Vana-Kreeka filosoofia ja teadus. (0)

Vana-Kreeka filosoofia ja teadus.
Maailma üldiste probleemide üle juurdlemist nimetasid kreeklased filosoofiaks ja sellega tegelevaid inimesi filosoofideks. Filosoofia kasvas välja maailmakorralduse teket ja jumalate põlvnemist puudutavast religioossest arutlusest . Maailma püüdis esimesena seletada Mileetose filosoof Thales , kelle arvates sai
kõik alguse veest. Thalese õpilane Anaximandrose meelest ei saanud maailma lähtuda ühest või teisest looduses esinevast ainest, vaid aluseks on apeiron – meeltega tajumatu piiritu alge. 5-4. sajandi filosoofidest
on tuntuim Demokritos , kelle seletuse järgi koosneb maailm tühjusest ning selles liikuvatest ja omavahel põrkuvatest jagamatutest algosakestest – aatomitest. Matemaatikas olid silmapaistev roll Pythagorasel ja tema õpilastel. Pythagorase meelest põhines maailmakorraldus arvulistel suhetel. Tuntuim on Pythagorase
teoreem . Arstiteaduses oli oluline koht 5.-4. sajandil elanud arstil Hippokratesel, keda peetakse mahuka meditsiinialaseid teadmisi kokkuvõtva teose autoriks , milles on kirja pandud ka tänapäevani kehtiv nn. Hippokratese vanne. Ajalookirjutuse algus seondub Herodotosega, kellele omistatakse ajaloo isa nimetus. Herodotose teos “Historia” keskendub peamiselt Kreeka-Pärsia sõdadele. Lisaks kirjeldab ta üksikasjalikult paljude Euroopa, Aasia ja Aafrika rahvaste kombeid. 5. sajandil e.Kr. kujunes filosoofiline suund – sofistika . Sofistide koolkonnale pani aluse Protagoras. Sofistid leidsid , et mõisted “hea ja halb” on suhtelised: mis ühele on hea, ei tarvitse seda olla teisele. Sama kehtib ka inimühiskonna seaduste ja normide kohta. Inimesed võivad neid vastavalt oma suvale muuta. Seega oli sofistide filosoofia põhijooneks relativism, suhtelisuse tunnistamine. Sofistide vaadete vastu astus välja 5. sajandi II poole kuulsaimaid Ateena filosoofe Sokrates (490-399 eKr), kes edastas oma vaateid üksnes suulistel vestlustel. Sokratese arvates oli filosoofia peamiseks mõtteks vooruse olemuse mõistmine. Tema veendumuse kohaselt oli õpetaja kohus üksnes õpilase juhatamine , asja mõistmiseni pidi õpilane ise jõudma. Tähtis oli vooruse mõistmise juures ka teadmine. Sokrates suhtus halvustavalt demokraatlikku riigikorda , ta väitis, et kuna valitsemises osalevad vaid võhikud, siis ei saa selline riigikord olla vooruslik.
Sokratese arvukatest õpilastest kerkis esile Platon (427-347 eKr), kes asutas oma
filosoofide kooli – Akadeemia. Platon pani oma teosed kirja dialoogidena, kus
peategelaseks oli Sokrates. Platon leidis, et vooruse mõistmiseks on tähtsaim ideede
õpetus. Tema arvates oli kõigil meeleorganitega tajutavatel asjadel ja nähtustel oma
täiuslikud vasted – ideed, mis on muutumatud ja tõelised. Silmaga nähtavad ja käega
kombatavad asjad on üksnes nende ajalikud ja ebatäiuslikud koopiad. Kõige olulisemaks
oli hüve idee. Platon esitas ka oma ettekujutuse ideaalsest riigist, mida juhivad võimekad inimesed filosoofid, kes pidid pühenduma oma võimete ja vooruste arendamisele.
Vahepealne korravalvurite klass peab ohjeldama masse vastavalt filosoofidest valitsejate juhtnööridele. Platoni arvates oli olemasolevatest riikidest ideaalilähedane Sparta . Platoni põhiteoseks on dialoog „Riik“.
Aristoteles (384-322 eKr) seevastu ei pidanud õigeks Platoni ideeõpetust. Tema
meelest ei saanud ideid ja meeleorganitega tajutavat lahutada eraldiseisvateks asjadeks. Kõige olulisemad olid Aristotelese saavutused loogika vallas. Tema tööd käsitlesid loodusteadusi, füüsikat, loogikat, kirjandust, muusikat, ajalugu,
riigikorraldust. Inimene oli Aristotelese meelest riiklik elusolend. Ideaalseks pidas Aristoteles sellist riiki, kus kodanikuõigused kuuluksid eeskätt keskmise jõukusega elanikkonnale. Riigi eesmärgiks oli tema arvates tagada oma kodanikele õnnelik elu. Selleks tuli hoiduda äärmustest ja leida aristokraatia ja demokraatia vahel kuldne kesktee. Aristotelese peateosteks olid „Metafüüsika“ ja „Eetika“. Ta asutas Lykeioni gümnaasionis oma kooli.