Vana Kreeka filosoofia ja teadus (0)

Filosoofia ja teadus Aastatuhandete vältel on seletatud maailma religiooni kaudu, selle järgi on maailmas asetleidev peamiselt jumaliku tahte ja polüteistlike religioonide puhul ka jumalate omavahelise vastasmängu tulemus. Seda kõike uskusid ka muistsed kreeklased . Kreeka tsivilisatsioon tõi maailmas esimesena seniste tõekspidamiste kõrvale uudse maailmapildi, mis püüdis asju seletada nende sisemistest, looduslikest põhjustest lähtuvalt. Nad ei väitnud, et jumaliku tahet pole olemas, kuid nad ei pidanud seda enam konkreetsete nähtuste põhjustajaks. Sellist probleemide üle juurdlemist hakkasid kreeklased nimetama ,,tarkusearmastuseks", tänapäeval meile tuntud kui filosoofia. Inimesed, kes filosoofiaga tegelesid, olid filosoofid . Filosoofia kasvas välja religioossest arutlusest, mis puudutas maailmakorralduse teket ja jumalate põlvnemist. Üks esimesi filosoofe, 6. Sajandi algupoolel oli Mileetose filosoof Thales , kes leidis, et kõige aluseks on vesi, maailm on takkinud veest ja ujus vee peal. Pärimuse järgi olevat Thales tundnud nii hästi Egiptuse ja Mesopotaamia geomeetriat, matemaatikat ja astronoomiat, et oskas ennustada päikesevarjutust. Thalest peetakse kreeka teaduse alusepanijaks. Anaximandros, kes oli Thalese õpilane uskus, et maailm ei saanud lähtuda ühest või teisest looduses esinevast ainest. Tema oli piiritu alge ­ apeironi idee püstitajaks. Apeiron on alati olnud ja jääb alatiseks püsima, sellest on tekkinud ja selleks muutub taas kõik, mis maailmas on. Anaximandros oli esimene õpetlane, kes oskas maailma seletada abstraktse mõiste alusel. Atomistide seletuse järgi koosnes maailm tühjusest ning selles liikuvatest ja omavahel põrkuvatest jagamatutest algosakestest, mida nimetati aatomiteks. Aatomid on koostiselt ühesugused, kuid nad erinevad oma kujult, suuruselt ja paiknemise korralt. Atomistide koolkonna filosoofidest on kõige tuntum Demokritos. Aegamööda hakkasid kreeklaste maailmakorraldusalaste õpetuste kogumist eralduma konkreetsed teadusharud, näiteks matemaatika ja meditsiin . Matemaatikaga tegeles kõige rohkem Pythagoras , kelle meelest põhines maailmakorraldus arvulistel suhetel. Tänu sellele sai matemaatikast Kreekas teoreetiline teadus. Klassikalise Kreeka meditsiinialased teadmised võtab kokku mahukas Hippokratese teos. Hippokrates oli kuulus arst, kes elas 5.-4. sajandil. Tema teos sisaldab haiguste sümptoomide ja kulgemise kirjeldusi ja püüab neid lahti seletada looduslike põhjustega. Kreeka lähema ajaloo sündmusi hakkas uurima Herodotos , keda peetakse ajaloo isaks. Tema eesmärgiks oli oma teosega kuulajatele õpetliku iva väljatoomine, ta püüdis näidata inimsaatuse tagapõhja. Elufilosoofia oli Kreekas pikka aega tagaplaanil, kuid selles valdkonnas teoreetiliselt arutlema hakkati alles 5. sajandil eKr ­ sofistika . Sofistid jõudsid veendumusele, et see mis ühele näib hea, ei tarvitse seda olla teisele. Aristokraadid üritasid sofistide vaateid ka poliitikaelus rakendada, kuid see põhjustast poliitilist vägivalda. Sofistlikud seisukohad hakkasid tekitama tõsist opositsiooni ja nende vastu astus välja kuulsamaid Ateena filosoofe Sokrates . Sokrates mõistis sofistlikud konksuga küsimused hukka, sest need ei õpetanud olemuse kohta midagi. Parimaks filosofeerimisvormiks pidas ta dialoogi. Ta leidis, et täisverelise ja tõelise elu aluseks on teadmised. Tee süvateadmisteni algab näilise teadmise paljastamisest, mitteteadmise teadvustamisest. Arusaam ,,ma tean, et ma midagi ei tea" sunnib pidevalt mõtlema, küsima, vastama, lahendama ja hoiab üleval huvi ümbritseva elu vastu. Sokratese enesekindlat käitumist peetike väljakutsuvaks ja filosoof mõisteti surma. Sokratese õpilane Platon asutas filosoofiakooli ­ Akadeemia. Oma teosed pani ta kirja dialoogina ­ filosoofide mõttevahetustena. Platon leidis, et tähtsaim on ideede õpetus. Nagu kõik muu, pidi ka riigikorraldus Platoni meelst põhinema voorusel. Järelikult võisid riiki jugtuda üksnes need, kes said hüve ideedest aru ehk filosoofid, selline oli tema ettekujutus ideaal riigist. Aristotelest, kes õppis Platoni Akadeemias , iseloomustas erakordselt lai silmaring . Tema kõige olulisemad saavutused olid loogika valdkonnas. Kuigi ta pidas oma eelnevatest õpetlastest lugu, ei nõustunud ta Platoni ideeõpetusega. Tema meelest ei saanud ideid ja meeleorganitega tajutavat lahutada eraldiseisvateks asjadeks. Inimene oli Aristotelese meelest riiklik elusolend ­ tema õnneliikku elu väljaspool riiki pidas filosoof võimatuks. Hilisemal antiikajal ja eriti keskajal tunti kreeka klassikalist kultuuripärandit suurel määral just tema tööde kaudu. Kreekas oli väga palju filosoofe ja nad kõik õppisid üksteise järel eelnevalt midagi, et mõista maailma toimist paremini.
Kätlin P.10a