Retoorika Antiik-Kreekas ja Kõnekunsti Tähtsus Ja Õitselg (0)

Rauno Laht
10b
b-rühm
Retoorika Antiik-Kreekas
Rhetor- kõnemees.
Rhetorike- kõnekunst.
Vana-Kreekas orjandusliku demokraatia ajal oli vaba kodaniku kõnel oluline tähtsus, sest see võimaldas tolle aja aristokraatial saavutada avalikku lugupidamist ja poliitilist edu. Alates 5.saj. eKr kujunesid välja avaliku kõne põhimõtted. Avalik kõne pidi kuulajaile midagi selgitama, neid innustama, pakkudes samal ajal oma täiusliku vormiga ka esteetilist elamust.
Kõnekunsti tähtsus ja õitseng
Vana Kreeka tulenes:

Ühiskondlikust korrast- orjanduslikust demokraatiast.

• vabal kodanikul oli aega
  
• rahvakoosolekul arutati nii sise- ja välispoliitilisi küsimusi ja seal pidi aristokraat, kes soovis, et ta valitaks nõukogusse end kõneosavuses näitama.
  

Ühiskonna agonaalsest(võistluslik) iseloomust. Võisteldi kõiges. Ka kõnemehi võrreldi.

Vaba kodanik pidi oskama end kohtus ise kaitsta, pidama matusekõnesid, pidukõnesid rituaalsetel pidustustel jumalate ja kangelaste auks jne.
Olulised olid logograafid. Tasu kõnede eest.
Isokrates (436-338)- oli kõneõpetaja ja kohtukõnede koostaja . Sai kuulsaks paraadkõnedega. Neist tähtsaim „Panegyrikos“.
Panegüürika- Vanas kreekas tervituskõne. Tänapäeval nii pidulik kiidukõne kui ka liialdatud üldistus.
Protagoras- kuulsaim sofistidest(480-410), professionaalne retoorikaõpetaja, keda võib pidada ka esimeseks väitlusõpetajaks. Tema meelest tuli õige ja vale ning hea ja halva üle otsustada alati inimese vajadustest lähtudes. Õige on see, mida inimene õigeks peab. Oraatori eesmärk ei ole tõe avastamine, vaid kõne veenvus .
Sofistide kritiseerijad väitsid, et nad ei õpeta voorust, vaid oskust elus edukalt hakkama saada.
Sofistid - esimesed tasulised kõnekunsti õpetajad. Sofistide filosoofia põhijoon oli relativism - maailmas on kõik muutlik ja suhteline.