Lüüasaamine muistses vabadusvõitluses kui pöördepunkt eestlaste ajaloos (6)

Lüüasaamine muistses vabadusvõitluses kui pöördepunkt eestlaste ajaloos
Muistne vabadusvõitlus toimus 1208-1227 aastatel. 1208. aastaks jõudsid ristisõdijad retkega Eesti pinnale, tabades esialgu peamiselt Sakala ja Ugandi maakonda. Tõenäoliselt suurendas tublisti eestlaste eneseusku 1210 . Aastal võiduga lõppenud Ümera lahing. Siinsete alade vallutamise ettekäändeks oli ristiusustamine . Sakslased tahtsid laieneda, nad tungisid idapoole ja alade vallutamiseks oli ristiusu levitamine ideaalseks ettekäändeks. Ristiusustamine võimaldas laiendada katoliku kiriku võimupiire. Samuti puudusid eestlastel liitlased, kelle abile loota . Muistne vabadusvõitlus oli pöördeline eestlaste jaoks, sest sellega kaasnesid paljud muutused, mis puudutasid igapäevaelu, seisust ühiskonnas, usku ja mis peamine – vabadust.
Eestlasel ei olnud tugevama vastase vastu mingit lootust. Kui Eesti pealikud hukati, oli sunnitud alistuma lepinguliselt. Kõik Balti hõimud ristiusustati ning liideti Lääne-Euroopa kristliku kultuuriga . Varasem eestlaste paganlus või maausk asendus katoliiklusega- muinasusk põimus katoliku usuga. Kirikud ehitati pühapaikadele- pühade kivide paikadele, hiietele või muudele tähtsatele kohtadele. Hakati uut usku austama, kuna nad arvasid, et uus usk on tugevam kui nende usk. Nad arvasid, et kui pühast hiiest murda oks saab see karistatud, kuid katoliiklased ehitasid oma kirikud just nendele paikadele ja eestlased nägid, et nendega ei juhtunud midagi ja pidasid seda tugevamaks ja võimsamaks usuks. Usu muutmine suureks osaks pöördepunktis.
Tänu siinsetele sakslastele lülitus Eesti Lääne-Euroopasse, mis tõstsid siinse majanduse taset. Tõusis ka kaubanduse läbikäik Eestist, mis oli eelduseks Hansa linna tekkeks ja kaubanduse arenguks. See oli pöördepunktiks Eesti edaspidise arengu kiirenemiseks. Eesti territooriumid jagati võõramaiste vallutajate vahel neljaks. Taani kuninga valdusesse langes Põhja-Eesti, mida hakati kutsuma Harju-Viruks. Sakslaste poolt vallutatud ülejäänud Eesti hakkas koos Läti aladega kandma Liivimaa nime. Viimane allutati vormiliselt Saksa- Rooma keisrile. Kujunesid välja üsnagi iseseisvad valdused - Taru piiskopkond , Saare-Lääne piiskopkond ja Liivi orduriik . Kujunes välja 9 linna- Reval, Hapsal, Arenstein, Pernau, Fellin, Dorpat , Weissenstein, Narva ja Wesenberg.
Eestlased olid küll linnades ülekaalus, kuid sakslased tegid nad alamkihiks. Kuna eestlane hakkas sakslasele ohtu tekitama olid eestlased lihtöölised ja sakslased ei laskunud neil kõrgemale tõusta. Need eestlased, kes olid mõisnikud, kuid ka haritlased, vaimulikud , kaupmehed, saksastusid kiiresti. Eestlased, elades omal maal ja olles ometigi paremad lihtsatest sakslastest, tehti alamast alamaks ühiskonnaklassiks. Sakslased takistasid eestlaste tõusu ühiskonnas ja pärssisid igati nende võimalusi pääsemaks kõrgematele positsioonidele. Võimalust ühiskonnaklasside vahel tõusta polnud.
Eestlased jäid talupoegadeks ja sakstest mõisahärrade töölisteks. Esialgu tunnistasid vallutajad eestlaste isiklikku vabadust ja õigust pärilikule maakasutusele. Hiljem kinnistati eestlased nende maa-alade külge, kus nad pidid tööd tegema ja millel elamise eest pidid nad kandma viljakümnist või hinnust. Algselt läks see tulu kristlastelt kiriku ülalpidamiseks. Talupoegade kohustuseks sai sõjateenistusse astumine. Nad pidid sõja korral kaitsma mõisahärrasid.
Muistne vabadusvõitlus muutis eestlaste olusid ja elu palju. Eestlased rahvusena ja rahvana kaotasid kahjuks oma tähtsust ja neile suruti peale ristiusk . Sakslased tegid eestlastega seda mida nad ise tahtsid. Eestlased olid tavaline töörahvas kellel ei olnud võimalust kõrgemale tõusta. Vabadusvõitlus Eesti linnade arengule oli väga positiivne, kuid rahvale väga traagiline.
Karolyn Rumma 11a