, et ta ei põe kehalist haigust. Ometi jäävad mõnedel inimestel hoolimata arsti juures käigust need sümptomid ja haigusekartus püsima.
Üksikutel juhtudel võib somatisatsioonihäirest saada pikaleveninud krooniline haigus, mis teeb töölemineku ja aktiivse vaba aja veetmise raskeks. Kui inimesel esineb seletamatuid kehalisi sümptomeid, mis on kestnud kaua aega, tähendab see, et tõenäoliselt põeb ta somatisatsioonihäiret. Nagu teistegi haiguste puhul, võib ka haigusekartuse ja somatisatsioonihäire jätkumisel tekkida lõpuks ärevushäire ja depressioon .

• Traumajärgne ärevushäire
  

Kui inimene on sattunud õnnetusse või üle elanud mõne muu raske psüühilise trauma , võivad tekkida pikaajalise ärevusseisundi sümptomid. Need süvenevad iga kord, kui miski meenutab seda sündmust. Nii võib sama traumat mõtetes, kujutluspiltides või unenägudes mitu korda läbi elada. Traumajärgset ärevushäiret saab sageli efektiivselt ravimitega ja psühhoteraapiaga ravida.
Ärevus on niivõrd intiimne probleem, et seda on raske teistele tunnistada. Inimene võib uskuda , et see on tema puudus või oskamatus ning abi otsimisel võib neil tekkida mulje, et nende hädasid ei võeta tõsiselt ja neid peetakse lihtsalt virisejateks.
Kuid liigset ärevust saab ka ravida. Abi saamiseks võib pöörduda nii perearsti kui psühhiaatri või psühholoogi poole. Perearst saab teha kindlaks, kas enesetundehäirete põhjuseks pole mõni kehaline häda ja vajadusel suunab inimese psühhiaatri konsultatsioonile. Psühhiaatri juurde võib minna ka ilma saatekirjata. Tänapäeval saab ärevushäireid edukalt ravida, kas ravimite, psühhoteraapia või mõlema abil.
Kokkuvõte
Emotsioon on organism seisund, millega kaasnevad märgatavad kehalised muutused.
Kolm emotsiooni peamist omadust:

• Emotsioon tekib, kui inimene hindab olukorda enda jaoks oluliseks.
  
• Emotsioonid on mitmetahulised, kogu keha haaravad protsessid, millega kaasnevad muutused nii inimese füsioloogias, subjektiivses kogemuses kui ka käitumuslikus väljenduses.
  
• Emotsioone on võimalik kirjeldada kas laiaulatuslike mõõtmete (nt. üldised positiivsed või negatiivsed emotsioonid) või üksikute spetsiifiliste kategooriate (nt. rõõm, kurbus, viha) kaudu.
  

Emotsioonid liigitatakse neljaks: afekt, kirg, frustratsioon ja ärevus. Mina räägin rohkem ärevusest. Ärevus on emotsionaalne reaktsioon, millega me oleme kõik tuttavad. Tõenäoliselt tunneme me ennast eksamieelsetel tundidel ja minutitel ebamugavalt. Sama tunne valdab meid siis, kui peame suure rahvahulga ees kõnet pidama. Ärevuse psüühilisi sümptomeid: rahutus, võimetus lõõgastuda, pingetunne, kergesti ehmumine tühistel põhjustel, muretsemise või ärevuse tõttu esinevad keskendumise raskused või pea läheb mõtetest tühjaks, kõrgenenud erutuvus ja ärrituvus, hirm kaotada kontroll enese üle või "minna hulluks" või "peast segi", surmahirm. Ärevuse somaatilisi sümptomeid: südame kloppimine, higistamine, värisemine, vappumine, suukuivus, hingamisraskused (lämbumistunne, õhupuudusetunne), valud või düskomforditunne rindkeres, iiveldustunne või ebameeldiv tunne kõhus (abdominaalne distress), lihaspinge ja lihaspingega seotud valud, kuumad ja külmad hood, tuimusetunne või surinad, pearingluse-, ebakindlusetunne. Kui ärevuse väljendused on liiga tugevad või kestvad, ei allu tahtele ja toovad kaasa elupiiranguid ja kannatusi, võib ärevust pidada haiguslikuks. Haiguslikkuse piir ongi see, et ärevuse ületamine käib inimesele üle jõu. Ärevushäireid on väga erinevaid, peamised neist on: üldistunud ärevushäire, paanikahäire, foobiad, somatisatsioonihäire, traumajärgne ärevushäire. Ärevushäiretel ei ole ühte kindlat põhjust.
Peamised põhjuslikud tegurid on teatud iseloomuomadused, elusündmused, pärilikkus ja aju iseärasused. Uurimused näitavad, et 30-40% haigestumistest ärevushäiretesse võib seostada pärilike teguritega. Naistel esineb ärevushäireid umbes 2,5 korda rohkem kui meestel. Üks selgitus on see, et naistele on omane üldse suurem teadlikkus oma emotsioonidest. Ärevus on niivõrd intiimne probleem, et seda on raske teistele tunnistada. Inimene võib uskuda, et see on tema puudus või oskamatus ning abi otsimisel võib neil tekkida mulje, et nende hädasid ei võeta tõsiselt ja neid peetakse lihtsalt virisejateks.
Kuid liigset ärevust saab ka ravida. Abi saamiseks võib pöörduda nii perearsti kui psühhiaatri või psühholoogi poole. Perearst saab teha kindlaks, kas enesetundehäirete põhjuseks pole mõni kehaline häda ja vajadusel suunab inimese psühhiaatri konsultatsioonile. Psühhiaatri juurde võib minna ka ilma saatekirjata. Tänapäeval saab ärevushäireid edukalt ravida, kas ravimite, psühhoteraapia või mõlema abil.