Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Sõnavara EKSAM". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
laen, stik, sõnavorm, juur, rist, släng, varas, madu, raal, keelend, fraseoloogia, onomastika, kehaosa, verb, väljend, tuletis, hääldus, leksikoloogia, sõnavormid, hiir, omasõna, riis, amak, teljel, antonüümid, nuti, kantud, etümoloogia, leksikograafia, leksikaalne, lekseem, tüvevara, kehaosad, arvsõna, omadussõna, õng, neologism, historismseda fikseerivad n-ö kirjutatud sõnastikud ehk sõnaraamatud (sõnaraamatud peaksid ära tooma kõik sõna tähendused) -, siis grammatilisel sõnal tekstis tegelikult see omadus puudub: kõneleja aktiveerib ainult ühe sõnatähenduse. Nt Mis teed teed? Lekseemideks loetakse ka püsiühendeid (väljendid), lekseem võib olla morfoloogiliselt ehituselt lihtne (piht), tuletatud (pihik), aga ka liitsõna (meremees) või mitmesõnaline (pihta panema). Põhimõisteid II: sõnavorm, sõne Grammatiline sõna on lekseem oma konkreetses süntaktilises ümbruses, s.o semantilises ja pragmaatilises kontekstis, lekseem esineb tekstis alati mingis konkreetses vormis. Sõnavorm on iga grammatiline vorm, milles mingi leksikaalne sõna esineb. Nt tegi, teen, tehakse, tehtud, on tehtud on sõnavormid sõnast (lekseemist) TEGEMA. Sõnavorm on suurim morfoloogia ja vähim süntaksi üksus. Sõnavorm esineb tekstis sõnena (nt iga tegi, mis tekstis ette tuleb).
• Subjektiivselt tajutakse ka süsteemitähendusi väga erinevalt, kõnelejatähendus ja kuulajatähendus ei pruugi kokku langeda. Tähenduste üle saab suhtluses läbi rääkida. • Seletussõnaraamatutes ikka: põhitähendused, allltähendused, suur hulk näiteid. Lekseem • Lekseemide oluliseks omaduseks on nende kuulumine sõnaklassidesse ja sõnaliikidesse. • Muutuvad sõnad moodustavad sõnavorme, muutumatud sõnad ei muutu sünkroonilises plaanis. • Sõnavorm = grammatiline sõna. • Leksikaalne kirjeldus lähtub tavaliselt sellest, et leksikonis esitatakse vaid üks fonoloogiline vorm, põhivorm. Sõne • Sõne – tekstisõna, sõna esindaja tekstis, võib esineda mistahes vormis, s.t. üks lekseem võib esineda tekstis mitme erineva sõnena. • Sõnavarastatistikas opereeritakse sageli just sõnede arvuga. Keele sõnavara muutuvus • Keele sõnavaraline koosseis muutub pidevalt
1. Leksikoloogia uurimisobjekt ja ülesanded. Leksikoloogia e sõnavaraõpetus on keeleteaduse haru, mis keskendub keele ühe põhikomponendi, leksika e sõnavara uurimisele.Leksikoloogia uurimisobjektiks on erinevad leksikaalsed üksused: leksikaalsed morfeemid, leksikaalsed sõnad, fraseoloogilised üksused. Ennekõike tegeldakse leksikaalsete sõnade e lekseemidega (lekseem = kokkukuuluvate sõnavormide kogum). Nt eesti keele sõnavormid metsa, metsas, metsast, metsani esindavad sama lekseemi. Lekseemideks loetakse ka püsiühendeid (idioomid, fraseologismid). 3. Leksikoloogia naaberdistsipliinid. Leksikograafia tihedalt leksikoloogiaga seotud uurimisvaldkond, mis kasutab leksikoloogia uurimistulemusi ja on arenenud seoses leksikoloogia arenguga. Kitsamas mõttes tähendab see õpetust sõnaraamatute koostamisest ning laiemas mõttes sõnaraamatutöö teooriat ja praktikat. Morfoloogia vormiõpetus, grammatika valdkond, mis uurib grammatilisi vorme; õpetus sõnade grammatili
`mitte külm' ja soe `hundi' aga homonüümid, kuna siin on tegemist kahe erineva sõna vormidega, mille häälikuline kokkulangevus on juhuslik. Vormiõpetus ehk morfoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõnavormide moodustamist ja sõnade struktuuri. Vormiõpetuse põhiüksuseks on morfeem keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Morfeemide hulka kuuluvad sõnajuured ehk tüved, tuletusliited ja grammatilised tunnused. Nt sõnavorm majadeni koosneb tüvest maja, mitmuse tunnusest de ja rajava käände tunnusest ni. Morfeemid võivad kanda mitmesuguseid tähendusi. Leksikaalne tähendus on sõna põhitähendus, mis osutab asjadele, olenditele või nähtustele reaalses maailmas. Seda tähendust kannab sõna tüvi. Grammatiline tähendus suhestab leksikaalseid tähendusi. Seda tähendust kannavad tunnused. Tunnuseid on võimalik liigitada vastavalt nende asendile tüve suhtes, näitek sufiks järgneb tüvele, prefiks eelneb
kujule viimine –, uurimistöö läbi töötatud tekstide põhjal ning suuri tekstihulki katvad võrdlused. Oluline on ka töörühma Internetikodulehekülje pidev täiendamine, mille kaudu huvilised pääsevad käsitsema vana kirjakeele korpuse materjale. Vana kirjakeele andmestik kantakse el. materjalikogudesse. sotsiaalmeedia (osa neist on ka korpustesse kogutud) – släng. MSN/FB tekstide kogumine. Neist tekstidest selgub, kuidas sotsiaalmeedia kasutajad end veebis väljendavad (nt slängisõnad, emotikonid, eripärane stiil (numbrid tähtede asemel)). sõnaraamatud – kogu info ühe sõna kohta on süsteemselt silme ees (nt tuletised, käändkond, näitelaused), nii et aeganõudvat lisatööd (st midagi lindistada, litereerida) pole vaja teha. küsitlused, ankeedid – släng, murded (kirjalik)
K. A. Herman - kiivas, leem, rõdu, küpsis e praad, pügal e kraad 4 Tammemägi (Setumaa) - virve, taidur, naima, targastma, itkema, suigatama, toona. Grüntal Ridala (Muhumaa) - lõust, läitma, pigemini, range, võigas, tõhus, tüüne. Gustav Suits - mõskma e pesema, ätse e karikakar. Eduard Vilde (Rakvere) - pork, tulitama, melu. Mihkel Veski - istik, paduvihm, suir e õietolm, loik, lomp, vats, sõltus e trip. Lubi - küülik, raal, pell e toruklamber, olme, kuukulgur. Anniste - ulme, õilis. Kaalep - vandel. Kusjuures, Čapekilt tuleb sõna robot. Johannes Aavik • Saaremaalt, purism - keele puhastamine võõrsõnadest (nt soome k elekter - sähkö) • enne teda mõtles Tiesmann ka sõnu välja, aga söödi aafrikas ära (kingalin, lutolin) • ütleb, et “verraten” on kohutavaim sõna -> reetma veenma laup sulnis rõve taunima lüüme e läbipaistev ürm e õnnetusjuhtum
· uurijad saavad kasutada suuremat osa salvestusi teadus- ja õppe-eesmärkidel · Kasutajad peavad allkirjastama konfidentsiaalsuskohustuse · Otsingumootor sõnavormide leidmiseks 23.Suulise keelekasutuse erijooni ja -nähtusi võrreldes kirjalikuga. · Liited kas a e s; Pillekas, jota, kohve, õps · Pausid, venitamised, üneemid, parasiitsõnad noh, nagu, · Edasilükkamised, pausid, et-otsene kõne 24. Släng ja selle uurimine. Slängi sõnavara allikad. Släng - Släng on mingile sotsiaalsele rühmale, klassile, ühe ja sama eriala inimestele, sõpruskondadele jne omane mitteametlik kõnekeelne sõnavara (Tender 1994). · Antikeel (= släng) on allkeel, mida kõnelevad ühiskonnas marginaalsetel positsioonidel olevad ja tihti seadusest väljapoole jäävad rühmad (vt Montgomery 1995: 96104). · Eripärane sõnavara · sotsiaalne släng (nt kooliõpilaste keel: esta, mata jms)
K. A. Herman kiivas, leem, rõdu, küpsis e praad, pügal e kraad !4 Tammemägi (Setumaa) virve, taidur, naima, targastma, itkema, suigatama, toona. Grüntal Ridala (Muhumaa) lõust, läitma, pigemini, range, võigas, tõhus, tüüne. Gustav Suits mõskma e pesema, ätse e karikakar. Eduard Vilde (Rakvere) pork, tulitama, melu. Mihkel Veski istik, paduvihm, suir e õietolm, loik, lomp, vats, sõltus e trip. Lubi küülik, raal, pell e toruklamber, olme, kuukulgur. Anniste ulme, õilis. Kaalep vandel. Kusjuures, Capekilt tuleb sõna robot. Johannes Aavik · Saaremaalt, purism keele puhastamine võõrsõnadest (nt soome k elekter sähkö) · enne teda mõtles Tiesmann ka sõnu välja, aga söödi aafrikas ära (kingalin, lutolin) · ütleb, et "verraten" on kohutavaim sõna > reetma Võõrsõnad Bilateraalne kahekülgne, jidis juudi keel, ambivalente ühest asjast kahetine arusaam,
aastaaegu'. Ekspressiivne tähendus on keelendi põhitähendusele toetuv emotsionaalselt värvitud tähendus. Nt kerkima puhul `tekkima, sündima, ilmuma' (on kerkinud uusi andekaid pianiste, kerkis hulk küsimusi); kevad `(millegi) uue ja värskendava algus' (elukevad, rahvuslik kevad). 9) Otsene tähendus on tähistatu ja tähistaja kõige vahetum seos. Nt mürgine `mürki sisaldav' (mürgine madu, mürgine taim); jämedakoeline `jämeda koega' (nt kampsuni kohta); seapesa `sea ase'; seanahk `mis seal seljas või nülitud (seanahast portfell); seasõrg `sea jala osa'. Ülekantud tähendus on tähendus, mille keelend on saanud tema kasutama hakkamisel mingis talle ebatavalises seoses (hrl võrdluse alusel). Nt mürgine `õel' (mürgise keelega vanamees, mürgine vanamees); jämedakoeline `peenuseta, tahumatu' (jämedakoelised naljad); seapesa
aktuaalsemaks saanud. Kõigepealt, töö materjal kuulub suulise kõne uurimise valdkonda.VAADATA ESA nr 48 Siinjuures on kasutatud kirjandus, mis kajastub slängi teemat 1991. a ,, Esimene Eesti Slängi Sõnaraamat", 2003. a ,, Trellide ja luku taga" ja 2003. a ,,Eesti Slängi sõnaraamat, nendes raamatutes on antud põhjalik ülevaade vene laenude esinemisest eesti keele slängis. Samas on ka lühike tutvustus, mis on släng ja kuidas see on keelde tulnud. ,,Esimene Eesti Slängi Sõnaraamat". Kus on esitatud põhjalik ülevaade slängi päritolust. Samuti on lühike tutvustus slängi kasutusest ning suur laenude loend, mis on käibele tulnud viimaste aastate jooksul. ,,Trellide ja luku taga" See raamat on eelkõige tuntud oma autorite poolest Tõnu Tender, kes on paetanud slängi erinevate mõistetest ja selle funktsioonidest. Samas on ta ka kirjutanud ,, Eesti vanglaslängist 20
allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast varieeruvate tunnustega. Strukturalistliku fonoloogia alus: minimaalpaar – kana – kala – tikk-takk-tukk-tokk-tekk – kann - kann´; kas - kass – ingl. beat bi:t - boot bu:t • distinktiivne distributsioon (leidub vähemalt üks minimaalpaar) -> eri foneemid • komplementaarne distributsioon (+sarnasus) -> sama foneemi allofoonid 6. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna: • Ortograafia jaoks on sõna see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Suulises kõnes pause tavaliselt ei ole ja sõnapiiride määramine on probemaatilisem. • Tüüpiline sõna o esineb üksi o liigub tervikuna o omab tähendust o ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, ei
'Ta on raamatukogus ja loeb ajalehte.' (mandariinihiina keel) Grammatilised väljendusviisid Sünteetiline väljendusviis annab grammatilisi tähendusi edasi morfoloogiliste vormidena. aglutinatsioon ja fleksioon Grammatilised väljendusviisid Aglutinatsioon on sõnavormide moodustamise viis, mille korral lisatakse tüvele tunnuseid. Sõnavorm liidetakse morfeemidest kokku nii, et eri morfeemid ei mõjuta üksteise välist kuju ning sõnavorm jaguneb selgelt tähendust kandvateks osadeks. maja +sse tüvi +käändetunnus Grammatilised väljendusviisid Fleksioon e fusioon e tüvevaheldus on sõnavormide moodustamise viis, mille korral muudetakse sõnatüve. Sõnavormi ei ole võimalik jagada selgelt tähendust kandvateks osadeks. kinno tüvi ja käändetunnus pole eraldatavad, sisseütlevat käänet väljendab spetsiaalne tüvevariant Morfoloogiline tüpoloogia Selle järgi, milliseid grammatilisi
Sissejuhatus üldkeeleteadustesse Õpik F. Karlsson ''Üldkeeleteadus''- digilaenutus ebrary Mis on keel? Keele all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub keeleliselt ehk verbaalse suhtlsuse vormis. Keel on võimalik tänu inimese keelevõimele. *Keel on üks inimese kognitiivsetest võimetest, võrreldav kuulmise ja nägemisega. Iga teaduslik lähenemine tahab liigitada ja defineerida, keeleteaduslik ka. Keel kui uurimisobjekt ja selle süstematiseerimine. -Kommunikatsioonisüsteem -keeleteaduse uurimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. Üldkeeleteadus (general linguistics) Keeledeadus ehk lingvistika. Viipekeel,, sümbolite keel, on siiski võime keelt edastada. See kuidas me keelt kasutame sõltub sellest mida kuuleme ja näeme. Keele allsüsteemid · Foneetika-hääldus, häälikud · Fonoloogia-silbid · Morfoloogia-käände lõpud · Süntaks
Konjuktsioonid (sidesõnad) ning Numeraalid (arvsõnad) üks Adpositsioonid (kaassõnad) taga Pronomeenid (asesõnad) mina LEKSIKAALNE JA GRAMMATILINE TÄHENDUS. Mis on sõna ilusatele leksikaalne ja mis on grammatiline tähendus? Grammatiline on ilusa (om)+te (mitmuse tunnus) +le (lõpp), leksikaalne on kaunis. MORFOLOOGIA PÕHITERMINID sõna, sõnavorm, sõne, morfeem, morf. Sõna on keele vähim terviklik üksus, millel on leksikaalne tähendus. Sõnavormid on ühe ja sama sõna eri kujud, mis erinevad grammatilise tähenduse poolest. Sõne on sõnavormi konkreetne esinemisjuht tekstis. Morfeem on väikseim tähendusega üksus. Morf on morfeemi esinemisjuht MORFIANALÜÜS EHK SEGMENTIMINE. Leia junktuurid ja pane sõnad õigesse lahtrisse: talus, talusse, taludes, taluski, terav, lihav, vägev, edev, mugav, lodev ei ole taabelis
Alus · Eriarvamused võivad minna lõputuks · Metasuhtlus toimib · Samad teemad tulevad uuesti · Keel on pigem suhtlusvahend Anarhia Mis? · Sõnastikutöö on deskriptiivne · Kõik keele kasutajad osalevad · Pigem tähendusi · Standardimine (?) kirjeldab konventsiooni Alus · Suhtlus toimib · Keel on suhtlusvahend Nt · Kõnekeel · Släng · Teadliku korralduse eelne aeg +/- · Tulemuse saab kohe · Mõistmisraskused? · Ühiskonna killustumine? · Korra häving 11 19. Murrete uurimine: põhimõisted ja uurimissuunad. Dialekt keelevariant, mis erineb grammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest variantidest, olles seotud
Auditiivne e tajufoneetika - psühholingvistiliste meetodite kasutusala, uuritakse kuidas tajutakse hääldust. Diftong - täishäälikuühend Geminaat - sama konsonant, mis on silbi piiril (kal-la) Afrikaat - sama häälduskohaga sulghääliku ja ahtushääliku ühend, näiteks ts, tš, dz, dž, pf. Palatalisatsioon - pehmendus, kass’, pall’, loll’, vann’ Vokaalharmoonia - ühes sõnas ühte tüüpi häälikud Konsonantühend - mitme kaashääliku ühend 6. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna- Ortograafia jaoks on sõna see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Tüüpiline sõna esineb üksi, liigub tervikuna, omab tähendust. Sõnavorm Lekseem- sõnavormide kogum, ühe tüve (ühe tähenduse) paradigma. Sõne- statistiline sõna Ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, ei Hononüümid- kirjas ja häältuselt ühtmoodi sõnad, kuid tähenduselt erinevad
- kana kala foneemid, tähendus pole sama - tikk-takk-tukk-tokk-tekk- tükk täkk - kann - kann´; kas - kass · s s' · n n' · t t' · l l' (palk); (tall; tal) distinktiivne distributsioon (leidub vähemalt üks minimaalpaar) eri foneemid komplementaarne distributsioon (+sarnasus) sama foneemi allofoonid: ühes kontekstis üks allofoon, teises teine allofoon (nt kanngi ja kangas) 6. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna keele kõige olulisem üksus. Ortograafia jaoks on sõna see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Tüüpiline sõna: 1. esineb üksi 2. liigub tervikuna, ei jäta oma osasid maha 3. omab tähendust
Pikenevad häälikud e ja o. Indo-euroopa keeltes on astmed tavaliselt e-o-0-0 ja germaani keeltes i-a-0-0 (sing-sang-sung, kus sung on 0 aste ja lisatud on u). Ablaut toimub tugevaate tegusõnade puhul ja tugevatel tegusõnadel on 7 klassi ehk pöördkonda. afrikaat – Afrikaat on häälikute kooslus mis on klusiili ja frikatiivi vahel. Selle hulka kuuluvad näiteks paljude germaani keelte „th“ (ð, þ) (the thing), saksa keele pf (Pferd), tz (Zeit) alamsaksa laen eesti keeles – Alamsaksa keel oli Hansa liidu kaubanduskeel. Eesti keeles on 1000-2000 alamsaksa laenu, nende hulgas töökohaga seotud sõnad (meister, sell, gild, amet, teenistus), tööriistad (haamer, höövel, kruvi, viil), kristlik kiriku sõnavara (Saatan, altar, paradiis, koor), administratiivsõnavara (ordu, keiser, krahv), rahvuste nimed (kreeklane), päevade-kuude nimed (mai, juuni, reede), linnaelusõnavara (naaber, raad, summa, tosin,
Sissejuhatus üldkeeleteadusesse = General linguistics Ilona Tragel [email protected] Lossi 3 324 / T 12-13 Eksamile pääsemiseks vajalik iseseisvate tööde positiivne sooritus Moodle'i keskkonnas Fred Karlsson "Üldkeeleteadus" (Tallinn 2002) 8.09.2010 Mis on keel. Maailma keeled Taustamõisteid · Üldkeeleteadus (ingl k - general linguistics) · Keeleteadus e lingvistika Mis on keel? Karlsson 2002, lk 15: Keele all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub keelelise ehk verbaalse suhtluse vormis. Keel on võimalik tänu inimese keelevõimele. Loomulik keel ja tehiskeel Loomulik keel on keel, mida teatud inimeste rühm kasutab emakeelena ja mis on loomuliku arengu tulemus (nt eesti keel. inglise keel). Tehiskeel on inimese poolt loodud keel mingi (konkreetse eesmärgi) täitmiseks (nt. C++; esperanto k.) Tuntumad tehi
asukohamuutustele. Saaja väljendab omanduse ülekande lõpp-punkti Siht väljendab paiknemise muutuse lõpp-punkti Asukoht Tee Instrument Kogeja Sõnajärg Sõnajärg on üks süntaktiliste funktsioonide väljendamise vahendeid. Pro-sõnad Pro-sõnad : Prosubstantiiv see, too, tema, mina Proadjektiiv niisuke, selline Proadverb siin, seal 51. Deiksis Deiktiline element on selline keelend, mis on otseselt seotud kõnehetke ja/või -kohaga. Kui ei tea, kus/kuna kasutatakse, ei saa aru. 52. Definiitsus Definiitsus on selline kategooria, mis on seotud diskursuses viidatavate referentide identifitseeritavusega. Definiitsus väljendub afiksite ja artiklite kasutamises. Nt ingl k the on definiitne artikkel. 53. Arv Arv grammatiline kategooria, mis märgib substantiividel, pronoomenitel ja nendega ühilduvatel verbidel eristatavat arvu. Hierarhia SG < PL < DU < TR/PA 54
asukohamuutustele. ·Saaja väljendab omanduse ülekande lõpp-punkti ·Siht väljendab paiknemise muutuse lõpp-punkti ·Asukoht ·Tee ·Instrument ·Kogeja 49. Sõnajärg Sõnajärg on üks süntaktiliste funktsioonide väljendamise vahendeid. Pro-sõnad Pro-sõnad : Prosubstantiiv see, too, tema, mina Proadjektiiv niisuke, selline Proadverb siin, seal 51. Deiksis Deiktiline element on selline keelend, mis on otseselt seotud kõnehetke ja/või -kohaga. Kui ei tea, kus/kuna kasutatakse, ei saa aru. 52. Definiitsus Definiitsus on selline kategooria, mis on seotud diskursuses viidatavate referentide identifitseeritavusega. Definiitsus väljendub afiksite ja artiklite kasutamises. Nt ingl k the on definiitne artikkel. 53. Arv Arv grammatiline kategooria, mis märgib substantiividel, pronoomenitel ja nendega ühilduvatel verbidel eristatavat arvu. Hierarhia SG < PL < DU < TR/PA 54
asukohamuutustele. ·Saaja väljendab omanduse ülekande lõpp-punkti ·Siht väljendab paiknemise muutuse lõpp-punkti ·Asukoht ·Tee ·Instrument ·Kogeja 49. Sõnajärg Sõnajärg on üks süntaktiliste funktsioonide väljendamise vahendeid. Pro-sõnad Pro-sõnad : Prosubstantiiv see, too, tema, mina Proadjektiiv niisuke, selline Proadverb siin, seal 51. Deiksis Deiktiline element on selline keelend, mis on otseselt seotud kõnehetke ja/või -kohaga. Kui ei tea, kus/kuna kasutatakse, ei saa aru. 52. Definiitsus Definiitsus on selline kategooria, mis on seotud diskursuses viidatavate referentide identifitseeritavusega. Definiitsus väljendub afiksite ja artiklite kasutamises. Nt ingl k the on definiitne artikkel. 53. Arv Arv grammatiline kategooria, mis märgib substantiividel, pronoomenitel ja nendega ühilduvatel verbidel eristatavat arvu. Hierarhia SG < PL < DU < TR/PA 54
A - agent P - patsient S mittesihitisliku lause ainuke osaline ABS - absolutiiv ERG - ergatiiv DEF definiitne pööramine INDEF indefiniitne pööramine ANTIPASS - antipassiiv MASC - meessugu FEM naissugu Q kvantor (keegi, igaüks) DET artikkel P, PREP prepositsioon e eessõna P, PSP postpositsioon e tagasõna C - sidesõna vertikaalne orientatsioon too seal all, too seal üleval; relatsiooniline orientatsioon e suhtes rannikuga: too põhjas, too lõunas. Deiksis ehk keelend, mis on otseliselt seotud kõnehetke ja/või -kohaga ehk kui ei tea, millises kontekstis kasutatakse, ei saa aru. Nt: kas sa nendega juba rääkisid? - kellega? Millest? Verbid minema ja tulema, kohasõnad ees ja taga, lausumishetk eile, täna, homme arv on grammatiline kategooria, mis märgib substantiividel, pronoomenitel ja nendega ühilduvatel verbidel eristatavat arvu. Isik grammatiline isik on deiktiline viitamine kõnesituatsioonis osalejatele, nt kõnelejale, kuulajale ja teistele
Keeleteadus full konspekt 2018 sügis Keel on märgisüsteem, mida inimene mõtete edasiandmiseks ja suhtlemiseks kasutab. Loomulik keel ja tehiskeel Loomulik keel on keel, mida teatud inimeste rühm kasutab emakeelena, see on loomuliku arengu tulemus. Loomulikud keeled on keeleteaduse uurimisobjektid ja sel kursusel räägitakse nendest. On olemas ka tehiskeeled, need on kunstlikult loodud keeled, nt formaalkeeled (teaduslik ja tehniline eesmärk, nt matemaatilised sümbolid) ning rahvusvahelised abikeeled (eesmärk luau universaalkeel, nt Esperanto) Keelt on vaja selleks, et ennast väljendada. Seda ei saa kunagi selgeks ja sellepärast tulebki koguaeg juurde õppida. Keelel ei ole tegelikult struktuuri (igapäeva elu kasutamisel). Tehti uuring, mis näitas et aju ei reageerinud struktuurile vaid mõistete gruppidele ja tähendustele. See uuring lükkas ümber ka
Neelu-, suu- ja ninaõõs moodustavad kõnetrakti. Aktiivsed artikulatoorsed organid: hääldamisel liigutatakse keelt, huuli ja pehmet suulage. Ülejäänud passiivsed. Kõnetrakti osad: huuled (labia), hambad (dentes), hambasombud (alveoli), kõva suulagi ja selle osad (pre-, medio- ja post-palatum), pehme suulagi (velum) ja selle osad, kurgunibu (uvula), neel, kurk, keel ja selle osad tipp, selg ja juur (apex, dorsum, radix). 24. Eesti häälikusüsteem, häälikute kvaliteet ja kvantiteet; kategooriline taju; koartikulatsioon; Eesti häälikusüsteem: Eesti häälikusüsteem: Vokaalid: Eesvokaalid Tagavokaalid Kõrged vokaalid i ü u Keskkõrged vokaalid e ö õ o Madalad vokaalid Ä A
Aspekt: grammatiline kategooria, mis seostub tavaliselt verbidega ning väljendab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi ajalist perspektiivi Binaarne opositsioon: vastandus grammatilise kategooria kahe liikme vahel, millest üks on markeerimata ja teine markeeritud Definiitsus: tähendab vastava nimisõnafraasi referendi tuntust või tundmatust parajasti käimasolevas diskursuses Deiktiline element: kõnehetke ja/või –kohaga otseselt seotud keelend, tavaliselt ei saa sellest aru, kui tausta ei tea Denotatsioon: (ehk intensioon) keele tähendsusüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele Dialekt: murre ehk teatud geograafilises piirkonnas kasutatav keele variant Diglossia: on olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks eri keelekuju, millel on oma selgelt välja kujunenud kasutusalad. Diskursus: tekst koos kontekstiga
1. loeng Keeleteaduse alused 5. sept-13. Mis on keel Karlason (lk15): keele all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub leekelise ehk verbaalse suhtluse vormis. Keel on võimalik tänu inimese keelevõime. · Keel on üks inimese kognitiivserest võimetest, võrreldav näiteks nähemise, kuulmise jt tajudega. o Kommunikatsioonisüsteem keel on ette nähtud inimestevaheliseks suhtluseks. o Keeleteaduse üürimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. /üldkeeleteadus (ingl k General linguistics) keeleteadus ehk lingvistika/ Keele allsüsteemid: · Foneetika · Fololoogia · Morfoloogia · Süntaks · Tekst · Semantika, pragmaatika (tähendusõpetus, keelekasutus) Maailma keeled on pigem kõik mingil määral sarnased. Kui keelt vaadata struktuuri poolt, siis võivad keeled väga erinevad
pdf FONEEM- häälik häälesüsteemi üksusena, väikseim tähendust omav keele üksus Struktualistliku fonoloogia alus: minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus Kana – kala; kann- kann`; kas- kass Distinktiivne distributsioon (vähemalt üks minimaalpaar)- eri foneemid Komplementaarne distributsioon(vähemalt üks minimaalpaar ja sarnasus)- sama foneemi allofoonid 4. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna on ortograafias see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Suulises kõnes pause tavaliselt ei ole ja sõnapiiri määratlemine raskem. Tüüpiline sõna: • Esineb üksi • Liigub tervikuna • Omab tähendust Ebatüüpilised sõnad on artiklid, sisesõnad, ei Sõnavorm- mingi sõna muutevorm, grammatiline sõna Lekseem- sõnavormide kogum, ühe tüve paradigm
osadevahelised vastandused e. opositsioonid, mitte niivõrd see, mida need osad endast praktikas kujutavad. subjekt e. alus sufiks e. järel- e lõppliide- käib tüve järgi sõltuvus- teatavasuunaline seotus. Lause juhtivaks liikmeks võib tunnistada verbi, mille omadustest sõltub ju kogu lause ülesehitus sõnasemantika- uurib põhiliselt paradigmaatilisi tähendussuhteid e. keelelise mõistesüsteemi ehitust sõne- iga üksik tekstis esinev sõnavorm sõsarkeeled- üheealised tütarkeeled sünkroonne käsitlus- puhtkaasaegne käsitlus sünonüüm- samatähenduselised, erineva väljendusvormiga sõnad süntagma- ühe tasandi elementide järjend süntagmaatilised suhted e. seostamissuhted süntaks e. lauseõpetus süntaktilise süvastruktuuri kirjeldus- selle ülesandeks oli kujutada lause tähendust. süsteemigrammatika- keelesüsteemi käsitletakse, kui kasutuselolevate ning osaliselt
Seegi test ei ole üldkehtiv, nagu näitab inkorporatsioon - grammatiline protsess, mille tulemusena sõnast saab teise sõna osa (põrandat pühkima põrandapühkimine). Identsena tunduvad sõnavormid (kella ja kella jne) on rangelt võttes sõnavormi erinevad realisatsioonid. Astme võrra kõrgemal abstraktsioonitasandil on nad siiski sama sõnavormitüübi realisatsioonid. Nii realisatsioonide kui ka sõnavormitüüpide kohta kasutatakse keeleteaduslikus kirjanduses terminit sõnavorm, samuti terminit sõna. Eesti keeles kasutatakse sõnavormide kohta ka terminit sõne, mis tähendab sõnavormi konkreetset esinemisjuhtu tekstis. Tavaline kõne ja kirjutatud, jooksev tekst koosnevad seega sõnedest. Veel kõrgemal abstraktsioonitasandil on sõnavormid (sõnavormitüübid), sama sõna eri vormid, muutevormid. Need on lekseemi (leksikaalse sõna, sõnaraamatusõna) teisendid, mis on olemas tänu keele süntaksi ja morfoloogia iseärasustele.
KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kuulub uurali keelkonna soome-ugri keelte hukla. Eesti keel on tüübilt aglutineeriv, sõnatüvele lisatakse tuletusliiteid, tunnuseid ja lõppe. Sõnvormid pikad. Eesti keelel on rikkalik morfoloogia, palju käändeid, vähe prepositsioone, palju postpositsioone. Eesti keele tekkimist on kirjeldanud Huno Rätsep, kelle andmetel 2000-2500 a tagasi hakkasid hõimumurded eralduma läänemeresoome keelerühmast ja selle alusel arenes välja ka eesti keel. Kirjalikke näiteid muidugi sellest ajast ei ole säilinud. Esimesed eestikeelsed ülestähendused pärinevad 13. Sajandist. Algselt märgiti üles sõnu ja kohanimesid. Läti Henriku kroonikas olid ka 3 esimest eestikeelset lauset. 16. Sajandi algupoolel Kullamaa käsikiri, kus olid sees kolm palvet (issameie, Ave Maria ja usutunnistus). 16. Sajandil esimene grammatika (Stahl), hakkas ilmuma ka Beiträge, mis oli keele
Fred Karlssoni "Üldkeeleteadus" lk 15-48 Sissejuhatus (KUNI OSANI 1.5) 1. Keele mõiste. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab selleks, et suhelda ja mõtteid avaldada, on nö mõtlemise tööriist. Keel on kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineermise reegleid. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märke on erinevaid: sümbol, indeks, ikoon. Märke iseloomustab tähenduse ja vormi omavaheline seos. Ometi ei ole märgi ja tähenduse vahel alati seost (sümbol) 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. Verbaalne suhtlus Sõnaline, keeleline. Tähtsamad elemendid sõnad ja sõnalühendid. Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti interaktiivne. Ainult inimene suudab sõnadega fantaseerida, teha nalja, olla irooniline, valetada. Inimesed on vaba mõistusega agendid kes otsutavad ise, millest või miks nad rääkida tahavad. Kõne on kirjaga võrreldes primaarne. Tekkis samuti tunduvalt varem. Kõnelemisel on väga oluline info
esimese keele loomupäraselt, ilma õpetamata piisab sellest, et ta saab suhelda teiste inimestega 3) kui esimene keel on omandatud, kasutavad inimesed seda sidevahendina igapäevastes olukordades ning ümbritseva maailma verbaalseks kujutamiseks. Kui räägitakse mingi eriala, rühma või isiku keelest, mõeldakse selle all erinevaid keelekujusid e allkeeli (ametikeeled, olukorrast ja eesmärgist tingitud keele variandid: üldkeel, argikeel, släng, kõrgstiil ning isikukeeled e idiolektid). Sõna ,,keel" tähendus hõlmab ka kunstlikult loodud märgisüsteeme, nt matemaatika, loogika ja arvutiprogrammide formalismid. Nende kohta kasutatakse ühist nimetust formaalkeel. Formaalkeeled on artefaktid e kunstlikult loodud. Nende kasutusalad on kitsapiirilised, põhisümbolite arv väike ja tähendused täpsed. Teist liiki formaalkeeled on rahvusvahelised abikeeled (esperanto).
annaabi.ee 
