Eelsokraatikute panus filosoofiasse (0)

Eelsokraatikute panus filosoofiasse
Kuusalu Keskkool
11. klass
Liisbeth Kallakmaa
2016
Joonia koolkonna rajaja oli Thales . Teda peetakse esimeseks filosoofiks üldse ja ka esimeseks teadlaseks. Thalese õpetuse filosoofiline tähtsus seisnes eelkõige selles, et ta esimesena inimkonna ajaloos püstitas küsimuse, mis sai hiljem kogu kreeka filosoofia põhiküsimuseks: “Mis on kõik?” Ainuke kindel ja ainuke tõeliselt tähtis asjaolu Thalese õpetuses on see, et ta mõistis asju ühe algelemendi vormidena. See, et ta peab selleks elemendiks vett, on tema ajalooline eripära, kuid ta on esimene kreeka filosoof sellepärast, et ta esimesena mõtleb ühtsusest erinevuses ning püüab seletada ilmset mitmekesisust ühtsuse alusel. On loomulik, et filosoofia püüab mõista kogetavat paljusust, selle olemist ja olemust, ja mõistmine tähendabki aluseks oleva ühtsuse või esmaalge leidmist. Kuni ei teadvustata selgelt mateeria ja vaimu põhimõttelist erinevust, mõistetakse reaalsust materiaalse ühtsusena nagu Thalesel või ideena. Thales suutis anda mõistusliku ( ratsionaalse ) vastuse olemise ja saamise probleemile (olemise jäävuse lause) ja ühtsuse ja paljuse probleemile.
Miletoose koolkonda kuulusid Thales, Anaximandros ja Anaximenes. Nad kõik elasid Väike-Aasias asuvas kreeka koloonias Mileetoses.Thales arvas , et kõikide asjade tekkeaine on vesi. Võib-olla mõtles ta selle all, et igasugune elu tekib veest ja muutub lagunedes jälle veeks. Thales olevat ka öelnud , et “ kõiksus on tulvil jumalaid”. Selle all mõtles ta tõenäoliselt seda, et mustast mullast sünnib kõik alates lilledest ja teraviljast kuni putukate ja prussakateni, ning kujutas ette, et maa on tulvil väikesi nähtamatuid “eluvõrdseid”. Thalese õpilane oli Anaximandros. Tema arvas, et meie maailm on vaid üks paljudest, mis tekivad ja lõpevad milleski , mida ta nimetas “määramatuseks”. Võib-olla arvas ta, et aine, millest kõik on loodud, peabki erinema kõigest, mida see aine ise loob. Seega ei saanud algaineks olla mitte harilik vesi, vaid midagi “määramatut”. Anaximandros õpilane oli Anaximenes. Tema väitis, et kõikide asjade algaineks on õhk või udu. Ta väitis, et vesi on tihenenud õhk ja tuli on hõrenenud õhk. Anaximenese meelest tekkisid järelikult nii maa, vesi kui ka tuli õhust. Seega jagas ta Thalese arusaama, et looduses toimuvate muutuste aluseks on teatud algaine .
Elea koolkond ehk eleaadid on vanakreeka filosoofiline koolkond, mis tekkis 5.sajand eKr Elea linnas Lõuna-Itaalias. Elea koolkond vastandab püsivat ja muutlikku, postuleerides igavesti püsivat ning muutumatut printsiipi (olemine) maailma muutlikusest ja mitmekesisusest. Sellega panid nad aluse filosoofilisele olemisõpetusele ehk ontoloogiale. Selle koolkonna esindajad olid Parmenides , Melissos ja Zenon Eleast. Tuntum neist oli Parmenides. Parmenidest peetakse teoreetilise filosoofia (loogika- ja matemaatikafilosoofia, keelefilosoofia , epistemoloogia , vaimufilosoofia ja metafüüsika) rajajaks. Ta oli esimene, kes tegeles olemise probleemiga. Ta on autoriks keerulisele metafüüsilisele luulele, mis kirjeldas teda kui varajast Kreeka filosoofi ning kõige sügavamat mõtlejat. Tema arvates oli kõik olev alati olemas olnud. See mõte oli kreeklaste seas laialt levinud. Nad pidasid peaaegu enesestmõistetavaks, et kõik maailmas leiduv on igavene , et miski ei saa tekkida mittemillestki. Samuti ei saa miski olev muutuda mittemillekski. Aga Parmenides läks teistest kaugemale. Tema arvates polnud tõeline muutus üldse võimalik. Miski ei saa muutuda millekski muuks kui selleks, mis ta juba on. Ta muidugi tundis, et looduses toimuvad pidevad muutused. Seda tajus ta oma meeltega . Aga ta ei suutnud seda tõsiasja kõlastada oma mõistusega. Ta pidi valima , kumba ta usaldab rohkem, kas meeli või mõistust, valis ta mõistuse. Tema arvates loovad meie meeleaistingud maailmast väära pildi, mis ei ole kooskõlas inimese mõistusega.
Vanakreeka filosoof Herakleitos elas Väike-Aasias Efesoses. Ta usaldas oma meeli rohkem kui Parmenides. Parmenides ja Herakleitos olid mõnes mõttes täielikud vastandid. Tema arvates olid looduse põhiomadusteks just pidevad muutused. Ta arvas, et maailm on kui jõgi , milles voolavad järjest uued veed . Sellepärast ütleski ta, et ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Nimi ja asukoht jäävad samaks, kuid jões voolavad järjest uued veed. Ka inimene muutub pidevalt: vananemine , uued elamused jne. Igal järgneval hetkel me erineme sellest, kes me olime eelnenud momendil . Tähendab, see "Mina", kes eksisteeris hetk tagasi, enam ei eksisteeri. Siit ka aforism : "Eksisteerime ja ei eksisteeri". Sageli väljendatakse Herakleitose filosoofia põhiseisukohta lausega: Kõik voolab. Sellist ütlust pole Herakleitos ise kirja pole pannud – see on talle lihtsalt omistatud.
Filosoofi Empedoklese arvates oli nii Parmenidesel kui ka Herakleitosel ühes asjas õigus. Tema arvates tulenes erimeelsus mõlema filosoofi enesestmõistetavast arvamusest, et leidub ainult üks põhiaine. Vesi ei saa ülepea muutuda. Puhas vesi jääb igavesti puhtaks veeks. Seega oli Parmenidesel õigus, et “mitte miski ei muutu”. Samas nõustus Empedokles Herakleitosega, et me peame usaldama seda, mida meie meeled ütlevad. Empedokles jõudis järelduseni, et kujutluse ühest põhiainest peab kõrvale heitma. Ta arvas, et looduses esineb ühtekokku neli algainet või “juurt”, nagu ta neid nimetas. Need neli juurt on maa, õhk, tuli ja vesi, mis ei teki ega kao, on igavesed , muutumatud ja võivad seguneda, kuid mitte üksteiseks muunduda. Kõik muutused looduses toimuvad nende nelja aine segunemisel ja lahknemise tõttu. Kõik koosneb nendest juurtest, ainult et erinevates vahekordades. Veel arvas ta, et loodust mõjutavad kaks erinevat jõudu. Neid nimetas ta “armastuseks” ja “vihkamiseks”. Armastus seob asju kokku ja vihkamine lagundab. Maailma loomupärane seisund on paratamatult pidev võitlus nende jõudude vahel ja mateeria mitmekesiste vormide muutlikkus vastavalt püsivate algete omavaheliste suhete muutlikkusele. Samas oleks asjade ja inimeste olemasolu võimatu kummaski äärmuslikus seisundis (armastuse ainuvalitsus – täielik ühtlane segunemine ja vaenu ainuvalitsus – elementide täielik eraldatus)
Teine filosoof, kes ei suutnud leppida sellega, et teatud algaine, näiteks vesi, saaks muutuda kõikideks loodusnähtusteks, oli Anaxagoras . Tema meelest on loodus üles ehitatud paljudest tillukestest osakestest , mida silmaga ei näe. Kõike saab jaotada veelgi väiksemateks osadeks , aga isegi pisimates osades on midagi kõigest. Näiteks nii on ehitatud meie keha. Kui ma eemaldan sõrmest ühe naharaku, ei sisalda rakutuum ainuüksi teavet mu naha kohta, vaid samas rakus leidub pealekauba teave minu silmade ja juuste värvi kohta. Igas minu keha rakus leidub üksikasjalikult kirjeldus selle kohta, kuidas on ehitatud teised keharakud. Pisimaski osakeses leidub tervik. Anaxagoras nimetas neid “kõike kõigest” sisaldavaid “algosakesi” “seemneteks” või “idudeks”. Ta kujutas ette, et on olemas jõud, mis “korrastab” ja loob inimesed ja loomad, lilled ja puud. Seda nimetas ta “vaimuks” ehk “mõistuseks”.
Parmenidese õpetaja oli filosoof Xenophanes . Xenophanese filosoofiast teame eelkõige tema luule kaudu, mida on aga säilinud ainult hilisemate kreeka autorite kirjanduslikes laenudes. Oma luules ta kritiseerib ja heidab nalja paljude kaasaegsete nähtuste ja ideede üle, nagu näiteks kreeka mütoloogia inimesekujuliste jumalate üle, ning pilab ka kreeklaste suurt austust sportlaste vastu.
Xenophanes hülgas, nagu ka Herakleitos, usu jumalatesse ning sellesse, et jumalad on inimesesarnased. Selle asemel rääkis Xenophanes ühest jumalast, kes on abstraktne , universaalne, muutumatu, liikumatu ja ka alati ning kõikjal kohalolev. See jumal ei olnud inimesekujuline ega tal ei olnud ka mingeid inimlikke iseloomuomadusi ega nõrkusi. Jumal oli piirideta . Xenophanese mõtlemist peetakse panteistlikuks, ka peetakse teda esimeseks monoteistikslääne filosoofia ajaloos.
Parmenidese maailmamõistmine pani Aristotelese väitel hiljem aluse atomistide koolkonnale , kes arvasid olevat leidnud lahenduse, kuidas mitte-olev siiski olla võib ja samastasid mitte-olevaga tühjuse, kuna olevaga samastasid nad jagamatud aineosakesed. Sinna koolkonda kuulusid Demokritos (460-371 e.m.a. tunnetusteooria ), Leukippos, Epikuros ja Lucretius. Demokritos väitis, et ümbritsev maailm koosneb lõpmatust arvust üliväikestest jagamatutest osakestest – aatomitest ja nende vahel olevast tühjusest. Aatomite ühinemisel võib saada lõpmatu arvu väga erinevate omadustega mitmesuguseid esemeid. Kinnitas, et aatomid liiguvad, ent taandas liikumise vaid lihtsatele asendimuutustele. Demokritos seletab aatomite abil mitte üksnes materiaalseid objekte, vaid ka tunnetuslikke protsesse nagu taju ja mõtlemist. Näiteks ”nägemine” tuleneb sellest, et makroskoopiliste kehade pinnalt eemalduvad pidevalt aatomid, ning need lendlevad õhus ringi. Kui need aatomid satuvad silma, siis tekib seal kujutis sellest esemest, millest aatomid kiirgusid. Sellega nad seletavad ära, miks me näeme kaugeid asju halvemini, nimelt silmadesse hajutakse esemelt tulevad aatomid kokkupõrgete tõttu õhuaatomitega. Seoses tänapäeva uute teadus ja tehnika arengutega, näitab, et Demokritose (antiikatomistid) jõudsid oma mõttetöö abil õigele arusaamisele tajuprotsesside kohta.
Demokritose õpetaja oli filosoof Philolaos, kes kuulus Pütaagorlaste hulka. Pütaagorlasteks kutsutakse Pythagorase järgijaid. Diogenes Laertios ja Cicero kinnitavad, et Pythagoras leiutas esimesena sõna philosophia, et ennast filosoofiks nimetades eristuda muudest asjatundlikest ja auväärsetest inimestest, keda tavatseti tarkadeks (sophoi) kutsuda. Pythagoras on usutavasti kuulsaim Sokratese- eelne filosoof, kuid tema isik on ümbritsetud nii suurest hulgast legendidest, et ajaloolist tõde on raske eritleda.
Sofistid olid Vana-Kreeka filosoofid , kes 5. ja 4. sajandil e.m.a õpetasid tasu eest tarkust ja kõnekunsti. Sofistid tegelesid filosoofiaga muu tegevuse kõrvalt ega loonud enamasti filosoofilisi teooriaid. Ometi pidid nad kasutama filosoofia toonaseid arusaamasid ning nendesse mingil viisil suhtuma . Mõningate sofistide arusaamised filosoofiast on osaliselt säilinud. Osa uurijaid väidab, et sofistide tähendust filosoofia ajaloos on Platoni halvustava kriitika tõttu tohutult alahinnatud. Tuntumad filosoofia seisukohast olulised sofistid olid Gorgias, Protagoras ja Antiphon.
Kasutatud allikad:

• Indrek Meos “Antiikfilosoofia” (Tallinn: Koolibri, 2000)
  
• Elmar Salumaa “Filosoofia ajalugu” (Tallinn, 1992)
  
• Teodor Künnapas “Suured mõtlejad : põhijooni filosoofia ajaloost” (Tallinn: Olion, 1992)
  
• W.K.C. Guthrie “A history of Greek philosophy ” (Cambridge, 2000)
  
• Bryan Magee “Filosoofia lugu” (Tallinn: Varrak , 2000)