Kutse eetika (1)

Kehtna Majandus- ja Tehnoloogiakool
Kutse- eetika
Siim Jaansoo
MH-41
Kehtna 2006
Eetika (vanakreeka keeles ēthikē technē ' kommete ja tavade teadus', sõnast ēthos ' komme , tava, iseloom, eluviis, tuttav paik') on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste ühiskondliku ja isikliku elukorralduse viiside seletamise ja põhjendamisega. Eetika kuulub filosoofia valdkonnana aksioloogia ehk väärtusõpetuse alla. Üldises kontekstis samastatakse sageli eetikat ja moraalifilosoofiat, kuigi erialases kirjanduses eristatakse neid enamasti küllaltki rangelt .
Eetika loetakse enamasti praktilise filosoofia alla kuuluvakas ja teoreetilisele filosoofiale vastanduvaks.
"Eetika" võib tähendada lisaks filosoofia valdkonnale ka mõnda konkreetset eetilist süsteemi või olemasolevat eetiliste hoiakute kompleksi, nt meditsiinitöötaja ametieetika, spordieetika , ajakirjanduseetika, internetieetika, ärieetika, röövlieetika, külaeetika.

Eetika jaotised

Eetikat kui distsipliini võib vastavalt oma kasutusele jagada kirjelduslikuks ehk deskriptiivseks eetikaks ja normatiivseks eetikaks. Normatiivne eetika suhtes sisemiselt võib seejuures eristada rakenduslikku eetikat koos selle poolt kasutatavate eetikateooriatega.
Deskriptiivne eetika tegeleb eetilise käitumise kirjeldamisega empiirilises mõttes, näiteks kirjeldab eetilisi hoiakuid mingil ajal mingis piirkonnas, kirjeldab eetilisi hoiakuid psühholoogia vahenditega jne.
Normatiivne eetika, aga tegeleb eetiliste hoiakute teoreetilise seletamise ning põhjendamisega ja püüab läbi selle neidsamu hoiakuid kujundada. Normatiivse eetika teoreetilisi sedastusi viiakse ellu rakenduslikus eetikas , mis püüab lähtuvalt üldteoreetilistest alustest sõnastada konkreetseid norme käitumise jaoks.
Neist seisab omakorda eraldi metaeetika , mis uurib eetikasse puutuvaid väiteid ja hoiakuid propositsioonide kaudu. Metaeetika ei võta ise seisukohta eetika küsimustes, vaid tegeleb pigem keelelis -loogilise analüüsiga.

Eetika ja moraalifilosoofia

Eetika on tänapäeval eelkõige teoreetiline distsipliin , mis uurib inimeste ühiskondlikku koosolu, ühiskonna ja inimese suhet kõige üldisemas mõttes ning püüab anda vastavaid seletusi ja põhjendusi. Lähtuvalt sellest eristatakse tihti eetika moraalifilosoofiast, mis uurib inimese kõlbelist käitumist, eetiliste hoiakute rakendamist pigem subjektiivses mõttes.
Sisuliselt on eetika ja moraalifilosoofia siiski tihedalt seotud, kuna eetika mõte on ikkagi selle rakenduses. Oma sisulise ühtepõimituse tõttu ei peeta tihti, nt ajakirjanduses või muus mitte-spetsiifilises kontekstis vajalikuks neid distsipliine eristada.

Eetika ajalugu

Eetika kui filosoofia valdkonna eristas esimesena Aristoteles . Varem käsitleti eetikat ontoloogia ja epistemoloogiaga koos filosoofilise mõtlemise tervikusse kuuluvana ega eristatud eetika küsimusi või uurimismeetodeid muudest.
Eetikasse puutuvaid küsimusi käsitleti filosoofiliselt kindlasti juba Vana-Kreekas. Sofistide , Sokratese, Platoni ja Aristotelese pakutud lahendused eetika küsimustele olid naturalistlikud: nad püüdsid taandada eetika kategooriaid mitte-eetilistele mõistetele. Tähtsamad hellenistlikud eetikasüsteemid on Epikurose rajatud epikuurlus ning Zenoni rajatud stoitsism.
Eetikasse puutuvate küsimustega tegeldi põhjalikult ka Vana-Indias ja Vana-Hiinas, kuigi seal ei arendatud eetilistest küsimustega tegelemisest välja omaette teadust. Võib väita, et just antiikfilosoofid sõnastasid esimestena väga kõrged eetilised standardid , mida Albert Schweitzer nimetas absoluutseks eetikaks.

Eetikateooriate põhitüübid

Eetilisi küsimusi uuritakse ja põhjendatakse enamasti mõnest eetilisest teooriast lähtuvalt. Eetikateooriaid jaotatakse tavaliselt kolme põhitüüpi:

• Deontoloogiline ehk kohuse -eetika, mis käsitleb peamise eetilise kategooriana kohustust (nt Kanti eetika);
  
• Teleoloogiline ehk tagajärje-eetika, mis vaatleb eetiliste küsimuste puhul eelkõige tegusid ja nende tagajärgi (nt utilitarism , konsekventsialism);
  
• Vooruste eetika ehk iseloomu-eetika, millele vastavalt on eetika ülesandeks inimese loomuse täideviimise võimaldamine (nt Aristotelese eetika ja enamik antiikaja eetikatest).
  

Eetikakoodeks

Eetikakoodeksiks nimetatakse tavaliselt mingi kutseala kutse-eetika normide või mingis organisatsioonis omaks võetud kõlbeliste ja sotsiaalsete printsiipide kirjapandud kogu.
Professionaalne eetikakoodeks on näiteks arstidel (Hippokratese vanne ), juristidel ja ajakirjanikel.

Juriidiline staatus

Eetikakoodeksite juriidiline staatus võib olla erinev. Mõne eetikakoodeksi rikkumine võib kaasa tuua haldusliku vastutuse (sealhulgas tegevuslitsentsi äravõtmine) või tsiviil- või kriminaalvastutuse . Mõne eetikakoodeksi puhul võib selle rikkumine kaasa tuua ainult kutseorganisatsioonist väljaheitmise. On ka selliseid eetikakoodekseid, mille rikkumise puhuks sanktsioone ei ole ette nähtud (võib isegi puududa rikkumise kindlakstegemise protseduur ).

Organisatsiooni eetikakoodeks

Organisatsiooni eetikakoodeks kujutab endast sageli deklaratsiooni, mis kuulutab välja organisatsiooni seisukohad teatud kõlbelistes ja sotsiaalsetes küsimustes. Organisatsiooni eetikakoodeks võib puudutada näiteks kvaliteedi, töötajate või keskkonna küsimusi. Eeetikakoodeks võib ka reguleerida käitumist kõlbeliselt täbarates olukordades , näiteks huvide konflikti või kingituste puhul, ning näha ette protseduurid koodeksi rikkumise tuvastamiseks ja abinõud rikkumise korral. Organisatsiooni eetikakoodeksi tõhusus sõltub sellest, mil määral juhtkond selle järgimist ergutab ja rikkumist karistab. Organisatsiooni eetikakoodeksi rikkumine toob üldjuhul kaasa ainult organisatsiooni siseseid sanktsioone, mis võivad ulatuda töölepingu katkestamise või organisatsioonist väljaheitmiseni. Mõnel juhul võib eetikakoodeksi rikkumine olla ka riigi silmis väärtegu või kuritegu .

Eetikakoodeks ja moraalikoodeks

Kuigi eetikakoodekseid mõnikord nimetatakse ka moraalikoodeksiteks, mõeldakse moraalikoodeksi all tavaliselt siiski kõigile ühiskonnaliikmetele rakenduvate moraalinormide kirjapandud kogu.