Rootsi aeg + Põhjasõda (2)

ROOTSI AEG
( Tinglikult 1629-1699)
Meeldetuletus
Põhja-Eesti 1583 Rootsile
Pljussa vaherahu → lõpetas Liivi sõja
(Rootsi – Venemaa)
Lõuna-Eesti 1629 Rootsile
Altmargi vaherahu
(Rootsi – Poola)
Saaremaa 1645 Rootsile
Brömsebro rahuleping
(Rootsi – Taani)
Ruhnu 1660 Rootsile
Oliva rahu
(Rootsi – Poola)
Rahvastik
1550 1620 1695 1698 1710
~ 280 000 ~ 100 000 ~ 350 000 ~ 300 000 ~ 140 000
~ 300 000 ~ 140 000 ~ 400 000 ~ 330 000 ~ 170 000
Languse tingisid sõjad: U. 10% rootslasi, posi- Suur nälg (1696-97). Põhjasõda (1700-1721)
Liivi ja Rootsi-Poola sõda. tiivne iive, sisseränne: Ilmastikust tingitud Eesti aladel lõppes see
Tingis ka nälg 17.saj. soomlased (Soome ala- probleemid (sadas sõda 1710-ks aastaks.
alguses (1601- 1603 ). delt võeti mehi sõjaväkke, palju  teravili ei kas- Katk (1709-1710)
Tulemused: 75% taludest Eesti aladelt mitte  nö. vanud ; samal ajal veeti
tühjaks jäänud, rohkem sõja põgenikud), lätlased vilja Rootsi, kus oli
kannatas Kesk-Eesti, sest (piisavalt vaba viljakat samuti nälg. Siinsed
seal oli tihedam asustus maad), venelased (17. saj. aadlikud siinsest rah-
ja viljakamad mullad . Venemaal kirikureform. vast ei hoolinud, olid
Selle vastaseid nim. vana- kasu peal väljas.
usulisteks, keda kiusati
taga. Üritasid Vene kesk-
võimu eest põgeneda –
Peipsi lääne kallas).
Kõik, v.a. venelased, su-
landusid siinse rahva sekka
(venelased säilitasid oma
Kultuuri ja kombed).
Haldusüksused
Põhja-Eesti  Eestimaa kubermang , keskuseks Tallinn
Lõuna-Eesti + Põhja-Läti  Liivimaa kubermang, keskuseks Riia
Eestimaa kubermang jagunes neljaks : Viru-, Järva-, Harju-, Läänemaa.
Liivimaa kubermang jagunes viieks: Tartu, Pärnu, Saaremaa, Võnnu, Riia
Sama haldusjaotus kestis kuni aastani 1783. Sealt edasi toimusid väikesed muutused → 1917.
Narva  Ingverimaa kubermangu keskus
Setumaa  Venemaa
(Piusa ja Võhandu jõest idapool asuvad alad)
Kummagi kubermangu eesotsas oli kindralkuberner . Tema erinevad seadused- korraldused anti välja patentidena (← tuntaksegi kindralkuberneri nime järgi). Et neid rahvale teatavaks teha, oli kirikuisadel kohustus need pärast pühapäevast jumalateenistust ette lugeda.
Aadli omavalitsus
Juba siis, kui Rootsi oma võimu kehtestas olid olemas Eestimaa rüütelkond
Saaremaa rüütelkond
Liivimaa rüütelkond
Rüütelkond on seisuslik omavalitsusorgan, mille moodustavad mõisaomanikest maavaldajad. Saaremaa rüütelkond kõige väiksem.
Maapäev toimus iga 3 aasta tagant. Igal rüütelkonnal oma maapäev. Maapäeval käimine oli kõigile rüütelkonna liikmetele kohustuslik. Maapäeval arutati kohalikku elu puudutavaid küsimusi. Maapäeva otsus oli samamoodi seadus, mis loeti ette üheaegselt kubermangu patendiga. Maapäeva seadused said suure sõnaõiguse.
Maapäevade vaheaegadel valiti Maanõunike kolleegium , mis oli rüütelkonna alaline organ. Liivimaa ja Saaremaa kubermangus VALITI maanõunikud kolleegiumisse Maapäeval. Maanõuniku amet kestis surmani. Eestimaa kubermangus ei valitud, olemasolevad maanõunikud ise otsustasid, keda ametisse nimetada.
Eestimaa ja Liivimaa Maanõunike kolleegium koosnes 12 ja Saaremaa Maanõunike kolleegium 4-6 eluaegsest maanõunikust.
Maanõunikud käisid koos, et aidata kindralkuberneril antud piirkonda valitseda.
Talupojad ja mõisamajandus
Kui Rootsi aja alguses oli Eesti aladel ~500 mõisa, siis Rootsi aja lõpuks juba ~1000 mõisa. Mõisate arv püsis sama kuni maaseaduse vastuvõtmiseni, millega seoses toimus mõisate likvideerimine.
Mõisatele andis sissetuleku teravilja kasvatus. Saagikus polnud väga kõrge: 3-4 seemet . Veeti teravilja ka Rootsi, seepärast on Eestit nimetatud ka Rootsi riigi viljaaidaks.
Põlde harisid talupojad teotööga . Teopäevade arvu tõusu tingis mõisa põldude arvu suurenemine:
algul – 1 : 4 ; pärast – 1 : 2 m – mõisapõld
m
t m
t t – talupõld
Rootsi ajal mõisa maad rentivate talupoegade sotsiaalstruktuur ühtlustub.
Talurahva seas: 50% - pererahvas
25% - sulased-teenijad
15% - vabadikud ← elavad renditud talude ääremaadel, saavad omakorda kasutada väikest maalappi ja käivad vastavalt vajadusele maal tööl.
10% - mõisa töölised
Talurahvas oli eesti päritolu, mõisnikud aga valdavalt sakslased . (Kui oli ka rootslasi, siis nad üsna kiiresti saksastusid.)
Rootsi talupojad: vabad.
Eesti talupojad: sunnismaised, allutatud mõisniku kohtu- ja politseivõimule, mõisnikest sõltuvuses (pärisorjad).
Eesti talupoegade positsioon on kirja pandud:

Eestimaa kubermangus – 1645a. välja antud G. Oxenstierna uuendatud maakorraldusse.

Liivimaa kubermangus – 1668 (anti välja)/71a. (hakkas kehtima) välja antud Claas Totti maapolitseikorraldusse.
Need seadused ainult fikseerisid olemasoleva korra, mis tegelikult kehtisid juba varem.
Reduktsioon
- maade tagasi võtmine riigile.
Rootsi oli välja (ära) andnud oma riigimaid, mistõttu hakkas riigile üha vähem raha laekuma.
1680a. – Rootsi Riigipäev langetas otsuse reduktsiooni läbiviimise kohta.
Maapäevad pidid reduktsiooni heaks kiitma, aga seda nad ei teinud. Kuninga käitumine oli vastumeelne, eriti Liivimaal. Nüüd otsustati reduktsioon Liivimaal veel ulatuslikumalt läbi viia kui Eestimaal.
Peale reduktsiooni kuulus Eestimaal umbes 1/2, Saaremaal 1/4 ja Liivimaal 4/5 maadest riigile. Sellega seoses suurt midagi ei muutunud: maad anti rendile tema endistele omanikele, keda ei peetud enam omanikeks vaid rentnikeks. 2/3 tuludest, mis antud maadelt saadi, läks riigile; 1/3 tuludest mõisa ülalpidamise kuludeks.
Talupojad olid kui riigi talupojad. Pärustalupojad (talupojad nendel maadel, mis riigile ei kuulunud) ei kadunud. Riigi talupoegade üle mõisnikul võim vähenes ( kadus politsei- ja kohtuvõim), sest kohtupidamisega hakkasid tegelema riigikohtud.
Maad kaarditati ja hinnati (kvaliteedi järgi). Koormised viidi maade kvaliteediga vastavusse. Koormised pandi kirja vakuraamatusse.
Riigi talupojad tohtisid esitada kaebusi mõisarentniku peale kuni kuningani välja. Sunnismaisust ei kaotatud.
Liivimaa juht Patkul oli reduktsiooni vastu. Kiri kuningale Patkuli eestvedamisel. Kirjas oli toodud välja kõik halb, mis reduktsioon endaga kaasa toob: väljaränne, rahutused , näljahäda. Kuningas pidas seda ähvarduseks ning mõistis Patkuli surma. Patkulil õnnestus aga põgeneda Poola kuninga koosseisu. Kohaliku aadli valitsust kärbiti, Maapäev õis tegutseda kindralkuberneri juhtimisel.
Linnad ja kaubandus Rootsi ajal
Linnade arv võrreldes Rootsi ajaga ei muutunud (10). Linnade tähtsus polnud aga sama. Kaks olulisemat linna olid Eesti aladel Tallinn ja Narva. Tartu, mis oli keskajal oluline, jäi uutest kaubateedest kõrvale ning muutus väikseks provintsilinnaks. Ka Pärnu kaotas oma tähtsuse. Narva tõusis esile tänu kaubandusele Venemaaga. Rootsi ajal Narva linna tähtsus kasvas.
Olulised kaubad , mida sisse-välja veeti:
Välja: teravili;
lina ja kanep ← Vene päritolu, läbi Eesti Lääne-Euroopasse.
Sisse: sool (Portugalist, Hispaaniast)
raud (Rootsist)
tubakas , paber, luksuskaubad
Talupoegadega kauplesid nö. talurahva kaupmehed. Igal talupojal oli oma sõbrakaupmees, kellega suheldi, osteti, müüdi enda ülejääke. Talurahva kaupmehed olid eesti päritolu (nt. Pulli Hans).
Linnades eksisteeris tsunftikord, mis muutus veelgi rangemaks. Jälgiti, et need kaupmehed-käsitöölised, kes tsunfti ei kuulu, ei saaks tegeleda kaubandusega.
Esimesed manufaktuurid tekkisid maale (tsunftikord takistas linna tekkimist). Nt. Hiiumaale tekkis Klaasi manufaktuur .
Küsimused (õp.116-117):

Miks soovis Rootsi võim luteri usu kindlustamist Eesti- ja Liivimaal?
Rootsist kujunes Euroopas protestantismi peamine tugijõud, mistõttu oli luteri kiriku toetamine osa Rootsi riiklikust poliitikast . Seepärast oli Rootsile tähtis ka talle kuuluva Eesti rahva pööramine luteri usku, et muuta Rootsi riik üheks suureks ja tugevaks tervikuks.

Milliseid jõupingutusi tegi Rootsi võim luteri usu kinnistamiseks?
Luterliku kiriku organisatsiooni rajamine. Mõlemas kubermangus moodustati kirikuvalitsus ehk konsistoorium . Eestimaa kubermangus pandi konsistooriumi juhtima piiskop, Liivimaa kubermangus aga kindralsuperintendent. Taastati või ehitati üles kirikud. Eestimaa kubermangus oli väga suur teene kirikuolude parandamisel J. Ihering ’il, Liivimaa kubermangus aga J. Fischeril.
Rajati Tartu Ülikool, mis valmistas ette põhiliselt kirikuõpetajaid, mitte ei harinud tavalisi talupoegi. Oli nõue, et siinsed kirikuõpetajad pidid oskama eesti (või läti) keelt, hoolimata sellest, et nad olid rahvuselt sakslased.
Peeti nõiaprotsesse, astuti ebausu vastu välja.

Milline oli luteri kiriku, kohaliku aadli ja keskvõimu roll talurahva hariduses?
Luteri kiriku roll: Kiriku teha oli talurahvale Piibli tarkuse õpetamine. Kirikuõpetajad pidid kindlasti oskama kohalikku keelt, et õppeedukus sujuks.
Kohaliku aadli roll: aadlid polnud eriti huvitatud talupoegade harimisest. Kohustuseks oli talurahva koolide rajamine, mis oli aadlite jaoks ebameeldiv kohustus. Aadlid ei lasknud talupoegi minna õppima Forceliuse seminari ja ei suhtunud hästi plaani igasse kihelkonda rajada talurahva kool. Liivimaa maapäev võttis otsuse rajada talurahva koolid vastu, kuid Eestimaa kubermang mitte, sest ei olnud sellist juhti nagu B.G. Forcelius. Seminari lõpetajatest alustasid enamus tööd koolmeistritena  oli 60-80 talurahva kooli  pani aluse talurahva koolide võrgu tekkimisele. Koole oli rohkem Lõuna- kui Põhja-Eestis.
Keskvõimu roll: Keskvõimul oli võim aadlike üle: sundis aadlikke rajama talurahvakoole. Samuti soodustas kirikute ehitamist, toetades ehitamist materiaalselt.
17.saj. I poolel tekkis võimalus kõrghariduse omandamiseks. Ülikooli rajamine oli üks osa Rootsi riigivõimu ja luteri usu kindlustamisest nii Eesti- kui Liivimaal.
30-aastane sõda (1618-1648) laastas väga ulatuslikult Saksamaad. Reisimine muutus selle tagajärjel ohtlikuks. Eesti aladel tekkis puudus kirikuõpetajatest, arstidest jne.
Ülikool asutati Tartusse , sest Tartu oli Baltikumi valduste keskpunktiks ning Tartul oli olemas hariduse andmise traditsioon (oli asunud seal ka Jesuiitide gümnaasium).
Praktiline töö tehtud J. Skytte poolt.
Mõlemasse kubermangu rajati üks gümnaasium: 1630a.Tartusse
1631a. Tallinnasse
Gümnaasiumis õpiti palju keeli (ladina, kreeka, heebrea , prantsuse keel). Õpiti ka aritmeetikat, geomeetriat, retoorikat, ajalugu ja loogikat.
1632a. – rajati ülikool (ülikoolile oli ainuomane teaduskraadide väljaandmine ja oma autonoomia olemasolu).
Gustav II Adolf kirjutas alla ülikooli rajamise ürikule. Tema järgi sai ülikool nimeks Akadeemia Gustaviana.
Selleks, et ülikool üldse eksisteerida saaks, oli vaja raha. Ülikooli kasutusse anti Ingerimaal asuvad riigi mõisad, millelt saadud tulu kasutati ülikooli ülalpidamiseks.
Ülikoolis erinevad teaduskonnad: kunsti-, usu-, õigus- ja arstiteaduskond.
Korraga õppis ülikoolis ~100 üliõpilast, professoreid oli ~10, kuid oli ka madalamaid õppejõude. Õppetööd alustas 1706 õpilast, lõpetanute arvu kohta andmeid pole.
1632 – 1656 ülikool tegutses Tartus
1656 – 1665 ülikool viidi üle Tallinnasse  seal aga kiratses ja pandi kinni
1690 – 1699 ülikool avati taas Tartus
1699 – 1710 Vene ohu tõttu kolis ülikool Pärnusse
Eestikeelne kirjasõna
Keskaja lõpuks olid juba ilmunud esimesed eestikeelsed raamatud. Need olid enamasti vaimuliku sisuga ning olid mõeldud kohalikele kirikuõpetajatele abimaterjaliks.
Paralleelselt levis 2 kirjakeelt: Põhja- ja Lõuna-Eesti kirjakeel.
1637a. – ilmus esimene eesti keelne grammatika raamat, autoriks H. Sthal . Sinna püüdis autor kirja panna eesti keele reegleid, kuid lähtus rohkem saksa keele reeglitest, sest autor ise oli sakslane .
1693a. – ilmus J. Hornung’i grammatika, mis tugines Põhja-Eesti keelele. Pandi kirja vana kirjaviisi reeglid. Vana kirjaviis jäi kehtima 19.saj. II pooleni.
Üritati jõuda ka Piibli eesti keeled tõlkimiseni. Rootsi aja lõpuks oli jõutud tõlkida alles pool Piiblist.
1686a. – ilmus Vastne (Uus) Testament , mis oli Lõuna-Eesti keeles. Eesti keeled tõlkijateks olid isa ja poeg Verginiused. Trükiarv oli väike (400 eksemplari). Testament oli mõeldud eelkõige kasutamiseks kirikuõpetajatele.
1631 – 1710 – sellel perioodil ilmus kokku 45 erinevat eestikeelset teost, mis ei ilmunud ainult ühes eksemplaris.
Luterlus kui Eesti kultuuriruumi mõjutaja

• Arenes eesti kirjakeel (vaimuliku sisuga teosed)
  
• Hariduse võimaldamine ka talupoegadele (koolid)
  
• Muinasusundi hääbumine (luterlus suhtus vaenulikumalt kui katoliiklus )
  
• Eesti alad kaotasid sideme Lääne- ja Lõuna-Euroopaga, sest need olid katolikud. Eestist sai Saksa kultuuriruumi ääreala.
  

Eesti ja Läti kirjanduses on kasutatud ka terminit “Vana hea Rootsi aeg”.
Selline termin võeti kasutusele sellepärast, et Rootsi aega hakati võrdlema peale tulnud Vene ajaga. 18.saj. lõpp oli hullem kui Rootsi aja lõpp. Kõik mis reduktsiooniga kaasa oli tulnud (talupoegade olukorra paranemine) kadus.
19.saj. II pool – rahvuslik ärkamine.
Valiti välja just “Vana hea Rootsi aeg”, sest:

• Poola võim valitses ainult Lõuna-Eestis, teati vähem.
  
• Keskajast teati veel vähem, polnud ajaloolist pärimust.
  
• Rootsi aeg – elav ajalooline, suuline pärimus
  

Arutluse teema “Vana hea Rootsi aeg” – müüt või tegelikkus?
Kavapunktid, millest võiks kirjutada:

• Vaimulik elu
  
• Haridus , kirjakeel
  
• Reduktsioon
  
• Muinasusu häving
  
• Kaubandus
  

Müüt:

• Mõisnikel suured õigused, talupoegadel suured koormised + sunnismaisus (neid võis müüa-osta-vahetada) Talupoegade pärisorjastamine – talupoeg mõisnikust sõltuvuses
  
• Nõiaprotsessid, astuti ebausu vastu välja!
  
• Suur majanduslik edu ei olnud talupoegadel, vaid mõisnikel. (Jõukus tuli peamiselt kaubanduse vahendamisest ja kohalikust teravilja väljaveost) Mõisnik oli seda edukam, mida rohkem talupoegi tal töötamas oli.
  
• Talupojad olid endist viisi oma maa külge seotud. Kui nad põgenesid, võisid mõisnikud neid tagasi nõuda. Talupoeg vabastati küll mõisniku kohtumõistmise alt, kuid viimasele jäi siiski väiksemate eksimuste korral kodukariõigus. Seda õigust tarvitas mõisnik tihti kurjasti. Kindlaks määratud maksud olid kõrged ja teopäevade arv küllaltki suur. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Kõik see lasus raske koormana talupoegade õlgadel. Kohustuste koorem tundus raskena ka selle pärast, et põlluharimise viis oli vähetootev. Valitses kolmepõllusüsteem, mille juures vilja all oli kõigest kaks kolmandikku. Põllutööriistad olid puudulikud ja väetamine nõrk. Laudasõnnikut ei jätkunud ja kunstsõnnikut sel ajal veel ei tuntud. Tõsiseid raskusi tegi põllumehele ka põldude ribasus ja nende kaugus elamutest. Mõisnikud ostsid omale õiguse ja pealegi ei usutud üpris tihti seda, mida talupojad rääkisid. Halb oli see, et suure osa viljast pidid talupojad andma Rootsi riigile ja mõisnikele, isegi ikalduse aastal.
  
• Takistati talupoegade edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem kui mõisnikule vajalik. Eitav suhtumine mistahes usuvooludesse ja sektidesse, kui need kaldusid kõrvale ortodokssest luterlikust õpetusest. Pastoritel ja mõisnikel oli kindlaks veendumuseks, et talupojad peavad kirikus käima ja õiget jumalat uskuma. Rootsi ajal jõudis Liivimaale nõiajaht. Targemaid inimesi hakati nõidadeks pidama ja nii hukati paljud osavamad ja targemad inimesed.
  
• see periood nii algas kui ka lõppes veriste sõdadega, milles ennekõike kannatada said just eestlased
  

Tegelikkus:

• Rahuaeg – rahvaarv taastus kiiresti, võeti kasutusele viljakamad maad
  
• Paremad haridusolud, sest riigi sissetulekud kasvasid tänu reduktsioonile meeletult, TARTU ÜLIKOOL
  
• Rootsi aja lõpul talurahva kaitse, st fikseeriti koormised vastavalt talu kandevõimele, talupoegadel pärismõigus, õigus kaevata mõisniku peale  see kõik ainult kroonumõisates.
  
• Mõisnikel oli kadukariõigus, nad võisid talupoegi füüsiliselt peksta, aga maksude ja koormiste suurendamise õigust neil ei olnud.
  
• Peale reduktsiooni talurahva olukord paranes . Talupoegadele anti õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja valitsejate peale, kui need rikkusid kehtestatud seadusi, kasvõi kuningale endale. Talupojad vabastati pärisorjusest. Tehti vakuraamatud, kuhu kanti sisse kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Nende täpne näitamine piiras mõisavalitsejate kuritarvitust talupoegade vastu. Taluperemehed vabastati peksukaristusest sootuks.
  
• Leeris õpetati lugemist ja kirjutamist sunniviisiliselt. Tänu kiriku poolt lugema õpetamisele ja kirjutamisele oli Rootsi aja lõpuks eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge. Ajakirjanduse algus. 1675 . aastal hakkas Tallinnas ilmuma saksakeelne nädalaleht “Ordinari Freytags Post- Zeitung ”.
  

PÕHJASÕDA
1700-1721
Enne Põhjasõda sõlmisid 3 riiki Rootsi-vastase liidu: Poola – August II Tugev
Taani – Fredrik IV
Venemaa – Peeter I
Põhjus: kõik 3 riiki tahtsid saada tagasi alad, mis Rootsi olevat neilt röövinud.
Plaanid: Poola  saada tagasi kogu Liivimaa ja Eestimaa, et moodustada Poolast sõltuvuses olev hertsogiriik.
Taani  saada enda valdusse Skandinaavia poolsaare lõuna osa.
Venemaa  oli huvitatud Ingerimaast.
Sobiv moment sõja alustamiseks tuli siis, kui kogu Lääne-Euroopa pilk oli pööratud Hispaaniale ( Hispaania pärilussõda), sest siis oli siinsetel riikidel hea tegutseda.
1700. aasta talvel alustas Poola sõda. Poola väed ründasid Riiat (Rootsi-Poola piir oli Läti keskel  asuti piirama Riiat).
Taani ründas samal ajal Rootsi valdusi Põhja-Saksamaal. Pealetung ei olnud kuigi edukas, sest Rootsi viis enda väed Kopenhaageni alla, mis sundis Taanit sõlmima vaherahu. Üks liitlastest mängust väljas!
1700. aasta augustis asus Venemaa piirama Narvat. See oli aga suhteliselt abitu piiramine, kuna Vene vägedes tegutsesid ohvitseridena eeskätt saksa päritolu mehed, keda Vene soldatid umbusaldasid (keelebarjääri tõttu).
Oktoobris maabusid Pärnus Rootsi riigi peaväed, eesotsas Karl XII-ga. Alguses oli plaanis appi minna Riiale, kuid kuna talv oli tulemas ning vaenlased juba läheneva külma tõttu taganemas, siis otsustati purustada Vene väed Narva all. Toimus marss läbi Tallinna Narva alla. Selline (pikem) marsruut võeti ette seepärast, et Pärnu-Tallinna ja ka Tallinna-Narva vahel oli hea postitee, mis Pärnu-Narva vahel aga puudus.
1700. aasta novembris toimus Narva lahing. Jõudude vahekord : rootslasi – 10 500
venelasi – 24 200
Hoolimata Vene vägede kahekordsest ülekaalust, nad kaotasid. Vene vägedele tuli kahjuks see, et Peeter I ise lahinguväljalt lahkus ning ka see, et lahinguväljal puhkes lumetuisk, mis oli venelastele vastu  rootslastele soodne.
Lahingu kaotus viis oluliste reformideni Vene sõjaväes.
Karl XII jäi talveks (1700-1701) Eestisse, residentsiks Laiuse (Jõgevamaal). Talupojad kasutasid kuninga otsust talveks Eestisse jääda enda kasuks ära. Nimelt said nad nüüd minna esitama mõisaomanike peale kaebusi.
1701. aasta kevadel lahkus kuningas koos põhivägedega Eestist ega tulnud enam tagasi. Linnades paiknevad garnisoniüksused jäid ainult Eestit kaitsma. Arvati, et Venemaa on lahingu kaotusest piisavalt löödud ning ei kujuta enam mingisugust ohtu. Kuid tegelikult Vene vägi tugevnes : peale kaotust viidi sõjaväes läbi kasulikke reforme.
Peale võitu Venemaa üle peab Rootsi oma peamiseks vastaseks Poolat.
1701–1704. aastate jooksul kannatavad Eesti alad mitmete Vene vägede rünnakute all. 1704. aastaks langeb idapoolne osa Venemaa kätte (läänepoolne osa Rootsi käes).
Mõneks ajaks sõjategevust Eesti aladel ei toimunud. Otsene sõjategevus toimus Poolas. Poola vastu sõdides saavutas edu Rootsi  1706. aastal sõlmis Poola Rootsiga vaherahu.
Rootsi-vastane 3 riigi vaheline liit oli nüüdseks lagunenud. Edasi jäi sõdima ainult Venemaa.
Rootsi kuningas teeb saatusliku vea. Nimelt ei vali Rootsi kuningas sihtmärgiks mitte Moskvat, vaid siirdutakse lõuna poole. Selline tegutsemisviis on üllatav, kuid seda on põhjendatud sellega, et Rootsi tahtis liituda Osmanite riigiga, et siis üheskoos Venemaad rünnata.
Venemaa pakkus isegi mingite tingimuste alusel Rootsile rahu, kuid Rootsi keeldus.
Venemaa kartis, et pärast Poolaga Vaherahu sõlmimist siirduvad Rootsi väed tagasi põhja poole. Seepärast kasutas Venemaa lääne piiril põletatud maa tehnikat : talupojad aeti elamistest välja, külasid põletati, mitmete linnade – Tartu, Narva, Valga, Aluksne (Läti) – kodanikke küüditati Venemaale (mitte Siberisse). Sellise taktika valimise põhjus: taheti olla kindlad, et linnakodanikud ei toetaks Rootsi vägesid, kui nad peaks Venemaad ründama tulema. See kõik toimus 1708. aastal. Tartu linn hävitati täielikult. (Seepärast polegi olemas keskaegset Tartut, vaid 19. sajandi klassitsistlik Tartu).
1708. aasta sündmuse jäädvustas Puhja köster Hans Kes (tuntud ka kui Käsu Hans). Tema kirjutas pika luuletuse “Oh ma vaene Tarto liin”, kus ta kurdab Tartu linna kurva saatuse üle. Lõuna-Eesti keeles.
Venemaa arvestus, et Rootsi tuleb teda kohe taas ründama, osutus valeks. Karl XII suundus hoopis lõuna poole (Ukrainasse). Selline tegutsusviis aga edu ei toonud , ebaõnnestus:
1709. aastal sai Rootsi Poltava lahingus lüüa. Karl XII pääses küll vangilangemisest, kuid tal õnnestus alles 5 aasta pärast Rootsi tagasi pääseda.
Venemaale tuli kasuks aga see, et Eesti aladel levis katk (1709-1710), mis tingis kapituleerumise (alistumise), sest siinsetel linnadel ei jätkunud lihtsalt piisavalt kaitsjaid.
Kapituleeruti igati soodsatel tingimustel. Kiriku, aadli ja linnade eesõigused jäävad kehtima. Aadel sai veel lubaduse, et reduktsiooni käigus riigistatud maad antakse neile tagasi.
1710. aastal otsene sõjategevus Eesti aladel lõppes.
Pärast 1710. aastat Rootsi-vastane koalitsioon taastus. Nüüdseks loobus Poola taotlemast siinseid alasid, sest need kuulusid Venemaale, kes oli Poolast tunduvalt tugevam.
Sõda kestis edasi veel 11 aastat. Sõda toimus Soome (Venemaa-Rootsi), Põhja-Saksamaa (Poola-Rootsi) ning Norra (Rootsi-Taani) aladel. Kõik kolm vastast osutusid Rootsist tugevamaks  Rootsi ülemvõim Läänemerel murti.
1721. aastal sõlmiti Uusikaupunki rahu. Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa liideti Venemaaga. Rootsi sai nende alade kaotamise eest kompensatsiooni 2 miljoni taalrit (et suhteid siluda). Venemaa sai endale Viiburi linna ümbruse, kogu Soome jäi veel sajandi lõpuks Rootsile. Rootsi sai õiguse tollimaksuvabalt Liivi- ja Eestimaalt vilja välja vedada. See oli Rootsile igati kasulik, sest Rootsi ei suutnud ise ennast varustada teraviljaga (vähem põllumaid). Baltisakslaste eesõigused Eesti- ja Liivimaal säilisid.