JONANN KÖLER – MINU KODUPAIGAST PÄRIT KUNSTNIK (0)

Viljandi Paalalinna Kool
Annika Vendla
8.c
JONANN KÖLER – MINU KODUPAIGAST
PÄRIT KUNSTNIK
Referaat
Juhendaja : õp. R. Haugas
SISUKORD
SISSEJUHATUS..................................................................................3
1. ELULUGU.......................................................................................4
2. LAPSEPÕLV JA KOOLITEE........................................................7
3. KÖLER KUI ISAMAALANE.......................................................10
3.1. Lubjassaare salakoosolek ja märgukirjad.................................11
3.2. Köleri osa kodumaa rahvuslikes üritustes................................12
4. VARANDUSE KAOTUS JA SURM............................................14
5. KÖLERI SÜNNI- JA KODUKOHT PRAEGU...........................16
KOKKUVÕTE...................................................................................20
KASUTATUD KIRJANDUS............................................................21
SISSEJUHATUS
Käesolev töö on koostatud Eesti läbi aegade ühe suurima kunstniku ja ärkamisaja tegelase, Johann Köleri elust. Enamik inimesi tunneb Kölerit kui maailmakuulsat kunstnikku, kuid palju vähem teatakse teme osast eesti rahvuslikus ärkamises ja rahvuskultuuri arengus.
Johann Köleri elus ja tegevuses võib eristada kahte täiesti omaette arenevat joont: Köler kui kunstnik ja kui rahvuslane. Kunstnikuna elas ta vastavalt oma seisusele, liikus Peterburi omaaegses kõrgemas seltskonnas ja pääses isegi keisrikotta, rahvusliku tegelasena tundis ta aga sümpaatiat kehvade ja ühiskondlikult rõhutud eesti talupoegade ja oma tegevust alustavate haritlastega, kelle heaks ohverdas ta isegi oma karjääri ja suure vaevaga kogutud varanatukese.
Köleri seisukohad eesti rahvuspoliitilistes küsimustes olid tolle aja kohta selged ja järjekindlad. Ajal, mil paljud eestlased kas saksastusid või venestusid, niipea kui nad olid suutnud endale võimaldada natukenegi haridust, et jõuda lahedama äraelamiseni, jäi Köler ustavaks oma rahvusele ja oli selle üle uhke.
Teema valiku peamiseks põhjuseks sai huvi naabertalus sündinud ja naaberkülas kasvanud maailmakuulsa kunstniku elu vastu. Kuigi tema looming on väga mitmekülgne ja rikkalik, pöörasin ma peamiselt tähelepanu tema osale eesti rahvusluse kujunemises. Töös on käsitletud Johann Köleri lapsepõlve ja kooliteed, Kölerit kui isamaalast ja tema osa rahvuslikes üritustes, tema elu lõpuaastaid ja surma. Samuti on kirjeldatud tema sünni- ja kodukohta praegusel hetkel.
Töö koostamisel olid kõige rohkem abiks A.Allase ja T. Abeli „Väike Köleri sõnastik “, B. Ensti „Johann Köler“ ja M. Pukitsa „Johann Köler – eestluse eelpost Peterburis“.
Kui me kuuleme Johann Köleri nime, siis enamik inimesi teab, et tegu on maailmakuulsa eesti kunstnikuga. Suur osa meist teab, et ta on sündinud Viljandimaal ja maetud Suure – Jaani kalmistule. Kuid vähesed teavad, et tegu on ka Eesti rahvusluse väljakujunemises väga olulise inimesega. Ajal, mil paljud eestlased peale natukesegi hariduse omandamist kas saksastusid või venestusid, jäi Köler ustavaks oma rahvusele ja oli selle üle uhke.
Teema valiku peamiseks põhjuseks oli soov rohkem teada saada naabertalus sündinud ja naaberkülas kasvanud maailmakuulsast kunstnikust. Kuigi tema looming on väga rikkalik, pöörasin ma peamiselt tähelepanu Köleri osale Eesti rahvusluse kujunemises.
Johann Köler sündis 08. märtsil 1826 Viljandimaal Vastemõisa vallas Kõõbra Tõnise talus Peet ja Kai Köleri 9-lapselises peres 7-nda lapsena. Vanemad olid üsna kehval järjel, kuid siiski kirjaoskajad. Oma teadmised anti edasi vanematele lastele, kes siis õpetasid nooremaid. Tänu oma perekonna igakülgsele toetusele ning oma püüdlikkusele said võimalikuks õpingud Viljandis alg- ja kreiskoolis. Gümnaasiumi jaoks aga enam raha ei jätkunud ja tuli tööle asuda. See ei takistanud siiski kunstiõpinguid Peterburi Kunstide Akadeemias .
Kuna Köler oli sündinud vaeses talupojaperes, siis nägi ta lähedalt nende viletsust ja kannatusi. Ta võttis oma eesmärgiks talupoegade elu parandamise. . Köler võttis osa mitmetest rahvuslikest üritustest, näiteks oli ta rühmituse „Peterburi Patrioodid“ üks asutajatest ja peamisi eestvedajaid. Rühmitusse kuulusid eestlased ja eesti asjadega seotud olevad isikud, kes elasid Peterburis. Nende peaeesmärgiks oligi eesti talupoegade aitamine erinevates küsimustes. Köler oli tegev veel Aleksandrikooli Peakomitees ja Eesti Kirjameeste Seltsis . 1864. a. kutsus ta kokku Lubjassaarel talumeeste salakoosoleku, kus koostati palvekiri Venemaa keisrile. Talupoegi üritas ta aidata ka sellega, et pani kõik oma säästud Kuntaugani mõisa ostu Venemaal, et nad saaksid sinna välja rännata. Tehingu tulemuseks oli, et Köler kaotas peaaegu kogu oma varanduse ning see muutis ta vanaduspäevad suhteliselt raskeks.
Ilma Köleri abi ja toetuseta poleks Jakobson saanud hakata välja andma ajalehte „Sakala“ ja tõenäoliselt oleks jäänud asutamata ka Hugo Treffneri gümnaasium Tartus.
Johann Köler suri 73-aastasena 1899. aastal Peterburis ning on maetud Suure-Jaani .
1. ELULUGU
08.03.1826 – Viljandimaal Vastemõisa vallas Kõõbra Tõnise talu saunikute Peet ja Kai Köhleri peres sündis poeg Johann.
1835- 1837 – õpib Johann Köhler (ka Koeler, Köler) Viljandi poiste elementaarkoolis ja hiljem kreiskoolis, mis jääb lõpetamata.
1839-1845 – õpib Võnnus maalriametit ja saab tsunftiselliks.
1846 – siirdub Peterburgi, kus töötab algul maalrina.
1848-1855 – õpib Peterburgi Kunstide Akadeemias maalikunsti, akadeemia kursuse lõpetab võistlustööga „ Herakles toob Kerberose põrgust“, mille eest saab väikese kuldmedali ja 14. klassi kunstniku kutse ajaloomaali alal.
1855 – „Jakov Groti portree“ ja „Nadezda Semjonova portree“ tõendavad püsivate tihedate sidemete tekkimist ühe Peterburi intelligentsi ringiga.
1857 – „Aleksander II portree“ honorar võimaldab Kõleril oma kulul sõita välismaale end täiendama. Teel peatub ta oma vanematekodus Lubjassaarel, kus ta maalib oma vanemate portreed.
1857-1858 – Kõler viibib Pariisis, Sveitsis, Saksamaal, Hollandis ja Belgias; maalib Võnnu Jaani kiriku altarimaali „Kristus ristil “, mille kavandi lõpetab hiljem Roomas.
1858- 1862 – töötab Itaalias, viljeledes Roomas ühes kostüümiklassis akvarelli („Eit kolde ees“) ning maalides itaalia rahvatüüpe („Itaalia tütarlaps“ , „Tütarlaps allikal“ jt.), kompositsioone ja maastikke.
1859 – esitab kompositsiooni „Kristus ristil“avalikkusele ja valitakse Rooma Saksa Kunstnikeühingu liikmeks. Valmivad „Autoportree“ ja „Lõvi ja poisike“.
1861 – saab Peterburi Kunstide Akadeemia nõukogult akadeemiku tiitli kompositsiooni „Kristus ristil“ eest.
1862 – esitab Roomas kunstinäitusele maali „Itaallanna lastega ojal“, sõidab läbi Firenze, Ravenna , Veneetsia, Sveitsi ja Berliini Peterburi, kuhu saabub 11.09.1862. Saab õpetaja koha Kunstide Edendamise Seltsi kunstikooli kõrgemais naisklassides, asendaja õppejõu koha Kunstide Akadeemia kipsiklassis ning kutsutakse keiser Aleksander II tütre Maria Aleksandrovna joonistamisõpetajaks.
1863 – suvel teeb matka Tallinna, Hiiumaale, Lubjassaarele Viljandimaal, Tartusse ja Võrru. Maalides ja joonistades eesti rahvatüüpe ja maastikke, tutvub ta talurahva viletsa õigluseta olukorraga ning otsustab ise kaasa aidata rahva elujärje parandamisele, selleks loob sidemed eesti talurahva ja intelligentsiga, tutvub Fr. R. Kreutzwaldiga. Valmivad akvarellid „Hiiu naised kaevul“, „ Ketraja “, „Kunstniku sünnikoht“ jt. tööd.
1864 – suvel külastab Kõler taas Fr. R. Kreutzwaldi Võrus ja maalib temast 2 portreed. Lubjassaarel kutsub ta kokku talumeeste salakoosoleku keisrile esitatava palvekirja läbiarutamiseks. Kavandab ja maalib feodalismivastase kompositsiooni „ Ärkamine nõidusunest“. Esitab Kunstide Akadeemia näitusele Fr. R. Kreutzwaldi ja A. H. Neusi portreed, rea eestiainelisi akvarelle ning lisab neile 1865.a. eelpoolmainitud kompositsiooni.
1866 – suvel käib Köler Soomes ja Stokholmis ning viibib baltisaksa laulupeol Tallinnas, rõõmustades ka ühe eesti laulukoori hea esinemise üle.
1867 – saab Kunstide Akadeemia nõukogult professori tiitli. Moskvas toimuval etnograafianäitusel esitab rea eestiainelisi akvarelle. Käib Pariisis maailmanäitusel, kus esineb 2 portreega.
1869 – esineb Kunstide Akadeemia näitusel senaator N. Semjonovi, akadeemik J. Groti, õpetlase P. Semjonovi ja tema laste portreedega. Näitusega seoses mainitakse Kölerit esmakordselt eesti ajakirjanduses.
1870 – Kunstide Edendamise Seltsi komitee palub Kölerit võistlusele saadetud tööde hindamise ja premeerimise komisjoni alaliseks liikmeks.
1871 – esineb kümnekonna tööga Riia Polütehnikumi ruumides korraldatud kunstinäitusel, kus tema töö „Ärkamine nõidusunest“ võetakse baltisaksa ajakirjanduses terava ideoloogilise kriitika alla
1872 – Köler valitakse Eesti Kirjameeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi auliikmeks.
1874 – valitakse Belgia Kuningliku Akvarellistide Ühingu liikmeks õigusega esineda näitusel züriivabalt.
1875 – Krimmis valmivad maastikumaalid ja portreed.
1877 – valmib Kunstide Akadeemia presidendi suurvürst Vladimir Aleksandrovitsi portree. Köler valitakse Kunstide Akadeemia nõukogu ülemääraseks liikmeks.
1878 – valmib kompositsioon „Truu valvur “. Köler esitab selle ja veel 2 portreed kunstinäitusele Pariisis, kus viibib ka ise.
1879 – käib Tartu laulupeol ning maalib Tallinna Kaarli kirikuapsiidi võlvil fresko „Tulge minu juurde...“
1880 – esineb Peterburis akvarellinäitusel ja kingib Fr. R. Kreutzwaldi portree Õpetatud Eesti Seltsile.
1881 – on eesti delegatsiooni juhiks eesti seltside palvekirja üleandmisel keiser Aleksander III-le.
1882 – esineb 10 tööga Moskvas korraldatud ülevenemaalisel kunstinäitusel. Ajakirja „Russkaja Starina“ juuninumbris ilmub Köleri biograafia (kuni 1846.a.), mis tõlkes ilmub ka ajalehes „Sakala“. Köler valitakse Eesti Aleksandrikooli peakomitee aupresidendiks. Köler meelitatakse Krimmis Kantaugani mõisa ostmise tehingusse.
1883 – eesti seltsid kingivad Köleri maali „Andke keisrile...“ A. Adamsoni nikerdatud raamis kroonimise puhul keiser Aleksander III-le. Köler valitakse J. Hurda asemel Eesti Aleksandrikooli peakomitee presidendiks.
1886 – valmivad „Dr. Ph. Karelli portree“ja „H. Treffneri portree“. Ajakirja „Russkaja Starina“novembrinumbris ilmus Köleri biograafia järg (1846-1884)
1886-1889 – Köler viibib välismaal, töötades Pariisis, Nice`is ja Viinis . 1889. a.toimub Köleri personaalnäitus Viinis Austria Kunstiühingu ruumides, mis võidab suure tunnustuse .
1890 – Köler esineb 2 korda Steiermarki Kunstiühingu näitusel Grazis.
1892 – Köleri personaalnäitus Riias Austriast tagasitoodud töödest. Näitus äratab läti ajalehtedes suurt tähelepanu.
1896 – Peterburis tähistatakse pidulikult Köleri 70. sünnipäeva. Ilmub Fr. Bollmanni lühimonograafia „Professor Johann Köler“ ( Jurjev , 1896)
1897 – valmib altarimaal „Tulge minu juurde...“
22. aprill 1899 – Johann Köler sureb Peterburis oma ateljees, olles samal päeval signeerinud oma surnud sõbra „Akadeemik Jakov Groti portree“. Ta maetakse Suure-Jaani kalmistule.
2. LAPSEPÕLV JA KOOLITEE
Johann Köler sündis 08. märtsil (vana kalendri järgi 24. 02.) 1826 Viljandimaal Vastemõisa vallas Kõõbra Tõnise talus saunikute Peet ja Kai Köhleri 9-lapselise pere seitsmenda lapsena. Temast vanemad olid õed Anu (s. 1811), Ann (s. 1821 ) ja Mall (s. 1824) ning vennad Tõnis (s. 1812 ), Ado (s. 1814 ) ja Jüri (s. 1819), nooremad vend Andres (s.1828) ja õde Liiso (s. 1832). (Allas, Abel 2001: 102)
Akvarell „Isamaja“ 1863.
Vaevalt orjusest pääsenud talurahva elu oli tol ajal veel üsna algeline ja nii elasid ka Köleri vanemad üsna kehvalt, kuigi olid töökad ja karsked. Vanemad olid laste vastu leplikud, kuid pidasid siiski kindlat korda. Igapäevase toiduna polnud pakkuda midagi peale aganaleiva, puhast rukkileiba söödi ainult pühadel.
Olles kirjaoskajad,andsid isa ja ema oma teadmised edasi vanematele lastele, kelle kohuseks jäi hoolitsemine nooremate eest. Nii kasvas tulevane kunstnik kuuenda eluaastani oma vanema õe hoole all, omandades sellelt ka kirjatarkuse, seitsmendal täitis aga juba ise kasvataja ja õpetaja kohuseid perekonna järgmise noorema võsu juures. Kirjavara oli majas väike – piibel , katekismus ja lauluraamat, ilmalikku kirjandust esindasid ainult kalendrid. (Waga 1931 : 6)
Armastades oma vanemaid, hakkasid lapsed armastama ka tööd, mida nende juhatusel tuli teha. „Inimesel, kel on jõudu töötada, pole õigust ennast kunagi nimetada kerjuseks“ – see kujunes noorele J. Kölerile elujuhtmõtteks. (Pukits 1997: 7)
Sünnikodu foto Viljandi Muuseumi kogudest (kuulus minu vana- vanaemale ).
Kui Johann oli sirgunud 9-aastaseks, kerkis päevakorda küsimus, mis temast edaspidi saab. Kuna kodus oli tööjõudu küllaldaselt ja poiss tundus vanematele vaimselt võimekana, otsustati ta esialgu saata Viljandisse vanema venna juurde, kes töötas tislerisellina. Meistri loaga sai ta eluasemeks nurgakese töötoas, kus vend õpetas talle pisut saksa keelt ja arvutamist, millele paari kuu pärast järgnes õppeaeg linna algkoolis. Uus võõras ümbrus pakkus poisile palju huvi, kasvatas teatavat iseseisvust ja õpetas elule arvustavalt vaatama. Õppeaeg algkoolis jäi aga lühikeseks, sest varsti suri kooli ainuke õpetaja, aga uut tema asemele niipea ie leitud. Alles järgmisel sügisel võis ta isa ja venna ühisel hoolitsusel alustatud õppimist jätkata, seekord juba kreiskoolis (maakonnakoolis). Siin aga toimus õppetöö täielikult saksa keeles, mis tegi poisile suuri raskusi, kuigi ta oli igati virk ja hoolas. Nagu paljud teised tol ajal, tuupis ta õppetükid lihtsalt pähe, ilma, et ta ülesannete sisust oleks täielikult aru saanud. Kuna ta vend kolis Peterburi, asus Johann kostikorterisse Viljandi Kaupmeeste Seltsi einelauapidaja Dorbecki juurde. Kuigi nende kodus kõneldi saksa keelt,suuremat abi sellest ei olnud. Vanemad maksid tasuks korteri ja ülalpidamise eest 20 rubla hõbedas aastas,tuues lisaks veel toiduaineid. Nii raske, kui see kulu vanematele ka oli, pojale tõi see elumuutus palju kasu, asetades ta haritumasse ümbrusesse ning avardades silmaringi. (Waga 1932: 6)
Pärast kolme aastat kreiskoolis oli poisil himu minna edasi gümnaasiumi, aga isa säästud olid otsas. Kuigi kreiskooli inspektor Kriese lubas anda tasuta õpetust ladina ja kreeka keeles, et võimaldada andekale õpilasele sissepääsu kõrgemasse kooli, tuli edasiõppimisest ometi loobuda ning Köler pöördus kurvalt tagasi koju.
Vanemate palvel võttis tookordne Vastemõisa valitseja Faber , kes oli tuntud lahke inimesena , poisi enese juurde mõisa, et Köler aitaks teda kirjavahetuses ja arvepidamises. Varsti sai Faberile selgeks, et poisil oli terav tähelepanuvõime ja kunstianne. Kui ta aga päris Köleri kavatsuste kohta tuleviku suhtes ning küsis, kas ta ei tahaks saada maalriks, sai ta eitava vastuse, sest maalririided olevat üleni värviga määrdunud. Aga kui Faber seletas, et on ka peenemaid maalermeistreid, kelle töö on puhtam ja kes maalivad isegi pilte, nagu tema vend, kellel oma töökoda Võnnu linnas, siis oli poiss kohe nõus. See peaaegu alateadlik vastus otsustaski tema edaspidise saatuse .
Võnnus sõlmis Köler maalermeister Faberiga seitsmeks aastaks õpipoisi lepingu nagu tol ajal nõuti. Kolmandal õpiaastal oli Köler juba sedavõrd edenenud, et meister usaldas talle näiteseinte maalimise läbisõidul linna tulnud teatritrupile. Lisaks aitas ta Faberil Võnnu mõisaparki ehitatud kreeka-õigeusu kirikut sisemiselt kaunistada. Tema töödega jäädi väga rahule ja see andis uut hoogu Köleri salajasele unistusele kord tõeliseks kunstnikuks saada.
1846. aastal suundus Köler Peterburi sooviga edasi õppida Peterburi Kunstide Akadeemias. Esialgu aga ei olnud tal selleks raha ning ta asus tööle sildimaalija Gölitzi juurde. Kahe aasta pärast pääses ta kunstiakadeemia juures asuvasse õhtukooli ning aastal 1851 õppis ta juba täieõigusliku õpilasena kunstiakadeemia looduseklassis.
3. KÖLER KUI ISAMAALANE
Köleri esilekerkimine, tema vaadete väljakujunemine ja ühiskondliku tegevuse algus langeb 1860. aastate algusesse . Et Suure-Jaani kehva sauniku poeg tegi hämmastavat karjääri ja jäi seejuures sisemistes veendumustes kindlalt truuks oma rõhutud rahvale, oli ühelt poolt imetlusväärne ja üllatav, teiselt poolt aga väljendas ometi üht oma aja seaduspärasust. ( Jansen 1983: 7)
Köleri tolleaegsed mõtted ja meeleolud on küllalt selgelt kirja pandud tema biograafias: „Mida lähemalt ma vaatlesin talurahva elu, seda enam suurenes minu hinge vallanud sügav kaastundmus, sest tõelisus ületas kõik, mida võis luua metsikuim fantaasia . Maale minnes nutsin ma tihti kui laps, tundes oma täielikku jõuetust rahvast millegagi aidata.“ Ent ometi oli ta otsustanud: „Võtsin nõuks seda teha, mis võin, et ilma vägivaldsuseta inimlik elu eestlastele tuleks...“ (Jansen 1983: 9)
Võib-olla on Köleri üks suuremaid ajaloolisi teeneid see, et ta õhutas ja abistas Viljandimaa talupoegi ja maaharitlasi, kes 1860. aastate keskpaiku hakkasid esitama tsaarivalitsusele siinse poolfeodaalse agraarkorra samuti kogukonna- ja kohtukorralduse vastu sihitud märgukirju. Ta oli veendunud, et „valitsus ainult siis meie rahva kasuks midagi teha võib, kui hädapärased nõudmised rahva enese poolt välja lähevad“. (Jansen 1983: 9)
Sellest lähtuvalt said teoks mitmed märgukirjad 1864. Aasta kevadel ja suvel ning suurim aktsioon – Viljandi- ja Pärnumaa kollektiivmärgukirja koostamine ja esitamine 1864. aasta 9. novembril. Sellele oli eelnenud Köleri uus pikem ringreis kodumaal ning tema organiseeritud salakoosolek Vastemõisas Lubjassaare talus.
Köleri teine oluline teene ühiskondlikus võitluses oli see, et ta andis hoopis tugevama sotsiaalse ja poliitilise suunitluse Peterburi kogunenud eesti haritlaste ringile , kes, huvi tundes eesti keele ja kultuuri vastu, käisid koos juba 1850. aastate lõpul.
Ta koondas enda ümber hulga Peterburis kõrgel positsioonil asuvaid eestlasi – dr. Philipp Karelli, dr. Gustav Hirschi, Nikolaus Friedrich Russowi jt. – ja õhutas neid rahvuslikule tegevusele. Nn. Peterburi patrioodid vahendasid rahvusliku liikumise tegelasi ja taotlusi Venemaa võimudele ning püüdsid neile teed siluda. ( Vahtre 1997: 71)
3.1 LUBJASSAARE SALAKOOSOLEK JA MÄRGUKIRJAD
1864. aasta suvel toimus Köleri isatalus Lubjassaarel salakoosolek, kus arutati ja redigeeriti esimese suure märgukirja teksti. Köleri kõrval oli peakõnelejaks samast Vastemõisa vallast pärit koolmeister Jaan Adamson. Palvekirjas nõuti madalamaid maaostu- ja rendihindu, teoorjuse ja ihunuhtluse kaotamist, keele- ja haridusreforme, uusi kogukonna- ja kohtuseadusi. 1864. aastal korraldas Köler keisri audientsi esimesele talupoegade saatkonnale, mida juhtis Holstre vallakirjutaja Adam Peterson. Ka järgmised palvekirjade üleandmise aktsioonid aastail 1865 ja 1868 toimusid Köleri vahendusel. 1881. aastal esitati C. R. Jakobsoni algatusel palvekiri juba uuele keisrile Aleksander III. (Allas, Abel 2001: 98)
Tsaarile ja kõrgetele riigiametnikele suunatud kollektiivsed märgukirjad olid talurahvaliikumise väljundina levinud varemgi. 1860. Aastate aktsioon erines eelnevaist parema organiseerituse ning eesti soost haritlaste osalmise poolest. Palvekirjadel ei olnud otseseid tulemusi. Nende esitajate usk, et keiser pole lihtsalt talurahva raskest olukorrast teadlik, oli mõnevõrra naiivne. Palvekirjade aktsioon oli aga oluline kui esimene baltisakslaste omavoli vastu suunatud organiseeritud ja haritlaste osavõtul toimunud protestiavaldus. (Allas, Abel 2001: 99)
3.2 KÖLERI OSA KODUMAA RAHVUSLIKES ÜRITUSTES
Kodumaa elust ja rahvuslikest üritustest on Köler mitmel puhul ja viisil osa võtnud , aga kuna ta elas alaliselt Peterburis ja reisis vahetevahel Lääne – Euroopaski, ei olnud tal võimalik alati oma rahva juures kohal olla. Vaimus elas Köler aga nendega rohkem kaasa, kui nii mõnigi juuresolija.
Juba esimese kodumaareisi ajal aastal 1863 tutvus ta J. Adamsoni, J. Hurti jt. kaudu Aleksandrikooli mõttega ja muutus selle kavatsuse südiks sõbraks. Hiljem valiti ta isegi Aleksandrikooli peakomitee auesimeheks. Kooli ulatuse kohta arvab ta, et sellest peaks saama 4-klassiline reaalkool. Kui kodumaa tegelastest mõned paindlikumad on valmis kohalike mõisnike ja kirikuõpetajate pealekäimisele järele andma ja saksa keelele õppekavas eriti silmapaistvat kohta andma, siis on J. Köler sellele kategooriliselt vastu. Peamiselt Köleri kaasabil saadigi keisrilt luba kooli heaks üleriigilist rahakorjandust korraldada, mis andis üsnagi häid tulemusi. (Pukits 1997: 30)
Ka teises ärkamisaegses suurettevõtmises – Eesti Kirjameeste Seltsis – oli Köleril suhteliselt tähtis osa etendada . Juba seltsi asutamisel 1872. a. soovitas C. R. Jakobson valida Köler selle auesimeheks.Kuna asutamiskoosolekul olid enamuses aga Jannseni- ja Hurti- meelsed , Jakobson ise pealegi jäi hiljaks , siis valiti auesimeheks Kreutzwald . Kui aga viimane pärast 1881. aasta lõhet seltsis auesimehe ameti maha pani, valiti tema asemele siiski J. Köler. 1891. aastal, kui segadused seltsis juba liiga suureks läksid ja enam ei leidunud autoriteetset juhti, kes liikmete pere vaos oleks hoidnud , valiti J. Köler ka seltsi päris-esimeheks. (Pukits 1997: 31)
Köler aitas taotleda luba ka Jakobsoni toimetatud ajalehele, mis sai nimeks „Sakala“. Nimi anti eestlaste poolt ristirüütlitest vallutajaile osutatud visa vastupanu mälestuseks ja esimene number ilmus 1878. aastal Viljandis.Ajaleht sai otsekohe üldrahvalikuks, poliitiliseks väljaandeks. Teda anti käest kätte, loeti räbalaiks. Jakobson, Köler, ajaleht „Sakala“ ja muud legaalsed organisatsioonid ei kartnud rahvahulkade liikumist, nad nägid selles liikumises võimalust avaldada survet mõisnikele ja valitsusele ning sel viisil saavutada järeleandmisi eesti talupoegade huvides. ( Enst 1980: 20)
1870. aastatel püüdis Jakobson Kölerit siduda ka põllumeeste seltsidega, kus ta ise oli juhtivalt tegev. Ilmselt Jakobsoni algatusel valiti Köler 1872. Aastal Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi ja 1876. aasta sügisel Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi auliikmeks. (Põldmäe 1983: 24)
Köleril on teatavad teened rahvusliku vaimu süvendamisel ja säilitamisel ka Peterburi eesti koloonias . Ta oli tuttav ja käis läbi paljude pealinnas asuvate eesti perekondadega. Tema enese kodus oli teretulnud igaüks, kes kuidagi vajas tema nõuandeid. Kohaliku seltsielu arenemisele aitas ta igati kaasa ja heatahtlikku suhtumist leidsid tema juures ka nooremad eesti kunstnikud ( K. Raud, A. Laipmann, K. Maibach, T. Grenzstein). Kasutades oma tutvusi vene kõrgemates ringkondades, oli ta vahemeheks ka erainimestele, kellel oli tegemist vene kõrgemate valitsusasutustega ja nende juhtidega. Ilma Köleri kaasabita oleks vaevalt antud luba näiteks sellise omapärase kooli asutamiseks nagu seda oli omaaegne Hugo Treffneri gümnaasium Tartus. (Pukits 1997:32)
4. VARANDUSE KAOTUS JA SURM
Eriti traagilise episoodi J. Köleri elus moodustab Kuntaugani mõisa lugu. 1882. a. kavatsesid umbes 30 eesti väljarändajat Krimmis osta suure mõisa, et see omavahel ära jagada. Maa oli hea ja mõisa juurde kuulus hulk hooneid . M. Pukitsa andmetel oli mõisa hind 271 000 rubla, millest lepingu sõlmimisel tuli 24 000 rubla kohe välja maksta ning järgmisel aastal tasuda 50 000 rubla. Ülejäänud osa võis jääda laenuks pikemaks ajaks. Kuna asunikel ei olnud küllalt raha mõisa omandamiseks, pöördusid nad Köleri poole palvega aidata neid sellega, et ta ühe osa mõisast (umbes kolmandiku) ostaks endale. Olles mõisa isiklikult külastanud ja selle headuses veendunud, otsustaski Köler nõustuda. Ta rakendas kõik oma säästud mõisaostu. Esimene sissemaks saadi niiviisi küll ära tasuda, kuid järgmisel aastal tasumisele tuleva summa katteks polnud enam kusagilt raha loota , seda enam, et eelmise suve lõikuski põua tõttu äpardus. Köler pöördus palvega Aleksandrikooli peakomitee poole, et see kooli heaks kogutud summadest Köleri isiklikul vastutusel laenaks 20 000 rubla. Võlg lubati lühikese aja jooksul tasuda, kuni mõis on omanike nimele kinnistatud ja on võimalik sellele pangalaenu teha. Aleksandrikooli pea- ja abikomiteede üldkoosolek vastaski laenupalvele jaatavalt, kuid peakomitee esimees J. Hurt keeldus otsust tunnustamast ja keelas laekuril seda summat välja maksta, mis tekitas arusaadavalt suurt segadust ja pahameelt. Hurt tagandati veel samal aastal peakomitee esimehe kohalt. [ 1 lk.31-32]
Kuigi Köler selles loos lõpuks moraalselt võitjaks tuli, jäi raha ometi saamata. Tal ei õnnestunud raha saada ka mujalt, ei kodumaalt ega ka keisrilt. Nii läks mõis oksjonil müügile ning nii Köler kui ka teised asjaosalised jäid suuremast osast oma varandusest ilma. See muutis Köleri vanadusepäevad ka rahaliselt suhteliselt kitsaks.
Pettumused isiklikus elus, varanduse kaotamine Kuntaugani asundusloos, rahvuslike suurettevõtete (näiteks Aleksandrikooli) viltuminek kodumaal, lahkhelid ja tülitsemised eesti avaliku elu tegelaste vahel, lähima sõbra Jakobsoni surm, millega varises kokku palju lootusi – see kõik mõjus lõpuks Kölerile sedavõrd masendavalt, et ta kibestunud meeleolus kõikjalt tagasi tõmbus. Ta andus kuni oma surmani ainult oma kutsetegevuse-le. (Pukits 1997: 33)
1899. aasta 22. Aprillil suri 73-aastane J. Köler Peterburis oma ateljees Vassili saarel. „Sakalas“ ilmus suur matusekuulutus tekstiga „Isa Köler on surnud“ ning mõned päevad hiljem teadaanne „Professor Johann Köleri muldasängitamise kohta Suure-Jaani kalmistul “. (Marand 1996: 57)
Ajalehe andmetel ei mahtunud kõik leinajad Suure-Jaani kirikusse. Kohal olid kolm pasunakoori, Suure-Jaani meeskoor ja Viljandi segakoor ning leinavate seltside ja teiste koosluste esindajad. Puusärk oli kaetud musta kaleviga ja kaunistatud hõbenarmaste ning tuttidega. (Marand 1996: 57)
Peatsis hõbeplaadil oli tekst:
Professor Johann Köler
sündinud 24. Webr. 1826
Surnud 10. Apr. 1899
Jalutsis hõbeplaadil:
Jumal on armastus
Johann Köleri hauaplatsile, mis on piiratud graniidist ja raudtorudest taraga, on paigaldatud kõrgele looduslikule kärgkivile Amandus Adamsoni 1911. aastal modelleeritud pronksbüst, kus kunstniku käes olevale paletile on graveeritud:
Professor Johann Kölerile auustuse ja tänu täheks sugurahwalt ja sõpradelt . 26. Web.1824* + 10. Ap. 1899 (Marand 1996: 57)
5. KÖLERI SÜNNI- JA KODUKOHT PRAEGU
Köleri sünnikohta, Kööbra Tõnise talu sauna Viljandimaal Suure-Jaani vallas tähistab praegu mälestustahvliga graniitkivi ning kaskede allee .
Mälestuskivi ja kooguga kaev Köleri sünnikodu asukohas .
Kuigi praegu on nii mälestuskivi kui ka allee ja nende ümbrus võssa kasvanud ja hooldamata, on Ivaski ja Lemmakõnnu külade seltsil „ Rukkilill “ plaanis need talgupäeval, 04. mail, võsast puhastada ja korda teha.
Mälestuskivi juurde viiv kaseallee.
Lapsepõlvekodu, Kööbralt kolme kilomeetri kaugusel asuvat Lubjassaare renditalu Soomaa Rahvuspargi piirimail ehitavad üles kunstniku noorema venna Andrese järeltulijad . Kölerite suguvõsa on elanud Lubjassaarel peaaegu 170 aastat.
Lubjassaare on koht, kus üritatakse kõigiti Köleri mälestust säilitada.Selle tarvis on sinna loodud talumuuseum. Lubjassaare pere lastest ja sugulastest on moodustatud mittetulundusühing – Johann Köleri Muuseumi Ühing, kes korraldab talumuuseumi renoveerimist ja väljaehitamist. Praegused Lubjassaare hooned on põhiliselt ehitatud enne eelmise sajandi vahetust ja on Põhja-Viljandimaa taluehitiste näidis 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest. Eriti väärtuslik on avarate kambritega rehielamu .
Iga-aastaseks traditsiooniks on saanud Johann Köleri sünniaastapäeva tähistamine Lubjassaares, samuti toimuvad seal suvised maalilaagrid, kus tulevased kunstnikud ja Eesti Kunstiakadeemia tudengid jäädvustavad nii ümbruskonna kaunist loodust kui ka talupere liikmeid.
2004. aastal külastas Lubjassaaret Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel oma prouaga.
J.Köleri kodukohta tähistav mälestuskivi (L. Köleri erakogu)
Lubjassaare rehielamu (L.Köleri erakogu)
KOKKUVÕTE
Uurides Johann Köleri elu ja loomingut, selgus mitmeid erinevaid põhjusi, mis tegid temast Eesti ärkamisaja ühe tähtsaima tegelase ja viljakaima kunstniku.Kuigi Köleri tee oma eesmärkide teostamiseks oli küllalt pikk ja sisaldas mitmeid takistusi, suutis ta neist kõigist üle olla. See näitab, kui tugev iseloom ja tahtejõud pidi Köleril olema.
Pärinedes vaesest taluperest, ei olnud Kölerile saatusega määratud saada oma võimekusele vastavat haridust. Vaid tänu oma perekonna igakülgsele toetusele ning iseenese püüdlikkusele said võimalikuks õpingud Viljandis alg- ja kreiskoolis. Gümnaasiumis õppimisest tuli aga rahaliste vahendite puudumise tõttu ikkagi loobuda.See aga ei takistanud Kölerit oma kunstilise andekuse tõttu proovimast pääseda Peterburi Kunstide Akadeemiasse, kus ta õppis aastatel 1848-1855.
Köleri loomingus on kõige valdavamaks zanriks portree. Ta on maalinud silmapaistvaid vene kultuuritegelasi, õpetlasi, kunstnikke, muusikuid, riigitegelasi, senaatoreid, ministreid, suurvürste, tsaare, aga ka oma lähedasi tuttavaid.
Niisama tähtis kui töö kunstnikuna oli ka Köleri tegevus rahvusliku elu tegelasena. Olles ise talupoja peres sündinud ja kasvanud, läks talle nende käekäik vägagi korda ja ta võttis endale üheks eesmärgiks üritada talumeeste elu parandada. Köler võttis osa mitmetest rahvuslikest üritustest, näiteks oli ta rühmituse „Peterburi Patrioodid“ üks asutajatest ja peamisi eestvedajaid. Rühmitusse kuulusid eestlased ja eesti asjadega seotud olevad isikud, kes elasid Peterburis. Nende peaeesmärgiks oligi eesti talupoegade aitamine erinevates küsimustes. Köler oli tegev veel Aleksandrikooli Peakomitees ja Eesti Kirjameeste Seltsis.1864. a. kutsus ta kokku Lubjassaarel talumeeste salakoosoleku, kus koostati palvekiri Venemaa keisrile. Talupoegi üritas ta aidata ka sellega, et pani kõik oma säästud Kuntaugani mõisa ostu Venemaal, et nad saaksid sinna välja rännata. Tehingu tulemuseks oli, et Köler kaotas peaaegu kogu oma varanduse ning see muutis ta vanaduspäevad suhteliselt raskeks. Johann Köler suri 10. aprillil 1899 ning on maetud Suure-Jaani kalmistule.
KASUTATUD KIRJANDUS

Allas, A. , Abel, T. Väike Köleri sõnastik. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2001

Enst, B. Johann Köler 1826-1899. Tallinn: Kunst , 1980

Jansen, E. Johann Köler ühiskondliku võitlejana. Tallinn: ENSV Kultuuriministeerium, 1983

Johann Köleri Muuseumi kogud Lubjassaarel

Köler, Linda erakogud (fotod)

Marand, A. Okkaline rada. Vanemuise Seltsi Kirjastus, 1996

Pukits, M. Johann Köler. Eestluse eelpost Peterburis. Johann Köleri Muuseumi Ühing, 1997

Põldmäe, R. J. Köleri ja C. R. Jakobsoni koostöö. Tallinn: ENSV kultuuriministeerium, 1983

Vahtre, S. Eesti ajalugu elulugudes. Tallinn: Olion, 1997
10. Viljandi Muuseumi arhiiv
11. Waga, A. Johann Köler. Tartu: Loodus, 1931
28