Ärevushäired (0)

Referaat
Ärevushäired
Tartu 2010
Sisukord:

1.Sümptomid 2
2. Tekkepõhjused 4
3. Levimus ja Pärilikkus 5
4. Ravi 7
Kasutatud kirjandus 8

1.Sümptomid

Põhiliseks sümptomiks on muidugi püsiv ärevus ise. See tunne on pikaajaline, kuid sümptomite intensiivsus võib aastate ja erinevate eluperioodide jooksul vahelduda. Lisaks esineb ootusärevus, ärrituvus , rahutus, keskendumisraskused, pidev väsimus . Tavaline on liigne muretsemine ja hirm enda ning oma lähedaste praeguste ja võimalike tulevikus saabuvate ohtude suhtes. Palju esineb kehalisi kaebusi: valud rindkeres , südamepekslemine, kõhuvaevused, pingepeavalu, lihaspinged , hingamisraskused, higistamine .
Sümptomid võivad olla väga individuaalsed ja suurem osa ärevuse all kannatavatest patsientidest pöörduvadki arsti poole mingi muu probleemi, mitte ärevuse või hirmude tõttu. Tihti esineb ärevushäire all kannatavatel inimestel ka depressiooni, paanikahooge ja hirmu sotsiaalse suhtlemise ees. Alkoholisõltuvus või alkoholi kuritarvitamine esineb ligi pooltel tavapäraste ärevussümptomite käes kannatavatel inimestel.
Ärevuse sümptomid ja nende liigitus
1) Ärevuse psüühilised sümptomid:

• rahutus, võimetus lõõgastuda
  
• pingetunne
  
• kergesti ehmumine tühistel põhjustel
  
• muretsemise või ärevuse tõttu esinevad keskendumise raskused või 
  pea läheb mõtetest tühjaks
  
• kõrgenenud erutuvus ja ärrituvus
  
• hirm kaotada kontroll enese üle või "minna hulluks" või " peast segi"
  
• surmahirm
  
• tunne, et välised objektid on ebareaalsed (derealisatioon) või
  'eemalolekutunne', tunne just kui ma ei oleks reaalselt siin 
  (depersonalisatsioon)
  

2) Ärevuse somaatilised sümptomid

• südame kloppimine
  
• higistamine
  
• värisemine, vappumine
  
• suukuivus
  
• hingamisraskused ( lämbumistunne , õhupuudusetunne)
  
• valud või düskomforditunne rindkeres
  
• iiveldustunne või ebameeldiv tunne kõhus (abdominaalne  distress )
  
• lihaspinge ja lihaspingega seotud valud
  
• kuumad ja külmad hood
  
• tuimusetunne või surinad
  
• pearingluse-, ebakindlusetunne
  
• tükitunne kurgus , neelamisraskused
  

3) Muude füsioloogiliste funktsioonide häired

• insomnia tüüpi unehäired (uinumisraskused)
  
• seksuaaldüsfunktsioonid
  

2. Tekkepõhjused

Üldistunud ärevushäire tekkepõhjusi tuntakse üsna vähe ja need on mitmetahulised nagu paljude psüühikahäirete puhul tavaline. On väidetud, et aju neurotransmitterid toimivad osaliselt valesti. Aju uurimisel on tehtud kindlaks aju ainevahetuse muutused. Ärevuse all kannatavad inimesed on öösiti rohkem üleval kui terved inimesed ja nende unekvaliteet on kokkuvõttes halvem. Häire tekkimisele aitavad kaasa negatiivsed elujuhtumid, samas mõjutavad seda ka pärilikud tegurid.
Teisteks riskiteguriteks on vanemate ebapiisav hoolitsus või vastupidi –ülehoolitsemine. Patsiendid kaebavad üsna tihti ka halba enesetunnet , turvatunde puudumist, lahusoleku ärevust ja sõltuvuse ning agressiivsusega seotud probleeme. Ärevust võivad tekitada ka mõned ravimid ja narkootiliste ainete tarvitamine, samuti liigne kohvijoomine .
Ärevushäire liigid:
Stressiga seotud ärevushäired

• kohanemishäire
  
• äge stressreaktsioon
  
• posttraumaatiline stresshäire
  

Stressiga mitteseotud ärevushäired

• Foobsed ärevushäired
  
  • agorafoobia (paanikahäireta, paanikahäirega)
    
  • sotsiaalfoobia
    
  • lihtfoobia
    
• Paanikahäire
  
• Generaliseerunud ärevushäire
  
• Depressiooni sümptomitega segatüüpi ärevushäire
  
• Obsessiiv -kompulsiivne häire
  

3. Levimus ja Pärilikkus

Ärevushäired on üsna tavaline haigus, mille all kannatab 4–7% kogu elanikkonnast. See on tavalisem naistel ja alla 30- aastastel inimestel. Küll võivad vanemate inimeste kehalised haigused ärevushäirete kujunemisele kaasa aidata.
Pärilikkust puudutavad uurimused on andnud osaliselt vasturääkivaid tulemusi, kuid mahuka, Ameerikas läbi viidud uuringu kohaselt on ärevushäired vähemalt osaliselt pärilikud. Pärilikkuseks hinnatakse umbes 30%, naispatsientide lähisugulastel ilmneb see selgemini, meespatsientide lähisugulastel esineb rohkem alkoholismi. On ka võimalik, et soodumus ärevushäirete tekkeks ja kalduvus depressioonile on omavahel seotud.

4. Ravi

Põhilisteks raviviisideks on medikamentoosne ravi ja erinevad psühhoteraapiad . Patsientidel on tihti palju probleeme, mistõttu peab kõiki sümptomeid põhjalikult ravima. Medikamentoosne ravi on tihti üsna pikaajaline ja see peab kestma vähemalt üle poole aasta ka siis, kui patsiendil haigusnähte enam ei esine, sest haiguse taastekke oht pärast lühikest raviperioodi on suur. Seepärast tuleb ravi pikaajalist mõju arvestada juba ravi alustamisel . Enim soovitatakse kasutada antidepressante, sest need on tõhusad ka depressiooni sümptomitele, mis kaasub üsna sageli ärevushäirele.
Antidepressantidest on eriti tõhusad nn serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, need ei tekita sõltuvust ja on ka pikaajalisel kasutamisel ohutud. Bensodiasepiinid on samuti tõhusad ja need toimivad juba esimese nädala jooksul. Bensodiasepiinid tekitavad ravimirühmana siiski suhteliselt tugevat sõltuvust ja nende väärkasutamise võimalus on üsna suur. Seetõttu ei soovitata neid pikaajaliseks kasutamiseks ega inimestele, kellel on esinenud probleeme narkootikumidega. Kõikidel ravimitel võib ravi alguses esineda kõrvaltoimeid, mis üldiselt ravi käigus kaovad. Seetõttu ei soovitata ravimi kasutamist ravi algusperioodil liiga kergekäeliselt lõpetada.
Psühhoteraapia meetoditest kasutatakse kõige enam kognitiiv- käitumuslikku psühhoteraapiat ja erinevaid lõdvestustehnikaid. Nende abil üritatakse aidata patsiendil leida vahendeid ärevuse kontrolli all hoidmiseks, mõjutades kognitiivseid faktoreid või vähendades ärevust lõdvestustehnikate abil. Paljude uuringute põhjal kaovad 50–60% patsientidest sellise ravi tagajärjel sümptomid kas täielikult või peaaegu täielikult. Psühhoteraapia on kindel koht ärevushäirete ravis , kuid probleemiks on siiski psühhoteraapia kättesaadavus.

Kasutatud kirjandus

http://ee.lundbeck.com/EE/Patients_and_relatives/GAD/default.asp
http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/40arevushaired.htm#Etioloogia