Sokrates (2)

SOKRATES (edaspidi S) 469/470 Ateena - 399 a. e.Kr. Ateena
Elulugu: Isa kiviraidur /kujur, ema ämmaemand. Legend räägib, et S oli juba esimesel hetkel pärast sündi naerma puhkenud ja sestap pandi talle vigurvändast vanavanaisa järgi nimeks S.
Noorena õppis isa käe all skulptori ametit. 18.a. kirjutati Ateena kodanike nimistusse ja temast sai efeeb - ajateenija sõjaväes, õpiti põhilisi sõdimisoskusi ja teisel aastal mindi juba vajaduse korral lahingusse. S on võtnud osa Poteidaia lahingust 430.eKr.; Delioni ja Amphipolise juures toimunutest Peloponnesose sõja (431-404) esimesel perioodil. Oli hopliit ehk raskelt relvastatud jalaväelane. Võitles vapralt! Ateena tunnustas tema sõdimisoskusi samavõrd (ja võib-olla enamgi kui) filosofeerimisoskusi. Tuli sõjaväeteenistuselt koju: isa ja ema surnud ja tema esimene armastus Korinna oli oma isa mahitusel ja pealekäimisel läinud abikaasaks rikkale mehele. Sellises masendavas seisus kaotas S huvi ka skulptori ameti vastu. 45.a. armus ja abiellus Xanthippega, kes oli pottsepa noorim tütar ja kellega kohtus ta pottsepaäris ning kes jäi silma osava sõnakasutuse ja terava keele poolest, mis S meeldis.
Xanthippe oli sõjakalt meelestatud, riiakas, talumatu tulehark, kes ei talitsenud oma meeleolusid ja valas nende käigus S-le solki kaela, kihutas välja majast oma mehe sõpru, lükkas laudu ümber ja sõimas S-i päevavargaks ja lobasuuks. Kuigi see on vaid legendi tasemel jutt, on Xanthippe siiski riiaka ja talumatu naise sümbol tänapäevani. S see ei häirinud, sest tema läks hommikul vara Ateena tänavatele ja agoraale ( turuplats ) jutlema, veenma , äratama, etteheiteid tegema, moraliseerima ja ateenlaste tarkust järgi katsuma ning erinevalt sofistidest (Vana-Kreeka filosoofid , kes 5.saj. e.Kr. õpetasid tasu eest tarkust ja kõnekunsti- pidasid end tarkadeks, mitte tarkusearmastajateks) ei võtnud ta inimestelt, kellega ta vestles raha, ning ei saanud sestap ka midagi koju viia. Oma kõht oli tal täis, kuna kutsuti teda tihti söögilauda jutlema. Xanthippe pidi enesel ja kolmel pojal ise kuidagi hinge sees hoidma.
S elas vaeselt ja tagasihoidlikult, sest tema arvates tuleb hing vabastada suhtlemisest kehaga ja muretseda ja kuulata hinge saab vaid minimeerides omi tahtmisi. Turul käies imestas ta, kui palju on asju, milleta on võimalik elada.
Kreeklased, kui harmooniat hindav rahvas, kes vaimsuse kõrval pidasid tähtsaks ka kehalist ilu, ei leidnud S-s midagi imetlusväärset: väikest kasvu ja jässakas, rippuva kõhuga, lühikese kaelaga , kiilaspäine, suure pea ja hiiglasliku laubaga.
Ateena olustik: S. nägi oma eluajal nii Ateena kõrgpunkti, kui sellele järgnevat langust. Traditsioonid olid nõrgenenud ja sestap ei võetud miskit omaks lihtsalt seetõttu, et see on niimoodi olnud. Radikaalne demokraatia aastast 462 millesarnast maailma hilisem ajalugu ei tunne. Praktiliselt iga meeskodanik võis ja pidigi olema vähemalt korra oma elu jooksul tähtsas riigiametis. Riigiametitesse valiti ekleesiatel (kodanikekogunemised agoraal otsustamaks riiki puudutavaid küsimusi) valituks osutusid seetõttu osavad kõnemehed, kes seda kunsti sofistide juures õppinud ning kes oskasid rahvaga manipuleerida ja populismiga enese kasuks hääletama meelitada (21.saj. ja Eesti??? Või aegumatu?).
S oli üks esimesi filosoofe, kes muutis filosoofia senist kurssi. Ta leidis, et ei pea mitte otsima algpõhjuseid, arutlema maailma ehituse üle ja selgitama välja algelementi, vaid tuleb uurida inimhinge (tunne iseend - olevat ta ütelnud) ning tuleb lahendada elulisi probleeme ja õppida elama vooruslikult, mitte targutama abstraktsete ja elukaugete mõistetega.
Mis on hea/halb? Ilus/inetu? Tõde/väär?
Targaks ja kõlbeliseks saab pidada vaid inimest, kes mõistab, mis on kaunis ja hea (tal on teadmine sellest) ja ta ka juhindub sellest teadmisest oma tegudes. Uudne lähenemine jättis kuulajatele sügava mulje. S peeti targaks, sest isegi Delfi oraakel olevat öelnud, et pole targemat meest kui S. ta ise pidas end tarkuse alal asjaarmastajaks, mitte professionaaliks
(ma tean, et ma midagi ei tea)
Ta katsus inimesi vestluse teel järgi metoodiliselt , sihipäraselt.
Sokraatiline meetod- õpetusviis, kus õpetaja püüab juhatada õpilasi teadmiste juurde esitatud küsimuste abil, paljastamata enda seisukohta käsitletava teema suhtes. Anda sünnitusabi, mitte ise sünnitada (nagu ta ema amet- ämmaemand). Selle jaoks olid mõningad võtted:
1) Iroonia- püüdis leida vastaspartneri jutus vasturääkivusi ja ebakindlust, kuid varjas seda püüdlust mängides rumalat inimest. Nt: kohtab inimest, kes peab end mingil alal teadjaks ja targaks > S mängib rumalat ja küsib lihtlabaseid küsimusi > isik hakkab teda õpetama > S asub järjest kavalamaid küsimusi küsima ja teda oma jutuga nurka ajama > isik on sunnitud tunnistama oma teadmatust. S leiab et kõigepealt tuleb inimene vabastada veendumusest, et ta teab palju, sest kõrge enesehinnangu tõttu ei ole võimalik loominguliselt vestelda . (laps on ju kõige loomingulisem, sest ta ei tea midagi ja vaat milliseid küsimusi ta suudab küsida – isegi targemad pead jäävad hätta. Põdra mitte S arvamus. Ei pea tähele panema)
Ironiseerida enesekindla vestluskaaslase üle, sundides teda tunnistama, et ta midagi ei tea
2) Maieutika ehk ämmaemanda kunst
S arvates on inimese hinges palju teadmisi varjatud kujul juba olemas, kuid inimene ise seda ei tea. Suunavate küsimuste abil on võimalik teadmised esile tuua n.ö vaimselt sünnitada.
3) Määratluse otsimine
Teadmine seisneb oskuses määratleda käesolev mõiste s.t kui inimene midagi teab, siis suudab ta seda ka defineerida ( sõna algne täpne tähendus-piiri tõmbama) ehk sõnastada > kui me ei tea, mida see või teine mõiste tähendab > ei tohiks me seda ka kasutada (nt. mõisted nagu õiglus, armastus…)
Teadmiste saavutamiseks tuleb püüda see mõiste korrektselt määratleda
4) Induktsioon
Üksikute näidete põhjal järelduste tegemine. Nt. et teada, mis on mehisus , tuleks leida mehisuse üksikuid näiteid (mehisus sõjas- vaprus , julgus; mehisus hambaarstitoolis- valu kannatamine jne)
Määratluse leidmiseks kasutada induktsiooni