Arvuti- ja Informatsioonieetika (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Ettevõtluse ja majandusarvestuse õppetool
Majandusarvestuse eriala
KÕ2R2
Tatjana Kartsev
ARVUTI- JA INFORMATSIOONIEETIKA
Referaat
Juhendaja : Reino Veielainen
Mõdriku
2010

SISSEJUHATUS

Tänapäeval kõik on seotud arvutitega . Inimesed kasutavad arvuteid iga päev tööl, kodus, koolis avalikes kohtades jne. Kuid paljud ei mõtle korralikult mis sellega kaasneb. Indrek Meos oma raamatus antiikfilosoofia väljendab sofistide mõtteviisi sellisena: „Mõnele inimesele võib maailm tunduda ühe suure nõmedusena, teine leiab, et „nii ilus on ilmas elada!“. Tõde on alati tõde kellegi jaoks. Millistena asjad meile näivad, sellised nad ongi meie jaoks. Kui teistele tunduvad nad teistsugused , siis sellised nad ongi nende jaoks“. Mõni arvab, et arvuteid on vaja ja ilma nendeta ei saa ja teised arvavad , et see on asi, ilma milleta saaks ka suurepäraselt hakkama.
Arvuti- ja informatsioonieetika kui teadusharu tekkis seoses arvutitehnika arenguga. Minule on see teema eriti lähedane ja huvitav, kuna ise tegelen arvutitega alates 1991. aastast. Terminit „ arvutieetika “ hakati kasutama 1970. aastatel. See tähistab rakenduseetika ala, mis tegeleb arvutite kasutuselevõtu tõttu esile kerkinud , muutunud või süvenenud eetiliste küsimustega. Eestis tavainimene sai endale osta esimesi laua arvuteid umbes 1993. aastal. Eestis püsiühenduse tulekuga turule aastal 1995. on kerkinud ka muud probleemid. Inimesed hakkasid läbi interneti ühenduse oma andmed avaldama ja suhtlema teise arvutite kasutajatega. Küberruumis on inimsuhtluse vormid muutunud, näiteks kiirenevad interneti tingimustes suhtlemisvõimalused ja kasvab anonüümsus. Inimesed saavad suhelda teiste inimestega, mis asuvad teises maakera otsas. Nad julgevad täpsemini väljendada oma arvamusi . Nad saavad palju infot internetis kiiresti ja mugavalt.
Informatsioonieetika on pisut uuem mõiste. 21. sajandil ei tähenda arvuti enam üht kindlat masinat ega küberruum ainult internetti. Inimene tegutseb küberruumis ka näiteks krediitkaardiga makstes või lastes oma isiklikke andmed ükskõik millisesse digitaalsesse andmepanka salvestada. Niisiis on informatsioonieetika laiem mõiste kui arvutieetika. Arvutieetika eesmärk on analüüsida arvutitehnika olemust ja sotsiaalset mõju ning uurida, millisel viisil on eetiline arvutit kasutada. Informatsioonieetika püüab mõista, kuidas siduda arvutitehnika ja inimlikud väärtused nii, et tehnika arendaks ja kaitseks inimesi, mitte ei kahjustaks neid. Iga inimene peab olema teadlik mingil määral arvuti- ja informatsioonieetikast ja kõik mis on sellega seotud.

Arvuti ja ühiskond

Ühiskonna ja arvuti suhete puhul võib eristada sotsioloogilist ja eetilist lähenemist. Sotsioloogid uurivad arvuti otsest mõju ühiskonnale, küsides näiteks, kas ja kuidas on arvuti meie ühiskonda juba muutnud ning millised arengud ootavad ees tulevikus. Siia alla kuuluvad ka inimese sõltuvused arvutite suhtes. Kasutades iga päev arvutikeelt, inimesed unustavad õige eesti keele grammatikat. Kuna nad suhtlevad teistega klaviatuuri abil, siis kohtades võõra inimest nad ei oska temaga suhelda ja kasutada õiget kehaasendit ja valida õige sõnu. Muutuse teevad läbi ka moraaliga seotud mõisted ning uuesti tuleb läbi vaadata meie arusaamad õigustest ja kohustustest. See ongi eetika ülesanne. Paraku jäävad sotsiaalsed ja eetilised kaalutlused majanduslikke ja tehnoloogiliste kõrval sageli tähelepanuta. Siin võiks eriti tähelepanu pöörata internetis krediidikaardiga maksmine, ID-kaardi kasutamine, oma andmete avalikustamine. Sageli inimesed ei tee vahet isiklike ja töö e-mailide vahel. Nad kasutavad kõike neid eelnimetatud asju igal pool, nii avalikke arvutites, kui ka sõprade juures, unustades kui konfidentsiaalne info seal võib olla.
Arvutiprofessionaalid peaksid olema esimesed, kes eetilised probleemid ära tunnevad ja neile adekvaatseid lahendusi pakuvad. Nad peaksid mõistma probleemide tekkimise põhjused ja võimalikke alternatiive. Tegelikkuses on olukord arvatavasti pisut teine. Kindlasti leidub mitmeid arvutitega seotud elukutsete esindajaid, kes eetilistele probleemidele küllaldaselt tähelepanu ei oska pöörata. Miks see on nii? Kas inimesed ei saa piisavalt head haridust? Või inimeste ideoloogiad on erinevad? Või see tuleb lapsepõlvest? Ilmselt kõik need faktorid mingil määral on sellega seotud. Kui inimeste mõistused oleksid kõik ühesugused või tajuksid olukorda ühtemoodi, siis oleks kõik väga lihtne.
Arvutitehnika areng võimaldab palju paindlikumaid tööharjumusi. Loomulikult muudab see elu mõneti mugavamaks – pole ju alati vahet, kus ja millal töökohustusi täidetakse. See on väga mugav lastevanematele, kelle lapsed ei käi lasteaias, koolis või on haiged lapsed. Lapsevanem saab oma tähelepanu pöörata lapsele tehes korraga ka tööd, ilma liigsete raha kuludeta. Samas on sellisel arengusuunal ka puudusi. Tänu arvutite laialdaste kasutusele väheneb töökohas sotsiaalne suhtlus, kehakeel jm mitteverbaalne suhtlus kaotab oma rolli. Iga inimene suhtub kodus töötamise vastu erinevalt. Kui kodus töötamine on kodutingimustes, siis inimese aju ei erista hästi kodu- ja töötingimusi. Mitme aastate pärast sellise inimese jaoks on kodu kui töö ja töö juures ta ei oska õigesti käituda. Ilmselt ka selline asi nagu töörežiim ja distsipliin on talle võõras tegevus.

Reklaam kui kohustus

Paljud veebilehed toimivad tänu reklaamile, mida neil lehtedel näidatakse – reklaamist saadav tulu kasutatakse lehe haldamiseks – seetõttu võib reklaamide blokeerimine tähendada kehvemat kasumit või koguni pankrotti . Kas tohib avalikustada kodulehtedel reklaami, mida kasutaja võib olla ei tahagi vaadata. Reklaam peaks olema kättesaadav kõikidele. Inimesel lihtsalt peab olema valik kas vaadata reklaami või mitte. Toome näiteks televiisoris reklaami. Seda näidatakse kõikidele, need kes ei soovi reklaami vaadata kas:

• lähevad teise tuppa ,
  
• lülitavad televiisori välja,
  
• lülitavad hääle välja või
  
• lülitavad reklaami hetkeks teise kanali peale.
  

Arvuti reklaamiga meie peaksime käituma analoogselt:

• mitte vajutada hiirega reklaami peale,
  
• ignoreerida ja teha oma tööd edasi või
  
• mitte külastada seda lehekülge, mis meile ei meeldi.
  

Aga nõuta, et reklaami üldse ei oleks, meil ei ole õigust.
Reklaami blokeerimise pooldajad väidavad veel, et kuna arvuti kuulub kasutajale, peab kasutajal olema õigus kontrollida seda, mida arvuti ekraanil kuvatakse. Kas meil on siiski võimalik sellist üldistust teha? Näiteks meie maja või korter ka kuulub meil, aga me ei saa ju nõida seda, mida meie soovime vaadata aknast. Reklaami abil me saame levitada infot, mida korraga saavad vaadata ja lugeda erinevad inimesed, erineva mõtteviisiga ja erineva vanusega.

Rahvusvaheline uurimisvõrgustik juhib tähelepanu laste riskikäitumisele internetis

Rahvusvaheline teadlastevõrgustik EU Kids Online viib läbi ulatuslikku rahvusvahelist uuringut, mille esialgsetest tulemustest selgub , et üha suurem hulk lapsi kogu Euroopas seisab silmitsi online-keskkonna riskidega, tundes end sellest üha rohkem häirituna. Eestis esindab uuringus Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut. Tartu Ülikooli meediauuringute dotsendi Veronika Kalmuse sõnul paanikaks pole põhjust.
Võrgustik EU Kids Online leiab, et paljud noored inimesed avaldavad internetis isiklikku teavet. Näiteks Tšehhi Vabariigis on enamus teismelisi avaldanud võõrale isiklikku infot: 91% on andnud oma meiliaasdressi, 79% oma foto, 72% oma telefoninumbri. Need noored ei mõtle sel vanusel millised tagajärjed võivad olla. Nad ei mõtle selle peale, kes on teises arvuti otsas. Nad ei mõtle milliste eesmärkidega küsitakse nendelt isiklikud andmed.
Üha rohkem tõendeid osutab teismeliste riskikäitumisele online-keskkonnas. Poola paistab silma eriti kõrge riskitasemega: 12-17- aastastest 52% on Internetis kutsutud päriselus kohtuma, nendest 44% on kohtingule läinud ning üksnes vähesed on sellest täiskasvanule rääkinud. Eesti vastavad näitajad on mõnevõrra madalamad. Noored ei mõtle mis võib juhtuda kui sellel inimesel, kes neid välja kutsub, on väga pahad eesmärgid. Ja lisaks kui lapsevanem ei tea kuhu tema laps läheb ja mis seal võib olla temaga juhtub, ta ei saa kuidagi oma last kaitsta.
Uurimuste tulemused näitavad ka seda, et lapsed ja noored mitte üksnes ei koge online-riske, vaid need ka häirivad neid. Eestis on 19% (6-14-aastastest) tundnud end võõra käitumisest online-keskkonnas häirituna. Inimene logib end Internetti heade kavatsustega, aga kui seal keegi on pahameelne ja tema ei mõtle teiste inimeste peale, siis paratamatu juhtub selline ebameeldiv kogemus.
EU Kids Online järeldab, et nõuanded ja juhised teismelistele online-keskkonnas käitumiseks on jätkuvalt hädavajalikud. Suhtlusportaalid võiksid teha enamat, nõustamaks teismelisi nende privaatsuse küsimustes ning veendumaks, et lapsed saavad aru isikliku teabe avaldamise võimalikest tagajärgedest. Isegi kui nad on juba seda ka eelnevalt infot saanud, peab seda kordama, sest igas vanuses võetakse erinevalt infot vastu. Eriti hea kui lapsed kuulavad erinevatest juhtumitest.

Andmeturve

Võib väita, et võõrasse arvutisse ilma volitusteta sisenemine on igal juhul vale ning nii toimides rikutakse näiteks arvutiomaniku privaatsust. Teisest küljest on kindlasti võimalikud juhtumid, kus arvutisse sisse murdmisel on üllas eesmärk, näiteks ülioluliste meditsiiniliste andmete hankimine, et päästa kellegi elu. Või näiteks kui lapsevanem tahaks aru saada millega tema laps tegeleb, et suunata teda õigele teele. Mina kvalifitseeriks seda olukorda nii, et kui andmed hangitakse kasutamiseks tulevikus heade eesmärkide nimel, siis see on täiesti lubatud.
Sageli viidatakse nn häkkerieetikale, mille järgi informatsioon kuulub kõigile, seda ei tohi kellegi eest varjata. Kui kõigil on vaba juurdepääs koguinfole, pole privaatsus loomulikult enam võimalik. Kuna info ei kuulu enam kellelegi, võib igaüks seda ka muuta. Järelikult, kui me infot ei kaitse, ei saa me ka olla kindlad selle õiguses. Aga näiteks isiklikud andmed. Nad on kättesaadav paljudele , samas neid ei tohi muuta. Siin abiks tuleb juba riigi poolt sätestatud turvasüsteem.
Üldiselt on tänu tehnoloogia pidevale arengule võrdlemisi keeruline täpselt paika panna, kuidas tuleks lahendada turvalisusega seotud probleeme. Selline tegevus juhib aga tähelepanu kõrvale arvuti tegelikult rollilt – sellelt , et arvuti on siiski eelkõige inimese abiline . Tavakasutajale ei olegi vaja kõike neid uusi programme , kuna see toob kaasa ainult lisakulutusi. Samas ta ei saa maha jääda, kuna tootjad mõtlevad uusi programme ja võimalusi, mida toetavad ainult kõige uuemad programmid. Tootjad ei mõtle lihtinimese rahakotile. Aga kui lihtinimene ei saa endale lubad kõige parema, siis ka tema nauding on poolik .

Privaatsus ja jälgimine

Privaatsus on enese kehtestamine ja oma identiteedi loomise esmatähtis tingimus, niisiis kuulub see iga inimese fundamentaalse õiguste hulka. Probleemid privaatsuse kaitsmisel kerkivad näiteks esile seoses riigi või ettevõtete vajadustega. Need töötajad kes korjavad või töötlevad inimeste andmetega, kui usaldusväärsed nad on? Kas me saame neile usaldada oma andmed? Kindlasti mingi oht jääb alati, kuna keegi ei oska ette prognoosida kuidas üks või teine inimene käitub. Aga neid inimesi peaks rohkem kontrollima ja jälgima. Ja kui esineb kas või pisike kahtlus tema usalduses, ei tohiks seda jätta kahe silma vahele.
Iga telefonikõne, internetikülastus või pangakaardiga sooritatud makse jätab jäljed, mille abil võib kokku panna kuvandi inimese eelistustest, eluviisist, tema tegevusest. Nii jääb privaatsust üsna vähe järele. Kas asutusel, mis omavad võimu niiviisi indiviide jälgida, on moraalne õigus seda teha? Siin on ikka sama vastus. Kui need andmed kasutakse edaspidi heal eesmärgil, siis jah.
Elektrooniline jälgimine võib aset leida ka näiteks asutusesiseselt, kui soovitakse hoida silma peal töötajate tegemistel ja harjumustel ning mõõta nii ettevõtte produktiivsust. Kas tööandja peaks tundma huvi millega tema alluvad tegelevad lisaks tööajal või peale tööd? Minu arust, kui töötaja eraelu segab tööd tegemist, siis tööandja võiks sellest töötajaga rääkida. Kui omavaheline suhtlemine ei too tulemust ja paranemist, siis loomulikult tööandja võiks huvi tunda, millega tema alluv tegeleb peale tööd. Aga tööandja peab korralikult analüüsima kas see tegevus segab töötaja põhitööd. Kui jah, alles siis võib töötajale teada anda, et keegi veel teab tema privaatelust midagi.

Töötaja töö- ja eraelu sotsiaalsetes võrgustikes

Tööandjatel on raske sammu pidada virtuaalsete sotsiaalsete keskkondade arenguga. Pidevalt lisandub uusi võrgustikke, olemasolevatel, on arvukalt rakendusi, mille abil on võimalik nii leida kui avalikuks teha delikaatseid andmeid. Siin on oht kahelt poolt: tööandja ja töötaja. Tööandja võib leitud info põhjal diskrimineerida töötajat, nt usuliste vaadete või orientatsiooni alusel. Töötaja võib avalikustada firma saladusi või ebaviisakad pilte firmapeo kohta. Privaatsuseseadistuste abil on küll võimalik valida, kellel on ligipääs infole inimese kontol, kuid tegelikult puudub kontroll selle üle, kes in teisel pool ekraani. Võimalusi teavet levitada on palju ning seetõttu on tööandjal keeruline kõike aspekte töölepingus kirjeldad. Siin ongi abiks eetika mõiste, kuid kuidas igaüks sellest aru saab ja rakendab see juba omakorda probleem. Samas inimene võib olla kogu aeg jälginud eetikat, aga mingil hetkel temaga käituti väga ebavõrdselt. Sellisel inimesel võib hing olema viha täis ja sel juhul ta ei mõtle rohkem üldse eetikale.
Lisaks ohule, mida sotsiaalsed võrgustikud tööandjatele endast kujutavad, võib neist ka kasu olla. Tööle võtmise kandidaadi kohta võib väga palju infot leida internetist, mis ei pruugi olla kajastatud CV-s. Tööandjat puudutavale infole leiab sotsiaalsetest võrgustikest teavet perekondliku seisu, laste arvu ja vanuse, religioossete, poliitiliste ning maailmavaateliste huvide kohta. Ka need aspektid võivad olla määravaks inimese üle otsustamisel ning väga keeruline on tõmmata piiri diskrimineerimise ja põhjendatud hinnangu vahel. Sest tööandja poole on see põhjendatud hinnang, millesse ta veendunult usub ja tööandja poolt on see diskrimineerimine , kuna tema seisukoht on hoopis teine. Nii et sotsiaalne võrgustik ühelt poolt on kasulik ja teiselt poolt on kahjulik.

Sõnavabadus ja tsensuur

Arvuti- ja informatsioonieetika konteksti asetatuna räägitakse eelkõige sõnavabadusest võrgusuhtluses. Kahtlemata on sõnavabaduse olemasolu interneti levikule kõvasti kaasa aidanud. Inimesed saavad välja öelda, seda, mida nad muidu ei julge öelda. Kuid suureks probleemiks on see, et me ei näe partnerid . Me ei näe emotsiooni, kes ta oma loomingu poolest on. Anonüümsus võib näiteks toimida filtrina inimeste jaoks, kelle suhtes muidu võib olla eelarvamusi (nt teatud puuetega inimesed).
Kas tsensuur on internetis õigustatud? Kindlasti leidub palju idealiste, kelle jaoks internet on sõnavabaduse etalon ning selle mis tahes piiramine võrdub diktatuuri kehtestamisega. Aga siin peaks mõtlema noore põlvkonna peale, kes enamasti õpib läbi interneti. Kui nemad kasvavad ühiskonnas, kus vabalt saab kasutada tsensuuri, siis nad seda sama ’ petavad oma lastele. Maailm on varsti sotsiaalselt räpane ja vastik.

Elektroonilise suhtluse etikett

Pole kahtlust, et e-post on märkimisväärselt muutnud meie suhtlusmaneere ning ärilisest seisukohast mitte just alati paremuse poole. Loomulikult iseloomustab e.posti kiirus, millega ei saa võistelda ükski muu kirjaliku suhtluse vorm. Ning see on ka väga odav võimalus suhtlemaks klientide ja kolleegidega üle kogu maailma. Kuid hoolimata kiirusest ja taskukohasusest ei pruugi e-kirjad kanda endas vajalikul määral lugupidamist. Alati pole oluline, mida ütelda, vaid kuidas seda teha. Sama asi muidugi kehtib ka suheldes otse inimestega. Ma võin üht ja sama lauset väljendada huumoriga, vihaselt, väsinuna, rõõmsameelena jne. Ükskõik mida me ei teeks, on vaja alati meeles pidada, et kuidas sellesse asjasse suhtuvad teised isikud.
Kahjuks jääb meilisuhtlus sageli vajaka pigem just stiilist kui sisust. Teie saadetav sõnum võib sisaldada adressaadile olulist teavet, kuid see võib muude probleemide taha varju jääda. Headest tavadest kinnipidamine on sama oluline nii e- kirjade saatmisel kui ka kliendiga telefoni teel rääkides või silmast silma müügivestluse pidades. E-post ei pruugi küll nõuda samasid tavasid, kuid suhtluse eesmärk jääb siiski samaks. Indrek Meos omas raamatus Antiikfilosoofia kirjutab Sokratese väljendi: „Tee, mis tahad – niikuinii kahetsed.“ Pärast kirja saatmist ei ole juba võimalik seda parandada või täiendada, nii et peab korralikult läbi mõtlema mida täpselt ja kuidas kirjutada ja nagunii hiljem mõtled, et võiks asja teha paremini.

KOKKUVÕTTE

Ei kujutaks praegu maailma ilma arvutita. Arvutid lihtsustavad meie igapäevast tööd. Vahest kerkib selline küsimus: kuidas inimesed said vanasti ilma arvutita? Selle peale toon lause Indrek Meose raamatust Antiikfilosoofia: „Turul olles imestas Sokrates tihti, kui palju on asju, milleta võib elada“. Vastus on ju lihtne: vanasti oli kõik teistmoodi. Inimesed ei vajanud selliseid teenuseid, mida tänapäeval on võimalik teostada arvutiga, kuna nende elustiil oli teistsugune. Indrek Meos väljendab Sofistide mõtteviisi omas raamatus Antiikfilosoofia järgmiselt: „Edukas inimene näeb maailma hoopis teises valguses kui edutu.“ Selle inimese jaoks kes kasutab arvutit ja tunneb ka vastavat eetikat, tundub asi õiglane ja tavapärane, võrreldes sellega kes peab kasutama arvutit ja kõik mis sellega on seotud vägisi vastu oma tahtmist.
Paljud lapsevanemad kasutavad seda, et lapsed on harjunud kasutama arvuteid ja neile see ka meeldis. Lapsevanemad karistavad oma lapsi sellega et keelavad kasutada arvuteid. See on ju ka täiesti õigustatud. Kui inimeselt võtta ära tema naudingu võimalust, ta hakkab seda rohkem hindama .
Need inimesed, kes on kaua aega olnud isoleeritud keskkonnast, tulevikus võivad segi ajada virtuaal- ja reaalmaailma. Suheldes pikalt interneti teel teiste inimestega, nad ei oska reageerida reaalmaailmas inimeste emotsioonidele, kehakeelele ja käitumisele. Selliste inimestega ei taheta suhelda ja neid tõrjutakse eemale.
Meelelahutuseks arvutit peaks kasutama mõistlikult. See aeg peaks olema selline, mis ei kahjusta inimese tervist ja mõistust. Mõnes mõttes see oleks isegi vajalik lastele. Läbi mõnede mänge, nad õppivad. Näiteks „Liiklusliin“, „Alguse asi“. Mängud aitava lastel areneda, sest tänapäeval vanematel on tihti nii vähe vaba aega, ja nad ei jõua kõike oma lastele seletada.
Interneti kasutamine, eriti e-posti kasutamine on abiks sellest küljest, et infot saab lugeda alati ja just siis kui selleks on piisavalt aega. Kui see info hankimine toimub reaalajas, siis ka suhtluspartneril peab ka piisavalt aega selleks olema. Selle pärast tavaliselt info vahetamine toimub mitme tunni viitamisega.

KASUTATUD KIRJANDUS

http://www.eetika.ee/194461
http://www.eetika.ee/194462
http://www.eetika.ee/194463
http://www.eetika.ee/219914
http://www.eetika.ee/663631
http://www.eetika.ee/787520
http://www.eetika.ee/arvutieetika
http://www.microsoft.com/eesti/businessportal/themes/maximize/emailmanners.mspx
http://www.ut.ee/361738
Indrek Meos. Antiikfilosoofia. Koolibri. 2000
10