Läänemere piirkonna arengud viikingiajastust, seosed siinsete aladega ja Tallinna varajane genees (0)

Risto Sulu

Läänemere piirkonna arengud viikingiajastust, seosed siinsete aladega ja Tallinna varajane genees

Eesmärk ja probleemiasetus:
Paljusid ajaloolisi protsesse käsitledes jääb uurijatel kahe silma vahele nende kontekstualiseerimine ja asetamine laiemasse konteksti. Tallinna ja Vana- Liivimaa ajalugu on vaadeldud kui ühte eraldiseisvat osa terves suures raamistikus. Kindlasti oli ja säilis siinsetel aladel oma eripärane arengutee , kuid suuremate ühiskondlike muutuste tõukefaktorid olid üleeuroopalised. Tallinn sõltus alati mingil määral maaisanda käekäigust ja olukorrast, mis kas piiras , või soodustas selle autonoomse linna tegemisi. Olles Hansa Liidu liige, oli Tallinn üks osa suuremast osast, ehk Saksa kultuuriruumist, ja sõltus selle organisatsiooni ning kultuuriruumi arenguteest. Geograafiline eraldatus Saksamaa emamaast sillutas teed eripärasele baltisakslaste kultuuri tekkimisele.
Selle ekskursiooni/teksti eesmärk on vaadelda suuremaid ühiskondlikke muutusi muistse (eelkirjaliku) ja keskaegse Vana-Liivimaa aladel (Eestimaa, Põhja-Läti), mida edaspidi kutsun/ tähistan sõnadega – siinsed alad. Neid muutuseid analüüsin laiemas Hansa Liidu, Saksa kultuuriruumi või geograafilise piirkonna kontekstis.
Sissejuhatus (Esimesed kokkupuuted viikingite ja kristliku Euroopaga; kaubanduse arenemine ja militariseerumine, eliidi tekkimine; algkristluse võimalikkusest siinsetel aladel; Lindanise kindlustatud asula genees):
Tulevased Eestimaa ja Liivimaa alad olid sajandeid olnud tähtsaks kaubanduspiirkonnaks. Siit möödus ida-lääne suunaline kaubandustee, mis oli keskaegse Tallinna edu ja rikkuse pant – transiitkaubandus Venemaa ning Põhja-, Kesk- ja Lääne-Euroopa vahel. Sellist vahendaja rolli võisid tulevaste eestlaste ja lätlaste esivanemad omada juba ajal, mil polnud kirjalikke jäädvustusi selle kohta. Arheoloogilised leiud annavad alust arvata, et siin kaubeldi üsna hoogsalt alates 8.–9. sajandist. Leitud on näiteks Araabia münte – dirhame. Sellesse ajajärku jäävad üleeuroopalised viikingiretked, mis ulatusid Lõuna-Euroopast Põhja-Euroopani. Üks osa varjaagide (nii kutsuti neid tänapäeva Venemaa aladel) retkedest kulges Rootsist läbi Läänemere Venemaa jõgedeni.
Siinsed Läänemere asukad kauplesid kui ka võitlesid varjaagidega idateede rikkuse nimel. Muistse kaubanduse ja võimu sümboliks olid jõed ja eriti jõe suudmed. Jõed olid kiiremaiks ja ohutumaiks kaubandusteeks. Kes kontrollis jõge või rannikut, kontrollis ka kaubandust. Sinna rajati kindlustatud tugipunkte ehk linnuseid, mis olid piirkonna võimukeskuseks. Nendest tugipunktidest arenesid hilisemad kindlustatud asulad. Kaubandus ja maaomand kogunesid sageli teatud perekondade kätte, kellest said siinsetel aladel priviligeeritud ühiskonnakiht, nn ülikud. Henriku Liivimaa Kroonikas kutsuti neid vanemateks või kuningateks. Siin võib näha ühte üldeuroopaliku tendentsi, kuidas kujunes välja ühiskonnaeliit ja sagenes sõjategevus ning kaubandus. Sellised arengud olid omavahel seotud.
Võib öelda, et siinne elanikkond ei kuulunud küll otseselt enne Idaretke ristisõdu Saksa-Rooma alustel põhinevasse euroopalikku kultuuriruumi, kuid vahetud inimestevahelised kontaktid olid tänu kaubanduse arengule olemas. Religioon tähendas tolle aja kontekstis midagi enamat , kui lihtsalt religioossete praktikate ja tavade kogumit. See suunas ühiskonnaelu kõiki aspekte ja oli ühtlasi inimeste maailmavaatelise erinevuse põhjuseks.
Eliit nägi kristluses unifitseerivat ja ühendavat religiooni. Paljud Skandinaavia ülikud lähtusid just kristluse praktilistest põhjustest ja nägid selles võimalust suurendada enda isiklikku territooriumi ja mõjuvõimu. Arvatavasti võis sarnane protsess toimuda ka siinsetel aladel. Alates 11. sajandist ilmuvad kristlikud hauapanused (ornamendid, keed ). 12. sajandi lõpupoolest on leitud ida-lääne suunalisi laibamatuseid. Valjala kirikusse on sõna otseses mõttes „kivisse raiutud“ kohalikud ülikud, milles võib näha kohaliku eliidi otsest osavõttu kirikute rajamisel. On oletatud, et osa Saaremaa ülikuid võis olla juba enne võõrvallutust ristitud. Järgnev kausaalne oletus oleks, et sarnaselt Põhjamaadele, kus alamad võtsid peale valitsejat ristisu vastu, võtsid ka Saaremaa vanemate/kuningate ülejäänud piirkondlikud alamad selle üle. See on muidugi ilmselge oletus, kuid mitte võimatu.
Toompea mäele saabusid endised Iru linnuse elanikud 11. sajandil, kes jätsid oma vana elupaiga maha. Siia rajasid nad uue Lindanise nime kandva linnuse. Uuemad maa geoloogilised uuringud tõid päevavalgele suure maa-aluse järve, mis oli Iru kandis sellel ajal maapinnale ilmunud. Teadlased arvavad , et Ülemiste järv on samuti alguse saanud maa- alusest järvest. Lindanise kindlustatud asula hõlmas Toompea mäe tipus asuvat puidust palissaadidega linnust ja mere ääres asunud sadamapunkti. Aastaringselt kohapeal ei elatud , seal otsisid sõja korral varju ümberkaudsed Rävala elanikud.
Tallinna ja siinsete alade vallutamine, kui osa üldeuroopalikust jätkuristisõjast:
Pärast paavst Urbanus II üleskutset 1096. aastal, olid Lääne- ja Kesk-Euroopa ristisõdijad sõdinud tänapäeva Lähis-Ida (Iisrael, Türgi, Süüria, Liibanon , Egiptus ) aladel vahelduva eduga. 13. sajandi alguses kaldus sõjaline initsiatiiv moslemite poolele. Sel hetkel nägid katoliiklik kirik , mitmed Kesk- ja Põhja-Euroopa kristlikud ordud ning kuningriigid alternatiivi veel ristimata Euroopa osas. Sellesse ajajärku jääb Innocentius III paavstiksolemise periood, mis oli katoliikliku kiriku organisatsiooni - ja paavsti mõjuvõimu haripunkt. Tema pühendas tulevased vallutatavad alad Neitsi Maarjale ( Maarjamaa ) ja lubas kõigile sõduritele hingeõnnistust.
Üks motiiv ida ristisõdade alustamiseks oli kindlasti nii ilmalike kui vaimulike valitsejate tahe suurendada isiklikku/institutsionaalset võimuvälja keskaegses Euroopas. Teisalt leidus Euroopas kontingent noori mehi, kel polnud isiklikku maaomandit ja selget sihtotstarvet. Tegemist oli nooremate poegadega, kes ei pärinud perekonna vanimale pojale pärandatud maaomandit. Paljudel neist oli militaarne minevik seljataga ja pärast tegevusetuks jäämist soovis keskaegne ilmalik/vaimulik võim neist enda territooriumil vabaneda , kuna nad olid ilmseks julgeolekuohuks territooriumil. Seega oli nii mitmeski mõttes tegu kasuliku ristiretkega keskaegse eliidi jaoks.
Ristisõjad siinsetel aladel toimusid Teutooni ordu haru – Mõõgavendade ordu ning Taani kuninga Valdemar II egiidi all. Oma kanda üritasid Läänemaal kinnitada veel rootslased. Nii mõneski mõttes oli tegu viikingite traditsiooniliste Idaretkede jätkuga uutes tingimustes. Põhjamaades valitsesid nüüd kristlikud kuningad, kes olid mingil määral unifitseerinud ja rahustanud oma riigi sisetingimusi, ning konsolideerinud kuningavõimu ühtse kuninga institutsiooni alla. Pärilik kuninga institutsioon primogenituurse ehk esmasünniõiguse korras kehtestati ainult Norras 1163. aastal. Taanis ja Rootsis jäi kuningavõim valitavaks – see tingis ühtlasi aadlike mõjuvõimu suurenemise aja jooksul, sest nemad olid valijad ja potentsiaalsed tulevased kuningad.
Kuningriikide sisemine stabiilsus võimaldas vaadata Euroopa ristimata saarekese poole. Ristimine „tule ja mõõgaga“ oli saanud juba traditsiooniliseks ettekäändeks. Seda oli kasutanud näiteks Karl Suur sakside alade vallutamisel. See oli sõna otseses mõttes võitlus hingede pärast ja seeläbi oma territooriumi kaardistamine, märgistamine. Iga uus võim lasi oma kirikuteenritel elanikkonna uuesti ristida . Idaretkede kontekstis oli ristimise puhul tegu sümboolse rituaaliga, mis põlistas iga ristitud hinge ristija ehk uue maaisanda armu alla. Nii juhtus, et nii mõnedki siinsed elanikud pidid laskma ennast mitu korda ristida. Vallutustega liideti siinsed alad ülejäänud kristliku Euroopa sotsiaal-majandusliku ja poliitilise ruumiga.
Mainimata jäi veel üks ida ristisõdade motiiv. Siinsed alad ja eriti Tallinn paiknesid tänapäeva Venemaa vürstiriikide vahetus läheduses. Siia kaubanduslike eelpostide rajamine oleks olnud tulutoov ettevõtmine, sest keskajal teeniti suurimat kasumit kaubandusest, eriti pikamaa sõitudel. Pääsu Neeva jõele piiras Novgorodi vürstiriik, kuid Emajõelt oli ligipääs idas asuvatesse linnadesse – Pihkvasse ja Novgorodi. Muidugi võitlesid ortodoksne ja katoliiklik kirik oma mõjuala suurendamise eest. Teada on, et olid Pihkva ja mitmete teiste suurvürstide sõjakäigud Ugandisse, Sakalasse ja Tarbatusse ( Tartusse ).
Tallinna kujunemine (autonoomseks) linnaks:
Varasema uurimistöö alusel paiknes enne taanlaste vallutusretke 1219. aastal Toompea mäel Lindanise linnus ning mere ääres sadam. Arutletud on isegi võimaluse üle, et tänapäeva Tallinna all-linnas võis paikneda venelaste ja/või põhjala rahvaste kaupmeeste kaubahoov , kuid arheoloogilised tõendid selle kohta puuduvad. Peale Lindanise lahingut täiustasid taanlased puidust linnust. Mõõgavendade ordu okupeeris Põhja-Eestit ja Tallinnat aastatel 1227–1238. Selle aja jooksul ehitati esimene kivist linnus Toompeale. 1230 -ndatel kutsus ordumeister Wolquin Ojamaalt saksa kaupmehi all-linna elama, millele lisandusid siin arvatavasti juba varem elanud Skandinaavia kaupmehed . Selle jaoks ehitati Oleviste ja Niguliste kirikud, mis olid esialgu kaitsekirikud ja pelgupaigad, sest linnamüüri veel ei olnud.
Tallinna all-linn kujunes nende kahe kiriku vahele. Toompeal paiknesid maaisandad (Taani vasallid ja asehaldur, hiljem ka orduteenrid) ja seal kehtis kujunev Eestimaa maaõigus. Tallinn, kui kujunev kaubalinn, oli sinna asunud saksa päritolu kaupmeeste kaudu ilmselt algusest peale seotud linnadega, kus Lübecki õigus juba kehtis. Lübecki õiguse kehtestamisel Tallinnas võisid kaupmeeskonna huvid oma osa etendada . Teisalt võis Taani kuningas kui Põhja-Eesti ala tollane valitseja ehk maahärra eelistada Tallinna puhul Lübecki õigust, tõkestamaks Riia mõju laienemist põhja suunas. Läbi keskaegse Vana-Liivimaa ajaloo toimus siinsetel aladel võitlus vaimuliku (Saare-Lääne piiskopkond, Tartu piiskopkond, Riia piiskopkond) ja ilmaliku (Liivi ordu, Taani hertsogiriik) võimu vahel, mis ilmestas ka Lübecki õiguse eelistamist Taanile kuuluvates Eestimaa hertsogkonna linnades.
Arvatavasti võis Tallinn saada Lübecki linnaõiguse juba Taani kuningalt Waldemar II-lt, kuid selle kohta puudub kirjalik materjal. Varaseim kirjalikult tõendatud linnaõiguslik daatum Tallinna ajaloos on 1248 , mil Taani kuningas Erik Plovpenning (Adraraha) andis siinsetele kodanikele "kõik õigused, mis on Lübecki kodanikel". Kuninga ürik pole originaalis säilinud, selle tekst on meieni jõudnud 1347. aastal tehtud ärakirja vahendusel. Linnaõiguse saamisel sai Tallinnast täieõiguslik keskaegne linn, mille kodanikele kehtisid samasugused õigused ja piirangud, mis teistele Hansa Liitu kuuluvatele linnakodanikele. Linnaõiguse saamine oli üks eeldus, miks Tallinnast kujunes autonoomne linn. Selle kujunemine oli protsess, mis hõlmas kindlaksmääratud linnapiiri, teed isemajandava üksuseni ning omavalitusliku organisatsiooni olemasolu.
Esialgne linnapiir võis olla looduslik, piiritähiseks olid looduslikud märgid – puud, jõed, kivid, mäed. Keskaegse linna piirid määrati kindlaks tegelikult linnamüüri ehitamisega. Arvatavasti kasvas Tallinna all-linna elanikkond, eriti pärast linnaõiguse saamist. Tekkis vajadus kaitsta suurenevat linnapopulatsiooni, kuid samas tähistada linna kultuurmaastikku mingisuguse silmnähtava tähisega maastikul. Selleks tuli ehitada esialgne müür. Margareti müür oli Tallinna vanim teadaolev linnamüür. 1265. aastal andis Taani kuninga Erik V ema ja Eestimaa asevalitseja Margrete Sambor käsu linnamüüri ehitamiseks. Ehitatud kaitsemüüriosad koosnesid eri kõrgusega 60-70 müürilõigust, mis olid eri kõrgusega. Müürilõigud olid lihtsad, küllaltki madalad (enamasti alla 5 m) ja mitte eriti paksud ( allosas alla 1,5 m, rinnatise kohal alla 1 m) puitkaitsekäiguga müürid. Mõningates osades kattub vana Margrete müür tänaseni säilinud linnamüüriga.
Esimest korda mainitakse Tallinna raadi (consilium consulum civitatis ) Taani kuninga Erik IV Adraraha 15. mail 1248 antud ürikus, millega Tallinna all- linnale kinnitati Lübecki õiguse kasutamise luba. Tallinna Raehärra amet oli eluaegne, raehärra pidi olema sündinud seaduslikust abielust ning omama kinnisvara Tallinna piires, kuid ei tohtinud ta teenida elatist käsitööga, see tähendab pidi kuuluma kaupmeeste hulka. Otsuste langetamisel peeti silmas eelkõige suurkaupmeeste huve. Tallinna keskaegne valitsemisviis võiks olla midagi kaubandusliku oligarhia taolist. Tallinna raad kui omavalitsuslik institutsioon, garanteeris Tallinna linnale autonoomse arengutee, mida ilmestasid sagedased võimutülid teiste Vana-Liivimaa jõududega: ordu, vasallide ja kirikuga .
Tallinna all-linna kujunemise aluseks oli kaubandus. Kaubanduskontaktid ja soodne asukoht meelitasid siia kaupmehi, kes jäid siia paikseks. Kaubanduse arenedes tuli veel käsitöölisi ja ehitusmeistreid mujalt, põhiliselt saksakeelsest kultuurisfäärist. Siinkohal tõstatub tähtis probleem. Nimelt olid saabuvad uuselanikud enamjaolt vallalised mehed, kes saabusid siia ilma naisteta. Ilmselt võib oletada, et suurem osa naistest võeti kohalike seast, mis tähendab, et need kohalikud naised saksastusid ja hiljem eitasid oma päritolu. Samasugune protsess kordus mõningate eesti meessoost linnaelanike saksastumisel. Eestlaste saksastumine jättis omakorda jälje balti-saksa kultuuri, sulandades endas eesti ja saksa kultuuri erinevaid jooni (keel, kombed jne).
Vajalik söögi- ja joogipoolis valmistati linnapiiride sees või linnale kuuluvas linnasarases. Keskaegse Tallinna linnapiirides võis pidada koduloomi, samuti asus linna tööhoov ehk marstall linna sees. Linnasarases tegeleti põllumajandusega, puudujäävad põllumajanduslikud produktid saadi kohalikega kaubeldes. Esialgu toimis nn kliendi-patrooni süsteem, kus linnakodanikel olid omad kindlad tarnijad maapiirkondadest, kellega arveldati naturaalmajanduse tingimustes vahetuskaupadega. Hiljem keelustas Tallinna raad sedasorti tegevuse ja lubas edaspidi kaubelda ainult turul. Turu tarnijaid ja müüjaid sai Tallinna raad hõlpsalt kontrollida.
Linna vajalikuks ja suurimaks tuluallikaks osutusid vesiveskid , kus jahvatati vilja. Tallinna raad määras veskitele spetsiaalsed veskimaksud. Vilja jahvatades pidid kõik maksma seda maksu ja raad teenis niimoodi suuri tulusid. Vesiveskid paiknesid Härjapea jõel. Lasnamäel asus lubjapõletusahi, mida kontrollis Tallinna raad.
Tallinnal olid olemas kõik eeldused, et olla isemajandav ja autonoomne üksus Vana-Liivimaal.