Platon ja tema ontoloogia (0)

Sarnased õppematerjalid

16

doc

Platoni õpetus hingest ja voorustest.

Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 8. teema: Platoni õpetus hingest ja voorustest. Liikumise allika probleem ja kosmose hing. Kreeka keeles tähendab sõna kinoumenon, esiteks, midagi sellist, mis on liikumise seisundis, ning teiseks, midagi sellist, mida liikuma pannakse või liikumises hoitakse. Võib-olla sellest tulenevalt, et mõlemat nimetatud asjaolu tähistas üks ja sama sõna, oli tavaarusaamaks, mida koos teistega jagasid ka Platon ning Aristoteles, et kõik, mis on liikumise seisundis, peab olema millegi poolt liikuma pandud ja liikumises hoitud. Selline eeldus ei ole enesestmõistetavalt ainuvõimalik. Uusaegne füüsika näiteks lähtus eeldusest, et iga keha, mis asub ühetaolises ja sirgjoonelises liikumises, ka säilitab sellise liikumise, vajamata selleks mingit eraldi põhjust. Kui aga kõik, mis liigub, peab olema millegi teise poolt mitte üksnes liikuma pandud, vaid ka liikumises hoitud, siis pidi too liikuma

Filosoofia ajalugu

1

doc

Platon

1. Platoni ontoloogia. Platoni kahe-maailma õpetus: Platon eristab kahte valdkonda: meeltega tajutavat ja mõistusega tajutavat maailma. Meeltega tajutavas maailmas on asjad pidevas muutumises, nad tekivad ja hävivad. Asjad ei paista sellistena nagu nad on, vaid nad on ebatõelised. Meeltega tajutav maailm on ruumilis-ajalis maailm, see tähendab et asjad on ajalised, nad ei ole igavesed. Nähtumuste maailm. Mõistusega tajutavas maailmas ehk olemuste maailmas asjade olemused ei teki, ei hävi ega muutu, nad on pidevalt iseendaga-samaks-jäävad

Kultuurilugu

30

doc

Platoni poliitiline õpetus.

Poliitika filosoofia on praktilise filosoofia osa ja käsitleb küsimust, millised on need printsiibid, millele toetudes saab õigustada ühiskonnaelu ja selle vormi valikut. Poliitilise elu filosoofiline käsitlus püüab vastata mitte üksnes küsimusele, milline riik ja selle poliitiline elu peaks olema, vaid eelkõige küsimusele, kuidas on sedalaadi väited õigustatud, millistele argumentidele nad toetuvad. Platoni poliitilises õpetuses toetub selleteemaline õigustus kogu tema seniesitatud õpetusele, omades nii ontoloogilisi, epistemoloogilisi kui ka eetilisi eeldusi. Ontoloogiliselt on eeldatud eelkõige muidugi see, et tegelikkus kätkeb endas nähtuste muutumatuid üle-ajaloolisi olemus-struktuure, mis kujutavad endast ühtlasi igas vastavas nähtuste liigis kõige täiuslikumat olemist ning saavad mõistuslike olendite jaoks olla püüdluste sihiks ka nähtumuslikus maailmas. Nii kätkeb

Filosoofia ajalugu

8

doc

Platoni poliitiline õpetus

selle poliitiline elu peaks olema, kui eelkige ksimusele, kuidas on sedalaadi vited igustatud, millistele argumentidele nad toetuvad. Platoni poliitilist petust on tavaks nimetada petuseks ideaalsest polis`est, ja seda selles thenduses, et siin on eelkige ksitluse all idee-prane polis ja mitte niivrd meeleliselt tajutavas maailmas faktiliselt eksisteerivad polis`ed. Kuid nhtavas maailmas faktiliselt eksisteerivad nhtused, mille hulka kuuluvad ka polis`ed, ei saa Platoni ontoloogia kohaselt omada seda tiuslikkuse astet, mis on nende olemustel olemise enda valdkonnas. Selle vlistab meeleliselt tajutava tegelikkuse-valdkonna ontoloogiline eripra siin esineb kik olemuslik oma ebapuhtal kujul ning asub pidevas muutumises, tekkimises ja hvimises, miski ei suuda silitada oma identiteeti. Siiski annaks ideedeteadmine inimese ksutusse vahendeid poliitiliste nhtuste le teselt otsustamiseks ja nende mitmekesisuses ning muutlikkuses orienteerumiseks

Kultuurilugu

3

doc

Platoni ja Aristotelese seminar

1. seminar: Platon ja Aristoteles Tekstid: 1. Jan Szaif, Platoni koopa-võrdpilt, AKADEEMIA 9/1997, lk 1829­1842 2. Aristoteles, Nikomachose eetika, I raamat http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/nikomachos/index.html Vastustena palun mitte valikuliselt taasesitada loetud teksti vaid teha loetu põhjal iseseisvalt järeldusi ja kokkuvõtteid! 1. Kuidas mõistavad eetikat Platon ja Aristoteles? Platonil puudub süstemaatiline käsitlus nende kohta. Aristotelese enda käsitluste olulisim tunnus on teoreetilise analüüsi sidumine praktilise kogemusega, tegelikkuse süstemaatilise uurimisega. Platon pidas eelkõige üleüldist üheselt mõistetavat eetikat, kuid Aristoteles lähtus üksikisikust. Aristoteles oli rohkem sellel arvamusel, millele enamik rahvast, mis tõttu oli lähemal tegelikkusele. Aristotelesel kaalutletud valikud

Filosoofia

10

doc

Filosoofid ja nende ideed

mittemateriaalsed olemusi. Ideede maailm eksisteerib omaette, ei sõltu nähtumuste maailmast, kuid nähtumuste maailm sõltub ideede maailmast küll. Ideede maailm on hüveline ­ täiuslik maailm on olemas, see on igavene, objektiivne, tõeliselt olev. Hüvesuse idee võimaldab maailmal olemas olla. Samal ajal nähtumuste maailm on ebatäiuslik ja rikutud, paheline, ajaline ja näiv maailm. Ideede maailmaga on seotud ka tema päikese (hüvesuse idee, mis oma "valgusega" teeb meile nähtavaks kõik muu), koopa (inimese tee nähtumuste juurest olemuse juurde ja tagasi) ja joone (selgitatakse tunnetustegevuse eri asbekte) võrdpildid. 2.Käsitlus hingest ja voorusest: Vooruse teadmisest tuleneb ka vooruslik käitumine vooruslikkus. Platon leiab, et inimhing jaotub kolme ossa, seda selgitab meile Kaariku võrdpilt: On kaarik, mille ees on 2 hobust. Üks hobune on paremat tõugu ja kuulab juhti, teine

Filosoofia

22

doc

Platoni õpetus olevast.

Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 6. teema: Platoni õpetus olevast. Eelkäijate poolt kujundatud probleemsituatsioon. Platon (427-347) on esimene kreeka mõtleja, kelle filosoofilised huvid tõusevad partikulaarsetest küsimuseasetustest inimliku eksistentsi kogutõlgitsuseni. Tema mõtisklust ärgitanud probleemsituatsioon kujunes kahe erineva mõjutuse pingeväljas. Ühelt poolt mõjutas teda kaasaegne sotsiaalne situatsioon ja teiselt poolt senine filosoofia traditsioon. Tolleaegset sotsiaalset situatsiooni võib lühidalt iseloomustada polis`e kriisina. Nende samade ühiskondlike protsesside mõjul, millele sai osutatud juba seoses sofistidega, oli polis Platoni kaasajal lõhenenud erihuvilisteks ja üksteisega konfliktis olevateks osadeks

Filosoofia ajalugu

12

doc

Vana – Kreeka filosoofia

Sokratese-eelne filosoofia keskendub maailma valitsevatele põhiprintsiipidele ja algainele, millest maailm ja selles leiduvad asjad on tekkinud. Järgnenud klassikaline ajajärk (u 480 ­ 320 eKr) oli kreeka tsivilisatsiooni kõrgaeg, kui jõuti suurimate saavutusteni kujutava kunsti (Akropoli laiendamine Periklese ajal, silmapaistvad skulptorid Myron, Pheidias, Polykleitos), kirjanduse (atika tragöödia suurimad esindajad Aischylos, Sophokles, Euripides) ja filosoofia (Sokrates, Platon, Aristoteles) vallas. Tollal kujunes Ateena filosoofia keskuseks ning seal arenes täiuseni uus riigikord, linnriik ehk polis.4 1 Filosoofia ajalugu, Antiikajast tänapäevani, lk 6 2 Sealsamas 3 Sealsamas 4 Sealsamas 4 Hellenistlikul ajajärgul (323 ­ 1.sajand eKr) tekkis idamaiste elementide ülevõtmisel segakultuur, ent kreeka mõju jäi siiski valdavaks. Kreeklased valitsesid

Ajalugu

Kommentaarid (0)