Maarahvas keskaegses Tallinnas: eluolu, osatähtsus ja tegevusalad (0)

Risto Sulu

Maarahvas keskaegses Tallinnas: eluolu, osatähtsus ja tegevusalad

Eesmärk ja probleemiasetus:
Keskaegset Tallinnat puudutavates ajaloolistes ürikutes on küllaltki vähe kirjutatud linna ühest rahvastikuosast – eestlastest, ehk tolle aja kontekstis maarahvast. Seda on üsna vähe kajastanud varasemad ajaloolised uurimused samast ajajärgust. Esialgu võib jääda mulje, nagu poleks kirjutamata ajalooga rahvast keskaegses Tallinnas eksisteerinud, kuid uuemad arheoloogilised leiud ning uurimused annavad alust oletuseks, et eestlaste osatähtsus ja isegi osakaal linnaelus oli suurem, kui seni arvatud. Tähtsaim probleem on seotud kindlasti ühe osa eestlastest linnaelanikkonna saksastumisega, sest seda protsessi on raske jälgida ja kindlaks teha. Sellel puhul tuleb abiks nimede lingvistiline analüüs. Kuigi eestlased ei omanud linnas poliitilist ja majanduslikku mõjuvõimu, poleks linn ilma nendeta hakkama saanud. Eestlastel olid linnaelus omas funktsioonid, mis leiavad järgnevalt käsitlemist.
Segaduse vältimiseks on kasutatud mõistet – maarahvas. See on ainuõige termin defineerimaks põlisrahvast Vana-Liivimal kahel põhjusel. Esiteks ei olnud välja kujunenud sellist rahvust nagu eestlased, selle uusaegses (eestlaste puhul 19. sajandi II poole kontekstis) konsolideeritud riigirahvuse kontekstis, mida me tänapäeval mõistame rahvuse all. Lisaks elas tänapäeva Eesti ja Põhja-Läti aladel palju erinevaid etnoseid, näiteks vadjalasi, ja seega ei oleks õige kasutada põlisrahvuste mainimise puhul eestlaste, kui tänapäeval väljakujunenud kultuurrahva definitsiooni.
Teiseks on mõistlik arvestada sellega, kuidas kohalik põlisrahvas ennast ise määratles keskajal/uusajal (etnoste enesereflektiivsus). Esimestes säilinud eestikeelsetes tekstides on selleks maarahvas. On arvatud, et selline määratlus tulenes otseselt pärisorjuse kehtestumise protsessil tulnud vastandumisest sakslastele – undeutsch. Sõna eestlased kasutas esimest korda J. V. Jannsen oma pöördumises Perno Postimehe 1857. aasta avanumbris: „Terre, armas Eesti rahwas“
Selle teksti/ekskursiooni eesmärk on anda ülevaade maarahva eluolust, osatähtsusest ja tegevusaladest keskaegses Tallinnas. Teemakohaselt puudutatakse neid eestlasi, kes elasid Tallinna linnamüüri sees, kui ka neid, kes elasid linnasarasesse või eeslinnadesse jääval territooriumil.
Maarahvast linnaelanikkonna kujunemine:
Keskaegsed linnad rajati juba iidsete kaubanduslike sõlmpunktide juurde. Tallinn oli juba varem olnud hooajaliselt asustatud rävalaste poolt (Lindanise linnus Toompea mäel). Siin toimus sadama kaudu aktiivne ülemerekaubandus. Asukoht kaubanduslikuks tegevuseks oli väga soodne ja sellepärast asusid vallutajad (taanlased ja Mõõgavendade/Liivi ordu) siia kaupmehi kutsuma. See oli esimene tunnus püsiva elanikkonnaga linna loomisel. Järgmise lainena saabus siia ilmselt käsitöölisi ja ehitusmeistreid, põhiliselt saksakeelsest kultuurisfäärist.
Siinkohal tõstatub tähtis probleem. Nimelt olid saabuvad uuselanikud enamjaolt vallalised mehed, kes saabusid siia ilma naisteta. Võib oletada, et suurem osa naistest võeti kohaliku elanikkonna seast, mis kausaalse loogika järgi tähendab, et need kohalikud naised ilmselt saksastusid ja eitasid hiljem oma esialgset päritolu. Saksastumine toimus esialgu keeleliselt ja hiljem kultuuriliselt. Nimevahetus oli sümboolne rituaal, millega justkui kinnitati enda rahvuslik ümbersünd ja kuulumine teise – saksakeelsesse kultuurisfääri.
Mõningatel juhtudel säilis osaliselt vana eestipärane nimekuju ja selle alusel on tehtud mõningaid oletusi isikute päritolu kohta. Samasugune protsess kordus mõningate eesti meessoost linnaelanike saksastumisel, kuid see leidis aset natuke hilisemal ajal. Eestlaste saksastumine jättis omakorda jälje balti-saksa kultuuri, sulandades endas eesti ja saksa kultuuri erinevaid jooni (keel, kombed jne).
Kutsutud ja tulnud kaupmehed , käsitöölised pidid kauplema kohalikega, sest elutegevuseks oli vaja põllumajanduslike produkte. Esialgu toimis nn kliendi-patrooni suhe, kus linnakodanikel olid omad kindlad tarnijad maapiirkondadest, kellega arveldati naturaalmajanduse tingimustes vahetuskaupadega. Hiljem keelustas Tallinna raad sedasorti tegevuse ja lubas edaspidi kaubelda ainult turul. Ümberkaudsed eestlased kolisid seetõttu linnale , kui potentsiaalsele kaubandusturule, lähemale. Algul koliti linnalähedastesse küladesse, millest moodustusid tulevase Tallinna all-linna eeslinnad . Tallinna kaubanduslikul, majanduslikul ja sõjanduslikul arenemisel tekkis vajadus püsiva tööjõu järele ja nii ilmusid linna esimesed maarahvast püsielanikud.
Maarahvast linnaelanikkonna tegevusalad:
Püsiva turu olemasolu Tallinnas on dokumentaalselt kinnitatud XIV sajandi alguse ürikutes, kuid on teada, et tegutsemisaja algperioodil ei pidanud Tallinna raad kirjalikku arvestust. Keskajal oli suuline traditsioon isegi tähtsam kui kirjalik. Seega võis kauplemiskoht olla siin juba varem. Turu olemasolu tähendas, et kauplemisel pidid täidetud olema teatud ametikohad, mida on hilisema Olevi gildi skraa alusel seotud maarahva tegevusaladega Tallinnas. Oleviste gild oli alguses Tallinna eestlastest ja mittesakslastest kodanikke koondav vaimulik vennaskond, mis hiljem muutus lihtsamate käsitööaladega tegelenud käsitööliste kutseühinguks. Oleviste gildi on esmakordselt mainitud ajalooürikutes 1341. aastal.
Oleviste skraa näitab, et selleks ajaks olid olemas juba maarahvast linnakodanikud , kes olid omandanud mingisuguse ameti. Sageli pärandasid isad isegi lihtsamate ametite töösaladused edasi oma poegadele ja nii jätkus maarahva seas perekonniti teatud ametipidamise traditsioon edasi põlvkonniti. Samasugune protsess toimis ka mitte-eestlastest suurkaupmeeste ja tähtsamate käsitööliste perekondades. Järgnevalt mõningatest maarahva tegevusaladest ehk ametitest, millega maarahvas teenis leiba keskaegses Tallinnas. Üldiselt jäid maarahva kanda lihttööd ja vähem keerulisemad käsitööalad, mida linn ei suutnud välismaise elanikkonnaga täita. Töö pidi tehtud saama ja vajalik tööjõud leiti maarahva seast.
Hauakaevajate ning kiviraidurite ja müürseppade töö oli kõige füüsilisem. Kuna kulutatav energiahulk oli töö tegemisel suur, oli neile rae poolt ette nähtud ka suurim toiduratsioon ja õlle kogus. Maarahvast müürsepad osalesid näiteks Tallinna linna kaitsemüüride ehitamisel ja abitöödel. Kiviraidurid raiusid linnamüüri rajamiseks vajalikus mõõdus kive. Puusepad valmistasid mitmesuguseid puuesemeid ja detaile linnaruumis toimunud ehitiste jaoks. Püttsepad valmistasid enamasti puidust tünne ja suuri puunõusid. Linakangrud, kanepiketrajad ja köiepunujad tegelesid linase ja kanepi töötlemisega. Lina läks Tallinnast peamiselt Lüübekisse, kanep – Madalmaadesse. Köielõngaks või -lõimeks kedratud kanepiheie saadeti Põhja-Saksa, Lõuna-Rootsi ja Taani köietööstusele poolfabrikaadina.
Keskaegse Tallinna tähtsaim jook oli õlu. Seda joodi üsna suurtes kogustes. Näiteks oli füüsilise töö tegijaile ette nähtud 2-2,5 liitrit õlut päevas. Õlut võidi valmistada ainult oma tarbeks, edasimüügiks oli vaja raelt taotleda luba. Puhas vesi ei olnud alati kättesaadav ning selle kvaliteet oli kaheldav. Vein oli kallis ekspordiartikkel ja seda jõid rikkamad suurkaupmehed ainult pidulike sündmuste puhul. Õllekandjad ja enamus linna kõrtsmikke olid maarahva hulgast. Kaubandusega tegelesid mündrikud ja voorimehed . Mündrikud olid paadimehed, kes pidasid paadiühendust mandri ja kaubalaevade vahel. Voorimehed vedasid kõiksugu kaupu hobuvankritel, sest mandriühenduse kaudu toimis veel suur osa Liivimaa sisekaubandusest.
Lihunikud hoolitsesid lihatoodete õige ettevalmistuse eest. Nad võtsid raha eest vastu ja valmistasid ette klientide loomi, kuid ühtlasi pidasid ka oma loomasid linna piirides ja müüsid neid edasimüüjatele. Köösnerid töötlesid loomanahku. Köösnerid ja lihunikud töötasid mõlemad linna tööhoovis ehk marstall-is, sest töö eripära tõttu võis kostuda lärmi ja erituda ebameeldivat lõhna. Keskaegse Tallinna kaks tähtsaimat ekspordi- ja impordikaupa olid vastavalt teravili, mida veeti välja, ja sool, mida veeti sisse (Tallinn on ehitatud soolale ). Soolakaubandusest saadi suurimaid kasumeid ja järelikult maksti ka suuremaid makse. Sadamas töötasid soola- ja viljakaalujad, kes pidid maksude jaoks fikseerima täpse koguse.
Maarahvast linnaelanikkonna eluolu:
Alustada tuleb tõdemusest, et inimeste elu polnud keskajal lihtne. Maarahvas teostas Tallinnas lihtsamaid, kuid samas füüsiliselt raskemaid töid, mis olid ühtlasi kehvemini tasustatavad. Maarahva seast pärit linnaelanikud säilitasid sidemed maapiirkondades elanud sugulastega. Tutvuste kaudu toimis maapiirkonnast saadud põlumajanduslike saaduste ning linnas toodetud käsitöö jms vahetuskaubandus. Osa sugulastest võisid elada isegi linna läheduses asunud linnasarases või ümberkaudsetes külades, millest hiljem kasvasid välja eeslinnad. Eeslinnades elanud maarahva elu oli mitmeid kordi ohtlikum, kui linnamüüri sees elanud inimestel, sest sõja korral hävitati tavaliselt eeslinnade elanikkonna elamud ja põllud. Lähedal asuv Tallinna linnamüür oli ümberkaudsele maarahvale pelgupaigaks.
Keskajal säilis maapiirkondades elava maarahvast elanikkonna seas muistne perekonnatüüp – kärgperekond. Koos elasid mitu põlvkonda, arvestades muidugi tolleaegset kõrget suremust ja lühikest keskmist eluiga. Ühiskond oli kokkuvõttes üsna noor. Kärgperekonna tüüp hakkas linnas elava maarahva seas teisenema ja muutuma tänapäeva tuumikperekonnaga sarnasemaks. Koos elas üks tuumikperekond , mees ja naine oma lastega. Laste arv perekonnas oli üsna suur, sest sündimuse ja muidu suremuse määr oli üsna kõrge. Piiratud mahutavusega linnaruum ei võimaldanud seal elada mitmel põlvkonnal üheskoos.
Maarahvale, nii nagu ka muule linnaelanikkonnale, meeldis vabal ajal pidutseda ja korraldada joodusid. Joodud olid suured pidustused gildidele, raele ja kõikidele linnakodanikele. Neid korraldati erinevate tähtpäevade puhul: pulmade , pühade, initsiatsioonide ehk ühest positsioonist/ametist või eluetapist teise liikumise puhul või muude seltskonnaürituste raames. Joodud kestsid sageli mitmeid päevi, kohati isegi terve nädala. Maapiirkondades korraldati sarnaselt vakuseid ehk vakupidusid – joodusid, mil maahärra/läänimees kohtus oma talupoegadega, ja kogus loonusrenti ehk naturaalmaksu.
Üldiselt oli linnas elava maarahva sotsiaal-majanduslik olukord parem kui maapiirkondades. Suurem lõhe tuli sisse pärast Jüriöö ülestõusu (1343–1345), kui tasapisi muudeti maal elav maarahvas õiguslikult sunnismaiseks (Lebenschaft), mis oli pärisorjuse kehtestumisel üks peamisi tunnusjooni. See protsess forsseerus 15.–16. sajandil. Linnas elavat maarahvast kaitses mingil määral Lübecki õigus. Teine lugu oli maalt linna põgenenud talupoegadega. Tallinna raad sõlmis küll Liivi orduga kokkuleppeid linna põgenenud talupoegade tagastamise kohta nende maaomanikele, kuid Tallinn vajas tegelikult sisserännanud maarahvast lihtsamate tööpositsioonide täitmisel, sest linnarahvastik kasvas ja vajas seega rohkem tööjõudu. Kehtestus aasta ja ühe päeva reegel – kui linna põgenenud talupoeg oli linnas elanud aasta ja ühe päeva, sai ta legitiimseks linnakodanikuks, ja võis seega loota linna õiguslikule kaitsele.
Keskaegne Tallinn oli omamoodi nakkuskoldeks – linnas levisid kiiresti erinevad nakkushaigused, keskaja mõistes katk ja leepra /pidalitõbi. Sellest ei jäänud puutumata maarahvas, sest nakkushaigused olid suuremaks hädaohuks linna vaesema elanikkonna seas. Linnamüürisisene kitsas sotsiaalne ruum sundis linnaelanike elama üsna lähestikku, mistõttu inimesed olid mentaalselt ja eluoluliselt kollektiivsemad, nakatades üksteist. Üks osa sellest kollektiivsest elulaadist puudutas hingeõnnistust ja heategevust, seda ka vaesemale maarahvale, sest keskaegne kristlik mentaliteet, sundis inimesi otsima hingeõnnistust, enne maapealse elu lõppemist. Soovida jätsid keskaegse Tallinna hügieeni- ja heakorratingimused, mistõttu haigused levisid kergemini. Aktiivne ülemerekaubandus tarnis kaubandusele ülesehitatud Tallinnasse uusi katke .
Tallinna linnakodanikest maarahvale oli keskaegsele linnaelanikkonnale omaselt kohane kollektiivne elulaad . Maarahvast linnakodanlus oli ilmselt mitte ainult vormiliselt, vaid ka sisuliselt omaks võtnud kristliku ideoloogia ja usutunnistuse , erinevalt maal elavast maarahvast. Kristlik usutunnistus ja ideoloogia tähendas, et kollektiivne elulaad polnud Tallinnas elavale maarahvale võõras. Koos käidi kirikus – maarahvale oli mõeldud Pühavaimu kirik , kus hiljem oli pastoriks Balthasar Russow . Kuuluti erinevatesse vaimulikesse gildidesse, näiteks Püha Ihu gildi, mis oli Vana-Liivimaa vanim gild (skraa pärineb 13. sajandi II poolest).
Maarahvast linnaelanikkonna osatähtsus:
Maarahvast linnaelanikkonna osatähtsust on seni tugevasti alahinnatud. Peamine põhjus peitub selles, et varasemad ajaloolised uurimused ei kajasta maarahva osalust keskaegse Tallinna linnaelus. Tänapäeva uurimused tuginevad vanemale materjalile, kus pole või on vähe maarahvast kirjutatud, mistõttu on maarahva puhul keskaegses Tallinnas tegu justkui ajaloota rahvaga. Kuid ometigi olid nad olemas. Sellele viitavad uuemad arheoloogilised leiud ja mõningad otsesed kirjalikud viited.
Ilma maarahvata poleks keskaegne Tallinn funktsioneerinud, sest igas linnas oli vaja lihttöö tegijaid . Lisaks oli kohalik elanikkond tähtis linna varajases arenguetapis (vt lisaks: Tallinna varajane genees). Maarahva protsentuaalset osakaalu keskaegses Tallinnas on väga raske määrata, sest palju leidus liikuvat maarahvast, kes päeval kauples või töötas linnamüüride vahel, ja kes õhtul liikusid eeslinnadesse/ümberkaudsetesse küladesse.