Sokrates - mürk (0)

Kas Sokrates toimis mürki võttes õigesti ? Amalie Sillat
SH
5.sajandi teisel poolel eKr elas mõttetark, kelle nimi oli Sokrates (469-399 eKr). Erinevalt varasematest filosoofidest ei pööranud ta põhitähelepanu maailma tekkimisele, vaid sellele, kuidas inimene oma elus käituma peaks. Peatähelepanu pööras ta eetikaprobleemidele, ta väitis, et voorus ja teadmine on lahutamatud, seepärast toimib ainult tark inimene õigesti ja õiglaselt. Sokrates oli vaene mees. Tööd ta ei teinud, vaid hulkus Ateena tänavatel ja vestles nendega, kes teda kuulata soovisid .
Ta erines teistest filosoofidest kõige rohkem sellepärast, et ta ei pannud oma mõtteid kirja. Ka temast endast on informatsiooni saadud tema õpilaste ja sõprade kaudu, peamiselt Platonilt ja ühelt ajaloolaselt Xenophonilt. Sokrates hukati süüdistatuna jumala salgamises ja noorpõlve rikkumises. Mis juhtus tegelikult, oli see, et valitsevale ringkonnale ei meeldinud see, et Sokrates tuletas inimestele koguaeg meelde nende teadmatust ja ei austanud teisi. Sokrates uskus, et surm on hinge kehast vabanemine või mitte millekski muutumine.
Sokratest peeti kõige targemaks inimeseks , sest Delfi oraakel olevat niimoodi väitnud. Sokrateselt on palju tsitaate, mis panevad mõtlema. Suurem osa nendest räägib tarkusest kui kõige tähtsamast aspektist kogu elus. Üheks kuulsaimaks tsitaadiks, mida tänapäeval on arvatavasti kuulnud kõik inimesed on: “Ma tean, et ma midagi ei tea”.
Sokrates arvas , et inimene saab käituda õigesti vaid siis, kui ta teab, mis on õige. Vapper saab olla ainult see, kes teab, mis on vaprus , õiglane see, kes teab, milles seisneb õigus. Need, kes seda ei tea, võivad õigesti käituda ainult juhuslikult. Kes mõistab, mis on headus , see halba ei tee. Halb käitumine tuleb üksnes teadmatusest. Samas leidis Sokrates, et inimesed sageli vaid arvavad , et teavad asju, mida nad tegelikult ei tea. Ta seadis endale ülesandeks näidata inimestele, kui piiratud nende teadmised tegelikult on. Selleks esitas ta näiliselt lihtsaid küsimusi, millele sellest hoolimata sageli ei osatud vastata. Selliste salakavalate küsimuste esitamist nimetas Sokrates irooniaks. Et õige teadmiseni jõuda, tuli Sokratese meelest mõista, kui vähe me tegelikult teame.
Sokratese filosoofia peamine lähtealus on üldise mõistuse (jumala) olemasolu tunnistamine ning eesmärgipärasuse käsitamine loogilise printsiibina. ,,Tunne iseennast !’’ ütles Sokrates. Ehk teiste sõnadega: "tunne oma teadmiste piire!"
Võib arvata, et filosoofia ülesandeks pidas Sokrates õpetada inimest iseennast tundma; filosoofia pole seega mitte sõnadega sofistide kombel mängimine või pilvepiiril taevaste ja maiste asjade üle targutamine, vaid pigem elamise viis. Seepärast tegeles Sokrates ka eelkõige kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi nagu õiglus, vaprus, vagadus , mõistlikkus, mis pidid toonase arusaama järgi tagama inimesele õnneliku elu.
Vooruste määratlemisega seonduv ning läbiv teema Sokratese õpetuses on püüd määratleda seda, mis on teadmine ja kuidas see toimib. Et kõik ametimehed midagi oskavad – neil on mõni kunst või oskus, siis selle juurde peab kuuluma ka teadmine sellest, mida nad oskavad, ning seda teadmist peavad oskama nad ka teistele, näiteks õpipoistele edasi anda, seega peavad oskama nad sellest sõnade vahendusel aru anda. Enamasti aga satuvad ametimehed oma tegevusest aru anda püüdes raskustesse, mis ongi Platoni "sokraatiliste dialoogide" üheks peamiseks teemaks.
Paljudele, kes ennast ise targaks pidasid , ei meeldinud, et Sokrates neile nende teadmatust meelde tuletas. Seetõttu oli Sokratesel palju vaenlasi . Pealegi ei pidanud Sokrates lugu Ateena demokraatlikust riigikorrast. Ta arvas, et riiki peaksid juhtima ainult targad ja asjatundlikud mehed, mitte aga lihtrahvas , nagu Ateenas kombeks. Talle ei meeldinud riigiametitesse määramine liisuheitmiseteel. Kõigele lisaks olid mõned Sokratese õpilased Ateena riigile palju halba teinud, mistõttu Ateena lihtrahvas umbusaldas Sokratest. Teda süüdistati, et ta ei austavat jumalaid ja rikkuvat oma õpetusega noorsugu.
Ateena valitsus mõistis Sokratese üle kohut , sest tema õpetamismeetodid kutsuvat noortes esile skepsise ja lugupidamatuse ning polise poolt tunnustatud jumalate salgamise. Pärast surmamõistmist lükkas Sokrates talle tema pooldajate poolt pakutud põgenemisvõimaluse tagasi ning nõustus surmaga, juues karuputkest valmistatud alkoholiga segatud mürki, mida surmaotsuse täideviimisel kasutati.
(Sokratese surmapäev)
Sokratese kiire nõustumine mürgi joomisega surma eesmärgil tuli inimestele omamoodi üllatuseks. Sokrates olevat olnud väga otsusekindel ja enesekindel inimene. Tema ajal elanud inimesed, kes teda austasid jäid ilma justkui eeskujust ja õpetajast elus.
Usun, et mõttetark Sokrates toimis tema seisukohta võttes õigesti. Tema jaoks oli see tegu õige ja ta pidi seda tegema. Kui mina oleksin olnud tema kingades , siis mina poleks mürki võtnud. Ta mõtles sel hetkel vaid endale, mürgivõtmine oli tema jaoks n-ö auasi. Leian, et ta poleks pidanud mürki võtma, sest ta oli väga austatud mõttetark, kelle filosoofilisi mõtteid austasid ja uskusid väga paljud inimesed ning vägagi võimalik, et oleks leidnud mõne viisi, kuis linnas põgeneda nii, et keegi ei pane tähele. Tema põgenemine oleks jätnud talle elu ja võimaluse teha edasi seda, milleks ta loodud oli – filosofeerimine ja inimeste õpetamine. Õpetajaid on eluteel alati tarvis.
Leidsin mõned lõigud Sokratese surmapäeva kirjeldusest ja tema kahekõnest innuka õpilase Kritoniga. Sokrates Kritonile(Sokratese innukas õpilane, kes tahtis oma varanduse ohverdada selleks, et Sokrates vabastada vanglast) ,,Need, kellest sa räägid, talitavad nõnda täitsa põhjendatult, sest nad arvavad sellest kasu saavat; mina aga jätan selle tegemata täitsa põhjendatult, sest mina ei arva sellest midagi kasu saavat, kui võtaksin mürki veidi hiljemini; naeruvääristuksin ainult iseenese silmis , ihaldades elada ning püüdes säästa, kus pole enam midagi säästa. Nii siis kuula sõna, mine ja ära tõrgu!”
Sokrates nutvatele inimestele hetk enne enda surma: ,,Mis te ometi teete, veidrad inimesed! Mina just sellepärast saatsingi naised minema, et nad niimoodi ei talitaks; sest ma olen kuulnud, et elust tuleb lahkuda heade ennete saatel. Nii siis olge vaiksed ning kannatlikud." Tema aga kõndis edasi-tagasi ja kui ta märkas, et tal sääred hakkasid rammestuma, heitis ta selili, sest nõnda oli käskinud kohtuteener, kes tõi talle mürki. See katsus teda siis aegajalt ja vaatles ta jalgu ning sääri. Siis pigistas ta kõvasti Sokratese jalga ja küsis, kas ta midagi tunneb; tema aga vastas: ei. Sellepeale pigistas ta sääri ja minnes nii kord-korralt ülespoole ta näitas meile, kuidas Sokrates vähehaaval külmenes ja kangestus. Ta puudutas teda veel ja ütles meile, et kui mõju ulatub südameni, siis saabub surmahetk. Nüüd oli tal peaaegu kogu alakeha muutunud juba külmaks, kui ta korraga heitis endast katte — ta oli nimelt kaetud — ja ütles — need olid ta viimsed sõnad —: „ Kriton , me võlgneme Asklepios ’ele kuke , tooge see talle ohvriks ja ärge jätke seda tegemata.” — „Küll see sünnib”, vastas Kriton, „kuid mõtle järele, kas sul muud veel midagi on ütelda.” Sellepeale ei vastanud Sokrates enam midagi, vaid vähe aja pärast ta võpatus ja kohtuteener kõrvaldas talt katte, ta pilk oli tardunud . Nähes seda Kriton sulges tal suu ja silmad.
Allikad:
internet
Üldajaloo lugemik . I vihk: vana-aeg,Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 23-25
Meos , I. Antiikfilosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost. Tallinn, 2000