Etikett (0)

Tallinna Laagna Gümnaasium
Referaat
Etikett
Anna Morozova
9.c klass
2014
Sisukord
  

•   Eetika jaotised
  
• Eetikateooriate põhitüübid
  
• Klassifikatsioon eetilisi väärtusi
  
•   Eetika ja moraalifilosoofia
  
• Teoreetiline eetika
  
• Normatiivne eetika
  
• Rakenduslik eetika
  
•  Eetika ajalugu
  
• Eetiliste tüüpide mõte
  

Sissejuhatus
Eetika on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste ühiskondliku ja isikliku elukorralduse viiside seletamise ja põhjendamisega. Eetika kuulub filosoofia valdkonnana  aksioloogia  ehk väärtusõpetuse alla. Üldises kontekstis samastatakse sageli eetikat ja moraalifilosoofiat, kuigi erialases kirjanduses eristatakse neid enamasti küllaltki rangelt .
Eetika loetakse enamasti praktilise filosoofia alla kuuluvaks ja teoreetilisele filosoofiale vastanduvaks.
"Eetika" võib tähendada lisaks filosoofia valdkonnale ka mõnda konkreetset eetilist süsteemi või olemasolevat eetiliste hoiakute kompleksi, nt meditsiinitöötaja ametieetika , spordieetika,  ajakirjanduseetika , internetieetika,  ärieetika , röövlieetika, külaeetika.
Eetika jaotised
Eetikat kui distsipliini võib vastavalt oma kasutusele jagada kirjelduslikuks ehk deskriptiivseks eetikaks ja normatiivseks eetikaks. Normatiivne eetika suhtes sisemiselt võib seejuures eristada rakenduslikku eetikat koos selle poolt kasutatavate eetikateooriatega.
Deskriptiivne eetika tegeleb eetilise käitumise kirjeldamisega empiirilises mõttes, näiteks kirjeldab eetilisi hoiakuid mingil ajal mingis piirkonnas, kirjeldab eetilisi hoiakuid psühholoogia vahenditega jne.
Normatiivne eetika, aga tegeleb eetiliste hoiakute teoreetilise seletamise ning põhjendamisega ja püüab läbi selle neidsamu hoiakuid kujundada. Normatiivse eetika teoreetilisi sedastusi viiakse ellu rakenduslikus eetikas , mis püüab lähtuvalt üldteoreetilistest alustest sõnastada konkreetseid norme käitumise jaoks.
Neist seisab omakorda eraldi metaeetika, mis uurib eetikasse puutuvaid väiteid ja hoiakuid propositsioonide kaudu. Metaeetika ei võta ise seisukohta eetika küsimustes, vaid tegeleb pigem keelelis -loogilise analüüsiga.
Eetikateooriate põhitüübid
Eetilisi küsimusi uuritakse ja põhjendatakse enamasti mõnest eetilisest teooriast lähtuvalt. Eetikateooriaid jaotatakse tavaliselt kolme põhitüüpi :

• Deontoloogiline ehk kohuse -eetika, mis käsitleb peamise eetilise kategooriana kohustust, hinnatakse toimingu laadi ( motiiv ) (nt Kanti eetika);
  
• Teleoloogiline ehk tagajärje-eetika, mis vaatleb eetiliste küsimuste puhul eelkõige tegusid ja nende tagajärgi (nt  utilitarism , konsekventsialism);
  
• Vooruste eetika ehk iseloomu-eetika, millele vastavalt on eetika ülesandeks inimese loomuse täideviimise võimaldamine (nt Aristotelese eetika ja enamikantiikaja eetikatest).
  

Eristatakse vähemalt neli klassikalise eetika teooriat, mida nimetatakse tuntumate esitajate järgi.

• Milli utilitarism (tagajärje eetika)
  
• Kanti  formalism  (kategooriline imperatiiv või kohustuste eetika)
  
• Locke 'i õiguste eetika
  
• Aristotelese vooruste eetika
  
• Eetiline relativism
  

Eetikateooriast lähtuvalt hinnatakse tegu kas heaks või halvaks, lubatud või lubamatuks. Igale teole eelneb motiiv,  otsustus ,  moraal  ja lähtumine mingist eetika-süsteemist ehk eetikateooriast. Kusjuures me ei pruugi oma lähtumist mingist eetikasüsteemist üldsegi teadvustada. Teole järgneb tulemus mida hinnatakse kashea, halb või  neutraalne .
Klassifikatsioon eetilisi väärtusi
kõik erinevad moraalsed väärtused jagunevad põhi-ja erasektoriteks. Esimesteks, mis on aluseks kõigi teiste, seotud kasuks ja mis külgnevad juurde väärtuste aadel, täielikkust ja puhtust. Era väärtused või väärtused-headused, liigitatakse kolme rühma:
Antiik moorali väärtused: õiglus , tarkus, julgus , tasakaalukus, siia samma kaasatakse teisi väärtusi, mis põhinevad põhimõtteliselt väärtuste keskel.
Väärtus “kultuuri ring” : armastus inimeste vastu, ausus ja siirus, lootus ja lojaalsus, usaldus ja usk, tagasihoidlikus , alandlikkus, kaugus; välis kohtlemise väärtused.
Muud väärtused: pikamaa armastus, isiklik armastus.
 Eetika ja moraalifilosoofia
Eetika on tänapäeval eelkõige teoreetiline distsipliin , mis uurib inimeste ühiskondlikku koosolu, ühiskonna ja inimese suhet kõige üldisemas mõttes ning püüab anda vastavaid seletusi ja põhjendusi. Lähtuvalt sellest eristatakse tihti eetika moraalifilosoofiast, mis uurib inimese kõlbelist käitumist, eetiliste hoiakute rakendamist pigem subjektiivses mõttes.
Sisuliselt on eetika ja moraalifilosoofia siiski tihedalt seotud, kuna eetika mõte on ikkagi selle rakenduses. Oma sisulise ühtepõimituse tõttu ei peeta tihti, nt ajakirjanduses või muus mitte-spetsiifilises kontekstis vajalikuks neid distsipliine eristada.
Teoreetiline eetika
Teoreetiline eetika - see on teaduslik distsipliin, mis uurib moraali erilist sotsiaalset nähtust, uurib, mis see on, kui moraal erineb ülejäänutest sotsiaalsetest nähtustest. Teoreetiline eetika uurib päritolu, ajaloolist arengut, toimimise seaduspärasust, sotsiaalset rolli ja muid aspekte moraalist ja kommetest. Tema metoodiline alus on teadus, kontseptsioon jida ideed, mis on seotud teadusliku tunnetuse moraaliga.
Normatiivne eetika
Normatiivne eetika otsib põhimõtteid, mis reguleerivad inimese käitumist, juhendab tema tegusid, paigaldab hindamise kriteeriume moraalse headusega, samuti on reegleid, mis võivad tegutseda üldise põhimõttega.Normatiivne eetika on seadnud oma eesmärgiks säilitada ühiskonnas nende aluseks olevaid kõlbelisi väärtusi, määrab käitumisnorme igapäevase elu olukordades .
Rakenduslik eetika
Rakenduslik eetika uurib era-probleeme ja taotluse moraalseid ideid ja põhimõtteid. Mis kuuluvad normatiivsesse eetikasse teatud olukordades mis on kõlblikud valikuga. Rakenduslik eetika tihedalt suhtleb sotsiaal-poliitiliste teaduste vastu.
Eetika ajalugu
Eetika kui filosoofia valdkonna eristas esimesena  Aristoteles . Varem käsitleti eetikat  ontoloogia  ja epistemoloogiaga koos filosoofilise mõtlemise tervikusse kuuluvana ega eristatud eetika küsimusi või uurimismeetodeid muudest.
Eetikasse puutuvaid küsimusi käsitleti filosoofiliselt kindlasti juba Vana-Kreekas. Sofistide, Sokratese, Platoni ja Aristotelese pakutud lahendused eetika küsimustele olid naturalistlikud: nad püüdsid taandada eetika kategooriaid mitte-eetilistele mõistetele. Tähtsamad hellenistlikud eetikasüsteemid on Epikurose rajatud epikuurlusning Zenoni rajatud stoitsism.
Eetikasse puutuvate küsimustega tegeldi põhjalikult ka Vana-Indias ja Vana-Hiinas, kuigi seal ei arendatud eetilistest küsimustega tegelemisest välja omaette teadust. Võib väita, et just antiikfilosoofid sõnastasid esimestena väga kõrged  eetilised standardid , mida Albert Schweitzer  nimetas absoluutseks eetikaks.