Baltisaksa roll eestlaste ajaloos (0)

Baltisaksa roll eestlaste ajaloos
Balti erikord oli Balti ehk Läänemere äärsetes riikides Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal 13.-18. sajandini Saksa õigusruumi mõjul väljakujunenud ning toiminud riigivalitsemise- ning õigussüsteem. Balti erikorra kohaselt säilis aadlikel ja linnadel omavalitsus . Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Valitsevaks usuks Baltimail jäi luterlus, asjaajamiskeeleks jäi saksa keel.
Sõdades tuli baltisakslaste mõjukus esile Vene armees 18. Sajandi teise poole sõdades ning veelgi enam Napoleoni sõdade ajastul. Enamik valitsejaid toetas baltisakslasi, kuna nad olid isevalitsusele lojaalsed.
Raudteevõrgu väljaehitamine ühendas Eesti ala tihedamalt Peterburi ja Venemaa sisekubermangudega ning Läti alaga. See kiirendas tööstusettevõtete ja asulate rajamist . Kiiresti arenes ka sisekaubandus.
Tööstuse kiire kasv, ühiskonna sotsiaalne kihistumine ning kaubalis-rahaliste suhete areng tõid endaga kaasa linnastumise. 19. Sajandi esimesel poolel domineerisid linnaelanike seas sakslased , kelle käes olid juhtpositsioonid käsitööliste tsunftides ja kaupmeeste gildides. Sajandi teisel poolel olukord muutus.
Tasapisi kasvas ka eestlastest haritlaste ning ametnike arv. Õiguslikult olid aga eestlased teisejärgulised kodanikud. Linnades valitses saksa keel, kombed ja meelsus.
1802. aastal taasavati ülikool Tartus. Õppetöö toimus saksa ja ladina keeles. Enamik tööjõudu kutsuti teenistusse välismaalt, eelkõige Saksamaalt. Nad tõid kaasa valgustusideid.
XIX sajandi esimesest poolest on teada vaid üksikuid Tartu Ülikoolis õppinud eestlasi, kes enamasti saksastusid. Baltisaksa kultuurielu keskendus suures osas samuti Tartu Ülikooli ümber. Nii rajati selle juurde joonistuskool.
Eestis tegutses rohkem kui 50 erinevat baltisaksa seltsi, mis aitasid säilitada baltlaste identiteeti, aga ka majanduslikku ja poliitilist juhtpositsiooni.
19.sajandi algul Venemaal toimunud ümberkorraldustega sätestati kogu impeeriumis neljaastmeline ühtluskool: kihelkonnakool ja kreiskool maakondades, gümnaasium kubermangulinnades ning ülikool. Talurahva haridustee algas vallakoolist, millele järgnes kihelkonnakool.
Rahvakooli õpetajate ettevalmistamiseks rajati Tartusse elementaarkooliõpetajate seminar .
19.sajandi keskel hakati üle minema kohustuslikule koolisundusele.
Estofiilid olid baltisakslastest eestihuvilised. Baltisakslastest eestihuvilised uurisid eesti keelt ja kultuuri, avaldasid ilukirjandust , andsid välja ajalehti ja kooliraamatuid ning asutasid mitmesuguseid teaduslikke seltse. Estofiilide hulka kuulusid ka esimesed eesti haritlased( Kreutzwald, Faehlmann ) Faehlmanni algatusel loodi 1838 Tartus Õpetatud Eesti Selts. 1842 loodi Tallinnas Eestimaa Kirjanduslik Ühing. Nende ühingute toel anti välja rahvuseepos "Kalevipoeg".
19.sajandi esimesel poolel muutus eetikeelses kirjasõnas valitsevaks ilmalik kirjandus. Hakati välja andma eestikeelseid ajalehti. Püsivale eestikeelsele ajakirjandusele pani aluse Johann Voldemar Jannses, kelle toimetamisel hakkas ilmuma Perno Postimees .
Eestikeelse kirjasõna levik soodustas ühtse kirjakeele võidulepääsu. Eduard Ahrens koostas 1843. Aastal uue eesti keele grammatika võttes aluseks põhja-eesti keskmurde.
Rahvuslike ideede levikule aitas kaasa seltsiliikumine. Baltisakslaste eeskoste all olev selts oli Tartus asutatud Vanemuine ja Tallinnas tegutsema hakanud Estonia. Vanemuine korraldas mitu laulupidu , 1870. Aastal alustati harrastuslike teatrietenduste korraldamisega.
1870. aastal asutati Tartus Eesti Põllumeeste Selts ja 1872. Aastal rajati Eesti Kirjameeste Selts.
Luteri usk oli endiselt vaimuelu kujundajaks, kuid tema seisund lõi kõikuma pärast 1832 .aastal vastuvõetud seadust, mil luteri usk polnud enam valitsev usk Baltimail, vaid ainult üks lubatud usulahkudest. Ametlikuks usuks jäi vaid vene õigeusk. 1840. aastatel algas Lõuna-Eestis usuvahetusliikumine - talurahvas hakkas astuma vene õigeusku. Samal ajal elas tõusu üle vennastekoguduste liikumine. Järva- ja Harjumaal hakkas levima Maltsveti liikumine, mis peagi sulandus ühte väljarändamisliikumisega.
Suure muutuse usuelus tõid kaasa venestusreformid, millega kaasnes õigeusu aktiivne levitamine.
Baltisaksa kultuurielu keskus oli Tartu. Ülikooli kõrval kujunes kunstielu keskseks Raadi mõis, kus käis koos tollane Tartu vaimueliit. Tallinnas edendasid baltisakslaste kunstielu Tallinna Muinsuskaitseühing ja Provintsiaalmuuseum.
Baltisaksa arhitektuuris valitses XIX sa­jandi esimesel poolel klassitsism, mis avaldus just mõisaarhitektuuris. Klassitsistliku arhitektuuri on palju Tartus. Näiteks  Kivisild ja ülikooli hooned.
1870. aastate algus oli rahvusliku liikumise tõusuajaks. 1870.aasta teisel poolel hakkas senine rahvuslik üksmeel murenema. Tugevnes keskvalitsuse surve rahvuslikule liikumisele.
Venestamine algas Aleksander III asumisega Vene keisritroonile. Baltimaades lõppes balti erikord. Valitsevaks keeleks sai vene keel, hakati levitama vene õigeusku. Rahvusliku liikumise aegne kultuurielu elavnemine asendus pessimismimeeleoludega. Seltside tegevuses kerkis esile meelelahutus . 1893. suleti Eesti Kirjameeste Selts.
Osa ajakirjandust hakkas venestamist takka kiitma. Esirinnas oli siin ajaleht "Valgus".
Venestamisaeg ei suutnud siiski lämmatada eestlaste omaalgatuslikku tegevust. Uute seltsidena tõusevad 19. Sajandi lõpul esile karskusseltsid. Eestlased moodustasid ka mitmeid kutseühinguid, käsitööliste ühendusi ning vabatahtlikke tuletõrjeseltse. Uutest organisatsioonidest väärib esiletõstmist Eesti Üliõpilaste Selts, mis kujunes eesti haritlaste jaoks tähtsaks kooskäimiskohaks. Seltsi liikmed suhtlesid omavahel eesti keeles, mis tollastes oludes polnud sugugi tavaline. 1884. Aastal pühitseti Otepää kirikus EÜS-i lipuks sinimustvalge lipp .