Talurahva elu-olu 19. saj. talurahvamuuseumi materjali põhjal (0)

Andrea Ainjärv
Talurahva elu-olu 19. saj. talurahvamuuseumi materjali põhjal
Sajandi algupoolel võeti vastu seadused, millega eesti talurahvas vabastati pärisorjusest. Maa jäi aga endiselt mõisnike omandiks ja selle kasutamise eest tuli mõisale tööd teha. Elu oli raske, kuid inimesed võisid ise otsustada kus tahavad elada või millega tegeleda. Kuni pärisorjusest vabastamiseni ei olnud eestlastel perekonnanimesid. Inimesi kutsuti talu nime järgi. Kuid nüüd vabad talupojad vajasid perekonnanimesid. Nimed vormistati mõisas. Kes ise nime ei öelnud, sellele pani mõisnik nime. Sellest tuli osale eestlastele saksapärased nimed. Perekonnanimed lisasid eestlastele eneseväärikust. Aja möödudes suutsid osa talupoegi talud ära osta ja seega oli suur samm edasi astutud oma elu korraldamises. Kuid kõigele vaatamata ei tundnud eestlased ennast veel rahvusena, vaid nimetasid end maarahvaks. Talurahva eneseteadvust tõstsid ka sajandi algul sisse seatud vallakohtud , kus kohtunikeks olid talupojad ise. Lahendati talupoegade omavahelisi tülisid ja karistati väiksemate üleastumiste eest. Samal ajal hakkas kujunema talupoegade omavalitsus - vallakogukond . Kogukond pidi hoolitsema vaeste eest, koguma viljavaru ikalduse puhuks, asutama koole , ehitama ja parandama teid.
19. sajandi algul oli eesti talupoja eluhooneks palkidest ehitatud rehielamu. Selle katuse all oli rehealune ja rehetuba. Eluruumi ülesandeid täitis rehetuba, mille suurus sõltus pere jõukusest. Seal kuivatati ka vilja ja seega oli ruum rehealusest kõrgem. Vilja kuivatati lae all partel. Rehetoas olid savi-või muldpõrandad. Põhja- Eesti paealadel tehti rehetoa põrand sageli ka paeplaatidest. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Veel 19. sajandi algul ehitati rehetoad ilma akendeta. Valgust saadi avatud ukse või lauaga suletava ava kaudu. Küttekoldeks oli korstnata ahi. Ahjus küpsetati leiba ja ahju ees oleval leeasemel valmistati perele ja loomadele toitu. Suits lasti välja ukse või suitsuaugu kaudu. Rehetuba jagunes kindla korra kohaselt. Nii asusid rehealuse poolses seinas magamisasemed. Ahjuesine osa täitis köögi ülesannet ja kõige puhtam ja auväärsem paik oli söögilaua asukoht. Sajandi algul oli mööblit vähe ja needki seina ja põranda külge kinnitatud. Kasutusel olid seina külge kinnitatud pingid. Ka magamislavad toetusid ühelt poolt maas olevatele postidele ja teiselt poolt olid kinnitatud seinapalkide vahele. Kõige hinnalisemaks ja kaunimaks varaks oli pulmakommetega seotud riidekirst. Rehetuba oli eesti talupoja argipäevaseks töö-ja elukohaks. Samas ruumis saadeti mööda ka kõik pidulikud sündmused. Sel puhul tehti suuremad koristustööd, seinad lubjati valgeks ja põrandale riputati liiva või kalmuse varsi. Lakke riputati õlgedest ja kõrkjatest tehtud ilustusi. Seinad kaeti linaste kangastega ja mõnel pool ka peergudest mattidega.
Talutööd jätkus aastaringselt. Kevadel olid peamisteks põllutöödeks kündmine, äestamine ja külvamine. Künti puust adraga, mille otsas olid rauast sahaterad. Atra vedasid põhiliselt härjad, mõnel pool ka hobused. Külvati käsitsi. See oli vastutusrikas töö ja tavaliselt tegi seda peremees ise. Kasvatati rukist , otra , nisu ja kaera. Kevadtööde hulka kuulus ka sõnnikuvedu laudast põllule, mis siis hiljem üles künti. Talutööde tegemisel jälgiti alati tähelepanelikult loodusmärke ja rahvakalendrit. Nii oli 1. aprillil kaejalaskepäev, mis karjatamise perioodi algust tähistas. Künnipäev oli l4. aprillil ja tähistas kevadiste künnitööde algust. Jaanipäev 24.juunil oli aeg kus kõik põllutööd pidid olema lõpetatud ja algas heinategu. Sügistööd algasid rukkilõikusega. Rukist lõigati sirbiga, et ükski kõrs kaduma ei läheks. See oli austus leivale. Teisi vilju lõigati vikatiga. Vili seoti vihkudesse. Algul olid vihud põllul ja siis viidi rehetuppa kuivama. Algas rehepeks , mis oli väga raske aegaviitev töö. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja peksti. Talvisteks välitöödeks oli metsas puude lõikamine ja palkide vedamine . Regedega veeti kuhjadest heinu koju. Talupoeg pidi käima ka mõisavooris, mis tähendas mõisniku vilja ja viina vedamist linna müügiks. Palju tööd oli talu naisperel. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, valmistada toitu ja kasvatada lapsi. Talveõhtutel pirrutule valgel naised ketrasid, kudusid kangast ja valmistasid riideid . Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö-ja tarberiistad olid valmistatud ise ja peamiselt puust. Lapsed õppisid varakult tööd tegema ja vanemaid abistama.
Riietus ei olnud igal pool ühesugune. See erines kihelkonniti ja praegu on need riided tuntud rahvariiete nime all. Üldiselt oli meestel suvisteks tööriieteks valge särk ja püksid. Naised kandsid suvel pikka valget särki, mis oli kirivööga kinni tõmmatud. Jalas olid pastlad või paju-ja niinekoorest viisud . Külmal aastaajal ja pidude puhul kanti villaseid värvikirevaid rõivaid. Naiste riietus koosnes pikitriibulisest seelikust, vestist või pikk-kuuest. Abielunaised kandsid peas tanu ja ees põlle. Mehed kandsid särgi peal kampsunit meenutavat jakki ja pikk-kuube, mis oli kirivööga kokku tõmmatud. Sinna juurde kuulusid põlvpüksid ja põlvikud. Peakatteks oli vildist kaabu. Ehteid ei kantud ainult ilu pärast. Need pidid kaitsma kurjade jõudude eest. Ümber keha seotud vöö pidi tegema tugevaks ja hoidma haiguste eest. Eriline kaitsev omadus usuti olevat kinnastel. Neid kanti mõnikord ka suveti vöö vahel.
Kõige tähtsam toit oli leib. Leiba peeti pühaks. Leivaga ei tohtinud mängida ja kui leivatükk maha kukkus, tõsteti see üles ja anti suud. Leivakõrvasena tarvitati soolasilku, jahusuppi ehk körti. Tehti tangu-või jahuputru. Toiduks tarvitati ka naerist. Liha söödi väga harva. Sügisel kui tapeti loomi või suuremate pühade või pidustuste ajal. Toidu kõrvale rüübati kalja või hapupiima. Pidupäevadeks tehti õlut. Kevadeti kasutati joogiks kasemahla. Toitu saadi suure vaeva ja raske tööga. Seega oldi leiva ja toidu eest tänulikud. Toidu üle nurisemine oli taluperes kehtivate tavade juures mõeldamatu.
19. sajandi algul Eestis alanud uuendused puudutasid ka hariduselu. Kirikuõpetajate eestvedamisel avati mitmeid koole ja anti välja eestikeelseid raamatuid. 1802. aastal avati Tartus taas ülikool . Enamik üliõpilasi pärines baltisaksa aadlike peredest. Ülikooli pääsesid siiski ka mõned eestlased. Enamik haridust saanud eestlastest saksastusid, kuid oli ka üksikuid noori, kes ei häbenenud oma eesti päritolu. Üks neist oli Kristjan Jaak Peterson , kes huvitus eesti keelest ja rahvaluulest. Tema sulest pärinevad esimesed eestikeelsed luuletused. K. J. Petersoniga seostatakse eesti rahvusliku ärkamisaja algust. 1838.a. loodi Tartusse Õpetatud Eesti Selts, millest sai eestialaste uuringute keskus järgnevatel aastatel.
Üldiselt võib öelda, et 19. sajandi lõpuks oli talurahva elu muutunud paremaks. Seadustega anti talupoegadele juurde õigusi ja vabaneti pärisorjusest. Talud olid ilusasti välja arenenud. Ma arvan, et mulle oleks meeldinud elada 19.sajandi talus. Mõistagi, et oleks pidanud palju tööd tegema, oleks maalähedane eluviis ilmselt väga huvitav ja väljakutsuvalt uus minu jaoks.