Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Aristotelese ja Platoni filosoofiliste põhimõtete erinevus. (0)

5 VÄGA HEA
Punktid
                                                      Essee
                     Aristotelese ja Platoni filosoofiliste põhimõtete erinevus.
  Filosoofid tegelesid füüsilise maailma seletamisega. Esimesed õpetlased, kes hakkasid selles 
valdkonnas teoreetiliselt  arutlema , esindasid suunda nimega  sofistika . Sofistid jõudsid 
veendumusele, et niisugused mõisted nagu hea ja halb on suhtelised: mis ühele hea, ei pruugi 
teisele samaväärne olla. Sama kehtib ka inimühiskonna seaduste ja normide kohta. Need 
põhinevad inimeste omavahelisel kokkuleppel. Osa sofiste leidis, et inimesed peaksidki oma 
seadusi kujundama tugevama õigusest lähtudes. Sofistide hulgas oli väga  kuulsaid õpetlasi. 
Kõige tuntumad filosoofid olid Sokrates, tema õpilane  Platon  ja Platoni õpilane  Aristoteles
Sokratese ja Platoni põhimõtted ja eluarusaam olid küllaltki sarnased. Aristotelesel oli aga 
teistsugune arusaam maailmast kui  Platonil . Mille poolest  erinesid  Aristotelese filosoofilised 
põhimõtted Platoni  omadest  ?
 Platoni järgi on olemas kaks maailma. Üks neist on tegelikkuse  ja teine näiva tegelikkuse 
ning kaduvate esemete maailm. Ideed on jäävad, püsivad  ja igavesed. Näiva maailma 
tajutavad esemed on aga muutlikud  ja hävivad. Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja 
kehade maailm on näivus. Platon on toonud  võrdluse koopa võrdpildiga. Seal on inimesed 
seljaga  koopa avause poole ja müüri taga on valguse allikas. See loob inimestest  varje  
koopaseintele ning võime väita, et tajume muutuvas maailmas ainult tegelike pettekujutisi. 
Tõelisus peitub tema jaoks aga väljaspool  koobast , mis on meile pimestav ja me ei suuda seda 
näha, kui meid selleks ei treenita. Väljaspool koobast asuvad tõelised asjad on samastavad 
ideedega. Ideed on tabatavad mõtlemise abil, aga me ei saa neid ise tekitada. Ideed on aluseks 
nähtavatele asjadele, need kopeerivad asju nii palju kui võimalik.  Aristoteles  vastupidiselt ei 
pidanud õigeks Platoni ideeõpetust. Tema meelest ei saanud ideid ja meeleorganitega  tajutavat  
lahutada  eraldiseisvateks  asjadeks. Kuigi on olemas juhuslikkus ning organismid ei pruugi iga 
kord täiuseni välja areneda. Kui inimese psüühiline  toimimine  on korras, siis tal on võimalik 
tunnetada füüsilist maailma. Sellest kujunes välja Aristotelese tunnetusteooria. Platon pidas 
kõige olulisemaks hüve ideed. See oli idee, mis tegi arusaadavaks kõik ülejäänud ning mida 
mõistmata polnud tõeliselt vooruslik käitumine võimalik. Tema jaoks oli ideaalne riik see, kui 
riiki juhiks üksnes need, kes said hüve ideest aru.  Esmalt  tuli eraldada võimekad vähem 
võimekatest. Vähem võimekate osaks jäi töötegemine, esimesed aga pidid pühenduma oma 
võimete ja vooruste arendamisele. Aristoteles pidas aga ideaalseks riigiks sellist riiki, kus 
kodanikuõigused kuuluksid eeskätt keskmise jõukusega inimestele. 
 Aristoteles oli Platoni õpilane. Ta pidas väga oma õpetajast lugu, kuid tal kujunesid 
teistsugused arusaamad maailmast. Aristoteles võttis kõigis valdkondades kokku eelkäijate 
teadmised ja kujundas neist välja oma seisukohad. Näiteks ei pidanud ta õigeks Platoni 
ideeõpetust. See seisnes selles, et ideed on püsivad ning näiva maailma tajutavad esemed aga 
muutlikud. Kogu reaalne olemine ja kehade maailm on näivus. Platon tõi oma teooriast välja 
võrdluse koopapildiga. Kus inimesed on ahelates koopa avause juures ning seljaga selle 
poole. Müüri taga on valguse allikas, mis tekitab koopaseintele inimeste varje. Sellest 
järeldades võime väita, et tajume muutuvas maailmas ainult tegelike pettekujutusi. Platoni 
jaoks olid ideed aluseks nähtavatele asjadele ja need kopeerivad asju nii palju kui võimalik. 
Aristoteles nii aga ei arvanud, tema meelest ei saanud ideid ja meeleorganitega tajutavat 
lahutada eraldiseisvateks asjadeks. Pigem mõistis Aristoteles ideed kui asja olemust ja midagi 
mis soeb ühte mitmes suhtes küll erinevaid, kuid tegelikuid samalaadseid asju. Ta ei 
välistanud juhuslikkust, kuna organismid ei pruugi iga kord täiuseni välja areneda, kuid kui 
inimese psüühiline toimimine on korras, siis on võimalik tunnetada füüsilist maailma. Platonil 
oli erinev arusaam ka ideaalsest riigist. Tema jaoks pidid filosoofid  juhtima  riiki. Aristoteles 
pidas aga ideaalseks riigiks seda, kus kodanikuõigused kuuluksid keskmise jõukusega 
inimestele.
 
                                                                                                                          Brigitte Salmus
                                                                                                                            11B
Aristotelese ja Platoni filosoofiliste põhimõtete erinevus #1 Aristotelese ja Platoni filosoofiliste põhimõtete erinevus #2
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 2 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2013-03-26 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 12 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor kittttttty Õppematerjali autor
Tutvustab Aristotelese ja Platoni põhimõtteid ning toob välja nende põhimõtete erinevuse.

Sarnased õppematerjalid

Filosoofia ja filosoofid
4
docx

Filosoofia ja filosoofid

Sokrates oli vanakreeka filosoof, elas ja õpetas Ateenas. Sokrates tegeles kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi: õiglus, vaprus, vagadus, mõistlikkus jne, mis pidid toonase arusaama järgi tagama inimesele õnneliku elu. Mis on teadmine ja kuidas see toimib ? Platon oli vanakreeka filosoof Sokratese õpilane ja Aristotelese õpetaja ühtlasi ka Ateena Akadeemia rajaja. Platoni õpetus puudutas praktiliselt kõiki filosoofia valdkondi. IDEEÕPETUS: Platoni järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm. Ideed on jäävad, püsivad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed. Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises.

Filosoofia
Vana-Kreeka filosoofia ja teadus
2
doc

Vana-Kreeka filosoofia ja teadus.

Sokratese arvates oli filosoofia peamiseks mõtteks vooruse olemuse mõistmine. Tema veendumuse kohaselt oli õpetaja kohus üksnes õpilase juhatamine, asja mõistmiseni pidi õpilane ise jõudma. Tähtis oli vooruse mõistmise juures ka teadmine. Sokrates suhtus halvustavalt demokraatlikku riigikorda, ta väitis, et kuna valitsemises osalevad vaid võhikud, siis ei saa selline riigikord olla vooruslik. Sokratese arvukatest õpilastest kerkis esile Platon (427-347 eKr), kes asutas oma filosoofide kooli ­ Akadeemia. Platon pani oma teosed kirja dialoogidena, kus peategelaseks oli Sokrates. Platon leidis, et vooruse mõistmiseks on tähtsaim ideede õpetus. Tema arvates oli kõigil meeleorganitega tajutavatel asjadel ja nähtustel oma täiuslikud vasted ­ ideed, mis on muutumatud ja tõelised. Silmaga nähtavad ja käega kombatavad asjad on üksnes nende ajalikud ja ebatäiuslikud koopiad. Kõige olulisemaks oli hüve idee

Ajalugu
PLATON
11
docx

PLATON

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Ettevõtluse ja majanduasarvestuse õppetool JA11KÕ Marje Hindriksoo PLATON Referaat Õppejõud Raine Linnas Mõdriku 2013 SISUKORD SISSEJUHATUS Oma referaadis uurin filosoof Platonit ning tema õpetusi eri valdkondades. Samuti annan lühiülevaate platonismist. Uurin Platoni ideeõpetust, tema arvamust riigiõpetusest ning kunstikäsitlusest. Miks just valisin Platoni?, kuna minu arvates on

tehnomaterjalid
Aristoteles ja Sokraates
8
doc

Aristoteles ja Sokraates

Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis. See on oma nime saanud Sokratese järgi, kes õpetas küsimuste-vastuste vormis. Sokratese õpilase Platoni tekstid on põhiliselt dialoogid, mille peategelane on sokraatilist meetodit kasutav Sokrates (näiteks "Kriton"). Sokraatilises dialoogis toimuvat vestlust võib nimetada ka dialektiliseks. Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi

Filosoofia
FILOSOOFIA arvestus
8
doc

FILOSOOFIA arvestus

See on oma nime saanud Sokratese järgi, kes õpetas küsimuste-vastuste vormis. Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järjekorras. 2. Platoni ideeõpetus: järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm. Ideed on jäävad, püsivad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed. Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises

Sissejuhatus filosoofiasse
Ajaloo referaat Platonist
7
odt

Ajaloo referaat Platonist

nimekas ja rikkas perekonnas Aigina saarel, Ateena lähedal umbes 427 eKr Ateenas Aristoni ja Periktione pojana. Ta kuulus lugupeetud aristokraatide suguvõssa, mis etendas Ateena poliitikas tähtsat osa. Ta filosoofiaalane tegevus ei alanud eriti vara, andmed näitavad, et ta tegeles enne filosoofiat atleetikaga, samuti tegi ta kirjanduslikke, muusikalisi ja maalikatsetusi. Enne Sokratese õpilaseks saamist õppis ta filosoofiat Kratylose käe all. Nagu ilmneb Platoni elu lõpuaastatest pärinevast autobiograafilisest Seitsmendast kirjast, tahtis temagi asuda poliitilise karjääri teele, kuid tema noorusaja poliitilised olud tegid poliitilise tegevuse raskeks. Platon on maailma kultuuriajaloo suurkuju. Ta elas vana-kreeka ühiskonnas, kuid filosoofina, õpetlasena ja kirjanikuna kuulub ta kogu ühiskonnale. Ta on üks inimkonna õpetajatest. Platon on põline ateenlane, kui välja arvata tema

Ajalugu
Platoni elulugu
14
odp

Platoni elulugu

427- 347 eKr. Merilin Aavik Haapsalu Wiedemanni Gümnaasium 12ü klass. Elulugu. Platoni tegelik nimi oli Aristokles, tema vanaisa järgi. Pärines vanast ja jõukast aristokraatlikust suguvõsast. Tahtis algselt hakaa tegelema poliitikaga, kuid ta tõmbus tagasi ja põhendus filosoofiale. 20- aastaselt asus ta õppima Sokratese juurde. (Kuni Sokratese surmani. * 8 aastat) Kohtupidamist Sokratese üle jälgis ta kohapeal ning kirjutas Sokratese kaitsekõne põhjal ,,Sokratese apoloogia". 387. aasta paiku rajas ta Ateenast loode pool asuvas heeros

Filosoofia
Platon Referaat
9
doc

Platon Referaat

.......................................................................6 Õpetus riigist...................................................................................8 Kasutatud materjalid.....................................................................10 Elulugu Platon, kelle nimi oli tegelikult vanaisa järgi Aristokles, sündis umbes 427 eKr Ateenas Aristoni ja Periktione pojana. Ta kuulus lugupeetud aristokraatide suguvõssa, mis etendas Ateena poliitikas tähtsat osa. Nagu ilmneb Platoni elu lõpuaastatest pärinevast autobiograafilisest Seitsmendast kirjast, tahtis temagi asuda poliitilise karjääri teele, ent tema noorusaja poliitilised olud tegid poliitilise tegevuse raskeks. Kaheksa aastat, kahekümnendast eluaastast saadik, oli Platon olnud Sokratese õpilane. Ta kuulus oma õpetaja lähemate õpilaste ringi. Kohtupidamist Sokratese üle jälgis Platon kohapeal ning kirjutas Sokratese kaitsekõne põhjal "Sokratese apoloogia". Aastal 387

Ajalugu




Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun