Jüriöö ülestõus: 1343-1345 a Jüriöö ülestõusu tagajärjed: P-Eesti peremeheks sai Saksa Ordu; hukkus eesti talurahva ettevõtlikum ja aktiivsem osa; toimus sotsiaalse ja etnilise(rahvuslik) barjääri võrdsustamine: eestlased vaesed-talupojad, sakslased rikkad-maaisandad; toimunud tapatalgud suurendasid vaenu, arusaamatust. Kohanemine keskaegse Euroopa kultuuriga: aeglane, sest puudus omarahvuse kõrgkiht, kes kultuurimuutustega rohkem kaasas käib; linnadesse asujad saksastusid; maakultuur kapseldus-arhailised jooned püsivad väga kaua; pikapeale siiski suur hulk uuendusi, eriti majapidamise ja käsitöö vallas, sellele viitavad keelelaenud nt. tool, püksid jne. Eestis oli keskajal 9 linna, neist kuulusid Hansa Liitu neli: Uus-Pärnu, Tartu, Viljandi ja Tallinn. Keskaegne linnaühiskond oli korporatiivne koosnes ametiühendustest. Gildi ülesanded: ühendab kaupmehi, kaitseb liikmete huve, korraldasid seltsielu, pakkusid
Rajades linnuseid, jagati maa läänideks, lääne omasid senjöörid ning vasallid kasutasid läänistatud maid. Lääne- Euroopas töötas see süsteem üldiselt samamoodi kuigi materjalid ning ehitusstiilid olid mõisate ning linnuste ehitamiseks erinevad. Võrreldes ülejäänud Euroopaga, kus nii aadlikud kui talupojad olid enamjaolt samast rahvusest, olid Eestis talupojad eestlased ning aadlikud enamjaolt sakslased. Ka eestlastest perekonnad, kellel oli võimalus elada aadliseisuses, saksastusid kuna üldiselt suheldi teiste aadlikega ning mitte eestlastest talupoegadega näiteks Maydelli suguvõsa. Nii Eestis kui ka mujal Euroopas oli valitsevaks usuks kristlus. Reformatsiooni tagajärjel, mis leidis Lääne-Euroopas aset 1517. ning Eestis 1523. aastal, muutis tohutult eestlaste maailmapilti. Uus usk segunes eestlaste kommetega ning see kajastus päris mitmetel viisidel. Näiteks kalendripühadeks hakati pidama suurt reedet, ülestõusmispüha, jõulupühasid ning mitmeidki teisi
Liivi orduriik. Kujunes välja 9 linna- Reval, Hapsal, Arenstein, Pernau, Fellin, Dorpat, Weissenstein, Narva ja Wesenberg. Eestlased olid küll linnades ülekaalus, kuid sakslased tegid nad alamkihiks. Kuna eestlane hakkas sakslasele ohtu tekitama olid eestlased lihtöölised ja sakslased ei laskunud neil kõrgemale tõusta. Need eestlased, kes olid mõisnikud, kuid ka haritlased, vaimulikud, kaupmehed, saksastusid kiiresti. Eestlased, elades omal maal ja olles ometigi paremad lihtsatest sakslastest, tehti alamast alamaks ühiskonnaklassiks. Sakslased takistasid eestlaste tõusu ühiskonnas ja pärssisid igati nende võimalusi pääsemaks kõrgematele positsioonidele. Võimalust ühiskonnaklasside vahel tõusta polnud. Eestlased jäid talupoegadeks ja sakstest mõisahärrade töölisteks. Esialgu tunnistasid vallutajad eestlaste isiklikku vabadust ja õigust pärilikule maakasutusele. Hiljem kinnistati
Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö-ja tarberiistad olid valmistatud ise ja peamiselt puust. Lapsed õppisid varakult tööd tegema ja vanemaid abistama. Hariduselus 19. sajandil toimus ka muudatusi. Kirikuõpetajate eestvedamisel avati mitmeid koole ja anti välja eestikeelseid raamatuid. 1802. aastal avati Tartus taas ülikool . Enamik üliõpilasi pärines baltisaksa aadlike peredest. Ülikooli pääsesid siiski ka mõned eestlased. Enamik haridust saanud eestlastest saksastusid, kuid oli ka üksikuid noori, kes ei häbenenud oma eesti päritolu. Üks neist oli Kristjan Jaak Peterson, kes huvitus eesti keelest ja rahvaluulest. Tema sulest pärinevad esimesed eestikeelsed luuletused. K. J. Petersoniga seostatakse eesti rahvusliku ärkamisaja algust. Talurahva haridustee algas vallakoolist, millele järgnes kihelkonnakool. Püsiv talurahvakoolide võrk kujunes Lõuna-Eestis siiski välja alles pärast pärisorjuse kaotamist. Talurahvaseadused panid
soolale. Tekkis ka uus majandus süsteem, milleks oli linnamajandus. Arvan,et kui soola kaubandus oleks jäänud eestlaste kätte oleks meie pealinn võimsam ja suurem. Ühiskonna valdkonnas jäi külarahvas endiselt eestlasteks samuti säilisid maakonnad ja kihelkonnad. Inimeste vahel oli ikka majanduslik ebavõrdsus ja kehtis agraar ühiskond. Muutuseks oli see, et kadusid malevad, tekkisid seisused ja mõisnike kiht. Ülikkonna järeltulijad saksastusid ja telupoegade vahel tekkis talupoegade kihistumine. Arvan, et üheks muutuseks oleks pidanud olema see, et inimeste vahel oleks pidanud kaduma ebavõrdsus. Paljudest talupoegadest said linnakodanikud ning jäid samaks endised turukohad ja linnaasulad. Samuti säilisid külad ja talud. Taludes kus kasvatati vilja saatis suur edu sest vili tõusis tarbekuselt suurele kohale. Siiakanti asus elama rohkelt saksa rahvast, tekkis juurde
Soodsa asukoha tõttu muutus Eesti üheks tähtsaimaks kaubateeks. Tegeldi jätkuvalt vahetuskaubandusega. Kauba vahetus oli vägagi tulus, seda tõendavad maasse peidetud hõbemündid. Kaubandusse lisandus ka Hansa Liit, kuhu kuulus Eesti linnadest: Tallinn, Uus- Pärnu, Viljandi ja Tartu. Pärast vabadusvõitlust hakkas kujunema suurem kihistumine ning koormiste erinevus. Suurem osa olid talupojad, kes pidid maksma ülikutele andamit. Väike osa kohalikke olid vasallid ja osad saksastusid. Need, kes olid talupojaseisuses olid esialgu isiklikult vabad. Tasuti ka viljakümnist ja kirikule makse. Talurahval oli jätkuvalt olulisel kohal põllumajandus, oli kolmeväljasüsteem, adramaad ja maaharimine. Peamiseks uuenduseks oli vesiveskite teke. Suurenes viljakasvatuse osatähtsus, kus metsa arvelt hariti uusi põllumaid. Lahutamatuks osaks jäi siiski karjakasvatus. Ristiusustamine, kus muinas usuks põimus katoliku usuga. Suhted Liivimaa riikide vahel olid
Linnad olid mitmekeelsed, maapiirkonnad eestikeelsed Loodi eesti kirjakeel Mõisaaeg algas Eesti ala liitmisega Vene tsaaririigi kooseisu Saksa keel kõrvale tõusis vene keel Eesti keel oli alamklassi keel Kujunes välja eesti kirjakeel Hakkas ilmuma eestikeelset kirjandust Ärkamisaeg hõlmas 1860.- 1870. aastaid Saksa keel oli asjaajamis keel Eesti keel oli jätkuvalt alalmklassi keel Hakkas tekkima eestikeelne haritlaskond Paljud eestlased saksastusid Venestamisperiood algas 1880.aastatel ja kestis Eesti iseseisvumiseni Asjaajamine muudeti venekeelseks Kolmkeelsus Algharidus, ajakirjandus ja ilukirjandus jäid mitmekeelseks Eesti aeg algas eestikeelse ülikooli loomisega Eesti keel sai ainsaks ametlikuks keeleks Kasvas linnaelanike arv Arenes terminoloogia Nõukogude aeg Kestis 1994. aastast kuni Eesti taasiseseisvumiseni Ühiskonna elu muutus kakskeelseks Vene keelt õpetati koolis alates teisest klassist
Eesti keel jätkuvalt alamklassi keel. Kujunes välja eesti kirjakeel ja hakkas ilmuma eestikeelset kirjandust. Vaimuliku kirjanduse kõrvale tekkis ilukirjanduse keel. Regilaul asendus riimilise rahvalauluga. 5)Ärkamisaeg(1860-1880)asjaajamis- ja kultuurikeel- saksa keel, eesti keel endiselt alamklassi keel, kuid hakkas tekkima eestikeelne haritlaskond. Kujunes välja eesti kirjakultuur, kirjaoskus kasvas, raamatukultuur arenes. Kasvas kakskeelsus. Haritud eestlased saksastusid. 6)Venestamisperiood(1880-1920)Asjaajamine, haridus, teadus muudeti venekeelseks. Kujunes välja kolmkeelsus(eesti, vene, saksa). Teadlikult ja süstemaatiliselt hakati arendama eesti kirjakeelt. 7)Eesti aeg(1920-1944)algas eestikeelse ülikooli loomisega ja eesti keele muutumisega ametlikuks keeleks EV territooriumil. Saksa ja vene keele osatähtsus kahanes. Kasvas linnaelanike arv, murrete osatähtsus kahanes, kujunesid välja eesti erialakeeled, arenes terminoloogia. Kirjakkelne haridus
kohustatud vastutasuks toetama maahärrat sõjaliselt; lääni territooriumil elavad talupojad on maksukohuslased läänimehe ees). Erinevalt Lääne-Euroopast toimus Vana-Liivimaal läänistamine ainult ühel astmel (ehk läänimehed oma valduseid edasi ei läänistanud). Osa läänimeestest oli ka eesti päritolu, endiste tähtsamate muinasaegsete vanemate järeltulijad. Taani kuninga läänimeeste hulgas oli arvatavasti 10% läänimeestest eesti päritolu, kes aga aja jooksul saksastusid. Taani kuningas ja piiskopid Läänistasid maid rohkem Vajasid oma valduste kaitseks rohkem läänimehi (eriti piiskopid, sest vaimulikudei tohtinud relva kanda).
Sajandi teisel poolel olukord muutus. Tasapisi kasvas ka eestlastest haritlaste ning ametnike arv. Õiguslikult olid aga eestlased teisejärgulised kodanikud. Linnades valitses saksa keel, kombed ja meelsus. 1802. aastal taasavati ülikool Tartus. Õppetöö toimus saksa ja ladina keeles. Enamik tööjõudu kutsuti teenistusse välismaalt, eelkõige Saksamaalt. Nad tõid kaasa valgustusideid. XIX sajandi esimesest poolest on teada vaid üksikuid Tartu Ülikoolis õppinud eestlasi, kes enamasti saksastusid. Baltisaksa kultuurielu keskendus suures osas samuti Tartu Ülikooli ümber. Nii rajati selle juurde joonistuskool. Eestis tegutses rohkem kui 50 erinevat baltisaksa seltsi, mis aitasid säilitada baltlaste identiteeti, aga ka majanduslikku ja poliitilist juhtpositsiooni. 19.sajandi algul Venemaal toimunud ümberkorraldustega sätestati kogu impeeriumis neljaastmeline ühtluskool: kihelkonnakool ja kreiskool maakondades, gümnaasium kubermangulinnades ning ülikool
Talupoegade jõukuse kasvuga sai hoogu kogu majanduse edenemine. Asub ära märkida, et paremale elujärjele tõusnud eestlased hakkasid häbenema oma päritolu ja püüdsid end igal viisil sakslasena näidata (kadakasakslased). Sätestati neljaastmeline ühtluskooli põhimõte: kihelkonnakool ja kreiskool maakondades, gümnaasium kubermangulinnades ning ülikool. Tartu Ülikool taasavati 1802.aastal. Enamik üliõpilasi oli Balti kubermangust pärit, eestlasi on teada üksikuid ja needki saksastusid peagi. 19.sajandi teiseks pooleks saavutati tänu rahvakoolidele maarahva seas täielik lugemis- ja vähemalt 30-40%-line kirjutamisoskus. Eesti talupoegkonna iseteadvuse tõus lõi soodsa pinna rahvuslikule ärkamisele. Alles äsja mõisaorjusest vabanenud eestlased ei saanud veel eesmärgiks seada omariiklust ja iseseisvust, küll aga nõudsid nad võrdseid õigusi teiste rahvaste, esmajoones baltisakslastega. Ilmuma hakkasid ajalehed: ,,Perno Postimees", hiljem ,,Eesti Postimees", ,,Sakala"
500 000 inimest. Oli ka kompaktne vene asustus Peipsi järve põhja- ja läänekaldal ning rannarootslaste asustus (Ruhnu, Vormsi, Pakri, Naissaar, ka Hiiumaal, Noarootsi) Tüüpiline agraarmaa, linnades elas sajandi lõpuks 5% elanikest, seda oli isegi vähem kui XVII sajandil, kui linnades elas 6-7% elanikest. 95 % olid talupojad ~ 1 % aadlikud Ülejäänud vabad inimesed, enamasti sakslased. Kui oli ka eestlasi, siis saksastusid ühe põlvkonna vältel Majandus • Vene aeg: Pärast Venemaaga ühendamist jäi kaubandus soiku ja hakkas elavnema alles 18.sajandi keskpaigas. • Tühistati mitmete kaupade sisse- ja väljaveokeelud. • Valitsus püüdis suurendada Peterburi sadamakäivet, aga selle arvelt langes Tallinna, Narva ja Pärnu kaubanduse osatähtsus. • Rootsi ajal rajatud manufaktuurid olid kas sõjas hävinud või oma töö lõpetanud.
Rahvusliku liikumise põhjused: Pärast pärisorjuse kaotamist (1816 / 1819) ja teoorjuse kaotamist (1856) hakkasid Eesti talupojad talusid päriseks ostma.(Olid saanud kodaniku staatuse, omasid perekonnanimesid ja passe). Taluperemehed pidasid oma elu eesmärgiks kasvõi mõnegi lapse saatmist TÜsse. Nendest said eestlaste I haritlaste põlvkond. Pärast hariduse omandamist läks selle põlvkonna tee kahte suunda. Järeltulijad kas häbenesid oma vanemaid ja saksastusid või hakkasid võitlema eesti keele ja kultuuri arendamise eest. Rahvusliku liikumise perioodid: I periood : 18401850 (palvekirjade saatmise aeg) II periood : 18601870 kõrgperiood(I ajalehed, laulupidu, näitemängude seltsid) III periood : 18801890 (rahvusliku liikumise langus ehk venestusaeg) I periood : 1840 1850 Sellel perioodil uskusid talupojadnaiivselt, et nende poliitilised ja majanduslikud olukorrad on seotud sellega, et tsaaril puudub ülevaade baltimaa provintist
Nende kunstiliikide osatähtsus võrreldes varasema ajaga kasvas. Eestis hakkas kujunema kunstielu tänapäevases tähenduses kunstiharidust sai omandada kohapeal, toimusid näitused jne. (esimene avalik kunstinäitus Eestis peeti aastal 1798, kui siin eksponeeriti 16.-18. sajandi Lääne-Euroopa kunsti). Eestlased siiski veel siinses kunstielus sel ajal ei osalenud. Kuni 19. sajandi alguseni peeti seisust tähtsamaks kui rahvust. Elus vähegi kõrgema positsiooni saavutanud eestlased saksastusid. 19. sajandil hakati rõhutama rahvust, süvenes ka siinsete sakslaste identiteet. Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa kubermangudes arenes omapärane baltisaksa kultuur. Maalikunsti ja graafika viljelemise keskusteks Eestis olid Tartu ja Tallinn. Zanritest eelistati portreed, maastikumaali, linnavaadet; vähem ajaloolist, usulist ja mütoloogilist maali. 19. sajandi teisel veerandil hakkasid baltisaksa kunstnikud huvi tundma eesti talupoegade kujutamise vastu
Mitte ükski eestlane ei olnud kaupmeheks. Tsuft- ühe eriala käsitöölised. Kõik tsunftid kuulusid omakorda gildi.Eestalstest ka kästitöölised ( musta töö tegijad) kojamehed, voorimehed, vöörmünder(tõi oma aerupaadi kauba laevalt sadamasse, kui laev ei duubunud sadamasse vaid jäi veidi kaugemale) jne. Need eestlased kes olid nö käsitöölised olid paremal järjel, nende pojad said haridust ja võidi isegi panna kõrgemasse kooli. Väga palju käsitöölisest perekondi saksastusid. Kõige olulisem gild oli Suur Gild-praegu asub endises suurgildi hoones ajaloomuuseum. Mustpeade Vennaskond-üks tähtsamates kaubanduskildidest.Võtsid enda pühakuks neeger Mauritiuse.Tänapäeval pikal tänaval.Kõige rohkem alles igasuguseid hõbedast ja kullast aardeid. Niguliste kirikus on olemas hõbedakamber, kus jus mustepade vennaskonna aardeid palju. See näitab et nad olid väga jõukad. Skraa- tsunfti põhikiri, millega pandi paika kõik õigused ja põhimõtted
vaeva ja raske tööga. Seega oldi leiva ja toidu eest tänulikud. Toidu üle nurisemine oli taluperes kehtivate tavade juures mõeldamatu. 19. sajandi algul Eestis alanud uuendused puudutasid ka hariduselu. Kirikuõpetajate eestvedamisel avati mitmeid koole ja anti välja eestikeelseid raamatuid. 1802. aastal avati Tartus taas ülikool . Enamik üliõpilasi pärines baltisaksa aadlike peredest. Ülikooli pääsesid siiski ka mõned eestlased. Enamik haridust saanud eestlastest saksastusid, kuid oli ka üksikuid noori, kes ei häbenenud oma eesti päritolu. Üks neist oli Kristjan Jaak Peterson, kes huvitus eesti keelest ja rahvaluulest. Tema sulest pärinevad esimesed eestikeelsed luuletused. K. J. Petersoniga seostatakse eesti rahvusliku ärkamisaja algust. 1838.a. loodi Tartusse Õpetatud Eesti Selts, millest sai eestialaste uuringute keskus järgnevatel aastatel. Üldiselt võib öelda, et 19. sajandi lõpuks oli talurahva elu muutunud paremaks. Seadustega
Maade läänistamine toimus eeskätt piiskopkondades, Eestimaa hertsogkonnas. Ordumeister esialgu maid ei läänistanud. Miks? Ordul oli piisavalt sõjalist jõudu. Puudus vajadus sõjalise jõu järgi. Läänistati nendele, kes olid Vanale Liivimaale ristisõtta tulnud. Taani kuninga poolt toimus läänistamine ka eestlastele, u 10% Taani kuninga vasallidest olid eestlased. Arvatakse, et need olid endiste eesti ülikute järeltlulijad. Nad võtsid võõra kultuuri üle, saksastusid. Assimileerusid 1-2 põlvkonna jooksul. Esialgu ei läinud läänimehed elama maale, mis neile anti, vaid jäid elama linnustesse. Saadud maa pealt käisid nad andamit kogumas, enamasti toimus sügiseti. Arvatavasti kardeti ohtu eestlaste polt, sellepärast siis linnustes. Maksustuspiirkond vakus. Mõne aja pärast asusid läänimehed elama maale, kuhu nad rajasid ka mõisad. Mõisate rajamine sai hoo sisse pärast Jüriöö ülestõusu.
500 000 inimest. Oli ka kompaktne vene asustus Peipsi järve põhja- ja läänekaldal ning rannarootslaste asustus (Ruhnu, Vormsi, Pakri, Naissaar, ka Hiiumaal, Noarootsi) Tüüpiline agraarmaa, linnades elas sajandi lõpuks 5% elanikest, seda oli isegi vähem kui XVII sajandil, kui linnades elas 6-7% elanikest. 95 % olid talupojad ~ 1 % aadlikud Ülejäänud vabad inimesed, enamasti sakslased. Kui oli ka eestlasi, siis saksastusid ühe põlvkonna vältel Halduskorraldus Kuni 1783 aastani sarnane Rootsi ajaga, siis muutused · Eestimaa kubermang Viru, Järva, Harju, Lääne maakond, asehalduskorra ajal eksisteeris ka Paldiski maakond · Liivimaa kubermang Tartu, Pärnu, Saaremaa maakonnad, lisaks tekkis juurde Viljandi ja Võru maakond, mis jäid püsima ka pärast asehaldusaega 1 Asehaldusaeg 1783-96
Talurahvas jäi jalgu kodusödadele kus taani ja ordu kaklesiid. Kohaliku aadli kujunemine Püsivaid kaupmehi polnud, aga juurde kutsuti sakslasi, aadlikke. Maasi läänistati, kehtisid läänisuhted. Edasi pärnadus see isalt pojale.Maa-aadel. Järjest rohkem haarasid vasallsuguvõsad endale maad. Esimesed mõisad tulid Harju-Virus. Taanihindamis raamatu oli 1241 , et eestlastel on 3 mõisa, aga tn oli rohkem. Vasallid eestlased oli ilmestel vabadusvõistlused ülikud. Eesti perekonnad saksastusid. Mõisnike talu oli suur talu tüüpi hoone, ilma korstnata ja ühe köetava ruumida. Kõrvalhoonete ja tallidega. Alles 14.sajandil hakati rajama kindluseid. 21 mõisa harju, kärknas ja padises oli kaks kollektiivset mõisnikku. Vana-Liivima suhted naabritega Põhivaenlased oli Novgordi, Pihkva ja Leedu. 1260 löödi ordi puruks. 1242 toimus Jäälahing, orduväed piirati ümber. Linnade arenemine kaubateel olevad keskused
Talurahva olukorra muutumisest XIII-XIX sajandil Eesti alal eksisteereis kaks omaette maailma vallutajate ja allutatud rahva oma. XIII-XV sajandil: talurahva elu tegid raskeks kesine põllupind, endised põllupidamise viisid ja tööriistad ning feodaalne ükskõiksus põllumajanduses. Siia lisandusid veel kümnis ja hinnus. Lisaks tuli ülal pidada preestrit ja kirikut. 1315.a. tõi see kaasa näljahäda. XV-XVI sajandil: Talupojad olid jagunenud vastavalt jõukusele ja päritolule: maavabadeks, adratalupoegadeks, üksjalgadeks ja sulasteks. Vana-Liivimaa üldine jõukus parandas talupoegade olukorda. Põllumajanduses valitses kolmeväljasüsteem. Talus oli keskmiselt 3-5 meeshinge, mitu hobust, härga,lehma ning muid loomi. Suuri katsumusi tõi kaasa Liivi sõda /1558-1583/. Külad jäid kaitsetuks, kasvasid koormised, talupojad võeti sõtta. 1560 toimus talupoegade ülestõus, et võidelda end vabaks aadlist ja mõisatööst, kuid see suriti maha....
kubermangu(25 tuhat). Suurimaks tööstusettevõtteks Eestis kujunes 1858. aastal Narvas rajatud Kreenholmi manufaktuur, kus töödeldi villa ning kuni 19. sajandi lõpuni jäi Narva Eesti tähtsaimaks tööstuskeskuseks. Kaubandus oli elavam sadamalinnades nagu Pärnu ja Tallinn. Talupoegade kanda jäid vähem tulutoovad tegevusalad. Need eestlased, kes olid saanud kauplemise teel edukaks, muutusid kadakasakslasteks ehk saksastusid ja häbenesid oma Eesti päritolu. 13)Tartu ülikooli taasavamine ja selle mõju hariduse arengule - TÜ taasavati aastal 1802 ning seda asus juhtima Aleksander I -ga lähedalt tuttav G.F.Parrot. TÜ's tegutsesid paljud maailmakuulsad teadlased nagu W.Struve, H.Jakobi ja K.E.von Baer, kes aitasid tuua Eestit maailmapildile. Samuti tegutses TÜ juures Professorite Instituut, mis koolitas välja õppejõude teiste Vene impeeriumi ülikoolidele.
1510 Pihkva. Taheti vallutada ka Kagu-Eestit. Tugevnes ka Skandinaavia, kui 1397 liideti Taani, Rootsi ja Norra Kalmari Uniooniks. 25. Vana-Liivimaa ühiskond keskajal. Rahvaarvu kasv. Rahvaarvu rahvuslik koostis sakslaste ja eestlaste osakaal ühiskonnas. Seisused . Eestis elas 1200 umbes 150 000 inimest, 1550 umbes 250-300 000 inimest. 90% elanikkonnast olid eestlased, enamasti talupojad. Kõrgemast soost eestlased enamasti saksastusid. Sakslased olid enamasti kaupmehed, käsitöölised ja aadlikud. 13. sajandil saabus Eestisse ka palju rootslasi. Lisaks elas siin soomlasi, karjalasi ja venelasi Ühiskond oli tugevalt seisuslik. 26. Maa jagamine pärast vallutust mõisad, feodaalsüsteemi kujunemine. Maa oli feodaalsüsteemi alusel jagatud läänideks, mille keskuseks oli mõis ja seal elas lääniisand ehk mõisnik. Talle allusid talupojad, kes olid kohustatud maksma andamit ja/või tegema teotööd
sõjalist jõudu, kuid Taani kunigal ja piiskopkondadel polnud säärast võimu. Põhimõtteliselt ordul esialgu puudus vajadus selleks. Läänistati maid neile, kes olid olnud ristisõtta tulnud. Samas on teada, et Taani kuninga vasallide seas oli u 10% 1 eestlasi ja nemad said maad, sest oli n-ö ülikute järeltuliad, aga nad saksastusid kiirelt. Esialgu need, kellele maad läänistati, ei läinud mitte maale elama, vaid jäid linnustesse elama. Esialgu läänimehed ei elanud maal, vaid käisid maadelt andamit sügiseti korjamas. See maksustuspiirkond kannab nime VAKUS. Mõne aja pärast asusuid nad elama maale ja nad rajasid sinna mõisa, kuid tegelik buum algas pärast Jüriöö ülestõusu. Talupojad kaotasid maa ja muutusid omanikest kõigest kasutajateks.
kaupmehi kutsuma. See oli esimene tunnus püsiva elanikkonnaga linna loomisel. Järgmise lainena saabus siia ilmselt käsitöölisi ja ehitusmeistreid, põhiliselt saksakeelsest kultuurisfäärist. Siinkohal tõstatub tähtis probleem. Nimelt olid saabuvad uuselanikud enamjaolt vallalised mehed, kes saabusid siia ilma naisteta. Võib oletada, et suurem osa naistest võeti kohaliku elanikkonna seast, mis kausaalse loogika järgi tähendab, et need kohalikud naised ilmselt saksastusid ja eitasid hiljem oma esialgset päritolu. Saksastumine toimus esialgu keeleliselt ja hiljem kultuuriliselt. Nimevahetus oli sümboolne rituaal, millega justkui kinnitati enda rahvuslik ümbersünd ja kuulumine teise saksakeelsesse kultuurisfääri. Mõningatel juhtudel säilis osaliselt vana eestipärane nimekuju ja selle alusel on tehtud mõningaid oletusi isikute päritolu kohta. Samasugune protsess kordus mõningate eesti
Tallinna all-linna kujunemise aluseks oli kaubandus. Kaubanduskontaktid ja soodne asukoht meelitasid siia kaupmehi, kes jäid siia paikseks. Kaubanduse arenedes tuli veel käsitöölisi ja ehitusmeistreid mujalt, põhiliselt saksakeelsest kultuurisfäärist. Siinkohal tõstatub tähtis probleem. Nimelt olid saabuvad uuselanikud enamjaolt vallalised mehed, kes saabusid siia ilma naisteta. Ilmselt võib oletada, et suurem osa naistest võeti kohalike seast, mis tähendab, et need kohalikud naised saksastusid ja hiljem eitasid oma päritolu. Samasugune protsess kordus mõningate eesti meessoost linnaelanike saksastumisel. Eestlaste saksastumine jättis omakorda jälje balti-saksa kultuuri, sulandades endas eesti ja saksa kultuuri erinevaid jooni (keel, kombed jne). Risto Sulu Vajalik söögi- ja joogipoolis valmistati linnapiiride sees või linnale kuuluvas linnasarases.
põllumaa kasutamise õiguse eest talle koormiseid. Erinevalt Lääne- Euroopast toimus keskaegsel Vana-Liivimaal läänistamine ainult ühel astmel ehk läänimehed oma maid edasi ei läänistanud. Osa läänimeestest olid eesti päritolu, tõenäoliselt endiste tähtsamate muinasaegsete vanemate järeltulijad. Taani kuninga läänimeeste hulgas oli arvatavasti 10% läänimeestest eesti päritolu, kes aga aja jooksul saksastusid. 3. Võõrvõimude ja eestlaste vallutusjärgsed suhted Eesti ala vallutamise järel sõlmisid võõrvallutajad eestlastega lepingud. Lepped sõlmiti maakondade kaupa. Lepete sisu võis maakonniti erineda ning sõltus sageli sellest, kui vihast vastupanu olid eestlased vallutajatele osutanud. Alistumislepingutes fikseeriti eestlaste kohustused ja õigused. Iseloomulikuks tunnuseks oli see, et aja jooksul eestlaste õigused pidevalt kitsenesid ja kohustused ning koormised kasvasid.
Kunstnikuna elas ta vastavalt oma seisusele, liikus Peterburi omaaegses kõrgemas seltskonnas ja pääses isegi keisrikotta, rahvusliku tegelasena tundis ta aga sümpaatiat kehvade ja ühiskondlikult rõhutud eesti talupoegade ja oma tegevust alustavate haritlastega, kelle heaks ohverdas ta isegi oma karjääri ja suure vaevaga kogutud varanatukese. Köleri seisukohad eesti rahvuspoliitilistes küsimustes olid tolle aja kohta selged ja järjekindlad. Ajal, mil paljud eestlased kas saksastusid või venestusid, niipea kui nad olid suutnud endale võimaldada natukenegi haridust, et jõuda lahedama äraelamiseni, jäi Köler ustavaks oma rahvusele ja oli selle üle uhke. Teema valiku peamiseks põhjuseks sai huvi naabertalus sündinud ja naaberkülas kasvanud maailmakuulsa kunstniku elu vastu. Kuigi tema looming on väga mitmekülgne ja rikkalik, pöörasin ma peamiselt tähelepanu tema osale eesti rahvusluse kujunemises. Töös on käsitletud Johann Köleri lapsepõlve ja kooliteed,
Kunstnikuna elas ta vastavalt oma seisusele, liikus Peterburi omaaegses kõrgemas seltskonnas ja pääses isegi keisrikotta, rahvusliku tegelasena tundis ta aga sümpaatiat kehvade ja ühiskondlikult rõhutud eesti talupoegade ja oma tegevust alustavate haritlastega, kelle heaks ohverdas ta isegi oma karjääri ja suure vaevaga kogutud varanatukese. Köleri seisukohad eesti rahvuspoliitilistes küsimustes olid tolle aja kohta selged ja järjekindlad. Ajal, mil paljud eestlased kas saksastusid või venestusid, niipea kui nad olid suutnud endale võimaldada natukenegi haridust, et jõuda lahedama äraelamiseni, jäi Köler ustavaks oma rahvusele ja oli selle üle uhke. Teema valiku peamiseks põhjuseks sai huvi naabertalus sündinud ja naaberkülas kasvanud maailmakuulsa kunstniku elu vastu. Kuigi tema looming on väga mitmekülgne ja rikkalik, pöörasin ma peamiselt tähelepanu tema osale eesti rahvusluse kujunemises. Töös on käsitletud Johann Köleri lapsepõlve ja kooliteed,
1424.a võttis maapäev vastu otsuse, et ühtki kristlast ei tohi trääliseisundis pidada üle 10 aasta. 15.sajandi jooksul see nimetus kadus. Mõisted: Pärisorjus omanikul oli õigus talupoja müümise üle. Sunnismaisus liikumisvabaduse puudus. Kubjas mõisasundja, järelvaataja. Kilter kubjase abiline. · Eesti ühiskond jagunes tollel ajal kaheks: saksakeelseks ja eestikeelseks. · Tõenäoliselt saksastusid mitme põlvkonna järel ka linnadesse voolav maarahvas. · Suured kultuurimõjud Saksamaalt nt keelelised laenud. Ristiusu vastuvõtmine tõi muutuse usundisse, kommetesse, rahvameditsiini. · Põllumajanduses kasutati endiselt kolmeväljasüsteem, see rajanes ka pärast vallutust vanal kohalikul põhjal. · Suurenes viljakasvatuse osatähtsus, metsa arvelt hariti juurde uusi põllumaid. · Odra kõrval hakati kõige rohkem talirukist kasvatama.
toonitas pärisorjuslikku seisundit. Riigimõisates aga reduktsioon vabastas talupoja pärisorjusest. Talupoegade koormised fikseeriti vakuraamatutes. Talupoegade üle mõisteti kohut kuninga poolt määratud kohtunikud ja talupoegadel oli õigus mõistnike edasi kaevata, kuni Stockholmini, kuningani välja. Mõisnikud Rootsi ajal: enamasti olid mõisnikud rahvuselt sakslased. Rootslastest omanikud rentisid reeglina sakslastele. Siia tulnud teistest rahvustest mõisnikud saksastusid üsna kiiresti. Teine põlvkond olid juba sakslased. Mõisnikud jäid seisuselt rangelt eraldatuks. Linnad, käsitöö ja kaubandus: *hansakaubandus oli kadunud *Läänemeri oli muutunud Rootsi riigi sisemereks, mereäärsete linnade osatähtsus kasvas, sisemaised jäid täielikult tagaplaanile *tähtsad olid Pärnu, Haapsalu, Kuressaare, Tallinn, ülikiiresti kasvas Narva *endiselt juhtis linna raad gildid ja
Peterson õppis Tartu Ülikoolis ning tegi kaastööd teaduslikule väljaandele ,,Beiträge", mis tegeles eesti keele uurimisega. 6. Ärkamisaeg (18601900) Käsitletaval perioodil võib esimest korda rääkida eesti haritlaskonna tekkimisest. Suuresti aitas sellele kaasa 1802. aastal taasavatud Tartu Ülikool, kus õppis juba väike rühm eestlasi. Siiski oli eestlastest haritlaste osakaal väga väike ning paljud eestlased saksastusid, võttes üle saksa nimed ja kombed ning sulandudes nö. ,,massi". Eesti rahvakoolide arengukäiku jälgides tuleb tõdeda, et 19.sajandi algul toimus rahvahariduse allakäik ning talurahva kirjaoskus pidurdus, kuid talurahvaseadused andsid tõuke madalseisu ületamiseks. Venemaaga võrreldes oli Eestis lugemisoskus palju kõrgemal tasemel sajandi keskpaigaks oskas lugeda umbes 76% rahvastikust. Vaadeldaval perioodil väärib suurt tähelepanu teos ,,Kalevipoeg"
.................................................................... ............................................................................................................................. ............................................................................................................................. 3) Esitage oma arvamus, miks need vähesed eestlased, kes suutsid saada 19.sajandi esimesel poolel kõrghariduse, enamasti saksastusid. ............................................................................................................................. ............................................................................................................................. ............................................................................................................................. 2.3. Eestikeelne kirjasõna: Kui 18
Olid veel teatud iseseisvad piirkonnad, mis enda üle valitsesid, Vana Liivimaa kolm suuremat linna olid iseseisvad: 1) Riia 2) Tartu 3) Tallinn LÄÄNISTAMINE enamasti oldie need, kellele mada läänistati, pärit Lääne-Euroopast, aga nad ei pruukinud olla tingimata aadlisoost. Nende seas oli ka eestlasi - endiste eesti ülikute järeltulijaid Läänimeeste seas oli eestlasi rohkem põhja poool. Eestlased sulandusid sakslaste sekka - saksastusid. Maaisanda maa jagunes kaheks: 1) maaisanda domeen - maaisand jättis selle enda kasutada 2) läänid - *Maid läänistasid Taani kuningas, Tartu piiskop ja Saare-Lääne piiskop **MIks ordu aladel oli läänistamist vähe? -Ordul oli oma sõjavägi olemas, sinna kuulusid ordurüütlid, nad kaitsesid orduriiki Talupojad harisid maaisanda domeeni ja ka läänisid. Talupojad olid isiklikud vabad enne Jüriöö ülestõusu, pärast seda hakati nende vabadust piirama.
............................................................................................................ ................ ............................................................................................................. ................ 3) Esitage oma arvamus, miks need vähesed eestlased, kes suutsid saada 19.sajandi esimesel poolel kõrghariduse, enamasti saksastusid. ............................................................................................................. ................ ............................................................................................................. ................ ............................................................................................................. ................ 2.3. Eestikeelne kirjasõna:
Rootsi ajal mõisa maad rentivate talupoegade sotsiaalstruktuur ühtlustub. Talurahva seas: 50% - pererahvas 25% - sulased-teenijad 15% - vabadikud elavad renditud talude ääremaadel, saavad omakorda kasutada väikest maalappi ja käivad vastavalt vajadusele maal tööl. 10% - mõisa töölised Talurahvas oli eesti päritolu, mõisnikud aga valdavalt sakslased. (Kui oli ka rootslasi, siis nad üsna kiiresti saksastusid.) Rootsi talupojad: vabad. Eesti talupojad: sunnismaised, allutatud mõisniku kohtu- ja politseivõimule, mõisnikest sõltuvuses (pärisorjad). Eesti talupoegade positsioon on kirja pandud: 1. Eestimaa kubermangus 1645a. välja antud G. Oxenstierna uuendatud maakorraldusse. 2. Liivimaa kubermangus 1668 (anti välja)/71a. (hakkas kehtima) välja antud Claas Totti maapolitseikorraldusse.
lääni territooriumil elavad talupojad on maksukohuslased läänimehe ees Erinevalt Lääne-Euroopast toimus Vana-Liivimaal läänistamine ainult ühel astmel (ehk läänimehed oma valduseid edasi ei läänistanud). Osa läänimeestest oli ka eesti päritolu , endiste tähtsamate muinasaegsete vanemate järeltulijad. Taani kuninga läänimeeste hulgas oli arvatavasti 10% läänimeestest eesti päritolu, kes aga aja jooksul saksastusid alistumislepingutes fikseeriti eestlaste kohustused ja õigused Iseloomulikuks tunnuseks oli see, et aja jooksul eestlaste õigused pidevalt kitsenesid ja kohustused ning koormised kasvasid. Eestlaste kohustused kümnis (teravili, kariloomad ja muu toodang) hinnus (kindlaksmääratud suurusega naturaalandam) kirikukümnis , millest pool saadeti Rooma paavsti kasutusse preestri ülalpidamine teotöö (e
Tallinnas asus ka piiskop kellel oli vaimulik võim. Taani vägedes palju sakslasi, kellele teenistuse eest läänistati maid. Vormiliselt olid nad Taani kuninga vasallid, kes kuningavõimust eriti ei hoolinud ja kuningal oli raskusi maa valitsemisega. Algul anti lään (maavaldus) ainult teenistuse ajaks, hiljem muutus see päritavaks. Ka osa eesti vanemaid (eriti Järvamaalt) lülitusid vasallina kujunevasse läänisüsteemi. Hiljem saksastusid (Maydellid) Rõhumise suurenedes, ja lepinguliste õiguste rikkumisega (omandiõigus jm.) seoses on eestlased käinud isegi paavsti ja Saksa keisri ees, mõlemad on andnud kaitsekirju eestlastele. Pärast vallutamist jagati eesti ala vallutajate vahel. Võõrvõimu esimestel sajanditel säilis veel palju eestlaste muistseid vabadusi ja õigusi. Alistumisel sõlmiti lepingud. Tingimused olid maakonniti
- Varakeskaja põllumaj. Oli vähetootlik. Sellel põhines kiriku ja aadli rikkus. - Ometi põllumajandus tegi keskajal läbi suure arengu, tootlikkus suurenes. - Kõrgkeskajal kasvas rahvaarv, kuna tootlikkus tõusis. Linnade elanikkond seeläbi tõusis. - Põhilised uuendused: raskeratas ader (maa parem/kiirem kündmine), uued väljasüsteemid (kolmeväljasüsteem, mistõttu vilja all oleva pinna osakaal kasvas) - Ostsiedlung idapoolsed slaavialad saksastusid, kuna asuti ümber ka itta - Drang nach Osten tung itta, 19. Sajandil kasutusele võetud propaganda väljend eelneva kohta - Eelnev sai toimuda, kuna põlissaksa aladel oli inimesi, kes soovisid uute talude loomisega enda majanduslikku olukorda parandada. Et talupoegi sinna meelitada, tehti neile erinevaid soodustusi (aujutine koormistest vabastamine, õigusliku seisundi parandamine jms) - Kui 12
ametnikud- kreisifoogid. Talupojad said vajadusel kaevata mõisarentniku või valitseja peale. Kui need rikkusid seadusi. Kaevata sai ka kuningale endale. Mõisnikud: Baltikumi mõisnikud olid Rootsi ajal valdavalt saksakeelsed. Rootsi suuraadlikud, kes Eestimaal või Liivimaal mõisaid omasid, elasid enamasti oma kodumaal, rentides siinseid mõisaid sakslastele. On teada ka üksikuid vene, soti ja prantsuse päritoluga mõisnikke, kuid ka nemad saksastusid peagi. Siinne aadelkond oli ülev ja kõrk. Reduktsiooniga tekkinud aadlite vastuseisu Rootsi võimule kasutas hästi ära ka Peeter I, kes lubas mõisnike endised õigused taastada ja teenis sellega seoses kiiresti ka baltisakslaste toetuse. Põllumajandus: Mõisnikud panid rõhku teraviljakasvatamisele, sest see andis suurimat sissetulekut. Eesti oli kõige põhjapoolseim riik, mis suutis vilja välja vedada. Kõige enam kasvatati rukist.
- 19. saj esimesel poolel olid linnad endiselt pooltukkuvas olekus- väliskaubandus käis enamasti läbi Pärnu - Tartus käis kogu elu peamiselt vaid ülikooli ümber; kiire tõus suureks tööstuskeskuseks toimus sajandi teisel poolel - Narvasse rajati aga juba 1858. a Kreenholmi manufaktuur; eestlasi oli seal alla veerandi - 1870. Tallinn-Peterburi raudtee valmimine – Tallinna areng - eestlased valgusid tööotsinguil linnadesse ja saksastusid – kadaksaksad Linnad sõdades, murrangulistes sündmustes Tallinn 1219 – saabusid Taani väed, ülemvõim võeti tõrkumata vastu, kuid üritati siiski kättemaksu, ehitati tugev kivilinnus Toompeale, mille järgi sai Tallinn arvatavasti oma praeguse nime (Taani linn) 1224 Tartu – 1224. a suveks oli Mandri-Eestist vallutamata vaid Tartu, mille kaitsmist juhtis vene väesalga juht, endine latgalite väikevürst Vjatško; Tartu vallutati tormijooksuga augustis
suurnike võimu-ja vallutusihade vastu. Nende ehitamist juhtisid enamikus välismaised meistrid, kuid tegelik töö oli maarahva õlgadel, mis oli üks raskemaid talle pandud kohustusi. Talurahva olukord Nagu muistsel iseseisvusajal, jagunes ka keskaegne eesti talupoegkond mitmeks kihiks. Saksa-Taani valitsusaja alguses esines eestlasi ka läänimeestena, seega võõra aadliga võrdsel tasemel. Viimased peagi saksastusid ja sulandusid ülemkihti. Järgmise kihi moodustasid väikeläänumehed ehk maavabad ( vanade aadlike järgi ), kes pärinesid jõukamatest talupoegadest või endiste maavanemate järglastest. Nad olid vabad maksudest ja koormistest, kuid nad teenisid sõja korral maahärra väes oma hobuse ja relvadega. Maavabadega samal astmel olid nn. Vabatalupojad, kes olid vabastatud kõigist või osadest koormistest, mille nad lunastasid rahas või vabanesid neist ameti või elukutse tõttu
○ maad on jagatud maahärrade (senjööride) poolt läänideks (feoodideks); ○ lääni omanik (läänimees ehk vasall) peab teenima oma isandat sõjaliselt; ○ lääni territooriumil elavad talupojad on läänimehe ees maksukohuslased. ● Osa läänimeestest olid eesti päritolu, kunagiste tähtsate eestlaste järeltulijad; ○ Taani kuninga valduses oli neid umbes 10%, aga nad saksastusid kiiresti. Eestlaste suhted võõrvõimudega: ● Eestlased alistusid mitte tingimustega, vaid sõlmitud lepingute alusel; ○ iga muistne maakond sõlmis eraldi lepingu; ○ lepingute sisu sõltus sellest, kui vihast vastupanu oli üks või teine maakond osutanud; ○ lepingus oli fikseeritud õigused ja kohustused; ■ iseloomulik oli see, et õigused aja jooksul pidevalt vähenesid ja kohustused kasvasid;
euroopalikuma Vene impeeriumi ülesehitamisel. Eestlastele tähendas see aga pärisorjuse taaskehtestamist terveks sajandiks. Lisaks läks Põhjasõda Eestile maksma vähemalt 200 000 inimelu üle poole rahvastikust. Kas maarahvas = talupojad = eestlased ? Enamus eestlasi olid talupojad. Need, kes saavutasid kõrgema seisuse tavaliselt ajapikku ka saksastusid (või hakkasid tegutsema koos valitseva võimuga). Demograafiline areng Pärast Liivi sõja lõppu taastas Eesti rahvaarv kiirelt 1695. aastal elas siin kuni 400000 inimest. 5. Linnad ja linnarahvas · Üle maa loodi hästitoimiv postijaamade ja maanteede võrk
Lisaks sai õppida ladina keelt, kes tahtsid minna ülikooli. Õppemaksu ei nõutud. Tegevust jätkasid väiksemad erakoolid ja kirikukoolid. Linnaeestlased said algõpetust emakeeles. Kirikukoolide õppeprogrammi kuulusid lisaks kihelkonnakoolide õppeprogrammile ka kirjutamine ja arvutamine. Need eestlased, kes soovisid haridusteed jätkata, pidid minema saksakeelsetesse linnakoolidesse. Hariduse saanud eestlased kaotasid tavaliselt sideme oma rahvaga ja saksastusid. 6. Muutused hariduselus 19.sajandi esimesel poolel(ülikooli taasavamine, talurahvaseadus) Sajandivahetusel alustasid juba üksikud mõisnikud talurahva vabakslaskmist eraaktide alusel. Muutunud olukorras omandas teatud tähtsuse ka talupoegade kirjaoskuse kasutamine tootlikus töös. Viimane asjaolu põhjustas valitseva klassi harituma osa huvi eesti rahvakooli ja kultuuri vastu. See kõik sundis maa valitsevat aadlit pöörama tähelepanu talurahva koolide
piiskopkond; Läänemaast ja Lääne-Eesti saartest Saare-Lääne piiskopkond(1228. a.); Põhja-Eesti kuulus Tallinna piiskopi alla, kes ei olnud maaisand. Piiskopkonnad jagunesid ametkondadeks, komtuurkonnaks ning foogtkondadeks need olid läänistamata alad. Osa maid anti läänideks vasallidele, eriti ulatuslik oli läänistamine Taani valdusalal. Esialgu pääses feodaalide hulka ka eestlasi, kuid 14. sajandi jooksul eesti feodaalid kas saksastusid või muutusid talupoegadeks. Toetudes feodaalsele maaomandusele, nõudsid feodaalid talupoegadelt loonusrenti (väljamaks, karjakümnis jm) ja sundisid neid töötama linnuste ja kirikute ehitamisel. Hakati rajama mõisamajandeid eestlastelt ära võetud põlispõldudele. Koormistele lisandusid teoorjus 3-4 päeva aastas ja rahamaks. 14. sajandi lõpus tekkis sunnismaisus, 15.-16. sajandi vahetusel vormistati pärisorjus. Kasvas teorent 3-6
Kaastöölised Otto Wilhelm Masing, Peterson, Hupel, Luce. Rosenplänter õppinud Tartus ülikoolis Eesti koguduse õpetaja Pärnus. Beiträge veergudel seadis põhieesmärgiks eesti kirjakeele arendamise ja nõudis ka põhjalikku keeletundmist nende poolt, kes rahvaga tihedalt kokku puutusid. Tegi ettepaneku hakata ka gümnaasiumis eesti keelt õpetama. Mõistsis hukka oma rahvusest loobumise nende poolt, kes olid jõudnud paremale järjele - saksastusid. Eestlane ja talupoeg ei ole sünonüümid. Beiträges ilmus ka rahvaluuletekste. Rosenplänter pidas rahvaluulet olulise keele rikastamise allikana. Ilmus ka ilukirjandust, peamiselt värsse. Avaldas ka mitmeid eestlaste kirju, kus olid avaldatud arvamust eesti keelsete raamatute kohta. Beiträge kõrval oli Rosenplänteril eesti kultuuriloo seisukohalt veel üks harrastus - koguda kokku kogu kirjasõna, mis sisaldas eesti keelt. Kui Rosenplänter suri, läks see kogu, kus oli 407 nimetust
rünnati leedulaste poolt ning seepärast viidi keskus hoopis Haapsallu, kust lõpuks viidi see üle hoopis Kuressaarde. *) Läti aladele jäi ka Kuramaa piiskopkond, eesotsas Kurama piiskop ning keskuseks oli Piltene. * Vana-Liivimaa kolm suurimat linna olid iseseisvad: -) Riia -) Tartu -) Tallinn * Läänistamine ehk maaisand andis talupojale maad ning talupoeg läks vajadusel maaisanda sõjaväkke. * Algselt oli nende seas, kellele maad läänestati, ka eestlasi, kuid ajajooksul nad saksastusid. * Maa, mis kuulus maaisandale jagunes kaheks: maaisanda domeen ehk tema enda maa ning teine osa oli läänid, kuid mõlemat harisid talupojad. -) Taani, Tartu piiskopkonna ja Saare-Lääne piiskopkonna alasid läänistati, kuid Liivi ordu alasid ei läänistatud, sest neil polnud vaja kaitset, sest see oli neid juba olemas, kuna neil oli oma sõjavägi. * Talupoeg oli muinasaja lõpul maa omanik, keskaja alguses oli ta aga maa rentija. Isiklik
- J.V.Jannsen võttis ,,maarahva" asemel kasutusele defineeriva nimetuse ,,eestlased" (1857) - Rahvusaate mõjul eestlaste vaimne emantsipeerumine ja moodsa rahvusliku identiteedi kujunemise algus 1860ndatest alates Eestlased, võõrad ja baltisakslased: - eestlaste hulka sulandus 16.-17.saj erineva päritoluga talurahvast sisserändajaid (põhjarannikul rootslasi, soomlasi nt Harju-Virumaal, Põltsamaal, venelasi nt Alutagusel - seisusliku ühiskonna ajastul edasijõudnud eestlased saksastusid kuni 19.saj II pooleni ja nn ,,kadakasakslaste" fenomen kuni omariikluse ajastuni - Eesti piirkonnale oli tüüpiline, et sakslased ja eestlased mõjutasid teineteist ja olid teineteisest sõltuvused, aga nad ei integreerunud 19.saj kokku ühiseks moodsaks rahvuseks (kõrvuti jäid eksisteerima baltisaksa ja eesti reaalsused ja identiteedid) KOKKUVÕTE EESTI UUSAJA PERIOODIDEST: I Eesti varauusaeg (u 1500-1800) Liivi sõjast pärisorjuse kaotamiseni/asehalduskorra kehtestamiseni
asutamine ja sajandivahetuseks olid suurimad tööstuskeskused Tallinn ja Narva, samuti olid nad sadamalinnad ja raudteesõlmed. Tööstusega oli seotud üle 10% rahvastikust. Estofiilid Eduard Ahrens – eesti keele grammatika 1843 – hääldus. Oli võimalik, et eestlane väljus talupoja seisusest, kui ta oli mingil põhjusel vabaks saanud ja sai mingit haridust. Korralikku haridust anti saksa keeles ja kui talupoeg seda omandas, siis see tähendas astumist baltisaksa kultuuriruumi ja saksastusid. Kristjan Jaak Peterson Friedrich Robert Faehlmann (1798-1850) ja Õpetatud Eesti Selts Faehlmanni kunstmuistendid – panid aluse rahvusmütoloogiale, Vanemuine ja Ilmarine, Endla järv. Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803-1882) ja “Kalevipoeg” Virumaalt. Tema vanemad olid mõisateenijad. Asus TÜs õppima arstiteadust, töötas arstina Võrus 44 aastat. Kuni oma surmani 1882. Kui Faehlmann oli aktiivne, ürituste
Ka linnad olid talupoegadest huvitatud. Et põgenenud talupoegi üles otsida ja karistada, seati sisse adra- e haagikohtuniku ametikoht. Vana-Liivimaa rahvastikus domineerisid keskajal põhirahvused - eestlased, lätlased, liivlased, kusjuures viimaste arv vähenes pidevalt ning nende asuala ahenes lätlaste kasuks. Linnades domineerisid sakslased, kuid ka seal leidus piisavalt kohalikku päritolu elanikke. Linnadesse asunud põlisrahvaste esindajad, kes vähegi heale järjele jõudsid saksastusid siiski kiiresti. Üldiselt suhtusid linnakodanikud maarahvasse halvustavalt, kutsudes neid mittesakslasteks (undeutsch). Nimetust "eestlane" ei kasutatud, eestlased hakkasid end kutsuma maarahvaks. 12 Eestlaste rahvaarv, mis muistse vabadusvõitluse lõpus oli umbes 100 000, tõusis XVI saj. keskpaigaks 250 000-280 000 inimeseni
annaabi.ee 
