XIX sajand - pöördeline sajand eesti talurahva elus (0)

XIX sajand - pöördeline sajand eesti talurahva elus
Eesti talurahva elus oli 19.sajand pöördeline, kuna muutusi toimus hariduselus, talutöödes, taluhoonetes ning vaimuelus. Üks suurimaid muutusi toimus tänu sellele, et 1802. aastal taasavati tartu ülikool, kus hariduse said 19.sajandi jooksul kokku üle 430 eestlase.
Kui rääkida talurahva elust, siis sajandi algupoolel võeti vastu seadused, millega eesti talurahvas vabastati pärisorjusest. Maa jäi aga endiselt mõisnike omandiks ja selle kasutamise eest tuli mõisale tööd teha. Elu oli raske, kuid inimesed võisid ise otsustada kus tahavad elada või millega tegeleda. Olgu ka nimetatud see, et eestlastel polnud kuni pärisorjusest vabastamiseni perekonnanimesi. Perekonnanimed vormistati inimestele mõisas. Kes endale ise nime ei pannud, sellele pandi nimi mõisa poolt, sellest tuli osadele eestlastele saksapärased nimed. Perekonnanimi tõstis inimeste eneseväärikust. Talurahva eneseteadvust tõstsid ka sajandi algul sisse seatud vallakohtud , kus kohtunikeks olid talupojad ise. Lahendati talupoegade omavahelisi tülisid ja karistati väiksemate üleastumiste eest. Samal ajal hakkas kujunema talupoegade omavalitsus- vallakogukond . Kogukond pidi hoolitsema vaeste eest, koguma viljavaru ikalduse puhuks, asutama koole, ehitama ja parandama teid. Aja möödudes suutsid osa talupoegi talud ära osta ja seega oli suur samm edasi astutud oma elu korraldamises. Kuid kõigele vaatamata ei tundnud eestlased ennast veel rahvusena, vaid nimetasid end maarahvaks.
Eestlaste talus oli eluhooneks 19. sajandi algul palkidest ehitatud rehielamu. Selle katuse all oli rehealune ja rehetuba. Rehetoas kuivatati vilja ja seega oli ruum rehealusest kõrgem. Vilja kuivatati lae all partel. Sajandi algul oli mööblit vähe ja needki seina ja põranda külge kinnitatud. Kõige hinnalisemaks ja kaunimaks varaks oli pulmakommetega seotud riidekirst. Rehetuba oli eesti talupoja argipäevaseks töö-ja elukohaks. Samas ruumis saadeti mööda ka kõik pidulikud sündmused.Talutöid tehti talus aastaringselt. Palju tööd oli talu naisperel. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, valmistada toitu ja kasvatada lapsi. Talveõhtutel pirrutule valgel naised ketrasid, kudusid kangast ja valmistasid riideid. Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö-ja tarberiistad olid valmistatud ise ja peamiselt puust. Lapsed õppisid varakult tööd tegema ja vanemaid abistama.
Hariduselus 19. sajandil toimus ka muudatusi. Kirikuõpetajate eestvedamisel avati mitmeid koole ja anti välja eestikeelseid raamatuid. 1802. aastal avati Tartus taas ülikool . Enamik üliõpilasi pärines baltisaksa aadlike peredest. Ülikooli pääsesid siiski ka mõned eestlased. Enamik haridust saanud eestlastest saksastusid, kuid oli ka üksikuid noori, kes ei häbenenud oma eesti päritolu. Üks neist oli Kristjan Jaak Peterson , kes huvitus eesti keelest ja rahvaluulest. Tema sulest pärinevad esimesed eestikeelsed luuletused. K. J. Petersoniga seostatakse eesti rahvusliku ärkamisaja algust. Talurahva haridustee algas vallakoolist, millele järgnes kihelkonnakool . Püsiv talurahvakoolide võrk kujunes Lõuna-Eestis siiski välja alles pärast pärisorjuse kaotamist. Talurahvaseadused panid aluse kindlamalekoolikorraldusele. 1838.a. loodi Tartusse Õpetatud Eesti Selts, millest sai eestialaste uuringute keskus järgnevatel aastatel. 1840. aastate usuvahetusliikumise tagajärjel tekkisid Lõuna-Eestis veel lisaks õigeusu maarahvakoolid. Põhja-Eestis kujunes püsiv koolivõrk alles 1870. aastatel. Rahvahariduse lünklikkust püüti siin korvata pühapäeva- ja paranduskoolidega ning rändõpetajate tegevusega.
Üleüldse oli 19.sajand Eestlastele üks suur muutuste sajand. Talurahval oli võimalus haridusele ning nad tundsid ennast natukenegi vabamalt, tänu seadustele .