Ajaloo arutlusteemad (0)

Millised olid eestlaste poliitilised valikud Teises maailmasõjas?
Sõjaga ei kaasne mingeid hüvesid. Teine maailmasõda (1939-1945) mõjus laastavalt kõigile asjaosalistele. Eesti mehi küüditati Siberisse, mobiliseeriti sõtta nii Vene kui ka Saksa vägede koosseisu ja väga paljud neist hukkusid. Lõpuks läks Eesti siiski Nõukogude Liidu võimu alla Kas eestlastel oli üldse mingisuguseid võimalusi?
1939.aastal rajati Eesti Vabariiki Nõukogude baasid ning juba 1940-41 oli riik NSVL okupatsiooni all. Teame seda kui esimest punast aastat. Mehi hakati mobiliseerima. Esimene küüditaminegi toimus juba 14.juunil 1941.aastal. Kuna ähvardamas oli Saksa vägede tulek, siispaljude meelest polnudki muud kui tuli astuda sõtta Vene vägede koosseisus .
1941.aastal tulid Saksa väed ja okupeerisid Eesti alad koguni 1944.aastani. Need, kes keeldusid sõtta astumast Vene vägede koosseisus ja olid üleüldiselt vastuseisus stalinliku korraga, astusid Saksa koosseisus rindele. 1944.aastal läks väga palju mehi Saksa sõjaväkke, sest Punaarmee oli järjekordselt tulekul.
Mõned võitlesid vabatahtlikena Soome poolel. Esimesed soomepoisid olid 1939. ja 1940. aastal Eestist Soome põgenenud mehed, kes soovisid anda oma panuse hõimunaabrite võitlusele pealetungiva punaväe vastu Talvesõjas. Pärast Talvesõda oli neil võimalus tulla Eestisse oma kodumaa eest võitlema, mida enamus ka tegi. Järgnenud Nõukogude okupatsiooni ajal paljud neist represseeriti.
Oli ka neid, kes jätkasid isetegevuslikku võitlust nõukogude võimu vastu. Sajad tuhanded relvastatud mehed läksid metsa ja alustasid partisanisõda, mis meil on tuntud metsavendluse nime all. Säärasest liikumisest võtsid osa ka naaberrahvad.
Ilma inimõiguste rikkumiseta ei oleks ka pagulust. II maailmasõjast rääkides ei saaks antud terminit mainimata jätta. Isiklik tagakiusamine, rõhumine, nälg ja vaesus ning sõda kogu selle üldises mõistes sundis inimesi välja rändama. Paljud autorid ( kunstnikud , kirjanikud jt) läksid välismaale, sest siin kiusati neid taga ja ei avaldatud nende teoseid ( tsensuur ).
Selgub , et eestlastel polnudki erilisi valikuid , vaid sundolukord : sõdida rindel vene vägede koosseisus sakslaste vastu või vastupidi, aidata põhjanaabreid soomlasi ja enda riiki või siis sootuks pageda, kuniks eluolu paraneb.
Kuivõrd oli 19.sajand pöördeline etapp talurahva elus?
Eestlane (Eesti talupoeg) oli enne olnud sunnismaine pärisori. Mõisnik võis teda oma äranägemise järgi osta, müüa, vahetada ja kinkida . Sunnismaisel talupojal polnud sõnaõigust, tal polnud ei maad ega midagi – ta tegi mõisa jaoks tööd ja polnud niiöelda mittekeegi. 19.sajandil aga olukord muutus.
Pärisorjuse kaotamine oli õhus juba Rootsi aja lõpul. Ometi alles 1802.a Eestimaal ja 1804.a Liivimaal vastuvõetud talurahvaseadustega kehtestati talude pärandatav kasutusõigus, normeeriti teokoormisi ning keelati talupoegade müük ja võõrandamine. 1816/1819 seadustega kaotati pärisorjus. Liikumisvabadus oli veel piiratud, kuid talupoeg võis omada vallas- ja kinnisvara. 19.sajandi keskpaigas vastuvõetud seadustega vabanesid taluinimesed tööst mõisapõllul, teorendilt mindi üle raharendile ning avanes talude päriseksostmise võimalus. Ühtlasi keelati mõisnike kodukariõigus.
Kuigi talurahval oli siiski veel mitmeid koormisi ja kohustusi, oli ta siiski saanud isiklikult vabaks. Talupoegade jõukus kasvas. Algas talude päriseksostmine. 1863.aastal kehtestatud passiseadus andis täieliku liikumisvabaduse kogu Vene keisririigi piires, mis tõi kaasa ulatusliku väljarände Eestist. Oma talud jäeti maha. Kuna ees ootav tegelik olukord polnud sootuks nii muinasjutuline kui seda loodeti, pöörduti õige pea tagasi oma koju.
Tööstus ja kaubandus arenes jõudsalt. Suurimaks tööstusettevõtteks kujunes 1858.a Narva rajatud Kreenholmi manufaktuur, kus töödeldi puuvilla. Tooraine toodi laevadega Ameerikast ja Egiptusest ning toodang saadeti Venemaale. Seega Narvast sai Eesti tähtsaim tööstuskeskus. Kaubandus oli elavaim sadamalinnades. Talupoegade jõukuse kasvuga sai hoogu kogu majanduse edenemine. Asub ära märkida, et paremale elujärjele tõusnud eestlased hakkasid häbenema oma päritolu ja püüdsid end igal viisil sakslasena näidata ( kadakasakslased ).
Sätestati neljaastmeline ühtluskooli põhimõte: kihelkonnakool ja kreiskool maakondades, gümnaasium kubermangulinnades ning ülikool. Tartu Ülikool taasavati 1802.aastal. Enamik üliõpilasi oli Balti kubermangust pärit, eestlasi on teada üksikuid ja needki saksastusid peagi. 19.sajandi teiseks pooleks saavutati tänu rahvakoolidele maarahva seas täielik lugemis- ja vähemalt 30-40%-line kirjutamisoskus.
Eesti talupoegkonna iseteadvuse tõus lõi soodsa pinna rahvuslikule ärkamisele. Alles äsja mõisaorjusest vabanenud eestlased ei saanud veel eesmärgiks seada omariiklust ja iseseisvust, küll aga nõudsid nad võrdseid õigusi teiste rahvaste, esmajoones baltisakslastega. Ilmuma hakkasid ajalehed: „ Perno Postimees “, hiljem „Eesti Postimees“, „Sakala“. 1865.aastal loodi laulu- ja mänguselts „ Vanemuine “. 1869.aastal toimus esimene üldlaulupidu, mis kasvatas eestlaste rahvuslikku kokkukuuluvust ja andis jõudu ja julgust tulevikuks.
19.sajand oli eesti talurahva elus kindlasti pöördeline etapp, sest ta tõi endaga palju olulisi muudatusi: talupoeg sai isiklikult vabaks ja võis omada vara, talle avanes seni puudunud liikumisvabadus, ta sai haridust omandada, kujunes rahvuslik identiteet . Ühtäkki avanes palju võimalusi. Ometi muutis eluolu paranemine ja jõukus mõned eestlased kõrgiks ja häbelikuks oma päritolu ees.
Sotsialistliku süsteemi kokkuvarisemine – juhuslikkus või paratamatus ?