Retoorika ja väitluskunsti ajaloos (0)

Retoorika ja väitluskunsti ajaloos
Vana –Kreeka
Kes vajasid Kreekas kõnekunsti?

• Poliitik rahva koosolekul
  
• Tava kodanik kohtus, matustel.
  
• Väejuhid
  

Veenmisjõu ja võrgutamiskunst jumalanna oli Peitho.
Sofistid
Sofistid olid targad ja sõnaosvad inimesed. Neist said kõnekunsti õpetajad. Nad muutusid iseenda vastasteks, neid hakkati pidama petturiteks.
Kõneoskust on vaja, et elus edukalt hakkama saada.TÕDE ON SUHTELINE!
Sokrates
Oli Vana-Lreeka filosoof , kes ei ole ise ühtegi teost kirjutanud, andmed tema elu ja õpetuse kohta pärinevad Platonilt ning ajaloolaselt Xenophonilt. Platon kirjutas filosoofilisi vestlusi , kasutades nendes oma mõtete väljendajana Sokratest . Seega on ligi 2500 aasta jooksul Lääne mõtlejaid inspireerinud eelkõige Platoni kujundatud Sokrates. Suurem osa oma elust möödus tänavatel ja turgudel inimestega vesteldes. Tema tegevuse tuum seisnes selles, et ta esitas inimestele küsimusi, mängides ise lihtsameelset ja rumalat. Kui vestluskaaslane hakkas temaga oma tarkust jagama , ajasid viimase kavalad küsimused ta segadusse ning lõpuks inimene sunnitud tunnistama oma teadmatust. Sokratese meetodit nim dialektiliseks. Sõna dialektika tähendas vestluskunsti, oskust vaielda ja argumenteerida, küsida ning vastata nii, et probleemi sügavamalt mõista. Sokrates pidas kõneleja eesmärgiks otsida tõde vestluses ja vaidluses.
Platon
Oli Sokratese õpilane, keda õpetaja traagiline surm vapustas ning kes asus oma õpetajat kirjutistes kaitsma. Tema kirjatööd on säilinud tänu sellele, et ta rajas Ateena lähedale filosoofiakooli, mis sai oma nime kreeka muinaskangelase Akademose järgi. Platoni Akadeemias oli eriti oluline koht elaval vestlusel, mistõttu pole juhus , et tema kirjatööde vormiks sai dialoog . Platoni uskus, et on võimalik teada, mis on õige ja hea. Kõnekunsti puhul rõhutas Platon tõe tunnetamise vajalikkust . Platoni arvates peab kõnekunsti teenima ühiskondlikke huvisid ning kõneleja eesmärk on otsida tõde.
Aristoteles
Kreeka kõnekunsti üldistanud teooria esitas vanaaja suurim mõtleja, filosoof ja teadlane -entsüklopedist Aristoteles, kes oli omakorda Platoni õpilane. Ta koostas 355. a eKR teose „Retoorika“, kus ta formuleeris kõnekunsti olemuse- kõne sisu peab avalduma ka selle vormis. Kõne eesmärk on esitada aines uskumisväärselt. Ta käsitles avaliku kõne keelt, stiili ja ülesehitust, rõhutades eriti kõne selgust. Ta arvas , et väitlus- ja kõnekunsti ülesanne on kujundada kõnealuse suhtes seisukoht. Aristoteles seadis kõneleja eesmärgiks tõe otsimise, kindlatele loogikareeglitele tuginev vaidlus peab olema eelkõige tõe tunnetamise vahend.
Demosthenest
Antiikaja suurimaks oraatoriks peetakse Demosthenest, kes jõudis silmapaistva kõnemeisterlikkuseni erakordselt visa ning sihikindla harjutamise teel. Tal puudusid igasugused eeldused edukaks kõnemehetegevuseks. Demosthenes Philippose- vastaste kõnede järgi hakati teravaid poliitilisi väljaastumisi kutsuma filipikateks. Ta kõnesid iseloomustab retooriliste väljendusvahendite osav kasutamine, hea stiil, loogilisus ning argumenteerimisoskus.
Isokrates
Isokrates Ateenast oli sofistide Protagorase ja Gorgiase õpilane. Poliitiliselt vaadetelt oli ta Demosthenese vastane, kuna esindas Makedooia-meelsete parteid. Ta kõne „Panegyrikos“ järgi kujunes pangeüürikast Kreekas üldmõiste, mis tähendas tervituskõnet pidulikel kokkutulekutel. Et need kõned olid oma laadilt ülistuskõned, hakati Rooma keisriigi ajal panegüürikaks nimetama kõiki kiidukõnesid.
4.saj lõpul eKr tekkis kreeka filosoofias suund, mida nim skeptitsismiks. Skeptikute koolkonna algatas Pyrrhon , kes pani oma filosoofiale aluse ajal, mis ta teenis Aleksander Suure vägedes ning käis Indias. Seal märkas ta, et inimeste veendumused on erinevad ning ei saa kuidagi öelda, et ühel rahval oleksid need õigemad kui teistel. Vastukaaluks kõigele, mida ühes kohas usutakse, on mujal inimesi, kes usuvad vastupidist, ning enamasti on mõlema poole argumendid võrdselt head. Ühtki seletust ei saa pidada teistest tõesemaks. Skeptikud arvasid, et mitte millegi kohta ei saa öelda, et see on tõesti olemas, mitte ühtegi tunnetamisviisi ei saa pidada tõeseks või vääraks.
Retoorika Vana-Roomas
Cicero
Erakordselt kõrgele tasemele viis Rooma kõnekunsti vabariigi lõppjärgu poliitiliste segaduste ajal Cicero tegevus. Ta õppis õigusteadust ja filossfiat ning täiendas ennast Ateenas ka Rhodosel kõnekunsti , hämmastades oma kõneosavusega isegi kreeklastest õpetajaid, kes kurtsid, et nüüdsest peale on roomlased võtnud Kreekalt viimase, mis talle oli veel jäänud- kõnekunsti. Ta pääses noorimas lubatud vanuses kõigisse kõrgemaisse riigiameteisse Roomas. Cicero kõnedest on säilinud 30 (peetud kohtus, senatis ja rahvakoosolekul), sisult jagunevad need poliitiliseks ja kohtukõnedeks. Cicero esimesed kõned kaldusid asianismi, kuid hiljem kujunes välja tema isikupärane stiil. Talle on iseloomulikud võõrsõnadest ja vulgarismidest vabad, retooriliste iluvõtetega parajalt küllastatud, loogiliselt ja keeleliselt selged, rütmilised järjestatud lauseperioodid. Cicero keel sai peagi ladinakeelse proosa klassikaliseks normiks ning on seda senini . Ta arvates on parim kõnemees see, kes kuulajaid harib, lõbustab ja sügavalt liigutab.
Quintilianus
Antiikaja retoorikakunsti saavutused võttis kokku Marcus Dabius Quintilianus, kuulus kõnemees, kes oli esimene Rooma riigi palgaline retoorikaõpetaja. Tema töödest on säilinud 12 raamatust koosnev „Institutio oratoria“, kus ta esitab ülevaate nii rooma kui ka kreeka autoritest. Ta rõhutas oma töödes imiteerimise vajalikkust. Ta soovitas jäljendada vanu kuulsaid kreeka autoreid, sest neilt õppides on võimalik saada heaks kõnekoostajaks. Ta arvates on kõneleja seiskukohalt kõige väärtuslikum oskus rääkida ekspropt, see tähendab ettevalmistamata. See demonstreerib parimat õpitulemust ning on kõrgeim autasu harjutamise eest. Et see õnnestuks, peab kõneleja olema selge ettekujutus kõne ülesehitusest ning ta peab täpselt välja tooma selle, mis on tema kõnes esmatähtis, mis teisejärguline.