EESTI KULTUURI TEKKE- JA OLEMISEELDUSED NING TINGIMUSED (0)

Tallinna Ülikool
Eesti Humanitaarinstituut
EESTI KULTUURI TEKKE- JA OLEMISEELDUSED NING TINGIMUSED
Referaat
Koostaja: Kerli Puusepp
Rühm: WE-1
Tallinn, 2012

SISUKORD

Sissejuhatus 3
1.Muinas-Eesti 4
2.Eesti keskaeg 4
3. Reformatsioon 16. sajandil 6
4.Rootsi aeg 7
5.Eesti Vene impeeriumis aastail 1710-1825 8
6.Ärkamisaeg (1860–1900) 9
Kokkuvõte 11

Sissejuhatus

Kajastan oma referaadis Eesti kultuuri tekke- ja olemiseeldusi keskajast ärkamisajani. Räägin veidi lähemalt erinevatel ajaperioodidel aset leidnud kultuurilise tähtsusega sündmustest ning samuti üleüldisest eluolust, eelkõige talupoegade omast.
Räägin lähemalt ka reformatsioonist ning selle mõjust haridusele. Juttu tuleb ka rahvahariduse tõusust, lugemisoskuse kasvust ning eestikeelse kirjasõna tekkest.
Lisaks saab referaadist teada ärkamisaja põhilised muutused, mis eestlaste eneseteadvust kasvatasid ning tänu millele sai eestlastest kultuurrahvas.
Head lugemist!

Muinas-Eesti

1000. aasta paiku olid Läänemeresoome hõimudel veel üsna lähedased omavahelised kontaktid ja selleks ajaks olid ka eestlaste asuala piirid juba üsna selgelt välja kujunenud. Rahvastik jagunes Eesti alal hõimualadeks ning koosnes 12. sajandi lõpul kaheksast-üheksast suuremast ja vähemalt neljast väiksemast maakonnast. Maakonnad jagunesid omakorda kihelkondadeks. Kihelkond oli Eesti ühiskonnas keskne organisatoorne üksus ja arvatavasti ka teatud geograafiliselt piiratud ala külakondade vabatahtlik liit.
Ühiskond oli sel ajal patriarhaalne, hääleõigus oli vaid taluperemeestel üksi. Kui arvestada sellega, et taluperemehi oli kogu rahvastikust vaid umbes kuni 12%, siis võib öelda, et Muinas-Eesti ühiskonnas valitses siiski suhteline võrdsus.
Muinas-Eesti rahvakultuuri kaheks põhiteguriks olid selleaegne ühiskond ja majandus, mis põhines maaviljelusel koos sellega seotud karjanduse ja teiste tööaladega. Eriti oluliseks sektoriks oli rahvakultuuri juures rahvausund , milleta rahvaluule mõistmine ei ole võimalik. Eesti vana rahvausku on iseloomustatud kui animismi , looduse hingestamist. Olulisel kohal oli ka esivanemate kultus. Rahvausund andis justkui juhatust, kuidas toimida inimelu tähtsamate sündmuste puhul ning kuidas suhtuda neisse , kes olid siit ilmast juba lahkunud.

Eesti keskaeg

Keskajal on Eesti ajaloos väga oluline roll, sest just sel pikal ajaperioodil toimub üleminek muinasajast kristlikku ja uuetüübilisse seisuslik -feodaalsesse ühiskonda. Selle perioodi keskeks oli 15.sajand.
Eesti ala oli naabrite huvipunktis olnud juba kaua enne sakslaste sissetungi. Ka ristiusuga olid eestlased mõningal määral tutvunud.
Huvi Liivimaa ja Eesti vallutamise vastu seostatakse üldiselt saksa kaupmeeste tegevuse aktiviseerumisega Läänemerel alates 12. sajandikeskpaigast. Lisaks saksa kaupmeestele tundsid Baltimaade vastu huvi ka Taani kaupmehed ja kirikutegelased; idamisjonist huvitus ka Rootsi. 
Eestlaste vabadusvõitlus lõppes Saaremaa alistumisega 1227. aastal. Vana-Liivimaa sisepoliitilised olud olid pärast maa vallutamist kõike muud kui stabiilsed. Juurde voolas pidevalt uusi väikevasalle, kes kõik tahtsid jätkata endisel seisuslikul tasemel ning tõstsid seetõttu pidevalt talupoegade koormisi ja makse. See viis 1343. aastal talupojad mässuni, mida me tunneme Jüriöö ülestõusuna. See ülestõus näitas, et vabanemise lootus polnud eestlaste hulgas kustunud.
Varakeskaegsel perioodil tuli Eesti ühiskonda kaks olulist uut nähtust: esimesed linnad ja maale ehitatud mõisad. Mõisate rajamine tekitas maale uue sotsiaalmajandusliku keskuse ja mõisnike ning talurahva vahetu kokkupuutumise koha.
Seoses eestlaste ristiusustamisega hakati maakogudustesse ehitama kirikuid, mis oli igal juhul kohaliku rahva jaoks väga tähtis sündmus. Kõige suuremateks kujunesid linnadesse püstitatud piiskopikirikud.
Ristiusu vastuvõtmine muutis inimeste maailmapilti ning tihti oli loodususku inimestel raske aru saada, kuidas maailm Jumala tahtel sündinud on. Lisaks uuele maailmapildile tõid ristiusku siirdumine ning kiriklik ajaarvamine ja kalender kaasa palju uusi sõnu ning mõisteid.
Hiliskeskaja (umbes aastail 1346- 1520 ) edenedes muutus eesti talupoegade olukord radikaalselt . Olukorra halvenemise suurimaks põhjuseks oli mõisate asutamine, mille esimene periood oli olnud juba varasel keskajal. Lisaks koormistele laienes talupoegade teokohustus ka mõisatööle ning üldised maksud aina kasvasid. Lisaks piirati ka talupoegade liikumisvabadust, mis viis lõpuks kogu pere sunnismaiseks muutumiseni.
Eesti ühiskond, mis alates 13. sajandist puutus üha enam kokku keskaegse kultuuriga , tegi seda eeskätt kiriku ja tema organisatsiooni ning linnade kaubanduse ja käsitöö kaudu. Keskaja jooksul sai tuttavaks ja omadeks suur hulk uuendusi , mis assimileeriti eesti kultuuri. Seega oli keskaeg tõeliseks murranguajaks Eesti kultuuriloos !
Rahvakultuuri muutumisele oli suur mõju kirikul, seda nii ristiusu kui ka hariduse vahendajana. Vaimulikud olid kirjutamis - ja lugemisoskusega, mida valitseva aadli kohta paraku alati ütelda ei saanud. Teine uute nähtuste tähtis vahendaja rahvakultuuri seisukohalt oli linn oma käsitööga. Linnad kujutasid endast (kõrg)kultuuri koldeid, mida seal elavad üksikud talupojad justkui „toitsid“.
Keskaja jooksul võeti seega omaks väga suur hulk erinevaid uuendusi, millest osa liideti omaenese varasema rahvakultuuriga. Kiriku ja kloostrite vahendusel saadi osa kirjakultuurist. Pikemas perspektiivis oli kõige olulisem see, et Eesti kultuuriruum liideti lääneliku kultuuriga Euroopa südamail. Suurimaid mõjutusi saadi Saksa kultuuriruumist.

Reformatsioon 16. sajandil

Reformatsioon hakkas Eestis levima 16. sajandil, tuues endaga kaasa mitmeid kultuurilisi muutusi ning eestikeelse kirjasõna leviku.
Ühiskondlikult tähendas 16. sajand teorendil põhineva mõisamajanduse läbimurret. Mõisad asutati talupoegade maadele, keda omakorda külade kaupa metsa- ja äärealadele aeti. Seetõttu tervnesid talupoegade ja mõisate vahekorrad, mille üheks tõendiks oli ka eespool mainitud Jüriöö ülestõus 1343. aastal.
Kultuuriajalooliselt on 16. sajandi olulisemaid sündmusi Baltikumis reformatsioon. Selle algatajaks oli 1519. aastal Martin Luther, kes võitles katoliku kiriku vastu. Reformatsiooni üks põhieesmärke oli kiriku rahvale lähemale toomine. See tähendas omakorda seda, et vaimulikud pidid ära õppima eesti keele ning hakkama jutlusi pidama kohalikus keeles. Usupuhastuse ideoloogiliseks tuumaks oli koguduse õigus suhelda Jumalaga koguduse enda keeles. Reformatsioon ei muutnud siiski kohe olukorda paremaks.
Humanismi ja reformatsiooniga kaasnes loodusteaduste tähenduse tõus. Ajaarvamise hõlbustamiseks hakkasid ilmuma nüüd ka rahvakeelsed kalendrid. Eesti kultuuriloos on humanismil väga suur roll, sest üha rohkem hakati tähelepanu pöörama eesti keelele ning suhtumine sellesse paranes oluliselt. Rahvakeele kasutamise vajadus kirikutes viis selleni , et eesti keelt oskavaid vaimulikke püüti rakendada ka vaimulike teoste tõlkimisel.
Reformatsioonile järgnes koolide asutamine linnadesse. Need pidi olema kristlikud koolid rahva kasvatamiseks. Üheks ülesandeks oli neil ka eesti keelt oskavate vaimulike koolitamine kiriku jaoks. Enamik koole olid mõeldud 7 – 12- aastaste poste jaoks, kuid Luther pidas vajalikuks asutada koole ka tütarlaste jaoks.
Suurim reformatsiooni teene Eesti kultuuriajaloos on kahtlemata emakeelse kirjanduse sünd. Esimene teadaolev teos, mis on sisaldanud nii eesti- kui lätikeelset teksti, on aastal 1525 Lüübekis trükitud luteri katekismus. Paraku on sellst jälgi vaid arhiiviandmeis.
Talurahva jaoks oli 16. sajand usulises mõttes väga segane aeg. Reformatsiooni küll märgati, kuid usupuhastuse sisu ja tähendus jäid rahvale esialgu üsna arusaamatuks. Rahvakultuuris säilis keskaegne põhi ka 17.sajandil. Siiski avasid kontaktid linnadega mõningaid võimalusi teatud uuendustega tutvumiseks ja nende levikuks talurahva seas.

Rootsi aeg

17. sajandi algupoole jagasid Eesti ala Rootsi (Põhja-Eesti), Poola (Lõuna-Eesti, Tartu-, Viljandi- ja Pärnumaa) ning kolmanda võimuna Taani, kes oli omandanud Saaremaa.
Rootsi võimu perioodil püsis keskaja jooksul välja kujunenud seisuslik ja feodaalne ühiskond endisel kujul. Siiski andis mõisate reduktsioon talurahvale uusi lootusi. Nimelt oli see suunatud aadlike vastu ning näitas, et nüüd on olemas võim, millega peavad arvestama ka mõisnikud. Muidugi püsis feodaalkord Eesti alal kogu Rootsi mõjuvõimu aja. Kroonumõisates muutus talupegade olukord siiski kindlamaks.
Eesti talurahva seosukohalt oli eriti suure tähenduse Rootsi suurvõimu perioodil kavandatud ja teoks tehtud talurahvakoolide asutamine. Mainimist tasub Forseliuse asutatud seminar , mis oma lühikese toimimsaja jooksul suutis hariduse anda umbes 160 eestlasele , kellest umbes üks neljandik töötas hiljem talurahvakoolides õpetajana. Tänu Forseliuse seminarile hakkas rahva hulgas levima lugemisoskus. See sai omakorda eelduseks eestikeelse kirjasõna levikule 17. sajandi lõpul. Põhjaeestikeelseid raamatuid hakati Riias trükkima 1690. aastail. Talurahvakoolide püsimist toetas Rootsi kirikuseaduse maksmapanek.
Kindlasti ei tasu ära unustada ka Tartu Ülikooli avamist Rootsi suurvõimu sajandil 1632. aastal. Ülikoolis valmistatud Eesti ja Läti jaoks ette üsna palju pastoreid – umbes 250. Ülikooli esimene tööperiood jäi paraku lühikeseks, lõppedes Vene-Rootsi sõjaga ning Tartu kapituleerimisega 1656. aastal.
Rootsi võimu ajal sai Eesti Tartusse ka oma esimese trükikoja 1631. aastal. Seal valmis kokku umbes 1100 raamatut ja brošüüri, lisaks väiksemaid trükiseid. Tallinn sai trükikoja 1634. aastal.
Eestikeelse ajakirjanduseni sel perioodil veel ei jõutud, kuid üldise kultuuriloolise olukorra kirjeldamisel on tähtis ka muukeelne. Kalendreid veel eesti keeles 17. sajandil ei ilmunud. Siisku tunti eesti keele vastu suurt huvi ning ilmus isegi Eesti keele grammatikaid (Stahl „Anführung zu der Estnischen Sprach“, 1637). 1686. aastal ilmus lõunaeestikeelsena Uus Testament .
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Rootsi aeg oli Eesti kultuuriajaloo jaoks väga oluline ajajärk eelkõige just trükisõna ja lugemisoskuse kiire leviku tõttu. Kahjuks katkes Karl XI varase surma tõttu paljutõotav areng ning Rootsi kuninga kavatsused jäid teostamata. Siiski oli Rootsi aeg Eesti kultuuriloo seisukohalt üks tähtsamaid perioode .

Eesti Vene impeeriumis aastail 1710-1825

Põhjasõjas vallutas ning alistas Venemaa Eesti- ja Liivimaa. Ametlik ühendamine Vene impeeriumiga toimus Uusikaupunki rahulepinguga. Eesti ala jagunes Riia ja Tallinna kubermangu vahel, kummaski oli neli maakond. Saaremaa moodustas omaette provintsi. Kogu pikal Vene impeeriumisse kuulumise perioodil püsis Eesti seisuslik olukord siiski täpselt samasugusena nagu enne. 18. sajandit on peetud ka feodaalse pärisorjusliku korra tippajaks, kuid see oli samal ajal ka selle lõpp-perioodiks. Talupoegade jaoks oli see väga rõhuv ja traagiline aeg.
Talurahvarahutuste tõttu oli talurahvaküsimus siiski pidevalt päevakorras aadli maapäevadel. Aastal 1811 leiti, et targem oleks talupoeg pärisorjusest vabastada. Aastal 1816. anti välja Eestimaa talurahvaseadus, mille alusel pidi mõisnik talupoja pärisorjusest vabastama. Eesti talupojast said seega vabad mehed.
18. sajandil hakkasid kogu Euroopas levima valgustusaja ideed, Venemaal langeb see kokku Katariina II valitsusajaga. Vene linnaseadus nägi ette, et koole pidi olema kubermangu kõikides linnades ja suuremates alevikkudes. Leidus kaheklassilisi (alamrahvakoolid) ja neljaklassilisi (pea- rahvakoolid ) koole. Pea-rahvakooli neljas klass lõi eeldusi edasiõpimiseks gümnaasiumis. Tallinna Gümnaasium oli endiselt viie-klassiline kõrgema taseme kool. Alamrahvakoole leidus pea kõigis linnades (peale Kuressaare).
Statistilisi andmeid on lugemisoskuse kohta 18. sajandil vähe. Arvatakse, et lugeda oskas sel ajal umbes 30 – 40% meestest ja umbes 15% naistest.
1802. aastal avasti uuesti ka Tartu Ülikool, mis alustad tööd nelja teaduskonnaga – arsti-, õigus-. usu- ja filosoofiateaduskond. Ülikool ja selle väljaehitamise periood tõi Tartusse ka palju uus elanikke.
Kõige sügavam perioodiliselt ilmuv eestikeelne väljaanne on 18. sajandil kalender. Esimene teadaolev eestikeelne kalender ilmus 1731 .aastal. Kalender polnud talurahvale oluline mitte vaid ajaarvamise vahendina, vaid ka seal leiduva lugemismaterjali poolest. Kalendri kõrval oli oluliseks trükiseks ka aabits, mida tunti juba 17. sajandil. Lisaks kalendritele ja aabitsatele olid 18. sajandi lõpus väga populaarsed ka kõiksugu ditaktilised teosed, kus jagati talupoegadele kasulikke näpunäiteid ja õpetusi. 1739. aastal ilmub ka eesti keelsena Piibel.
Sel perioodil, 18. sajandil, hakkas eestikeelne kirjasõna kiiresti levima, sest eestlaste lugemisoskus aina kasvas. Eesti ajakirjandus saab alguse Peter Ernst Wilde nädala-ajakirjast „Lühhike Õppetus“ (1766–1767), sellele järgneb Otto Wilhelm Masingu „Marahwa Näddala-Leht“ (1821–23 ja 1825). Oluliseks meheks Masingu jt kõrval oli sel perioodil Kristjan Jaak Peterson , kes oli esimene eestlane, kes ei häbenenud oma päritolu ja rahvust. Peterson õppis Tartu Ülikoolis ning tegi kaastööd teaduslikule väljaandele „Beiträge“, mis tegeles eesti keele uurimisega.

Ärkamisaeg (1860–1900)

Käsitletaval perioodil võib esimest korda rääkida eesti haritlaskonna tekkimisest. Suuresti aitas sellele kaasa 1802. aastal taasavatud Tartu Ülikool, kus õppis juba väike rühm eestlasi. Siiski oli eestlastest haritlaste osakaal väga väike ning paljud eestlased saksastusid, võttes üle saksa nimed ja kombed ning sulandudes nö. „massi“.
Eesti rahvakoolide arengukäiku jälgides tuleb tõdeda, et 19.sajandi algul toimus rahvahariduse allakäik ning talurahva kirjaoskus pidurdus, kuid talurahvaseadused andsid tõuke madalseisu ületamiseks. Venemaaga võrreldes oli Eestis lugemisoskus palju kõrgemal tasemel – sajandi keskpaigaks oskas lugeda umbes 76% rahvastikust.
Vaadeldaval perioodil väärib suurt tähelepanu teos „Kalevipoeg“. Selle eepose idee autoriks oli Faehlmann , kes pärandas idee edasi Kreutzwaldile. Algselt oli Kreutzwaldil plaan luua see eepos proosavormis, kuid kui ta tutvus Soome eepose „Kalevala“ saksakeelse tõlkega, otsustas ta „Kalevipoja“ luua samuti rahvaluule vormis. „Kalevipoeg“ ilmub 1862 . aastal, jättes rahva esialgu veidi külmaks. Tõeline aeg saabus eepose jaoks rahvusliku ärkamisaja tuules.
Talurahva majanduslike võimaluste paranedes ja rahvahariduse kasvades jõutigi 1850. aastail juba tõusuperioodi algusesse. Koolilõpetajate arv suurenes, kujunema hakkas eestlastest haritlaskond , ülikoolini jõudsid juba esimesed vabakslastus talupoegade järglased.
1860. aastaid on peetud Eesti ärkamisaja alguseks. Kuigi sellel ajaperioodil leidis aset suur venestamiskampaania, ei lasknud end leidvad eestlased endid sellest väga mõjutada. Üha enam kerkis esile rahvuse ja rahvusluse mõiste. Talupojad omasid nüüd liikumisvabadust ning paljud neist suundusid elama linna.
Rahvuslikul ärkamisajal eristatakse kolme põhilist voolu: 1) saksameelne – pooldati koostööd saksa seltskonnaga, et ühiselt vastu seista venestuspoliitikale; 2) venemeelne – leiti, et eestlaste suurimateks vaenlasteks on endiselt balti parunid ja pastorid, kelle vastu võitlemiseks on parim võimalus toetuda vene liberaalsele ja demokraatlikule seltskonnale; 3) eestimeelne- arvati, et eestlased peavad leidma oma tee hariduse ning rahvakultuuri edendamise kaudu, asetamata erilisi lootusi ei venelastele ega sakslastele. Ärkamisaja keskne ühiskondlik idee oli rahvuslus , millel on natsiooni loov ja ülesehitav funktsioon.
Ärkamisajal leidsid aset mitmed muutused, mis panid aluse tänapäevasele eesti kultuurile selles tähenduses, milles me seda täna tunneme. Ajakirjandus hakkas õitsema, ilmusid „Sakala“ (1878.a; Jakobson ), „Postimees“ ( 1886 , Hermann), „ Perno Postimees“ (1857, Jannsen) jt perioodilised väljaanded.
Väga populaarseks muutusid ka kõiksugu seltsid, mis koondlasid endas sarnaste huvidega inimesi ning arendasid suuresti eesti kultuuri. 1865. aastal loodi Jannseni initsiatiivil laulu- ja mänguselts Vanemuine. Selle seltsi tegevusest kasvas välja näiteks laulupidude traditsioon (esimene laulupidu toimus 1869.aastal). 1870. aastal loodi rahvuslik teater.
Kirjanduselu elavdas aga 1872. aastal loodud Eesti Kirjameeste Selts ( EKmS ), mis loodus Jakobsoni ideest lähtuvalt. EKmS suunas vajalike kooliõpikute koostamist ja kirjastamist, avaldas aastaraamatuid, milles ilmus artikleid keeleteaduse, rahvaluule, ilukirjanduse jm aladelt. Kirjanduse areng kulges 1860.-1880. aastatel väga hoogsalt.
Kõikide nende muutuste ja elavnemiste tuules elavnes peagi ka rahvakultuur . Muutused leidsid aset kõikides rahvakultuuri alaosades, mistõttu võibki seda perioodi murranguajaks nimetada. Talude päriseksostmine ja üleminek mitmeväljasüsteemile olid eelduseks tehnilistele uuendustele. Põllumajanduse uuenemine koos turumajandusliku mõtlemisega põhjustasid muutusi ühiskondlike rühmade vahelistes suhetes.
Talurahva liikumisvõimalusi parandasid meeletult raudteede ehitamine. Paranes ka kaubandus ning suhtlus maa- ja linnarahva vahel. Talupojad muutusid ka majanduslikult kindlustatumaks ning hakkasid üha enam huvituma kultuurist. Võeti osa mitmetest seltsitegevustest ning rahvuslikest üritustest.
Kultuuriliselt ja ideoloogiliselt oli Eesti ärkamisaja lõpuks üsnagi ühtlane. Võib väita, et Eesti kui natsioon oli sündinud. Ärkamisaja nelikümmend aastat olid eesti rahva suureks hüppeks tulevikku. Paremasse ja kindlamasse tulevikku.

Kokkuvõte

Eesti kultuur on tugevasti mõjutatud saksa kultuuriruumi poolt, mis omakorda on mõjutusi saanud Ladina-Euroopa katoliiklusest. Seega on eesti kultuur justkui hübriid, kus on omavahel segunenud rahvus- ja euroopalik kultuur.
Tee eestlaste eneseteadvuse kasvuni pole olnud kerge. Seda eelkõige mitmete vallutuste, sõdade, nälja- ja katkuepideemiate tõttu. Siiski leidus eesti talupoegades jõudu, et vabaneda täielikult mõisavalitsejate võimu alt ning saada vabadeks meesteks, kes hindasid haridust ja olid sõbrad kirikuga .
Eestlaste rahvuslik ärkamine hakkas toimuma 1860ndatel ning just siis tekkis ka esimene eesti noor haritlaskond, tänu kellele viidi rahvuskultuur massidesse ning tõsteti tugevalt eestlaste eneseteadvust. Eestlastest sai mitme sajandi jooksul toimunud „sisemise kasvamise“ käigus lõpuks ometi tõsiseltvõetav kultuurrahvas.