Eetika ja esteetika (0)

Väärtusõpetus ja eetika
Aksioloogia ehk väärtusõpetus on filosoofia valdkond, mille raames uuritakse väärtusi. Enamasti peetakse aksioloogia alla kuuluvateks eetikat ja esteetikat. Laiemas mõttes mahub aksioloogia alla kõik, mis on seotud inimeste või inimgruppide ning nende poolt pooldatavate või taunitavate väärtustega, nt kultuuriväärtused, kunstiväärtused, ühiskondlikud väärtused, rahvuslikud väärtused, kristlikud väärtused, põhiseaduslikud väärtused jne.
Aksioloogia on filosoofia valdkondadest kõige praktilisem ning vahetumalt inimese tegevusse puutuvam.
Eetika (vanakreeka keeles ēthikē technē 'kommete ja tavade teadus', sõnast ēthos ' komme , tava, iseloom, eluviis, tuttav paik') on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste ühiskondliku ja isikliku elukorralduse viiside seletamise ja põhjendamisega. Eetika kuulub filosoofia valdkonnana aksioloogia ehk väärtusõpetuse alla. Üldises kontekstis samastatakse sageli eetikat ja moraalifilosoofiat, kuigi erialases kirjanduses eristatakse neid enamasti küllaltki rangelt .
Eetika loetakse enamasti praktilise filosoofia alla kuuluvakas ja teoreetilisele filosoofiale vastanduvaks.
"Eetika" võib tähendada lisaks filosoofia valdkonnale ka mõnda konkreetset eetilist süsteemi või olemasolevat eetiliste hoiakute kompleksi, nt meditsiinitöötaja ametieetika, spordieetika , ajakirjanduseetika, internetieetika, ärieetika, röövlieetika, külaeetika.

Eetika jaotised

Eetikat kui distsipliini võib vastavalt oma kasutusele jagada kirjelduslikuks ehk deskriptiivseks eetikaks ja normatiivseks eetikaks. Normatiivne eetika suhtes sisemiselt võib seejuures eristada rakenduslikku eetikat koos selle poolt kasutatavate eetikateooriatega.
Deskriptiivne eetika tegeleb eetilise käitumise kirjeldamisega empiirilises mõttes, näiteks kirjeldab eetilisi hoiakuid mingil ajal mingis piirkonnas, kirjeldab eetilisi hoiakuid psühholoogia vahenditega jne.
Normatiivne eetika, aga tegeleb eetiliste hoiakute teoreetilise seletamise ning põhjendamisega ja püüab läbi selle neidsamu hoiakuid kujundada. Normatiivse eetika teoreetilisi sedastusi viiakse ellu rakenduslikus eetikas , mis püüab lähtuvalt üldteoreetilistest alustest sõnastada konkreetseid norme käitumise jaoks.
Neist seisab omakorda eraldi metaeetika , mis uurib eetikasse puutuvaid väiteid ja hoiakuid propositsioonide kaudu. Metaeetika ei võta ise seisukohta eetika küsimustes, vaid tegeleb pigem keelelis -loogilise analüüsiga.

Eetika ja moraalifilosoofia

Eetika on tänapäeval eelkõige teoreetiline distsipliin, mis uurib inimeste ühiskondlikku koosolu, ühiskonna ja inimese suhet kõige üldisemas mõttes ning püüab anda vastavaid seletusi ja põhjendusi. Lähtuvalt sellest eristatakse tihti eetika moraalifilosoofiast, mis uurib inimese kõlbelist käitumist, eetiliste hoiakute rakendamist pigem subjektiivses mõttes.
Sisuliselt on eetika ja moraalifilosoofia siiski tihedalt seotud, kuna eetika mõte on ikkagi selle rakenduses. Oma sisulise ühtepõimituse tõttu ei peeta tihti, nt ajakirjanduses või muus mitte-spetsiifilises kontekstis vajalikuks neid distsipliine eristada.

Eetika ajalugu

Eetika kui filosoofia valdkonna eristas esimesena Aristoteles . Varem käsitleti eetikat ontoloogia ja epistemoloogiaga koos filosoofilise mõtlemise tervikusse kuuluvana ega eristatud eetika küsimusi või uurimismeetodeid muudest.
Eetikasse puutuvaid küsimusi käsitleti filosoofiliselt kindlasti juba Vana-Kreekas. Sofistide , Sokratese, Platoni ja Aristotelese pakutud lahendused eetika küsimustele olid naturalistlikud: nad püüdsid taandada eetika kategooriaid mitte-eetilistele mõistetele. Tähtsamad hellenistlikud eetikasüsteemid on Epikurose rajatud epikuurlus ning Zenoni rajatud stoitsism.
Eetikasse puutuvate küsimustega tegeldi põhjalikult ka Vana-Indias ja Vana-Hiinas, kuigi seal ei arendatud eetilistest küsimustega tegelemisest välja omaette teadust. Võib väita, et just antiikfilosoofid sõnastasid esimestena väga kõrged eetilised standardid , mida Albert Schweitzer nimetas absoluutseks eetikaks.
Esteetika (kreeka keeles aisthêtikos - meelelise tajuga seotud) on filosoofia haru, mis uurib kauni avaldumist tegelikkuses, maailma esteetilise tunnetamise iseärasusi ja ilu seaduste järgi loomise üldprintsiipe, sealhulgas kunsti kui tegelikkuse esteetilise kajastamise spetsiifilise vormi arenemise seadusi. Esteetika nagu teistegi teaduste aine ei ole midagi igaveseks antut, tardunut. Koos ühiskondlik-ajaloolise praktika arenemisega ja inimteadmiste üldise progressiga laieneb esteetika aineks olevate esemete ja nähtuste ring, muutub ka arusaamine nendest . Esteetika tekkis kauges minevikus (umbes 2500 aastat tagasi), orjandusliku korra perioodil Egiptuses, Babüloonias, Indias ja Hiinas. Esteetikaprobleeme uuriti põhjalikult valgustusajastul (valgustusliikumine).
Esteetika kategooriad
Kõige üldisemad loogilised mõisted, mis avavad esteetika kui teaduse sisu ja üldistavad teaduslikult ümbritseva tegelikkuse esteetilist omapära.
Esteetiline elamus
Esteetiline elamus on emotsionaalne seisund, mis tekib inimesel ümbritseva tegelikkuse, inimese loodud esemete ja eelkõige kunstiteoste esteetilisel tajumisel.
Esteetiline ideaal
Esteetiline ideaal on terviklik, konkreetselt meeleline kujund, mis kehastab inimeste kujutlusi täiuslikust elust ja täiuslikust inimestest. Näiteks Vana-Kreekas peeti ideaalseks inimeseks tarka filosoofi; feodaalse Euroopa aadel nägi ideaali vapras rüütlis ja vaguras mungas, rahvas aga käsitöölises.